Üllatus!

Nonii. Maili täna küsis, et kas ma olen alla andnud elus ja blogi enam ei kirjutagi üldse, või kirjutan kusagil uues kohas. See andis mulle siukse idee, et läheks õige vaataks, mida ma kunagi ammu kirjutasin. Lugesingi siis pisut ja nii mõnus oli – mul on ikka sulg päris mõnusalt libisenud ja olen tootnud teksti, mida endalgi täitsa meeldiv tarbida. Võib-olla nüüd, kui ma sunniviisiliselt ennast tagant utsitan ja ühegi postituse kirjutan, saab rutiini sisse harjutada ja jälle aktiivselt kribama hakata. Tunnistan, et enda välja elamise kohta oleks samas tarvis, ainult et mida vanemaks saan, seda vähem tahaks võõrastele eraelulisi fakte paljastada. Ilma eraeluliste faktideta on aga nii kuradi igav.

Võtan eelneva elu siis lihtsalt natuke kokku, juhuks kui satub lugema keegi, kes mind ei tunne. Elasin 2 aastat Austraalias ja mõned mahlakad seiklused sellest ajast on ka siin blogis juba kirjas. Siis sai viisa läbi ja olin sunnitud naasema isamaale, millest ma pehmelt öeldes vaimustatud ei ole. Tänaseks tagasi olnud üle 8 kuu – krt, seda on päris palju. Töötan büroojuhina. Ei ole enam ajakirjanik. Natuke tahaks, aga natuke ei tahaks ka. Büroojuht tahaks ka ainult natuke olla, suuremalt jaolt ei taha olla. Kuigi selle viimase ma panen kontori mikrokliima arvele, mis teatud inimese tõttu päris mürgine on. Kui seda häirivat faktorit mu töö hulka ei kuuluks, siis ma ei nuriseks. Mulle väga meeldib oma töö ja töökaaslased ja ülemus. Seda ma ei ütle üldse pugemiseks, vaid mulle päriselt meeldibki. Lahedad inimesed, kes ei põe üleliia ja kes ei ole anaalsed ja kurjad, vot need mulle meeldivad.

Elan Tallinnas, unustasin mainida. Aga kus siis veel elama peaks? Tartus ei taha elada, aga tahan väga seal käia küll, seal on endiselt mitmed mu väga kallid sõbrad ning isapoolne pere ja vanaema. Tartus on väga lahe pidutseda ja niisama aega veeta. Aga Tallinnas on ka. Siin on mul ka palju lahedaid ja kalleid sõpru. Kui ma vanasti Eestis elades jagasin korterit oma endise kursavenna Rainiga, siis nüüd ma elan üksi. Nagu üks suur inimene elama peakski. See pead-jalad koos jagamine, sellest peab välja kasvama. Raha kulub küll rohkem, aga vähemalt on privaatsus ja minu puhul veel üks hea asi – üksi elades ma koristan rohkem.

Eraeluline update ka. Vallaline. Punkt. Tegelt ei ole punkt, koma on. Ei, kolm punkti on hoopis.

Mitmed on minult peale aastavahetuse pidustusi uurinud, et kas mul uueks aastaks lubadusi ka on. Ei ole. Ei olnud, õigemini. Ma ei ole viitsinud üldse sellise asja peale mõtlemisele aega raisatagi, aga tegelikult võiks. Näiteks praegu tuli idee, et minu uue aasta lubadus võikski olla see, et hakkan uuesti blogi kirjutama. Seeläbi kirjutan enda elust mõnusalt kroonikat ja kunagi tulevikus on hea lugeda. Nagu ma tänagi lappasin kolme aasta vanuseid sündmusi. Ma märkasin, et ega väga palju selle ajaga ma muutunud ei olegi. Vähemalt tekstist kumas niimoodi läbi. Ma arvan endast võib-olla natuke vähem kui siis. Ja kõiksugu eesmärgid ja visioonid ja unistused on palju hägusemad. Jällegi, see on laiskuse viga. Seda kõike annaks parandada. Ning ma südamest loodan, et blogi aitab igati kaasa

Ühesõnaga, juhul kui on veel keegi jäänud, kes vahel siia kiikab, siis minu poolt jälle soojad tervitused ja kui vähegi huvi, siis võib minu seltsis tulevikus jälle mõne minuti veeta!

• Posted in: Uncategorized