Arvamusartiklit, mille kirjutanud õigusklantsleri kantselei töötaja, lugesin ma teatava “äratundmisrõõmuga”. Mitte sellepärast, et ma ise räbalates oleks kunagi ringi käinud või tühja kõhtu kannatanud. Annaks jumal, et mu ema seda siin praegu ei näeks, ta arvaks siis äkki, et ma teda selles süüdistan, et ta mulle ja vennale paremat pole suutnud pakkuda. Sest see ei ole üldse nii. Aga tuleb tunnistada, et rahas supelnud ei ole ma küll kunagi. See, kui minu isa võis endale 7 seeria bemarit lubada, ei tähendanud veel seda, et mina ja mu vend oleks võinud kuidagi “tegijate” hulka kuuluda. Ma mäletan, et põhikoolis, mil ägedad riided ja jalatsid kõige suuremaks näitajaks olid (90ndate keskpaik kuni lõpp), ostis isa sügisel mulle ja vennale uue paari teksaseid, ühe teksapluusi, ühe lisapluusi ja uued tossud. Võib-olla lisandus sinna mõnel aastal talve tulles ka uus jope, aga siin saab see suur toetuste jada otsa. Kui ma ausalt ütlen, siis oli sitt tunne küll. Polnud tasemel.

Mina küll põhikoolis tegijate hulka ei kuulunud. Suurelt muidugi ka oma hea südame tõttu, sest minul kõlbas suhelda ka nohikutega, aga see ei ole ägedate seas kunagi aktsepteeritud. Näiteks pikalt oli minu pinginaabriks just see klassi suurim nohik, kes on väga helge peaga tüdruk. Samuti väga suure südamega tüdruk. Aga temalgi polnud teab mis uhkeid riideid ja võimalusi. Kokku vist neli last tema peres oli, ning ega finantsiliselt seal midagi kiita ei olnud, mille tõttu oli ta koolis pigem tõrjutud. Teda ei hinnatud põhikoolis kõvade tegijate vääriliseks, temaga ei suheldudki, kui just polnud tarvis midagi maha kirjutada. Tänaseks on ta ilmselt konkurentsitult kõige edukam ja hästiõnnestunum terve selle klassi peale. Lõpetanud Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia, kuid avastanud, et see ei olnud ikka tema eriala, asus ta õppima hambaarstiks ja nüüdseks ilmselt edukalt selle ameti peal ka töötab. Olgu, tema on selline inetu pardipoja näide, õnneliku lõpuga lugu. Kuid kui palju on lugusid, mis samasugustel põhjustel nii õnnelikult ei lõpe? Arvamusloos on välja toodud rida näidustusi, mis vaesuse tõttu välja löövad ja inimese elu mürgitavad. Kui need kuritegelikule teele ei vii, siis hingelise trauma põhjustavad sellegipoolest ja täisväärtuslikust elust on asi kaugel.

Avameelselt rääkides ei ole ka mina kunagi enesekindel tegelane olnud. Ja ma ei usu, et enda välimusega mitte rahul olemine on ainus põhjus, miks mul enesekindlus puudub. Kindlasti suudaks sügavam psühhoanalüüs siin täpsemad vastused esile tuua, kuid mina julgen arvata, et küllap siin on just rolli mänginud poolikus perekonnas kasvamine ja melanhoolsus ning kurbus, mis mind lapsepõlves pea igapäevaselt saatsid. Kuna ma polnud teiste arust “tasemel” ega piisavalt vinge. Aga kes oskakski praegu välja mõõta või kaaluda, mis tänast enesekindluse puudumist rohkem on põhjustanud, kas isata kasvamine või rahata kasvamine… Nagu nad räägivad, et Jaguaris nutta olevat palju parem kui Žigulis… (Kuigi võimalus 7. seeria BMW tagaistmel nutta mul ju oli.)

Ühesõnaga, tegelikult ma tahtsin jutuga jõuda siia, et mitte ainult lapsed ei ole tänapäeval vaesed, vaid ka paljud täiskasvanud inimesed on vaesed. Lugegem siis kas või artiklit inimeste hirmust veebruarikuise kommunaalarve ees. Ida-Virumaal kardavad inimesed, et ei suuda küttearveid tasuda. Nagu mujal ei kardaks… Kardavad Tallinnas ja kardavad Tartus ja igalpool mujalgi. Elu on nii kallis ja palgad on lihtsalt nii madalad. Kui kommunaalmaksed on 100 euro ringis, aga palk 250 eurot, siis mina küll ei tea, kuidas selle eest terve kuu täisväärtuslikult ära peaks elama.

Mul õnnestus ükskord tülli minna ühe noormehega, kes töötas Reformierakonna jaoks kunagi. Teatavasti pooldan mina sotsiaaldemokraatlikku elu- ja mõtteviisi. Mis oli väga halvaks stardipakuks meie tutvusele. Tema, noor ja roheline (või peaks ütlema kollane?), väitis, et kõigil inimestel on võrdsed võimalused ja iga inimene on oma õnne sepp. Kui inimene on vaene, siis see on tema vaba valik ja ta võiks vabalt olla sama rikas nagu mõni teine, kui ta ainult oma perse kokku korjaks ja natuke vaeva näeks. Mina muidugi ei nõustunud. Sest minu meelest ei ole kõigil samad eeldused. Ja kui ühel inimesel ei ole eeldust hakata eraettevõtjaks või spetsialistiks (olgu need seotud vaimsete või rahaliste eelduste puudumisega), siis ei tähenda minu meelest see seda, et ta peakski vaesuses elama ja vaatama ise, kuidas saab – oma valik, oma asi. Ma isegi olen sarnaselt ühe PM kommentaatoriga arvanud, et kui inimene on koristaja, siis see ei tähenda, et tema ei tahagi süüa või et tema söök oleks kuidagi odavam või et tema lapsed tahaks vähem süüa, mistõttu on täiesti normaalne, et ta saab üliväikest palka. Miinimumpalka näiteks.

Sest kujutagem ette paarikest, kellest üks on koristaja. Mis te arvate, mis võiks siis teise amet olla? Kas kõrgepalgaline firma juhatuse liige? Miskipärast ma ei usu sellesse. Miskipärast ma arvan, et madalapalgalise kaaslane on samuti võrdlemisi madalapalgaline, seega ei aita üks teist järele, vaid rahasid kokku pannes elatakse väga kasinates tingimustes. Samas mina ei tahaks neid inimesi laiskuses või lodevuses süüdistada. Nemad võivad oma tööd teha usinamalt kui oma ahtrit laiaks istuvad ükskõik millised lihtsama taseme, kuid kõrgema palgaga kontoritöötajad. Ongi käes olukord, kus sinna perre sündivad lapsed peavad vaesuspiiril elama. Puulehti nad loodetavasti ei söö, aga huviringides osalemisest võivad nad ainult und näha. Kui huviringi ei korralda mõni valla/linna entusiast oma vabast ajast tasuta.

Seetõttu on mul hea meel, et seda teemat ääri-veeri puudutatakse ja selle üle arutletakse. Mitte ei ole üleüldine suhtumine selline, et kõik sujub, rikkus tuleb, ja kellel ei tule, see on ise loll ega väärigi paremat.

Aga ma rohkem ei tahagi selle üle tänasel ilusal südamlikul päeval vinguda. Parem tõmban omale fooliummütsi pähe ja istun vaikselt omaette edasi.

Nädalavahetusel sai Tartus väljas käidud. Mina oma kahe parima sõbrannaga. Õues taksot oodates jõudsime koos tõdemuseni, et vanus juba hakkab meie puhul peale vaadates endast märku andma. Seal me seisime, kõik madalate saabaste, põlvini mantli ja mütsidega -25kraadises pakases. Eks omaette uljustükk oli juba see, et me üldse kodust välja läksime. Tõelised vanakesed sellise ilmaga kodust juba ei lahku. Aga meie läksime. Meenutades aegu, mil ilmastikuolud ei olnud takistuseks lühikeste-õhukeste riiete kandmisel ega palja peaga käimisel. Samuti olen ma isegi möödunud aastatel alati talvisel perioodil mitmeid kordi libedusega käntsa käinud, kuna kõrged kontsad on kiilasjääl liikumise keeruliseks teinud. Nüüd ma ei viitsi isegi pingutada, et kõrged kontsad jalga panna sellise libedusega, mis siin minu maja lähistel valitseb.

Ei tea, kas vanuse või millegi muu põhjustatud kibestumisega seoses ilmneb ka vingumist sagedamini. Näiteks tahaks ma alatasa mingeid kirju kuhugi kirjutada ja sõna võtta-nuriseda. Täna tööl toksisin pika kirja oma maja korteriühistu esinaisele, et nuriseda minu korteris juba mitu kuud valitsenud pakase üle. Nimelt ei olnud üks minu korteri kahest radiaatorist projekteerimisvea tõttu soe ning ma pidin elama sisetemperatuuriga mitte rohkem kui 16 kraadi. Probleem leidis küll eile lahenduse, aga ega sellepärast ma veel rahul ei ole. Nüüd tahaks tagantjärgi tasaarveldust nõuda, mis tähendaks seda, et möödunud kütteperioodi eest tasuksin kokkuvõttes ainult 50%.

Aga elukohaga seoses on veel mõned pretensioonid. Näiteks tundsin eelmisel nädalal, et keegi on trepikojas suitsetanud ning suitsuhais pressib ukse vahelt mulle tuppa. Vihastusin kohutavalt ja läksin ka trepikotta, lootuses et ehk õnnestub asjaosaline läbi sõimata. Mingi mees seal oligi, kellele siis paar kurjemat sõna käratasin, olgugi et ta väitis, et tema see suitsetaja ei olnud.

Kolmandaks elavad minu peal mingisugused kõrvavärdjad, kelle raadio sõna otseses mõttes möirgab. Ja nii iga päev. Teate seda kõlli, mis ERR uudistele täistunnil eelneb? See tekitab minus juba allergilist reaktsiooni, sest iga päev igal täistunnil, mis ma kodus veedan, ei kuule ma seda enda raadiost, vaid ülemiste naabrite raadio vahendusel. On see normaalne? Et ma tahan minna peale tööd uinakut tegema, aga ma ei saa magada, sest ülemiste naabrite raadio möirgab? Rääkimata veel öötundidest, mil ka seda raadiot alatasa kuulma pean.

Vot kõigi nende asjade kohta tahaks mingi kaebekirja kirjutada või kurja sildi üles panna. Mis omakorda tundub kuidagi vanamutilik käitumine. A la võta siis kass ja kasvata kaktuseid omaette, kibestunud moor, meie tahame raadiot kuulata ja trepikojas plotskeid imeda.

Ma tegelikult püüan ikka alati hea ja mõistev inimene olla. Ma tean, et nooremana olen olnud kohati eriti järsk ja eriti kindlate veendumustega, kuid nüüd, “vanadusega” on ka siin teatavad korrektuurid tehtud. Püüan teadlikult olla mõistvam ja aktsepteerida enda arvamusest ja harjumustest erinevaid lähenemisi ning käitumisviise. Püüan teadlikult olla sõbralikum ja positiivsust külvata. Kui muud asjad on muutunud, siis see minus muutunud ei ole, et ma endiselt usun seda new age “kräppi”, mis väidab, et positiivne tõmbab ligi positiivset ja meie elukvaliteet on selles mõttes enda kätes, et positiivse mõtlemisega võib ennast õnnelikuks mõelda. Õnneks see viimane ei olegi nii voodoo nagu skeptikutele arvata meeldiks. See on psühholoogias teada tuntud tõde, et meie emotsioonidele loob platvormi meie enda mõtlemine ja vaatenurk. Kui tahan asjast halba mõelda, siis tekivad halbade mõtetega ka negatiivsed emotsioonid. Aga kui leian sellise vaatenurga, mis põhjustab minus neutraalseid või positiivseid tundmusi, olengi automaatselt õnnelikum. Kuigi skeptikud ehk ei usu isegi psühholoogiasse kui teadusesse, seega…

Muidugi on palju negatiivset ka ümberringi. Asju, millel ma ei tahaks ei mõtetes ega eneseväljendusega tegeledes pikemalt peatuda. Näiteks sellised asjad nagu rahalised võimalused ja unistused-soovid, mis kõik esimeste puudumisel täide viimata jäävad. Kui minu austraallasest sõbranna kirjutas mulle täna, et ta tahaks broneerida piletid Londonisse minu sünnipäeva ajaks, saagem seal kokku ja pärast käigem ka Hispaanias, siis see kõik muidugi kõlab väga vingelt ja mulle need mõtted meeldivad, aga samas ma ju tean, et minu rahalised võimalused ei ole sõbranna omadega päris sarnased. Temale tähendab see jah paari kuu jooksul kokkuhoidmist, aga Melbournes ei ole kokkuhoid see, et ma söön kuus kaks nädalat makarone ja Valla viinereid. Samas kui Eestis ei ole see isegi mitte kokkuhoid vaid paljude igapäev.

Parem on mitte sellele mõelda. Nagu kõik mu targad abiraamatud kirjutavad, siis ei ole ennast vaja sellisele lainepikkusele üldse häälestadagi, et ma nagunii ei saa minna ja ei saa teha, mul ei ole raha. Peaksin hoopis korrutama justkui mantrat, et raha jagub, ma saan teha kõike, mida ma tahan, kuni seda ise ka uskuma hakkan, ning siis raha tulebki Teate küll.

Aga et mitte sellises naiiv-positiivses toonis lõpetada, märgin veel ära ühe asja, mis mind räigelt häirib. See on see, kui ajakirjanikud kirjutavad “tahaplaanil”. See peab olema “tagaplaanil”. Ja eriti häirib veel see, kui ühes ajakirjas esineb kaks erinevat versiooni. Tekib küsimus, kas sellel ajakirjal keeletoimetaja üldse eksisteerib ja kui, siis mis kasu temast üldse on? Kuigi äkki on jälle mingi uue aja keelemuudatus nagu pensjon jne. Näete, jälle üks selline koht, kus ma tahaks kaebekirja kirjutada. Vanamutt valmis

Nimelt pean natuke vinguma selle kallal, kuidas mulle ei meeldi üks kolumnist, kes Eesti ajakirjanduses suud pruugib. Üllataval kombel ei ole tegemist Sami Lotila või kellegi taolisega. Räägin PM naistelisas sõna võtvast portugallasest Jaoaoaoaoaoaoaoaoaost või mis ta nimi nüüd oligi. Täna on portaalis üleval temaga tehtud intekas. Natuke sirvisin seda lugu, aga absoluutselt ei viitsi süveneda. Mitte sellepärast, et Marina oleks selle igavalt kirjutanud, vaid lihtsalt see Jaoaoaoaoaoaoao on mulle ebameeldiv tegelane. Eile juhtusin lugema tema arvamusavaldust käest kinni kõndivatest inimestest. Härra ekspert siis julges need inimesed, kes käest kinni hoiavad, jagada mingi seitsmesse hälbelisse gruppi, kuhu siuksed inimesed kuuluda võiksid. Üks gruppidest polnud hälbeline, sinna kuulusid iluuisutajad. Kust võtab see jobu endale õiguse käest kinni hoidvaid inimesi niimoodi solvata? See, et tema ei taha käest kinni hoida, sest see on talle ahistav, ei tähenda seda, et inimesed, kes siiski naudivad taolist lähedust, oleksid ebakindlad või muidu vaimuhaiged. Mulle küll meeldib käest kinni käia. Minu arust on selle žesti näol pigem tegemist kiindumusavaldusega. Või lihtsalt armsa harjumusega, mille tagant ei olegi vaja vaimuhaiguse- või muid ilminguid otsida.

Sarnaselt käest kinni käimise teemaga on Jaoaoaoaoaoaoao ennast arvamusliidriks upitanud absoluutselt igal muulgi teemal. Ta on oma arvates kõva pleiboi, kellel on naisi, eriti just Eesti naisi, jalaga segada ja kellest kõik Eesti naised kodus teki all pahupidi silmadega ohkides unistavad. Newsflash – minu arust ei ole Jaoaoaoaoaoaoa üldsegi ihaldusväärne. Minu puhul võiks arvata, et põhjuseks on see õõvastav bareti ja lilla salli ja lokkide kooslus, aga nii see ei ole. Kellegi teise küljes võiks need kolm asja täitsa meeldivad olla. Kuigi sel juhul oleks eelduseks, et selleks inimeseks oleks mõni naine. Aga ei, põhjuseks ei ole need kolm asja. Antipaatiat tekitab just selle inimese wannabe-kõiketeadvus. Tema teab, tema ütleb, tema kirjutab ja teeb kunsti, tema on diip. Öäkk! Ma olen alati vihanud kirjutisi, mis toodavad võlts-diiplust. Et kui ma annan oma tekstile siukse hüpliku vormi, kuhu pikin sisse võõrsõnu ja “värvikaid” võrdlusi, siis ma olen hästi diip. Kindlasti ei tohi kirjutisest puududa ilukirjanduslik lõpp. Jaoaoaoaoaoaoa puhul on selleks tavaliselt justkui noaga lõigatud lõpp. See peaks lugejas siis salapära tekitama, andma ainest ise edasi mõelda. Et Jaoaoaoaoaooaoa hõljub pehmelt varvastel keksides minema. Minu jaoks nii võlts ja okse. Seetõttu ma lihtsalt enese mitte närvi ajamiseks tema kirjutisi ei loegi. Vot nii.

Aga elust üldiselt nagu midagi kirjutada ei olegi. Midagi äärmiselt põnevat ei ole toimunud. Või olen ma siis täielikuks põdejaks muutunud, kes enam ei raatsi isiklikku infot välja käia. Ma kustutasin oma pildi ära profiilist. Lihtsalt selleks, et äkki siis mul tuleb julgus isiklike kogemuste kirjapanekuks. Proovime. Kuidagi peab selle kirjutamise rütmi tagasi saama.

Võtan eelneva elu siis lihtsalt natuke kokku, juhuks kui satub lugema keegi, kes mind ei tunne. Elasin 2 aastat Austraalias ja mõned mahlakad seiklused sellest ajast on ka siin blogis juba kirjas. Siis sai viisa läbi ja olin sunnitud naasema isamaale, millest ma pehmelt öeldes vaimustatud ei ole. Tänaseks tagasi olnud üle 8 kuu – krt, seda on päris palju. Töötan büroojuhina. Ei ole enam ajakirjanik. Natuke tahaks, aga natuke ei tahaks ka. Büroojuht tahaks ka ainult natuke olla, suuremalt jaolt ei taha olla. Kuigi selle viimase ma panen kontori mikrokliima arvele, mis teatud inimese tõttu päris mürgine on. Kui seda häirivat faktorit mu töö hulka ei kuuluks, siis ma ei nuriseks. Mulle väga meeldib oma töö ja töökaaslased ja ülemus. Seda ma ei ütle üldse pugemiseks, vaid mulle päriselt meeldibki. Lahedad inimesed, kes ei põe üleliia ja kes ei ole anaalsed ja kurjad, vot need mulle meeldivad.

Elan Tallinnas, unustasin mainida. Aga kus siis veel elama peaks? Tartus ei taha elada, aga tahan väga seal käia küll, seal on endiselt mitmed mu väga kallid sõbrad ning isapoolne pere ja vanaema. Tartus on väga lahe pidutseda ja niisama aega veeta. Aga Tallinnas on ka. Siin on mul ka palju lahedaid ja kalleid sõpru. Kui ma vanasti Eestis elades jagasin korterit oma endise kursavenna Rainiga, siis nüüd ma elan üksi. Nagu üks suur inimene elama peakski. See pead-jalad koos jagamine, sellest peab välja kasvama. Raha kulub küll rohkem, aga vähemalt on privaatsus ja minu puhul veel üks hea asi – üksi elades ma koristan rohkem.

Eraeluline update ka. Vallaline. Punkt. Tegelt ei ole punkt, koma on. Ei, kolm punkti on hoopis.

Mitmed on minult peale aastavahetuse pidustusi uurinud, et kas mul uueks aastaks lubadusi ka on. Ei ole. Ei olnud, õigemini. Ma ei ole viitsinud üldse sellise asja peale mõtlemisele aega raisatagi, aga tegelikult võiks. Näiteks praegu tuli idee, et minu uue aasta lubadus võikski olla see, et hakkan uuesti blogi kirjutama. Seeläbi kirjutan enda elust mõnusalt kroonikat ja kunagi tulevikus on hea lugeda. Nagu ma tänagi lappasin kolme aasta vanuseid sündmusi. Ma märkasin, et ega väga palju selle ajaga ma muutunud ei olegi. Vähemalt tekstist kumas niimoodi läbi. Ma arvan endast võib-olla natuke vähem kui siis. Ja kõiksugu eesmärgid ja visioonid ja unistused on palju hägusemad. Jällegi, see on laiskuse viga. Seda kõike annaks parandada. Ning ma südamest loodan, et blogi aitab igati kaasa

Ühesõnaga, juhul kui on veel keegi jäänud, kes vahel siia kiikab, siis minu poolt jälle soojad tervitused ja kui vähegi huvi, siis võib minu seltsis tulevikus jälle mõne minuti veeta!

Hetkel viibin Kuala Lumpuri lennujaamas ja ootan lendu Amsterdami. Muidu mul oli reisiplaan v2ga kenasti koos. Et Melbournest tuleb lend Kualasse, v2ljub 15.00 ja j6uab kohale 21.30 kohaliku aja j2rgi, ning lend Amsterdami v2ljub 23.45 ning j6uab millalgi sinna ja sealt kohe paari tunni p2rast lend Tallinnasse. Nyyd on aga k6ik sassis. Lend Malaisiasse j6udis 6igel ajal, aga miskip2rast on Amsterdami lend edasi lykatud umbes viie tunni v6rra. Esialgu. Jumal teab, ka see v6ib ju muutuda. Eks nad mulle uue lennu Eestisse muidugi orgunnivad, aga millal see v2ljub ja mis saab, seda ei osatud veel 6elda. Anti ainult s66gitalong. Kuigi mul ei olegi k6ht veel tyhi, sest siia lennul s66deti meile p2ris palju asju sisse. Lendasin Malaysia Airlinesiga, mis ei olegi k6ige hullem. Ega ma plaaninudki lennukis hullemalt kaanima hakata, aga yhe veintsu ikka v6tsin. T2itsa m6nus oli. Melbourne aja j2rgi on kell juba 1 66sel ja ma hakkan 2ra v2sima. Nii igav on lennujaamas passida. Yksinda. Seekord mul ju pole Mikku, kellega 66 l2bi Eestit v6i kaarte m2ngida.

Ma avaldan selle postituse viivitusega, sest ma teen kodustele yllatuse. Mul oli selline plaan, et kui saabun, k2in vanast kontorist l2bi ja yllatan K2tit, kes seal t66tab. Peale seda pidin minema ema juurde, kes arvab, et ma saabun Suurel Reedel. Ning kui seal paar p2eva oldud, siis Tartusse isa ja Inxi yllatama. P2rast siis j6uaks ringiga Tallinnasse j2lle tagasi. Aga nyyd on jumala jama. Ei teagi, kuidas j6uan ja mis saab. Sellistel hetkedel m6tlen, et oleks v6inud ikka niimoodi lennata, et olen p2eva Kualas ja siis p2eva Amsterdamis, et ei oleks t6mblemist v6i siis vastupidi – munemist. Nojah, teine kord targem.

Melbournes muidu k6ik sujus, aga vot raha ei 6nnestunud kuidagi vahetada. Kujutate ette, et seal ei olegi nii, et l2hed panka ja ytled, tere, tahaks raha vahetada. Esiteks pead sa olema panga klient. Kui ei ole, siis peab pass kaasas olema. Reisijale on see suva, tal nagunii pass kaasas, aga tavainimesel ju ei ole. Ning kui l6puks j6uad leti juurde, et nyyd paluks eurosid, vaadatakse sind sellise n2oga, nagu Soome marku oleks kysinud. V6i kui neil isegi neid on kunagi sees olnud, siis nyydseks loomulikult enam yhtegi kupyyri ei ole. Mul polnud aega rohkemates pankades kui kahes k2ia, mist6ttu olengi nyyd ainult dollaritega. Lennujaamas on teatavasti sellised putkad, mis seitse nahka koorivad.

Meeleolu on mul loomulikult kurb. Tegelikult ma arvasin, et asi saab olema umbes 40 korda hullem. Et nutan hysteeriliselt ja vajan rahunemiseks Xanaxit, aga tegelikkuses polegi ma veel pisaratki poetanud. Muidugi j6uga tagasi hoides, aga siiski. Hea tulemus. Eks n2is, mis saama hakkab, kui Eestisse j6uan. Osaliselt on veel k6ik tore ja uus, teadmatus on ju. Aga kui Eestisse j6uan ja mingi reaalsuspauk mulle kohe n2kku 2ra virutatakse, eks siis tuleb ka Austraalia-pohmell. Midagi tuleb v2lja m6elda, et saaks sinna tagasi minna. K6ik v6ib juhtuda.

Ehk on osaliselt “syydi” ka minu viimased emotsioonid, millega Melbournest lahkusin. Mitmeti negatiivsed. Esiteks oli minu 2rasaatmispidu suur l2bikukkumine. Absoluutselt k6ik l2ks valesti, mille tagaj2rjel olin nii pettunud, et ei oska seda 2ra kirjeldadagi. Seda pettumust ei jagunud mitte ainult laup2eva 6htusse, vaid ka terve pyhap2ev oli v2ga nukker olla. Lisaks ka yks l6rri l2inud suhtealge. Ei, mitte et ma oleks arvanud, et viimastel n2dalatel mingi lavstoori areneb. Aga lihtsalt ei l2inud see fling ilusa l6puni, vaid sai enne otsa. Kusjuures p6hjused on ebaselged. Nii et ka see tegi mind nukraks. Pluss veel kogu see suur paine, mis kaasneb teadmisele, et minu elu senised kaks parimat aastat on nyyd l2bi ja suure t6en2osusega elu samas positiivses v6tmes ei j2tku. Kuigi minu ainus plaan on see, et nii pea kui ma Eestis
pettun ja ma tunnen, et seal ikka kohe mitte midagi ei ole, teen s22red.

Lennukis oli muideks isegi mugav. Lugesin algul raamatut, aga siis hakkasin vaatama filme ja sarju. Nii v2ga olin ma n2ha tahtnud filmi “King’s speech”, nyyd saingi selle 2ra vaadata. Olin n2ha tahtnud ka “The little Fockers” ja ka see sai vaadatud. Olen kuulnud vastakaid arvamusi selle filmi kohta. Aga ma ytleks, et ei olnudki nii hirmus nagu ma arvasin. Mina sain paaris kohas t2itsa naerda. Manopause. Hahaha. Jessica Alba oli kyll mu meelest v2ga halb. Samas, 2kki oli asi rollis. Ei tea. “King’s speech” meeldis v2ga. Ja kolmanda filmina vaatasin “The Fighter”, mis ka v2ga meeldis. Just viimane matsh oli nii p6nev, et ise hakkasin ka nagu t6mblema pingis. Seriaalidest yks osa “How I met your mother” ja yks osa “Two and a half men”, kumbagi neist polnud ma n2inud. Yhes6naga j2in repertuaariga suhteliselt rahule. Eks n2is, mida pakutakse j2rgmisel lennul, kuigi seal ma loodan enamuse ajast magada, et poleks Eestisse j6udes v2ga v2sinud.

Loodan, et nyyd hakkab j2lle tihemini postitusi tulema.

Hiljem

Eilne 6htu ei saanudki sellega l2bi, et ootasin oma lennu 2ra ja lendasin Amsterdami. Juhtumisi l2ksin lennujaama peale uurima, et mis toimub, ja v2ga hea, et l2ksin, sest selgus, et lend on veelgi m6ned tunnid edasi lykatud ning meid saadetakse hotelli magama. Minuga hakkas juttu ajama yks Malaisia tydruk, tuli v2lja, et tema lendab Ukrainasse vanematele kylla, isa olevat seal diplomaat. Selgus, et hotell, kuhu meid saadetakse, on Marriott. Kohe oli elevus sees, et peaks siis ju eriti peen hotell olema, kohe p6nev n2ha, milline siis on. Aga Aasia standardid on hoopis teised, mis Euroopa omad. Isegi Egiptuses on parem. Marriotis oli koristus kuidagi poolik, sisustus hakkas amortiseeruma, aga oli n2ha, et kunagi oli tegemist v2ga suursuguse kohaga olnud. Maja ise oli lossi suurune. Sambad ja k6ik. Aga sees olles oli ikka siuke tunne nagu oleks Taru hotellis. Magada sai ka ainult 2.5 tundi, sest kell oli l6puks v2ga palju ja lend v2ljus juba 8 ajal hommikul. Hommikus66k algas kell 5. Meeletu. Viskasin kaks kohvi sisse, aga ikka oli jube uni. Lisaks valutas vasak k6rv, mis t6estab mulle, et stjuardessina t66ada vist ei saaks, mul on alati lendamisega k6rvad hellaks l2inud. Ostsin siis valuvaigistit, mis isegi aitas. Alguses.

Lend Amsterdami m66dus normaalselt. Anti syya ja juua ja sai telekat vaadata j2lle. Kahjuks oli “telekamenyy” t2pselt sama, mis eelmiselgi lennul, aga ikka leidsin yht-teist, mida vaadata. Seekord oli k6rvavalu maandumisel juba nii hull, et valuvaigisti ei aidanud kyll yldse ja isegi pisarad pigistas v2lja. Maandumisel 6elda ka, kuhu need minema peavad, kellel j2rgmine lend ees ootamas, aga kuus nime h6igati v2lja, kes pidid enne v2ljumist mingi Malaysia Airlinesi h2rraga r22kima. Muidugi ka mina nende hulgas. Ja see Malaisia tydruk. Selgus, et meie m6lema lend on alles j2rgmisel p2eval ja j2lle saadetakse hotelli. Seekord oli parem see, et kell oli alles 2 peval, nii et oli aega lasta end rahulikult hotelli toimetada, k2ia dushi all ning ka linna vaadata. Seekord paigutati meid hotelli nimega NH Hotel. Tegemist oli kohe lennuv2lja kylje all asetseva hotelliga, mis n2gi v2lja nagu vangla. V2ljast. V6i siis koolimaja. Yhes6naga, suht nadi. Seest oli v2ga kena. Just selles m6ttes kena, et v2ga puhas. Vannituba l2ikis ja kogu sisustus oli uus ja v2rske. Toad olid kyll 3 korda v2iksemad kui Marriotis, aga sellest polnud midagi. Otsustasime minna linna. Selleks pidime hotelli transfeeriga lennujaama s6itma ja sealt rongiga linna. Ostsime rongi jaoks p2evapileti, mis maksis tsipa alla 8 euro. Tegelikult isegi okei, Melbournes maksab bussipilet lennujaamast kesklinna 17 dollarit (yks ots).

Kesklinnas hakkasime siis kuhugipoole astuma. Esimene vaatamisv22rsus oli rongijaama ees tuima n2oga kusev mees. V6i no mis ta n2gu nyyd nii tuim oligi, irvitas veel n2kku mulle. Yldse oli seal kuidagi veider olla. Kanepihais k2ib yle pea koguaeg, ka 6ues t2naval. Mehed ja poisid on k6ik siukse vastiku ilmega, nagu t6mbaks sind silmadega l2bi sel hetkel kui neist m66da k6nnid. Koguaeg k2ib hull j6llitamine. Syda l2ks pahaks. K6ik suveniiripoed olid yhesugused, tuuleveskid, tulbid, puukotad ja igasugused vidinad, mille kyljes neid kasutada sai, pluss k6iksugu dressipluusid Amsterdami logodega ning mingi eriti veider kraam – noksi- ja tissikujulised tassid ja jullad. Mina muidugi kehitan selliste r6veduste peale 6lgu ja m6tlen lihtsalt, et kuidagi kohatu ja maitsetu, aga moslemiusku malaile tuli Hollandi vabameelsus yllatusena.
K2isime s66mas ja kolasime poodides. Nojah, ikka oli natuke sydantsoojendav n2ha neid poode, mis Eestiski on, ja mida ei Aasias ega Austraalias ei ole, aga k2si midagi ostma ka ei t6usnud, sest esiteks, allahindlusi nagu polnudki, teiseks, Eestis on sama kaup t2pselt sama hinnaga, juhul kui t6esti peaks tekkima soov endale midagi soetada, ning kolmandaks, mul polnud pagasis nagunii enam ruumi. Tagasi hakkasime liikuma kuskil 9 paiku. Kerge vaevaga leidsime tee rongijaama, kuid siis hakkas j2lle pihta see jamamine, et milline rong ja kust l2heb lennujaama. Tablood ju pole inglise keeles. Midagi oma arust isegi leidsime, kuid m6lemad silmi kissitades ja tabloolt midagi v2lja lugeda yritades (mul polnud prille ega l22tsi, see teine tsikk ka ei n2inud t2pselt), kuulis meie vestlust pealt yks kohalik, kes ytles, et hetkel lennujaama poole yhtegi rongi ei l2hegi, k6ik need on tyhistatud. Meie muidugi shokis, et kuidas siis nii. T2nasime ja jooksime tagasi informatsioonipunkti. Onkel teatas, et lennujaama t6esti hetkel midagi ei s6ida, sest seal oli kuskil tulekahju olnud, mist6ttu r66pad suletud. Kyisime, kas ta oskab ehk aidata meid ning 6elda, mil teisel viisil saaksime lennujaama, aga tema kehitas 6lgu ja ytles, et ei tea, kuidas saab, n2oilme lisas omalt poolt: “pole minu asi”. Yks teine infotegelane saatis meid metroo kassasse ja soovitas proovida metrooga minna. Seisime j2rjekorra 2ra, aga vaid selleks, et kuulda – ka ykski metroo ei l2he rongijaama. 6nneks soovitas too daam meil s6ita Haarlemi jaama ning sealt bussiga lennujaama s6ita, myys piletid ja puha, vastava rongi peale tuli juba joosta. 6nnestus 6iges peatuses maha minna, leida ka bussipeatused, kuid seda, millise bussiga lennujaama saab, ei 6nnestunud tuvastada. Yks bussijuht ytles siis l6puks, millise bussi peale peame minema, ning 6nneks see buss ka kohe tuli. Me olime ju lausa surnuks kylmumas, v2ljas oli p2eval vaid 10 kraadi sooja olnud ning 6htuseks ajaks ju veelgi v2hem. Bussis hakkas m6lemal uni peale kippuma. Olime yleval olnud 24 tundi j2rjest, eelneval 66l maganud vaid paar tunnikest, lennul Amsterdami ei olnud kummalgi meist tukastada 6nnestunud. Buss venis nagu tatt, nii pikk tundus see s6it. Yhel hetkel aga j2i hoopiski seisma ja hakkas tagurdama. Siis selgus, et oli kuskilt valesti s6itnud, nii et otsetee asemel tuli v2ike ringi sisse teha. Yhel hetkel, seda ringi tehes, n2gime me 2kitselt omale tuttavat vanglahoonet. See oli meie hotell. Milline vedamine, palusime bussijuhil peatuda ja kargasime bussist v2lja, ilma et oleks pidanud lennujaamani kaasa s6itma ning seal veel hotellitransfeeri ootama.

Uni oli oi kui magus. Kui hommikul poole 7 ajal 2rkasin, oli siuke tunne, nagu oleks 12 tundi magada saanud. Nii m6nus ja v2lja puhanud. K2isin pesemas ja olingi valmis j2lle lennujaama poole teele asuma. Ega lennuni v2ga palju aega j22nud polnud, aga arvasin, et kyllalt laabub, kaua ei pea ju seal check-inis istuma, sest Estonian Airi lennukid on tavaliselt nii v2ikseid, et suuri horde rahvamasse sinna ei mahukski. Check-ini lauas teatab t2di aga mulle, et mul ei ole bookingut yldse olemaski. Lubas m6ned k6ned teha ja asja uurida. Mul tuli juba v2ike v2relus sisse. Umbes 10 minutit hiljem oligi selge – Malaysia Airlines polnud mulle bookingut yldse teinudki (kuigi mul oli vastav paber n2pus) ning keegi teine vastutust enda peale ka v6tta ei kavatsenud, sest piletid olid ostetud eraldi (kuigi ma ostsin nad yhtse paketina), seega Estonian Airil oli sygavalt yksk6ik, nemad polnud milleski syydi, ning keegi teine ei kavatse ka midagi kosta. Ainus v6imalus mul oma kannatusterada l6petada, oli minna Air Agencies leti juurde ja oma raha eest endale uus pilet soetada. Tormasin otsima nimetet letti, ja k6ndisin edasi-tagasi vast kokku maha oma paar kilomeetrit, enne kui paiga leidsin. Ei olnud sinna kirjutatud, et Air Agencies. Lihtsalt mitu firmanime koos yhes letis. Hakkasin juba 2rrituma, nutt oli ka juba kiire tulema. 6nneks suutsin end nii palju tagasi hoida, et lasin voolata m6nel pisaral, aga p2ris t6nnima keset lennujaama ei hakanud. Lisaks hakkas mind painama mure, mis minu pagasist saab. Kus see yldse olla v6is? Pidi ju olema nii, et Austraalias annan 2ra ja Eestis saan k2tte. Aga nyyd, kui mu pagas on kuskil lennujaamas ja mul lennule isegi kohta pole, mis saama hakkab? Soetanud 220 euro eest uue pileti, algas tormijooks tagasi check-ini, et kas nyyd j6uab peale v6i mitte. 6nneks 6eldi, et pagasi saan endale sellele lennule siiski registreerida, n2idaku ma check-inis vaid sildikest ning nad teevad selle minu eest 2ra. Halvimal juhul juhtub see, et mu pagas tuleb Tallinnasse homse, mitte t2nase lennuga (p2evas on vaid yks lend). Check-in sai ikkagi tehtud, mis mind natuke rahustas, aga n2inud seda metsikut j2rjekorda, mis turvakontrolli viis, hakkas syda j2lle kiiremini taguma. Pardale minekuni oli aega vaid 25 minutit. Loomulikult asus see v2rav, kust lend v2ljub, ka k6ige kaugemal lennujaama otsas. Tormasin nagu segane, yleni higine, kuigi seda ma olin olnud juba Air Agencyt otides. J6udsingi t2pselt nii, et sain p6randale istuda ja yhe raamatu kotti toppida, kui juba algaski lennukisse laskmine pihta. Sain elusalt lennule ja praegune tekst on ka seal trykitud.

Isegi v2ike s66gipoolis anti. Kaks miniv6ileiba. Yks leiva ja juustuga, teine saia ja tuunikalaga. P2ris meeldiv, sest m6ned aastad tagasi Brysselist lennates ei saanud midagi peale yhe tassi mahla v6i vee, kuigi Amsterdami lend on t2pselt sama pikk. Leib maitses h2sti, pole Eesti leiba ju juba kaua saanud. Joogiks v6tsin lisaks kohvile tomatimahla, Aura tomatimahla, ka seda pole juba tervelt kaks aastat juua saanud.
Peamised t2helepanekud, mis siiani teinud olen, on olnud see, et mida p6hja poole sa tuled, seda kylmemad ja ebaviisakamad on inimesed. Klienditeenindajad on olnud suhteliselt kivin2od k6ik. Hollandis. Keegi ei naerata ega ole abivalmis. Kui midagi kysid, siis suure t6en2osusega kuidagi saad ka abi, aga vaid sel juhul, kui kysid mitmetelt inimestelt. Kui juba Hollandis nii on, mis siis veel Eestis olema saab? Sellega on raske harjuda. Ma loodan, et ma ei k6la nagu mingi hull proua, kes eriservissi n6uab. Vastupidi, mulle meeldiks m6nus meeldiv suhtlus, tema naeratab, mina naeratan ja koos viskame m6ne nalja ja k6igil hea olla. Aga ei, eriti ei julge enam nalja teha, vaadatakse nagu imelikku. Tallinnas oli vanasti samamoodi, kui Tartus siiski oli naljatamine lubatud. No elame n2eme, mis siis nyyd saab.

Minu praegune ainus lootus on see, et ma oma pagasi k2tte saan ja et ma ka kohe Tartu bussile saan ja et mu ema veel Maamessil on, et ma saaks teda sinna yllatama minna. Eks ma kohe kirjutan, millised on mu koduste muljed, kui ma niimoodi ootamatult v2lja hyppan.

Mina aga lugesin seda seal ja m6tlesin, et kui mul siin yldse elus midagi veel teha on, siis kindlasti just sellest konkursist osa v6tmine. Kuidagi t6mbab. Mitte sellep2rast, et see on konkurss ja siis saab midagi 2kki v6ita, vaid just see teema. Samas ka see teema mitte sellisel kujul, et mul on j6le h2id ideid, kuidas inimesed koju tuleksid, vaid hoopis vastupidi! Mul on see jonn ja ving sees, miks ma ei taha Eestisse minna ja siis on vaja seda k6igile pasundada. Vist. Samuti pole ma ammu midagi loomingulist teinud ega kirjutanud. No ikka sellist p2ris lyhijutu moodi asja. Blogi siia alla ju ei kuulu. Samas ei taha ka mingit p2ris umbluud ajada, see t2hendab – asja p2ris v2lja m6elda. Seet6ttu tulebki mul hakata oma kogemusi ja asju systematiseerima ja m2rks6nu kokku koguma, mis kogemus mingit konkreetset emotsiooni v6i paradoksi v2ljendab. Nagu p2ris kirjanik, ma kujutan ette. Nii ma polegi varem proovinud. Varem mul pole pysivustki selleks olnud. Kes teab, 2kki pole nyyd ka. Aga on huvi proovida. Mingi loo ma sinna kindlasti saadan, see on kindel mis kindel.

6udselt piinlik muidugi, kui ei v6ida. Mulle on tegelikult v6it v2ga oluline. Kunagi kui meil koolis omaloominguv6istlus oli, ei v6tnud ma sellest esimesel aastal osa, sest ma kartsin, et ei v6ida. Teisel aastal v6tsin osa. V6itsin. Ja kolmandal aastal ma ei julgenud uuesti osa v6tta, sest ma kartsin, et aga 2kki ma ei v6idagi uuesti, m6elda vaid kui piinlik. No suht rumal. Oleks v6inud ju ikka osa v6tta. Midagi loomingulist kirjutada on alati hea. Kui ise tulemusega rahul oled, siis ei ole sellest ju tegelikult kottigi, kas v6idad v6i ei. Kindlasti on lugejaid, kellele meeldib. Ning siin ongi kolmas p6hjus, miks just k2esolevast v6istlusest igal juhul osa v6tta – parimad lood ka avaldatakse. Akadeemias v6i midagi. Kirjutaja ikka ju tahab, et tal natuke publikumi ka oleks. Yksinda omaette kirjutada on igav. Nii et kas v6i selle nimel. Isegi kui ma ei saa mingit auhinda, siis ma tahaks v2ga nii k6va mees olla, et mu lugu avaldatakse. Just nagu kooliajal, mil parimad t66d klassi ees alati ette loeti. Ja kuigi ma hakkasin natuke punastama iga kord kui mu t66 ette loeti (ja see oligi iga kord kui me midagi kirjutasime), siis oli ju natuke uhke tunne ka. Et n2ed, kurat, 6petajale meeldib!

Yhes6naga, uhkus hakkas mind kannustama ilmselt. Kui t6ele otse n2kku vaadata. Ning teisel kohal oma arvamuse v2lja ytlemine. Miks ma Eestis elada ei taha. Ka see on ju tegelikult negatiivne kannustaja. Hmm. Ehk ma olen halb inimene… Ei tea. Aga 2ra tahan ma selle kirjutada.

Reedel l6ppes meie t66p2ev juba enne 3. Kolmveerand 3 ajal pidime k6ik t66 l6petanud olema, et yle tee baari minna. Kusjuures tulidki k6ik vist lausa. V6i no p2ris paljud, mitte k6ik. Istusime j2lle seal, kus alati, ning j6ime firmakaardiga kinni makstud 6lut, veini v6i yksk6ik mida muud kellelgi syda ihkas. Mingil hetkel tuli pool personaliosakonda ka ja nii meid oligi seal kokku oma 15 v6i isegi rohkem. V2ga lahe oli. Ega k6ik k6igiga r22kida ei j6ua, kui nii suur seltskond on, aga mida rohkem rahvast 2ra l2heb, seda paremaks seltskond muutub. Kuni l6puks olime j2rel mina, Roger ja minu ylemus.

Kui Roger l6puks teatas, et tema peab 2ra minema, kysisin ma ylemuselt, kas ka tema peab minema hakkama, ning vastus oli, et jah. Aga ta ei l2inud. J2i veel minuga sinna ja l6puks!! saime kahekesi r22kida. Jumal, kui kaua ma sellest juba unistanud olen! R22kisime igasugustest asjadest ja ta isegi mainis muu jutu sees, mis aastal ta syndinud on. Aga et mina selle juba ammu v2lja olin nuhkinud, unustasin ma imestunud n2gu teha. Sest ta ju n2eb oma 7-8 aastat noorem v2lja kui ta on, ning minu jaoks on ta ju ikka tegelikult liiga vana. Aga hea kyll, see selleks. Muidugi sain ma tema kohta rohkem teada ja r22kida oli niiiiiiii tore. Oli n2ha, et tema ka ei taha tegelikult 2ra minna, aga telefon oli sellega v6rdlemisi rahulolematu. Muuhulgas sain teada seda, et kui ma 2ra hakkan minema, siis nad teevad mulle 2rasaatmis-istumise kindlasti. Ja kui juthub, et ma saan kuidagi mingigi valemiga Austraaliasse tagasi tulla, siis peaksin ma uuesti yhendust v6tma, et mingi t66 mulle ikka leiaks. Nii ta ytles

Vahepeal oli meie k6rvallauast minu juurde k2imas mingine tegelane, kes tahtis suitsu osta. Siuke roosa triiks2rgiga mees. Ma muidugi ytlesin talle, et ma ei myy, ma annan niisama, sest me k6ik oleme ju selles olukorras olnud, et endal on otsa saanud, ning sellest pole lugu. See hakkas muidugi kohe juttu tegema, et kuidas nimi on jne. Ylemusel ei j22nud see ka m2rkamata. Kui juba kahekesi olime, tuli roosas2rk uuesti j2lle ostma. Ma andsin j2lle niisama. Ja kui ta minema l2ks, tegi ylemus imestunud n2gu, et nohh? Mis? Aja aga k2pp peale! Ma siis r22kisin, et ma ei saa niimoodi, ma ei saa mingi suvalisega hakata teesklema, et ta jubedalt meeldib mulle, sest minus ei ole seda nahaalsust. Hiljem roosas2rk tuli veel meie lauda oma suitsu kustutama, aga ma ei teinud teda m2rkamagi, sest minu silmad olid suunatud ainult yle laua

L6ppes asi niimoodi, et tal telefon helises. Vastas, ytles, et tuleb 5 minuti p2rast. “Ma olen siin…t66 juures veel…,” k6las vastus ilmselt kysimusele, kus sa oled. Sellest ei saa kyll muud v2lja lugeda kui seda, et teisel pool toru oli keegi proua. Nii et jah. Mis seal siis ikka. Aga isegi lausunud, et 5 minuti p2rast on ta juba kus iganes, ei t6usnud ta pysti, et end minekule asutada, vaid r22kis minuga edasi. Kuni ma l6puks ytlesin, et ta peab vist minema hakkama. Ning t6usime pysti, l2ksime 2ra. Ma veel ytlesin talle, et mul oli temaga v2ga tore r22kida. Mis on ju ka t6si. Kuid jah, tundub, et ta ei ole siiski p2ris 100% vallaline.

Vot sellised uudised. Aga tulemas on ju ikkagi veel selle n2dala reede, mil me j2lle k6ik v2lja l2heme, seekord kauemaks, ning ma loodan, et meil 6nnestub veel omavahel r22kida. Mida rohkem ma temaga r22gin, seda enam ma aru saan, kui tore mees ta ikka on.

Update minu kohtingusaidi tegemistest ja seisudest. T2naseks olen kokku saanud kahe mehega. Statistika on selline, et nii nimetatud “s6brakutseid” on kokku olnud ligikaudu 300, pluss-miinus 20. Nimelt kui kutsele ei reageeri, siis n2dala m66dudes see kustub, ja mul on mingid juba kustunud. Acceptinud olen ma kokku 6 inimest. Vaata siis, mis s6el l2bida, eksole. Alguses oli mu enda profiil suhteliselt h6re, aga siis m6tlesin seda natuke “kurjemaks” muuta, et ehk hoiab osad s6brakutsed 2ra, on lihtsam valida.

Mees, kellega reedel kokku sain, mulle ei meeldinud. Okei, temaga oli t2itsa normaalne r22kida, aga mingi p2rl ta selles m6ttes ei olnud, et ma tunneks, et olen millestki ilma j22nud, kui teda kohanud ei oleks. V2limus oli selline nagu ta oli, okei. Ma ei otsigi mister Estoniat, aga s2de peab ju ikka tekkima. Mul ei tekkinud kyll midagi. Kui enne kellegagi kokku saamist on 2revus sees, siis hetkel, mil te tegelikult kohtutegi ja sulle j6uab kohale, et siit ei taha sa midagi saada, pinge kohe langeb. Ja nii ma olengi v6imeline inimesega istuma kaks tundi ja juttu r22kima, nagu oleks tegemist mingi vana tuttavaga. Temaga oli ka niimoodi. Istusime, j6ime 6lut, r22kisime igasugu asjadest. Ja korrakski ei n2idanud ma ennast paremast kyljest kui ma tegelikult olen, nagu inimesed ikka, kui kellelegi muljet avaldada tahavad. Mind nimelt hakkasid kohe alguses h2irima tema liiga pikad s6rmekyyned. Mitte et need oleks olnud pikad naisekyyned, aga mehe jaoks ikka kindlasti kohe liiga pikad, nii paar millimeetrit. Mul on selline n6ue, et mehel ei oleks yldse mingit valget kyyneosa. Eksole rumal sellisel teemal yldse s6na v6tta? Aga kui te ise sellises olukorras oleksite, tahaksite samamoodi sellele t2helepanu p66rata, sest see on h2iriv vaadata. Prantsuse manikyyriga mees…no ei ole huvi sellise vastu. Et T-s2rk oli liiga lohvakas ja teksad kulunud v2limusega ja yldse k6ik valesti oli, ma ei viitsi isegi detailselt v2lja tuua. Yhes6naga vale. Tegime kokku kolm 6lut, siis ma ytlesin, et l2hen koju 2ra, tegelikult l2ksin Jengeliga 6lut tegema, et talle kyyntest r22kida.

Tulemus: tema tahab veel kokku saada, aga mina ytlesin: “V6ib-olla, vaatame…”. Ideeliselt t2hendab see ju, et unusta 2ra, vaan. Ma ei tea muidugi, kas tema ka seda nii t6lgendab. Loodan, et t6lgendab.

Teise h2rrasega sain kokku eile l6unapausil. Kuidagi liiga ruttu tuli see, alles me hakkasime netis suhtlema. Tundus, et tegemist on mehega, kes ei viitsi aega raisata ja soovis kohtuda, et teha kindlaks, kas on yldse m6tet suhtlemist alustada. Ka nii v6ib. Kokku oli lepitud, et ta tuleb minu t66 juurde ja siis l2hme kella 12 v6i 12.30 ajal l6unale. Ma veel kysisin, kas ta teab, kus meie kontor asub. Tundus, et bisnesm2n ja siis peaks ju ikka teadma ja tundma, kus mis asub. Ytles, et teab kyll. No olgu. Kell kolmveerand 1 siis l6puks helistas, et andku ma t2pne aadress, tema paneb gpsi ja on 15 min p2rast kohal. Andsin aadressi. Siis 15 min p2rast helistaski, et tema on kohal vist, aga ei n2e, et kus see maja on. Ma l2hen 6ue, ei n2e kyll kedagi. Ja siis hakkas peituse m2ngimine peale. Nimelt, et meil on siin suur linn (4 miljonit inimest ju ikkagi), on t2iesti tavaline see, et ei ole n2iteks ainult Pikk t2nav, vaid on ka a la Pikk allee, Pikk puiestee jne. Tema oli muidugi valel t2naval, kuigi ma olin 6elnud, et ei ole street vaid on cresent. Helistas mulle kokku umbes viis korda, proovis aadressi sisestada ka gpsi, aga kohale 40 minuti jooksul ei j6udnud. Asi hakkas mulle juba nalja tegema. Oma kodulinnas inimene ei orienteeru, kuigi kui kysisin, kas ta teab, kus asub, ytles ju, et teab. Milleks valetada? Ja kui valetada, miks siis mitte googlesse lyya ja j2rele vaadata? Ma t66tan yhes v2ga suurs firmas, mis ei ole sugugi mingi nurgatagune.

L6puks kui ta kohal oli, tuli minna kiirhiinakasse, sest muuks enam ei olnud aega. V6tsime siis s66gi, istusime, r22kisime. Ma ei viitsinud j2llegi pingutadagi, sest mees oli t2iesti l2bin2htav. Ise pole jalagagi Austraaliast v2lja saanud, millegi kohta tema arvamust kysida, tal see puudus, sest ta ei osanud siinset olukorda millegagi v6rrelda ega ka analyysida. Kysis minult palju kysimusi, millele ma ka vastasin, t2iesti pingevabalt loomulikult, sest mind ei kottinud yldse, kas ma talle meeldin v6i ei. Ta oli t2pselt seda tyypi tegelane, kes arvab, et kui ta ylikonna selga paneb, siis ta on kohe automaatselt tark, vinge ja yldse v2ga esinduslik. Kahjuks ei ole pintsak selline ime-ese, mis yhte m6ttetut kehkenpyksi erudeeritud h2rraks suudaks transformeerida. N2is, et ka temale ma erilist muljet ei avaldanud. Kas siis selle t6ttu, et tal oleks minuga igav, v6i siis sellep2rast, et ta arvas, et ma pole tema jaoks piisavalt ilus. Ma ei oska arvata. Tema ise polnud kyll v2limuselt mingi eriline auhind. Nalja pakkus mulle fakt, et ta profiilis kirjutas, et tal on k6rini nendest inimestest, kes laevad yles endast pildi, mis on tehtud 5 aastat tagasi ja millel nad n2evad oluliselt paremad v2lja kui tegelikus elus, aga et vot tema just t2pselt selline ongi nagu pildil. Lubage naerda.

Tulemus: me ei kohtu enam kunagi, ilmselt vastastikusel soovil. V6i siis soovi puudumise t6ttu. Patja ma seet6ttu kohe kindlasti ei nuta.

See, et inimesed laevad yles pilte, millel nad n2evad v2lja erinevad kui nad p2riselus on, on muidugi tavaline. Eks igayks tahab ennast paremast kyljest n2idata, nagu ma juba ytlesin. Minu enda pilt on tehtud mingi kuu aega tagasi ja ilmselgelt minu enda meelest esinduslik, aga yldse mitte selline, et mu s6brad mind sellel 2ragi ei tunneks. Minu meelest on kyll t2itsa minu moodi. Samas, kes see ytleb, et meil endal meist endist adekvaatne minapilt on. 2kki ma lihtsalt m6tlen, et vot t2pselt nii ilus ma olengi ja siis arvan, et k6ik teised m6tlevad sama? Ja sama on teiste inimestega? Kes seda oskab arvata…

Mul yhel s6bral eelmisest netitutvuse korrast oli kogemus kellegi prouaga, kellega oli kokku lepitud kohtamine ja kes 40 minutit enne kohtamist s6numi saatis, et ta unustas mainida, et ta on “curvy”. Jon ytles mulle hiljem, et tal isiklikult ei ole midagi selle vastu, kui naisel “kurve” on, aga otseloomulikult oli kohale tulnud daam ylekaaluline. Dzhentelm2n Jon oli temaga ikka yhe dringi teinud, kuigi s6brad olid p2rast naernud, et ta oleks pidanud minema jooksma kohe kui naist n2gi. Nojah, juhtub. Oligi pilt 5 aastat vana ja absoluutselt erinev hetkeolukorrast. Samas ma ei saa aru, miks inimesed nii teevad, see ei j22 ju saladuseks kui on plaan inimesega p2riselt kohtuda nagunii.

Nyyd on mul paar kohtamist veel plaanitud. Kaks nimelt. Millal t2pselt, ei tea. Yhega on meil jutt hea ja ta tundub olevat ka sydamlik poiss. Ja mitte rumal. Teisega on siuke 50/50. Ei ytleks, et meil jutt ladusalt jookseb koguaeg. Aga 2kki m6ni polegi k6ige parem vestluspartner msnis? Kuigi minu jaoks on suhteliselt oluline, et oleks, hehe. No eks n2is. Ma veel m6tlen seda asja. Kui muud ma sellest eksperimendist ei saa, siis huumorit kohe kindlasti. Eks n2is, kaua ma jaksan.

Ylej2rgmisel n2dalavahetusel on meil t66kaaslastega pidusse minek. Peale t66d dringid, restoran, ja peale neid klubi. Teadagi, kes, tuleb ka Eks n2is, kas 6nnestub temaga j2lle pikemalt vestelda. T66 juures ei ole yldse r22kida saanud. Ainult tere, kuidas l2heb. Update 4h hiljem: T2na oleme teretanud n2iteks juba kolm korda

Muus osas eriti midagi muutunud ei ole. T2na hommikul kohvi ostes panin t2hele, et meie PayPass kaardimaksesysteem on korralikult t66le hakanud. See on siis selline, et kui kaardiga maksta tahad, puutud lihtsalt kaardiga korraks teatud kohta ja sellega ongi kogu protseduur l2bi, v6id poest minema jalutada. Jube mugav ja kiire. Vot selline tehniline uuendus, mis on enam v2hem ainsaks tehniliseks saavutuseks yldse, millega siinmaal rahule v6ib j22da. Lisaks ka muidugi yle interneti toimiv TramTracker, mis ytleb sulle, mitme minuti p2rast (reaalajas) tramm peatusse j6uab.

M6tlesin, et kyllap nyydki esmasp2eval olen ma lihtsalt kodus ja vaatan filmi, istun netis, aga viimasel hetkel kargas ikka yks valentin v2lja. Mu s6ber Neil, kes resideerub Sydneys, aga oli t66asjus Melbourne’i l2hetatud. Ta peatus yhes hotellis, mis kohe minu juurest 2 min jalutusk2igu kaugusel, nii et ta kutsus mu kylla. Sel 6htul tundsin ennast nagu mees. L2ksin, viisin kaks pudelit veini, v6tsin paar dvd-d kaasa. Isegi kaalusin, kas peaks ehk Neilile lilli viima, niiv6rd koomiline oli see. P2rast Neil pakkus mulle veini eest raha ka, aga minu jaoks on see veeringute peos veeretamine lihtsalt nii n6me, et ma ei hakka kyll liitma ja lahutama, et kes kui palju kellele v6lgneb. S6brad on s6brad ja ei ole nii, et ma l2hen oma kalkulatsioonidega kellelegi kylla. Samasugust suhtumist ootan ka ise oma s6pradelt. Et kui keegi toob mulle kylakostiks keeksi, siis ma ei pea hakkama poolt kinni maksma.

Selles suhtes on austraallased ikka suhteliselt suured ihnuskoid. Raha neil on, aga oma s6pradele nad kyll v2lja ei tee, samas k6ik v6etakse kahel k2el vastu. Neil on ise Inglismaalt, aga no ehk seda n2itab ka juba fakt, et ta mingit raha pakkus, olgugi et see on 22rmiselt n6me nagunii. Austraalia meestega on reeglina aga nii, et kui sa nendega v2lja l2hed, siis nad tahavad, et sina enda eest ise maksaks. Nagu ma siin blogis juba v2hemalt viis korda sellest r22kinud olen, hakkab ka Eesti meestel selline suhtumine juurduma, aga ma arvan, et pigem sellep2rast, et see on mehele “mugavam”, mitte sellep2rast, et nad t6simeeli arvavad, et dzhentelm2n nii teeb. Minu silmis dzhentelm2n maksab arve niimoodi 2ra, et ma ei pea hakkama dollareid peos edasi tagasi yldse rullimagi ja neid kellelegi pakkuma. See peab k2ima niiv6rd muuseas. Aga kui sellest tehakse suur number ja hakatakse arutama ja veiniklaaside maksumusi kokku l66ma, kaob mul igasugune meeleolu 2ra. Kuna mina eeldan, et mees minu eest kohtingul maksab, ei tee ka ma ise sellest numbrit, kui m6nikord n2iteks l2hen mina mehele kylla ning ostan veini. Ma ei oska seda soovidagi, et ta mulle raha pakuks. Nagu ma ytlesin, on see minu arust lihtsalt n6me. S6pradega samamoodi, neile mul pole millestki kahju.

Aga eestlase kylalislahkus on yldse eriline, selge see, et on ka erandeid. M2letan, et kui Val ja Eva ykskord mulle kylla tulid, k2isin ma enne poes, ostsin erinevaid juuste, erinevaid puuvilju, kypsiseid, salaamit, veini, 6lut. No igasuguseid asju, et mul oleks oma kylalistele midagi pakkuda. Kui nad p2rale j6udsid ja minu v2ikest kaetud lauakest n2gid, kysisid nad kui yhest suust: “Issand, kes veel tuleb? Kas keegi t2htis on tulemas?”. Mina siis ytlesin, et teie ju tulite, sellep2rast ma ka laua katsin. Oma s6pradele peab ikka austust ja armastust yles n2itama. Minu arust on normaalne olla lahke. Ihne olla ei ole yldse normaalne. Lapsep6lvest meenuvad m6ned sellised s6brad, kellel sai kylas k2idud, ja kes siis oma s66ki nosisid, ilma et mulle midagi pakkunud oleks. Mitte et ma k2isin kylas selleks, et teiste pool k6ht t2is pugida, aga minu meelest on see elementaarne viisakus. Isegi kui mul on kylmkapis viimane v6ileivamaterjal v6i sygavkylmas viimased pelmeenid, teen ma need meile kahepeale 2ra, kui keegi kylla tuleb, mitte ei ytle: “Aa kuule sorri, mul rohkem ei ole, ainult endale jagub”. Kyllalt on inimesi, kes nii teevad. Aga v6ib-olla olen lihtsalt mina imelik.

L6puks ometi on tulemas meil v2lja minek koos erinevate t66kaaslastega. Kes t2psemalt tuleb, pole veel selge, sest osav6tust annavad k6ik teada Elisale, mitte mulle. Me k6ik teame, keda mina seal n2ha loodan. Seega paari n2dala jooksul saab see 6htu teoks ja eks siis on n2ha, kas midagi p6nevat ka toimub v6i mitte. Kui kampa l66vad ka m6ned inimesed personaliosakonnast, seda p6nevam, saab j2lle kellegagi paremini tuttavaks.

Et mul hakkas yle-eile igav, siis ma otsustasin j2lle internetideitimises k2tt proovida Esimesel 6htul oli mul juba 116 s6brakutset. Vastu v6tsin ma ainult neli. Neist ainult yks oli v2hegi kaalumist v22rt. Esialgu tundus tore. Saan temaga kokku reedel, eks siis peale seda ole j2lle uudiseid ette kanda.

Teine oli aga selline oma arust j6le k6va mees. No kes neist tegelt poleks? Enamik mehi on ju saba puhevile ajavad kuked, kes m6tlevad, et nad on maailmanaba. See konkreetne isend arvas, et ta on j6le intelligentne ja sensuaalne. Nimelt kui tuli s6brap2evast juttu, teatas tema, et ta on siuke luuletuse-roosi tyypi mees. Nojah, roos hambus, luuletuse lugemine on minu jaoks kindlalt big no no. Aga ma ei hakanud midagi kostma. Ytlesin lihtsalt, et ma ei ole luuletustest kunagi eriti vaimustunud olnud. Mille peale tema teatas, et talle meeldib 18. sajandi vene luule k6ige rohkem. No palun! Inimene, kes selle niimoodi s6nastab, ei m6tle seda kindlast t6siselt ning lausub seda ainult mulje avaldamiseks. Peale seda meil jutt enam eriti ei jooksnud, sest ma teatasin, et mulle isiklikult “Meister ja Margarita” ei meeldinud.

Teine tegelane oli inglane. Muidu oli jutt nagu tore, aga siis tuli kysimus: “Kas sa eeldad, et mees maksab kohtingul sinu eest ka v6i mitte?”. Me teame minu seisukohta. Ma selgitasin talle ka. Ytlesin, et t6elise mehega sellist kysimust 6hku yldse ei tulegi. T6eline mees suudab selle niimoodi 2ra lahendada. Gentleman maksab naise eest ka. Aga noored ja ebakypsed k2ivad ringi, kysivad kysimusi ja toovad sellised piinlikud teemad esimesel vestlusel arutlusse. Hiljem ta veel yritas asja siluda, 6eldes, et kui me kokku saame ja l2hme Lucky Coqi 4dollarilisi pitsasid s66ma, siis tema kyll ei lase mul selle eest ise maksta. Milline suuremeelsus! Next!

Kolmas kysis esimese hooga mult umbes kymme kysimust, millele vastuse saanud, selgus, et we want different things. Tema otsib oma s6nul “funi”. S6na “fun” on internetikohtamise kontekstis minu arust v2ga ohtlik ja halvamaiguline s6na. “Fun” t2hendab seda, et saame kokku, veedame koos p66rased kaks tundi kas sinu v6i minu voodis, l2heme kumbki oma teed ning ei helista yksteisele enam kunagi. Mulle pole selliseid elumehi vaja. Tyhi kargamine. Selle v2ljendi k6ige otsesemas m6ttes. Et ma talle siiski v2ga tore ja huvitav inimene tundusin, nii ta mulle ytles, andis ta hoopis oma s6brale minu msni aadressi, et ehk meil on temaga midagi yhist

Nii, see oligi minu lyhikokkuv6te asjade k2igust. Teen update’i kohe kui on midagi siia lisada.

Getter Jaani – “Rockefeller Street”

Esimest korda kuulasin l2bi, m6tlesin, et nojah, selline tavaline tyypiline kuiv Eesti laul. Et pole nagu paha, aga midagi j22b siiski puudu. Siis kuulasin teist korda ka yle. Ja t2pselt sama asi. Et kuidagi kuiv on, mahlakust on juurde vaja. Kuna salmiosa veel oli eriti kuivalt tehtud, siis refr22n m6jus veel kuidagi natukenegi…

Kuni ma l6puks aru sain, mis puudus. Teise minuti l6pus tuleb juurde bass! Ja see annab loole hoopis teise maigu. Kui nyyd suudaks niimoodi, et terve laulu v2ltel on bassi, aga refr22nis kuidagi veel rohkem kui muidu, siis saaks t2iesti arvestatava tiluliluka loo. Siis oleks j6udu sees ja kisuks m6ne aktiivsema isegi tantsule. Nii et ei saa 6elda, et maru halb oleks. Samas bassi keeraks mina isiklikult kohe juurde. Ja mis selle marsitrummip6rinaga on? See kyll ei sobi.

Jana Kask – “Don’t want anything”

Esimest korda kuulasin ja kui 20 sek kuulatud oli, tahtsin kohe stop nuppu vajutada ja edasi minna j2rgmise loo juurde. Tundus, et mingi igav vingumine. Aga siis kuulad edasi ja m6tled, et no tegelikult v6ib siit ju miskit veel tulla, lootus on yles kruvitud. Aga siis tuleb refr22n ja midagi nagu ei ole 6ige. Kuidagi venib v6i kuidagi v6tab 6ige tempo lool maha, ei tea…

Siis kuulasin teist korda. J2lle sama asi, et alguses on kuidagi igavav6itu, aga siis nagu juba hakkab lootus tulema, et 2kki ei olnudki nii jama. Siis tuleb refr22n ja mulle saab selgeks, mis mind selle juures h2irib. Liiga palju s6nu on refr22nis. Kuidagi palju silpe selle rytmi kohta. Ja kui ta siis k6ik need silbid kiiresti sinna rytmi sisse peab laulma, j22b tunne, et muusikat on puudu, s6nu liiga palju. Ei meeldi see. Kui oleks s6nu v2hem, k6ik mahuks rytmi, oleks minu meelest lugu parem.

J2llegi, peale teist kuulamist mulle t2iesti meeldis. Eurovisioonil j22ks ta kyll tagasihoidlikuks. Niisama m6nus kuulamise muusika. Lisaks mind natuke h2irib ka h22lev2ristamine. Teate kyll, mida Whitney Houston oskab teha, aga tema tehtuna m6jub see kuidagi v6imsalt ja oskuslikult, Jana Kask teeb, siis on siuke tunne, et niisama h22l v2riseb, liigpyydlikkusest.

Noorkuu – “Be my Saturday night”

Enne kuulmist ma juba arvasin, et see laul kindlasti paneb mind piinlikkust tundma. Isegi kui ma olen yksi kodus ja kellegi ees pole piinlikkust tunda. Nii oligi. Esiteks, kohutav arvutimuusika. Nagu mingi 14aastane oleks just mingi algaja dj programmi arvutisse saanud ja nyyd yritab seal midagi timmida.

Siis 1:20 ajal hakkab mingi hirmus karjumine. Tundub, et Eurovisioonil on see kohustuslik element, ja poisid enda loosse ka siis sisse kirjutanud. Enne l6ppu l2hebki veel t2iesti piinlikuks 2ra. Siis kui see tehnorytm sisse tuleb. Siis ma oleks tahtnud voodi alla pugeda yksinda h2benema.

Kokkuv6ttes tekkis minul selline mulje, et poisid, lakutud tuka ja eeskujuliku kikilipsuga, on tahtnud “pahamateks” minna, ja siis m6tlesid, et selline muusika aitaks neid h2dast v2lja. Paraku kes on varem kuulnud nii kileda h22lega pahasid poisse? Mina ei ole.

V2ike soovitus ka. Et kui yldse nemad tahaks endale kunagi muusikat taustaks v6tta, siis kohe kindlasti peaks see olema mingi live b2nd. Mitte mingil juhul ei tohi see olla arvutimuusika, sest siis tekib siuke tunne, nagu oleks midagi naturaalset maal2hedast ja midagi kosmosest ylifunkyt kokku pandud, aga need ei sobi. Umbes nagu rahvariietes Loveparadele minek.

Outloudz – “I wanna meet Bob Dylan”

Laul ise v2ga meeldis. T2iesti eeskujulik, pehme, m6nus, modernne. Kindlasti ei ole selle laulu p2rast yhelgi eestlasel piinlik. Siuke tunne, nagu polekski eestlased selles b2ndis. Nii kaasaegne. Natuke nokkida saab ka. Refr22n on kuidagi monotoonne. Mina oleks refr22nis kasutanud kahte h22lt. Mingi t2di seal laulab tausta kyll, aga ma oleks kas v6i selle t2di pannud refr22nis kaasa laulma. Korralikult. V6i siis selle teise poisi, kes mingi 5 sekundit vist isegi laulab kaasa. Yhes6naga, seda laulu oleks andnud paremaks timmida. Aga yldiselt v6ib rahule j22da.

Victoria – “Baby had you”

Vot see oli nyyd kyll huvitav. What the …? Ma ei tea, kes see Victoria kyll on, aga tema asemel oleks seal v6inud nyyd absoluutselt yksk6ik kes teine inimene olla. Laulmisega ei olnud seal ju midagi pistmist. See oli puhtalt arvutiga timmitud v2reluseks selle muusika taustal. Lisaks oli pool ajast h22l nii kile, et aru saada, millest ta laulab, t2iesti v6imatu.

N6utuks tegi ka video. Mingid mustas riides inimesed tantsisid, aga nende tantsimisele ei olnud yldse t2helepanu p66ratud. Kui pidevalt on tantsimine kaugelt kaadris, kusjuures inimesed veel pimedas laohoones musta riietunud, ei n2e ju mitte midagi. Tydruk ise yldse ei tantsinud. Jumalast sisutyhi v2rk.

Muusika ise oli ju tantsumuusika austajatele isegi kuulatav. V6i mis? Caater v6iks selle looga esimeas k2ia kyll. Eeldusel, et nad ei karjuks pidevalt vahele “hypake”.

Kokkuv6ttes suur pettumus, tekitab ainult peavalu. Kuidas see veel laivis k6lab, ei taha ma yldse teada.

Marilyn Jurman – “Veel on aega”

V2ga m6nus laul. Uskumatult m6nus lausa, mulle v2ga meeldib. Miks see edasi ei saanud, j22b kyll arusaamatuks. H2sti mahe ja m6nus muusika, h2sti lihtne laul, soe ja kerge. Midagi ei oska ka ette heita, k6ik on 6ige. Hullult m6nus kitarr, ilus h22l, ei ole igav, ei ole vana ja kopitanud… Kindlasti l2heks tema kontserdile kui ta kuskil esineks.

Artiklis oli enda esitust Marilyn ise kommenteerinud, et oleks v6inud paremini v2lja tulla. Et ma saadet ise ei n2inud, siis ma ei oska arvata, mis valesti l2ks. Kas laulis m66da? v2ga kahju iseenesest.

Videole heidaks ainult seda ette, et miks ta siukseks prostituudiks tehtud on? Lyhikesed pyksid, yle p6lvede saapad ja kollakad juuksed, istub metroos… Hmm…

Elmayonesa – “Kes ei tantsi, on politsei”

Enne kuulamist m6tlesin t6siselt sellele, et lugu vahele yldse j2tta. Olen ju pepu liigutamist kuulnud ja m6tlesin, et mingi m6ttetu jura. Panin ikkagi loo peale ja ausalt 6eldes, see lugu on suurim yllataja! Polegi nii 6udne. T2itsa naljakas ja tore. Mitte et ma s6nade yle vaimustunud olen. Totrad s6nad, need oleks v6inud natukene m6istlikumad olla, siis oleks lootust olnud ehk isegi edasi saada.

Yllatas h22ldus esiteks, jumalast selgelt ju laulab eesti keelt, ning selle loo ehtsus oma reggaetoni kuues. Isegi video oli normaalne. Sellisele loole sobiv. Youtubes on inimesed pahased, et miks ei p22senud edasi Victoria asemel. Ausalt 6eldes pean nendega yhinema…

Kait Tamra – “Lubadus”

Ma ei ole Kait Tamra austaja. Ma ei ytle, et ta halb on, lihtsalt mina ei ole austaja. Laul ei ole ka halb, sellena mis ta on. Eurokale vast ei ole vaja saata. Neile, kellele selline muusika meeldib, neile meeldib ka see laul. Et mulle ei meedi siuke muusika, siis ma ei hakka s6na ka v6tma. Ma vabatahtlikult rohkem ei kuula.

Huvitav oli see, et yks koht oleks nagu laenatud Michael Jacksoni loost. Kahju, et selle loo nimi meelde ei tule… Mingi siuke gospeli taustaga lugu on veel. Kui see laul Eurokale p22senud oleks, oleks kohe muidugi teada, mis selle Michaeli loo nimi oli. No eks n2is, 2kki tuleb mul endalgi meelde.

Ans. Andur – “Lapsed ja lennukid”

Ma olen kuulnud kyll sellest b2ndist. Ses m6ttes, et olen kuulnud seda nime varem, aga mida nad t2pselt endast kujutavad, ma ei teadnud. M6tlesin, et kyllap mingid Jaan Pehki taolised naljamehed. Kuulasin nyyd lugu ja nali naljaks, aga jumalast m6nus j2lle. Mulle v2ga v2ga meeldis. Meeleolukas, v2ga hea muusika. Midagi j2lle ei kriibi k6rva, midagi ei j22 puudu. Vokaal ka lahe ja kerge. J2llegi yllataja. Minu iPodis v6iks The Cure k6rval vabalt koha sisse v6tta. Miks edasi ei saanud, t2ielik mystika…

Meister & Mari – “Unemati”

Mmm….misasi see veel on? Alguses ehmatab see video algus 2ra. Tekib m6te, et mingi lasten2idendi klipp vist. Aga l6puks hakkab ikka laul ka peale. Ja laul algab s6nadega, et Unemati, tule tuppa, paneme tatti. Mingi puritaan minus t6stab j2lle pead. Mulle tundub labane. Kui see paneme tatti sealt 2ra j2tta, siis leiaks see ehk t6esti omale paiga lasteetenduses. Eurovisioonile ei ole muidugi sellisel lool asja, see on teatrimuusika. Lauljanna vokaal on muidu superilus, v2ga meeldib. Aga jah, see laul on v2ga vales kohas.