Väljasõit

Oleme V.-ga väga kodulembesed inimesed, aga vahel harva mõtleme, et peaks ka kuskil väljas käima, et päris ära ei manduks. Seekord sai käidud Pärnus spaas, hotellis Strand.

See väljasõit oli kingitus mulle naistepäeva puhul. Panime öö kinni juba mitu nädalat tagasi ja selle arvestusega, et minek on esimesel nädalavahetusel, mil võimalik. Et see nädalavahetus satub kattuma munadepühaga, olipärast kõigest halb üllatus. Aga mis teha. Nii. Plaan oli käia spaas, mõnuleda ja hüpata sisse Steffanisse pitsat sööma.

Jõudsime Strandi kümmekond minutit enne 14.00, sest just selleks ajaks oli mulle hotelli Wellness keskus massaaži broneerinud. Teadsin küll, et check-in algab enamasti 15.00, aga arvasin, et küllap on selle peale mõeldud ja mind lastakse ikka enne oma kompsud ära panna. Lähenesin vastuvõtulauale ja uurisin sõbralikult, et tere, kas meil oleks võimalik check-in juba ära teha, kuna kella 14.00-ks on juba massaaž. Administraator lausus selle peale lakoonilise: “Vaatame.” Ta siis vaatas. Ja ulatas dokumendi tagasi jällegi lakooniliste sõnade saatel: “Ei ole tuba valmis. Kell 15.00 on check-in.” Kohkusin veidike ära, ei teagi, kas sellest, et administraator ei olnud veel kordagi naeratanud või sellest, et klienti oli broneeringut tehes nii ükskõikselt suhtutud. Eeldasin, et järgneb vabandus ning edasise käitumise juhend. Näiteks et meil on valveta garderoob, kuhu saate üleriided jätta, kuid kui on soovi, võite kotid minu juurde anda, siin on neil valve. Wellness keskus asub seal paremal nurga taga ja seal on toolid ning mõned ajakirjad, kus võib oodata, või soovi korral saate istuda meie puhkenurgas, kus on raamatud. Ei, midagi sellist ei järgnenud. Minu küsimise peale, et mis nüüd siis massaažist saab ja kuidas, vastati, et lähete kompsudega sinna ja ütlete, et tuba polnud valmis. Selline suhtumine oli päris kainestav. Säh sulle puhkust ja lõõgastust, tüütu kliendinärakas!

Garderoobi panime üleriided rippuma, kompsud hoidsime enda ligi, sest garderoob oli igausguse valveta ja siltki üleval, et hotell ei vastuta millegi eest. Massaaž oli normaalne. Veel päris sellist olukorda pole mul muidugi varem olnud, et massöör minuga small talki ei sukeldu. Aga ütlen ausalt, olin piisavalt häiritud, et ka ise seda viisakusvestlust alustada. Pärast massaaži laususin tänusõnad ja tegin sääred. Muidugi oli massaaž ka vähemalt 5 minutit lühem kui pidanuks, aga kurat temaga. V. sai selle eest rohkem, sest temaga isegi aeti juttu (käis sama massööri juures). Eriti muhe oli see, et massöör oli V.-lt küsinud, kas ta naine tegeleb fitnessiga, sest väidetavalt olla mul seljal mingid lihased. Hah!

Vahepeal sain ma check-ini tehtud. Seekord valisin teise administraatori, mitte selle paksu meigikorraga daami. Teine administraator oli praktikant ja väga meeldiv. Ta isegi selgitas, kust hommikul süüa saab ja kuidas spaa ning jõusaali külastus toimub. Ning soovitas õhtusöögiks laud broneerida, kui on plaanis hotellis õhtust süüa, sest rahvast olevat palju. Oli tõesti palju. Sain aru, et põhimõtteliselt täismaja, ehk 200 toatäit külalisi.

Kui V. massaažist tagasi oli, teatasin ma, et ei tunne end teretulnuna ja olen ka näljane. Et asjad inetuks ei läheks, vajasin kiiresti toitu. Seadsime sammud Steffani poole, sest meil oli kindlasti plaanis sinna jalutada. Jalutuskäik oli tore, aga ilm oli ikka tõeliselt krõbe. See, et mul mütsi peas polnud, andis tunda. Steffani õue peal järjekorda ei loogelnud, suvel ju alati lookleb. Aga ega see veel ei tähenda, et järjekorda pole. Ikka on. See oli lihtsalt sees. Meie ees olevad inimesed pöörasid ukselt tagasi ja ega me ka siis hakanud pressima. Suva. Lähme mujale. Tee peal nägime mingit söögikohta nimega Pizzahunt. Mõtlesime, et kui linnas on selline toidukoht nagu Steffani, mis nö teed rajab, ei saa ka teised pitsakohad kehvemad olla, kuidas muidu konkureerida, eksole? Ja astusime sisse. Aga see eeldus oli küll täiesti vale. Teenindaja oli väga viisakas ja püüdlik. Toit? Oeh, toit… Minu pannipitsa oli kenasti läbi küpsenud, aga väga lage. Täidisega oli koonerdatud sedavõrd, et peale saia ja ketšupi muud maitset ei tundnudki. V. pitsa oli veel hullem. Ta tellis õhukese põhjaga pitsa ja see põhi oli lumivalge. Pitsa peale puistatud riivjuust ei olnud ära sulanud, sest juustutükid olid selgelt eristatavad. Oh, milline katastroof. Kõige hullem on see, et teenindaja küsis, kuidas maitses. No miks sellist küsimust küsida restoranis, kus serveeritakse rõvedust? 😦 Vastasin viisakalt, et väga vähe asju oli pitsa peal… Otsustasin, et jätan kenale teenindajaneiule jotsi, kui magustoiduga paremini läheb. Kahjuks ei läinud. Ja pidin lahkuma ilma jootraha jätmata.

Tagasi hotellis, tundus õige aeg minna spaad proovima. Astun siis spaa alale ja noh, polegi eriti kuhugi minna. See vann, mis oli üsna suur ja kus oli 30-kraadine vesi, oli paksult rahvast täis. Palju väiksemast mullivannist ei hakka rääkimagi. Kivist lamamistoolid olid samuti rahvast täis. Ja terve spaa peale oli vaid üks saun. Meh? Pressisime siis ennast sinna aurusauna, sest külm hakkas. Ainus inimtühi paik oli 27-kraadise veega bassein, aga duši alt tulnuna oli hädasti sooja vaja. Saunas ennast soojaks kütnud, käisime veel sellest 30-kraadisest läbi, aga oli selge, et sealne spaa oli ülerahvastatud ja mingit elamust ei pakkunud. Nii naiste- kui meeste riietusruumis oli eraldi leilisaun, aga mis seal ikka üksi istuda, tulime ju koos. Otsustasime minna jõusaali, sest see oli ka meie plaanides kirjas. Kui ukse vahelt sisse kiikasime, olid masinaid rebimas kaks purjus härrasmeest hommikumantlites. Selleks ajaks kui meil riided vahetatud olid ja tagasi jõusaali suundusime, olid härrased õnneks lahkunud, nüüd olid nad spaa administraatori juures ja nõudsid ligipääsu välibasseinile või midagi sarnast. Jõusaal oli inimtühi ja see oli tore. Tegime tunnikese trenni ja selle aja jooksul liitus vaid üks noormees.

Pärast trenni läks V. uuele katsele spaasse ja see olevat isegi löögile pääsenud. Mina olin alla andnud ja lugesin toas raamatut. Hommikusöök oli üks väheseid asju, mis mulle seal hotellis meeldis. Okei, tuba ise oli ka lihtne, kuid puhas ja normaalne. Hommikusöök aga isegi väga hea.

Kas ma läheks tagasi? Kahjuks mitte.

Pühapäeval koju jõudes oli selline tunne, et kodu on kõige parem ja meeldivam koht maailmas. Kui ma saaks kodu kallistada, siis ma teeks seda.

Advertisements

20 kommentaari

  1. ebapärlikarp

    Ma ütleks, et Strand on on hinda väärt! Ehk et see ongi odav ja selle raha eest väga muud loota ei saa ka. Käisin sõbrannaga ca 1,5 aastat tagasi. Check-inis sai meil ka pulli. Lisaks oli spa dushiruumis kohutav kusehais. Aga hommikul seda enam ei olnud,s eega ilmselt lihtsalt keegi sõna otseses mõttes kuseski sinna (pissi dushi all, hoiad vett kokku). Pärast seda olen korra veel läinud, lapsega. Siis oli hulga tsillim kuidagi – spa osa oli puhas ja ei haisenud. Ja no natsa ujumiseks ja ööbimiseks käib küll. Toad on seal minu meelest tegelt täitsa okeid. Rahvast oli mõlemal korral spas ülivähe ja praktiliselt oligi terve spaa meie pärast.

    • Suuremat nurinat mul toa ja hotelli üldise seisukorra kohta ei olegi. Kõige rohkem valmistas pettumust just teenindus, mis ei tohiks kuidagi rahast sõltuda. Oleks ma teadnud, et pühade- ja koolivaheaja aeg, poleks ma sinna “laulupeole” läinud ja spaa mahutavuse probleem ei oleks samuti ilmnenud. Aga see tunne, et ma pole teretulnud, vot see on põhjus, miks ma sinna enam ei lähe.

      • ebapärlikarp

        Jepp. See oli mul ka see üks kord. Teine kord oli jälle ok. Stabiilsust on teenindajatel vähe 😀

  2. ebapärlikarp

    Ahjaa, kui ikkagi spaa-elamust tahta, siis soovitan Pärnus Hedon spaad 🙂

  3. ritsik

    Te Strandi restorani ei proovinud? Neil on uus noor ja usin peakokk ja vähemalt need toidud, mida mina olen seal söönud, olid küll väga head.
    Steffani lähedal Kuninga tänaval on ka Peetri pizza, lihtne bistroo, aga pitsa ise on alati kvaliteetne olnud.

    • Ei hakanud minema jep, sest me unistasime Steffani pitsast ja see oli planeeritud. Lisaks öeldi kohe, et restorani peaks laua broneerima, muidu ei pääse löögilegi, kuna rahvast palju. Ja ma ei kujutanud ette, et ma oleks suutnud väga pikalt enam näljane olla 😀

      Sina kui kohalik – kas Steffanis on mingi konkreetne aeg, millal on mõtet minna ja lootust kohe lauda pääseda? Või mõni muu vangerdus, millega on lootust süüa saada.

      • ritsik

        Ma pole seal kaua aega käinud, sest pole väga pitsasõber, aga mingi 13-16 paiku on küll hõredam.
        Ausalt öeldes ma ei saa Steffani fenomenist aru. Pitsa on ju igal pool lihtsalt pitsa ja Pärnus on hoopis huvitavamaid toidukohti. Kui vahel harva tuleb pitsaisu, lähmegi hoopis Peetri pitsasse, sest üldjuhul niikuinii Steffi uksest sisse ei mahu.
        Elu parimat pitsat olen saanud hoopis Tallinnas, kuskil nukuteatri lähedal.

        • Tegelikult võiks ju tõesti pitsa olla midagi, mida peaaegu võimatu nässu keerata. Kui tainas on okei, peaks ülejäänud käkitegu olema. Aga näed, Pizzahunt ei saanud hakkama. Ja ei saa ka paljud teised kohad. Mina ei ole Tallinnas veel head pitsat saanud.

  4. Kati

    Strand on muidugi selline koht, et ega ta on suuresti orienteeritud kas soomlastele või suurtele konverentsidele – vähemalt vanasti oli nii ja üldiselt oli kõik seal üsna keskmine – teenindus, kvaliteet jne.
    Pärnus saab vist soovitada just uut Hedon spaad (kuigi selle kohta on ka negatiivseid asju kuulda olnud), Tervise Paradiisi või siis vastrenoveeritud Estoniat – eks nad kõik enam-vähem mängivad väliskülastajatele, aga üldiselt olen nende kohta paremaid asju kuulnud kui Strandi kohta. Steffani koha pealt on nii, et ainuke aeg, kus vist pääseb ilma järjekorrata on hommiku- ja lõunasöögi vahel ning lõuna- ja õhtusöögi vahel – muul ajal on seal pidevalt järjekord, rääkimata nädalavahetustest, pühadest ja koolivaheaegadest jne. Kuid Pärnus on häid kohti veel – nt Supelsaksad on väga populaarne.

    • Välismaalasi oli seal tõesti palju. Nii soomlasi kui lätlasi-leedukaid. Huvitav, kas nemad said paremat teenindust? Või on nendelegi käega löödud a la nagunii tulid siia ainult jooma…

      Näiteks Kubijal ei tekkinud mul kordagi tunnet, et mind pole siia vaja ja minu vastu ollakse ebaviisakas. Seal oli kesisem hommikusöök, aga ma vahetaks iga kell hea teeninduse hea hommikusöögi vastu. Igatahes aitäh valgustamast, ma, loll, oleks pidanud ikka enne minekut küsima 😛

      • Kati

        Jah, kahjuks on klienditeeninduse tase nii ja naa, eriti kui mõni majutusasutus on ennast ilmselgelt välismaalastele orienteerinud – olen kuulnud juhtumitest, kus eestlastest külastajatesse ebaviisakalt suhtutakse, sest eeldus on eestlane ei kuluta ju raha, vaid tuleb spaasse puhkama ja sööma, aga välismaalane – soomlane, venelane või nt ka lätlane kulutavad, käivad spaas ja hoolitsustes ning linnas söömas, kosmeetikus, maniküüris ja pediküüris.
        Selle poolest on Estonia, Tervis või ka Hedon (kuigi seal vist pole seda ujumiskeskust kui sellist?) pigem paremad valikud, seal käivad ka kohalikud niisama ujumas või protseduure saamas ning teendindus tundub parem olevat.

  5. Heh, ma olin samal ajal samas kohas pmst. Mis päeval te saabusite? Meie tulime juba neljapäevast ja olime lausa 3 ööd, ilmselt kirjutan pikemalt ka kui aega saan. Neljapäeval oli rahva suhtes veel täitsa ok, õhtul spas sellist massi polnud, aga reede-laup. läks tõesti paljuks, sest koolivaheaeg ja pikad pühad. Teeninduse suhtes meil jällegi absoluutselt vastupidine kogemus, valvelauas sattusime alati väga sõbralike teenindajate otsa, ainuke napisõnalisem proua oli Wellnessi letis.

    • Ohoh! Oleks seda teadnud, oleksin kindlasti sinuga kohtuda tahtnud. Me saabusime laupäeval ja jäime vaid üheks ööks. Ootan põnevusega sinu postitust 🙂

  6. Jaanika

    Võimaluse korral sõidaksin iga kell Eestisse, kuigi ma kardan, et klienditeeninduse kohal saaksin kultuurishoki. Kurjam, isegi mu günekoloog naeratab siin. Samas ei saa öelda, et tal on maailma parim vaatepilt meie kohtumisel. 😀 Lisaks mul on raske mõista, miks teenindajad ei naerata. Mida ma mõistan on see, et on jobusid, kes võtavadki neilt ilusa naeratuse näolt. Ehkki, kui nad näeksid kui palju nad suudaksid ise klientidesse rõõmu süstida väikese smalltalki ja hea tujuga, siis oleks kohalik klienditeenindus hoopis midagi muud.

    *SPÄMM*
    Külastage Sloveeniat – maa, kus isegi jätsimüüjale oled sa äge tots!

    • Pärnust tagasitulles käisime läbi K-Rautast (Tallinnas). Otsisin aurupuhastile aknapesuotsikut ja tuleb meie juurde tädi. Kärcheri vestiga. “Kas saan aidata?” Küsisin siis, et otsin aknapesuotsikut, kas siin müüakse? “Mis aknapesuotsik? Sellist pole olemas. Kärcheril on eraldi aknepesija, näete siin.”Ja osutas mingile 45-eurosele jullale, millel pole aurupuhastiga mingit pistmist. Vastasin, et ma ei soovi seda osta, tahan osta just aurupuhastile mõeldud otsikut. Üleolevalt küsiti, mis aknad mul kodus on ja kas ma ei karda neid aurutiga pesta. Ee…ei karda jah. Kui selline otsik on (ja no tõesti on), miks ma kartma peaks? Tänasin viisakalt, et kui pole olemas, siis pole olemas, eks ostan Tööriistamaailmast. Inimene oma Kärcheri vesti küll ära polnud teeninud.

      Samas kaupluses kassas meesterahvas, kellel on mingi uksega probleem. Uks on juba kärus, aga talle on ulatatud vale mõõtu uks ja nüüd vajab probleem lahendamist. Kassapidaja konkreetselt räuskab inimesele otsa vaatamata, et tema pole viga teinud ja ei ole kohustatud seda probleemi lahendama. Pöördugu mees eritellimuste klienditeenindusse vms. Et meest juba 4 korda edasi-tagasi jooksutatud on, teda ei koti. Mul hakkasid juba püksid püüli sõeluma – kas me saame ka millegi eest sõimata? Äkki ei ulata pangakaarti piisavalt kiiresti või on hinnasilt loetamatu? Õnneks pääsesime. No tõesti ebameeldiv kogemus.

      Vestiga tädi oleks võinud olla aus ja öelda, et kahjuks oskab ta nõu anda vaid K-Rauta sortimendis olevate toodete kohta ning aurupuhastile mõeldud aknapesuotsikut nende kaubavalikus pole. Kassapidaja võinuks esmalt VABANDADA, et poes selline arusaamatus on juhtunud, selgitada rahulikult, et kahjuks pole tema pädevuses asjasse sekkuda ning paluda mehel oodata, kuniks võtab vastava asjapulgaga ühendust. Aga ei, kus sa sellega, kindlam on nägu täis sõimata.

      Naudi seda, et ei pea Eesti klienditeeninduse igapäevaga rinda pistma 🙂

      • Jaanika

        Ulme, ma ütlen ULME!

        Tead, ma lugesin su aurupuhastaja postitust ja olen müüdud ja tahan ka! 🙂

        • Väga tore, kui sain oma katsetamisega abiks olla. Ise aurutan iga nädalavahetus, kui oleks rohkem vaba aega kodus mässata, aurutaksin veelgi rohkem 😀

  7. H.

    Tahaksin lihtsalt ära mainida, et mujal maailmas jäetakse tippi siiski teeninduse eest, mitte söögi kvaliteedi eest, nurinad saab teenindajaga kööki saata. Ei ütle üldse pahaga, lihtsalt kurvaks teeb, sest olles ise töötanud olude sunnil kohas, kus söök polnud just kõige parem, tegid ääretult nukraks kommentaarid, et teenindus 5+, aga kuna söök oli kehva… Polnud see ju minu süü ja mina andsin endast veel ekstra, et kliendil oleks meeldiv kogemus.

    • Kaur

      Mina kliendina jätan jootraha ikkagi kohale tervikuna, mitte teenindajale.

      • Mina jätan samuti jootraha juhul, kui kogemus tervikuna oli positiivne.

        Ma arvan ka seda, et “mujal maailmas” on natuke liiga lai mõiste 🙂 Ma mõistan, et USA-s saavad ettekandjad näguripalka ja jootraha on neile nagu osa palgast, mitte meelitus ja siiras tänu. Eestis on mu meelest just see viimane. Igas riigis on ju jootraha maksmisele omamoodi kirjutamata seadused. Kus on jootraha maksmine eeldatud, kus vabatahtlik.

        Kogu jootraha maksmise kontseptsioon on tegelikult huvitav. Kes siis ikkagi väärib jootraha ja kes peaks lihtsalt palgaga hakkama saama? Näiteks Austraalias pandi kogu restoranis saadud jootraha ühte purki ja jagati võrdselt kogu personali vahel. Olgem ausad, tegelikult on ju kõik kliendi meeldivaks kogemuseks oma panuse andnud. Ilma hea toiduta ei ole klient õnnelik, isegi kui teenindus oli super. Hea toidu, kuid külma teenindusega samuti mitte. Rääkimata veel heast toidust taldrikul, millele on jäänud eelmise kliendi praest paar üksikut kapsatükki. Ei maksa alahinnata ka näiteks nõudepesija tööd.

        Ja noh, miinimumpalk per se ei ole ka argument, millega jootraha välja nõuda. Palju on teenindajaid, kellele jootraha mitte iialgi ei maksta, tehku nad tööd nii hästi kui tahes (näiteks müüjad, hotelli administraatorid). Ja siis on tipprestoranid, kus makstakse nagunii enamat kui miinimumpalka, aga kus käivad rahakad kliendid, kellel pole kahju paar kümpi arvele otsa visata, kui kogemus meeldiv oli. See on elu. On paremaid ja halvemaid töökohti. Samuti muudes valdkondades. Sekretär linnavalitsuses ja sekretär edukas start-upis ei saa kindlasti mitte võrdset palka, olgugi et esimese töö võib oma olemuselt isegi keerukam olla.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: