Stereotüüpidest

Avastasin Perekoolist ühe huvitava teema. Keegi on algatanud arutluse naistest, kes väidavad, et nad on seda tüüpi, kes lihtsalt saavad meestega paremini läbi kui naistega. Minge lugege ka, see on täitsa meelelahutuslik.

Olgem ausad, kõik me oleme mõnda sellist naist kohanud. Küll tuuakse “põhjenduseks” see, et lapsepõlv möödus vendade, nende sõprade, isade-onude ja muude meeste seltsis ning seeläbi on tekkinud mingi müstiline võime mehi lihtsalt paremini mõista kui naisi.

Teemat avades minnakse muidugi ka konkreetsemaks. Mõned tsitaadid:

Ma lihtsalt ei oska suhestuda naiste ebakindluse, abituse, klatsihimu ja muuga.

Olime koos sekretäriga ainsad naised kümne mehe hulgas kolm aastat. Ei olnud mingit klatšimist. Mina pole elus näinud klatšivaid, eidelikke mehi. Võib olla juhus, kuid see on kujundanud minu arvamuse meestest küllalt kõrgeks. Just arukate inimeste hulgas tuleb vahe sisse – arukad mehed ei klatši ega ussita, naised aga paraku küll.

Ma ei ole naiselik naine, ei oska rääkida moest, kudumisest ega kokandusest, paratamatult kõik small-talki teemad sinnakanti liiguvad. Kui paljude juhuslike naistuttavatega te ikka ilukirjandusest või balletist räägite?

Niipalju kui olen kõrvalt kuulnud ja näinud, siis meeste jaoks jagunevad naised nö lahtritesse (pakun need siinkohal isiklikult välja): 1. Keda võiks panna 2. Kellega saab kõigest rääkida ja kelle seltskonnas on lahe 3. Kellega võiks abielluda 4. Need, kes kuhugi ei kuulu. Need ei välista üksteist. Mina olen nr 2 (mitte et ma endast väga hästi arvaksin), aga ma ei krimpsuta nina kui mehed vannuvad või midagi sellist räägivad, mis mõnel naisel nina vingu ajab. Seetõttu tunnengi nii mina kui ka mehed reeglina üksteise seltskonnast mõnu.

Saangi meestega paremini läbi. Nad on otsekohesed, huvitavad, ausad.

mul on meestega rohkem ühist. mul pole naistega millestki rääkida. ilmselgelt mõtlen ma ka ise nagu mees ja nendega kohe jätkub juttu kauemaks ja siin pole kohe üldse tegemist sellega, et keegi kedagi voodisse viia tahaks. istud meeste seltskonnas, kuulad neid, räägid kaasa, huvitavad teemad ja põnev on. ja siis vaatad seltskonnas ringi, kuskil nurgas on punt naisi, itsitamine, kädistamine, mõttetu jutuvada. ei kisu sinna

Mees suudab võtta info lihtsalt teadmiseks, ta ei pea seda kohe analüüsima ja kruttima hakkama, sulle tagasi peegeldama ja mida kõike veel. See teebki meestega suhtlemise nii meeldivaks ning turvaliseks.

Ma kõike ei hakka kopeerima, minge lugege ise. Milline üldistuste meri! Põhiline on see, et naised, need on mingid udupead, kes räägivad geelküüntest ja moest ning mis põhiline – kindlasti klatšivad. Eriti tööl. Aga mehed, oh, mehed on parimad, mehed on huvitavad, nendega on, millest rääkida! Ja mina? Mina olen…noh, nagu mees, aga mingil põhjusel naiseks sündinud ja noh…ma olen TÄIESTI teistsugune kui mingid NAISED.

Kas pole lustakas pealt vaadata, kuidas need, kes ennast täielikult oma suguõdedest distantseerivad, kuna viimased on ülimalt pealiskaudsed ja sisutühjad, nii arvustavad, hindavad ning halvustavad kõige ümbritseva suhtes, on ise kõige kirjeldatu nii elavaks näiteks?

Lõpetuseks üks diagnoos kah 🙂 Aga sellega ma vist isegi julgen nõustuda.

Neil inimestel on internaliseeritud misogüünia. Näiteks on nad lapsena üles kasvades näinud, et ema on “tühine kodumasin”, isa on äge mees; ema ainult koristab ja kokkab või pläkutab naabrinaisega, mille peale isa käratab, et kas te naised ka saate tasa olla. Siis tekib imelik tunne, sest ise – olles naine – ei tundu, et on ambitsiooni saada ainult kodumasinaks või äbarikuks. Ise tajub tüdruk end ikka normaalse inimesena olevat. Ja mis järelduse sellest siis tegema peab, kui oma maailmas on kõik naised ja üldse naiselikkus võrdne äbarik olemisega – et järelikult oled rohkem nagu poiss kui tüdruk. Sest mina olen ju nutikas, andekas, mõtlev indiviid. Mitte nagu ema, selline tühine tuulepea, keda isa peab patroniseerivalt manitsema. Ja siis kuulutataksegi uhkusega, et ollakse nagu poiss ja saadakse rohkem läbi meestega. Sest teised naised on ju need tühjad tuulepead, aga mina pole nagu naine, mul on isiksusomadused ka olemas, järelikult mina olen nagu mees. Eriline naine. Ainuke viga selles mõttemaailmas seisneb selles, et misogüünne maailm on söötnud tüdrukule seda vale mõtet, et naised on tühjad tuulepead, mitte isiksuseomadusega inimesed. Nii nad lähevadki mööda elu veidike segaduses ja veidike uhkuses selle üle, et nemad on juhtumisi sündinud ja kasvanud erilisteks naisteks. Saladus seisneb selles, et naised on ka tegelikult inimesed.

Advertisements

17 kommentaari

  1. ebapärlikarp

    Tuhat laiki!!! Lisaks sa loed mu mõtteid, kuigi ma perekooli ei loe 😀 Olen ise viimased päevad selliste naiste üle juurelnud… Diagnoos on hea!

  2. Hmmm, ma tunnen ennast täitsa selles misogüünses naises ära…Samas olen ma aastatega aru saanud sellest, et tegelikult on olemas ka palju mitte pealiskaudseid ja klatšihimulisi naisi, keda huvitavad ka muud kui “naiste teemad”, lihtsalt mingil hetkel elus puutusin ma just sellistega tihedalt kokku ning eks see ka kujundas mu arvamust, et sobin pigem meeste kui naistega. Ma käin praegugi enamasti vaid meestega väljas, aga see on tingitud sellest, et mu meessõpradel lihtsalt pole naiskaaslasi ning ma täitsa igatsen, et neil oleks.
    A see diagnoos on minu puhul vale, mul oli ka ema selline, kes teistesse naistesse üsna põlglikult suhtus ega olnud kodus mingi kodumasin. Ehk siis ilmselt kui ka ema arvab, et tema on üks väljavalituid, mitte mingi “tavaline tuulepea”, süstib see ka tütresse soovi selline olla (mis mingis osas pole ju väga paha ka?).
    Lihtsalt mu meelest on see teema keerulisem. Kui sind ikka ümbritseb “kanakari”, kes leiavad, et “kõik mehed on sead” ja elu mõte on omada palju asju, siis paratamatult püüad end neist distantseerida ja näidata, et sina ometi selline ei ole.

    • Perekoolis väideti, et naised üldeüldiselt on klatšihimulised, igavad, räägivad peamiselt kudumisest ja on üldse ühed eemaletõukavad elukad. Osad siis on grammike tagasihoidlikumad ja väidavad, et kõik naised pole, aga OSAD on. Jah, no kindlasti osad ongi. Viga tehakse aga seal, kui öeldakse, et mehed (=kõik maailma mehed) ei ole sellised, mehed on palju ägedamad, huvitavamad ja parema iseloomuga. No kuramus, ega ikka ei ole küll nii, et kõik mehed on hullult vinged, aga osad naised, need ei ole 😀 Tegelikult on mõttetuid, igavaid, jobusid ja kitsa silmaringiga inimesi ka meeste hulgas. Need omadused ei sõltu absoluutselt soost, need on ikka täiesti juhtumipõhised. Sina kui feminist ju tegelikult tead seda 🙂

      • Julgeks aastaid kestnud osalusvaatluse tulemusena ka kinnitada, et a) on ilgelt ägedaid naisi ja mehi ja nendega saad sõpradeks, ja b) valdav enamus naisi JA MEHI on sinust liiga erinevad või teiste huvidega või lausrumalad vm, ja nendega siis ei saa sõpradeks. Kohe lausa kahju on naistest, kes teistest naistest nii halvasti arvavad või kes neid toredaid naissõpru ei leia. Ma olen olnud nii sega- kui valdavalt naiskollektiivides ja no ei leia siit seda naiste klatšihimu või meeste säravat intellekti.

  3. Ma olin ka selline poisilik tüdruk, aga oma piiritus egoismis leidsin loogiliselt, et ju siis naised ongi sellised, sest mina ju olen ja mina olen naine 😀 Teised naised võivad olla teistsugused, aga mina leidsin endasugused. Naised. Vaata pilti. Ei olegi ainuke.

  4. See on põnev teema. Kusjuures ma olen täiesti valmis uskuma, et on inimesi, kelle jaoks meestega suhtlemine ongi harjumuspärasem. Olgu selle põhjuseks siis üleskasvamine vendade ja nende sõpradega või töötamine meestekollektiivis. Aga kui jutt läheb sellele, et naistega ei saa suhelda, sest nad räägivad ainult naisteasjadest, siis … see enam nii veenev pole. Kuigi mu mehel on üks naisega sõber, kelle juurde minnes ma iga kord loodan, et ehk pole naist kodus, sest kui ta kodus on, läheb ikka kiputakse suunama seltskonda nii, et mina suhtlen naisega, mees mehega. Ja mul on igav. Aga siinkohal on asi lihtsalt selles konkreetses naises, mitte meie soos üldiselt.

  5. Ma võin osaliselt mõista seda, et on olemas naisi, kes tunnevad end meeste seltskonnas mugavamalt kui mõni teine naine. Just sellel põhjusel, et neil pereliikmete hulgas mehi rohkem, lapsepõlvest saati paljude poistega koos mängitud jne. Jääb ära edvistamine või kuidagi lukku minek, kui seltskonda ilmub mingi mees. Mõni ju tunneb end ebamugavalt, kui peab üksi võõra mehega ühte ruumi jääma vms. Kurat teab, miks. Aga see ei tähenda ju absoluutselt seda, et tal on sellest tulenevalt meestega parem läbisaamine kui naistega. Ta ise on ju naine. Ei saa olla, et naised on tema jaoks kui mingid tulnukad, hoopis teine liik, kellest mitte midagi ei tea. Või on siis tõesti?

    Ma olen ka elus kohanud naisterahvaid, kellega ma ei tunne mitte mingit ühisosa. Ma ei taha nendega aega veeta ja nendega suhelda. Ometi on see minu meelest uskumatult meelevaldne, kui ma nende indiviidide põhjal teeksin üldistuse tervele naissoole. Vähemalt sama palju olen kohanud mehi, kellega pole mingit soovi suhelda.

  6. Nell

    Mis puutub naiste sõprusesse meestega siis meenub mulle ühe tuttava ütlemine: ” Mehed ja naised ei saa olla võrdsed kuna mehed ei ole võrdsed meestega ning naised ei ole võrdsed naistega.” Ehk siis nii klatšihumulisi, tuulepäid kui tehnikahuvilisi on nii meeste kui naiste hulgas.
    Aga aastatepikkune vaatlus oma tutvusringkonnas on näidanud, et meesterahvas talub veidi paremini kui naisterahvas “meeste teemadel” sõna sekka oskab kuid naisterahvas kipub meest “eideks” pidama kui see mingit “naistevärki” teab. Ehk siis mees on pigem positiivselt üllatunud kui naine velgedest midagi teab aga naine suhtub pigem negatiivselt kui mees sisekujundusest ja kardinatrendidest räägib.
    PS! Ei pretendeeri absoluutsele tõele, näited minu enda suhtlusringkonnast.

    • See on väga hea point, kusjuures. Võidakse pidada eideks või üldse homoks.

    • Mingil ajahetkel kirjutasin oma ajaveebis rohkem ja tihedamalt sotsiaalsetel ainetel, s.h ka hooletusse jäetud lastest. Mäletan ühte heatahtlikku kommentaari, kus lugeja tunnistas, ta oli pikka aega arvamusel, et Hundi ulg on naisterahvas, sellised pehmo teemad. Arvamus oli küll sõbralik, kuid ikkagi pisut mu vana valge heteromehe enesetunnet riivav. Nüüd puudutan seda naistevärki oma blogis harvem. Aga põhjuseks muidugi mitte see kunagine märkus, vaid asjaolu, et need teemad ei huvita eriti kedagi.

      • Mind peeti ja peetakse online kogu aeg meheks. Võtab õlgu kehitama.

    • Need, kes meest “eideks” peavad, kui see mingit naistevärki teab – üldse, miks kuradi pärast “eit” sõimusõna on? – peavad nähtavasti tüüpilisi naiste tegevusi tüüpiliste meestetegevustega võrreldes alaväärseks. Mis on nähtavasti samuti internaliseeritud misogüünia. Või lihtsalt misogüünia, sest olgem ausad, on ka mehi, kes teiste meeste n.ö naiselikke harrastusi mõnitaks.

      mul kodus on A. väljendanud seisukohta, et kui homofoobid on eelkõige ebatolerantsed just meeshomode vastu, siis on ka see üks misogüünia vorm – kui mees on mehega, siis ta alandab end naise staatusse, jumalanäoline olend alandab end selliseks alaväärseks olendiks, no kuhu see kõlbab.

  7. PK kõige nõmedam külg on meeste stereotüpiseerimine machodeks. Kõik mehed peavad olema tunkedes, käed-õlised, rind-karvane, rusikad-rullis ossid. Kui mõni kägu kirjutab oma mehest, kes loeb ilukirjandust või käib rahvatantsus, saab ta pähe, et mis kuradi mömm sul kaasasks on. Kui PKs võtab sõna mõni mees, siis saab ta kas a) sõimata, sest “tõelised mehed ju ei loe naiste foorumeid” või b) süüdistuse valetamises “niikuinii oled tegelikult naine, sest mehed ju ei loe naiste foorumeid”. Mehed on kõik ühesugused, tugevad, väheintellektuaalsed ja mis põhiline – ei huvitu naiste teemadest nagu pere, lapsed ja tunded. Mees ehitab perele kodu (oma kätega muidugi) ja valvab seda (õues ja automaadiga), aga mis selle perimeetri sees toimub, pole tema asi.

    Stereotüpiseerimine aga käib reaalse kogemuse pealt.
    Ehk – lõviosa kägude mehed järelikult ongi sellised.

    Mõni ime siis, et PK ka naised ühte lihtsasse malli paigutab.

    • “Kui paljude juhuslike naistuttavatega te ikka ilukirjandusest räägite?” on aga küll õige küsimus. Mul on juhuslike naistuttavatega alati häbi ilukirjandusest rääkida, sest nad kõik loevad nii palju ja mõtestavad seda nii osavalt lahti, et mul hakkab piinlik 🙂

  8. Kati

    Oma osa võib kindlasti olla selles, kas on üles kasvatud naistega või meestega. Omadest vaatlustest võin öelda, et mingil määral justkui oleks tõetera selles, et kui naine on üles kasvanud naiste ümber, siis ei pruugi ta alati meessoost isikute juuresolekul ennast hästi tunda. Aga mida see ütleks siis meeste kohta, kes on naiste ümber üles kasvanud – a’la tüüpiline eesti üksikema oma pojaga? Kas sellised mehed siis KA ei oska meeste ümber olla või? Pigem ikka ei – järelikult ei saa öelda, et kindlasti naiste- või meestekesksus kasvamisel sellele kaasa aitab. Üldmulje aga on selline, et kui on normaalne pere või naistekari ümber, saab poisist ikka mees ja tüdrukust naine; isa, onu, vanaisa või vanema venna olemasolu aga võib tüdruku puhul aidata huvi tekkimisel tehnika, autode, masinate, kalastamise jne suhtes. Võib – aga ei pruugi ning ega tänapäeval pole need valdkonnad enam ammu “mehelikud”, pigem üritataksegi võtta lapsi kui inimesi, vahet pole kui poisile meeldib õmblemine ja tüdrukule automehhaanika.

    Mina tean ka selliseid naisi, kes väidavad, et nad saavad meestega palju paremini läbi kui naistega. Aga lähemal vaatlusel selgub, et need naised saavad meestega sellepärast paremini läbi, et… nad on seltskonnas ainukesed naised. Nad räägivad ka meeste seltskonnas tühjast-tähjast (lisaks kõigele muule), aga seal ei ole palju vasturääkijaid.
    Mehed klatšivad ka, ent oluliselt vähem ning pigem koduseinte vahel, kui sõpradele ja teistele töökaaslastele.

    Ning alatasa tekib mul selliseid arutelusid lugedes tunne, et kas üks peab tingimata välistama siis teist? Kas on probleem selles, kui naisele meeldibki korras kodu, köögitoimkond ja soki kudumine, ent sellele lisaks huvitub ta ka ballettist, autodest ja arvutitest? Mulle meeldib ka süüa teha, ent sama palju loen ma raamatuid ja üritan “kultuuri tarbida”, poliitikaga ennast kursis hoida ja pideva eneseharimisega tegeleda – ma arvasin , et see ongi “normaalsus” aga nende PK kägude arvamuste järgi on minusugused naised siis sama haruldased nagu jetid.

  9. Anonymous
  10. See “kui paljude juhuslike naistuttavatega te ikka ilukirjandusest või balletist räägite?” oli jube naljakas, ma olen siiani olnud rohkem tuttav stereotüübiga, et kirjandus ja ballett on ikka naisteteemad, Õige Mees (TM) sellisest tilulilust ei räägi. Kusjuures ma usun, et need, kes peavad balletti ja kirjandust naistejutuks, peavad just neid teemasid tühisteks, erinevalt tollest perekooli kirjutajast.

    “internaliseeritud misogüünia” oli ka minu esimene mõte, juba siis, kui Marca su juttu linkis.

    Ma ei mäleta täpselt, kes, aga ühes Vikerkaares oli kunagi arutatud, kust selline naiste-misogüünia tuleb, ja autor pakkus, et kõigil, ka tüdruklastel, tekib millalgi vimm ema vastu, sest ta on nii tähtis, tite jaoks peaaegu kogu maailm. noh, et kui alguses on ema kogu maailm ja jumal ja titt ei erista teda õieti endastki, siis tuleb temast eneseteadvuse tekkides millalgi eralduda ja siis tuleb vahepeal trots ja vimm – “kes ta selline õieti on, et tal minu üle nii suur võim on?” mis võiks edasise arengu käigus üle minna, kui saadakse aru, et ka ema on inimene, a ju siis kõigil ei lähe.

    no ja isa satub tunduvalt vähemate laste titeeas selleks tähtsamaks hooldajaks, kelle vastu seejärel on vaja mässata.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: