Kolmekümnendates ja mures

Hakkasin Kuidas kasvatada inimest? blogisse kommentaari kirjutama, aga muudkui venis pikemaks ja pikemaks ja kuna see teema on minu elu praeguses hetkes samuti aktuaalne, mõtlesin teha eraldi postituse.

Mäletan, et keskkooli lõpetanuna olin ma endas täiesti kindel. Ma teadsin, mis minust saama peab ja millest ma unistan. Sest oma vastavad valikud tegin ära juba põhikoolis. Teadsin, et lähen õppima kirjanduskallakuga gümnaasiumisse, võtan seal valjusti välja kuulutatud ainet “Ajakirjandus”, mida tegelikkuses kunagi valikusse ei tulnud, ning edasi lähen ülikooli ajakirjandust õppima. Põhikoolis teadsin, et tahan ajakirjanikuks saada, keskkoolis olin veendunud, et vaja on saada just autoajakirjanikuks. Ja selles vaimus ma siis elasin. 18-aastasena oli mu elus “löön jalaga ukse lahti” tipphetk. Keskkool läbi, ülikooli minek ees. Plaanid selged, enesekindlus laes. Vist tundus, et elu on alles ees ja teha võib igasuguseid valikuid, isegi kui valik osutub valeks, on ju niiiii palju aega, et seda hiljem korrigeerida.

Ülikoolis hakkas mõtlemine muutuma. Minus sigines veendumus, et tänapäeval peavad noored liiga vara ära otsustama, mis neist saab. 9. klassi lõpus tuleks ju juba teada, kas lähed keskkooli reaal- või humanitaarkallakuga klassi, tänapäeval on kõiksugu kallakuid veelgi rohkem. Mina olin 9. klassi lõpus vaid 14-aastane. No mis elu üle otsustaja on üks väike 14-aastane inimene?? Praegu vist ollakse 9. klassi lõpus 16-aastased, aga mis seal erilist vahet on, ebaküps on see inimeseloom nii ehk naa.

Umbes 22-aastasena saabus vist mu esimene identiteedikriis. Seni olin elanud teadmises, et minust peab saama ühel hetkel keskastme juht. Kõik ülejäänud sammud elus pidid olema need, mis mind sinna viivad. Ka ajakirjanikuna töötamine. Milliseks juhiks ma tahtsin ajakirjanikuametist tõusta, seda ma enam ei teagi. Heh, täna on nii naljakas mõelda, et ma just keskastme juht tahtsin olla, see võtab nii hästi minu olemuse kokku – tahaks olla edukas, aga ei julge loota, et ma päris tippu kõlban. Kuid nagu öeldud, 22-aastasena hakkas see pilt murenema. Tundus minulegi täpselt nii nagu Kuidas kasvatada inimesele (sulle oleks mingit lühemat nime vaja :D), et Eesti on kohutavalt edukeskne ja edujanuline. Kui sa pole edukas, siis sind pole olemas. Kui sa ei ole kõrgharitud, siis sa oled mõttetu amööb, kellega pole esimesel Eestil millestki rääkida. Ma tõesti ei tundnud tol hetkel ühtegi sinikraed, ma tundsin, et olengi end neist paremaks pidama hakanud ja see oli ehmatav.

Minu lahendus tookord oli Austraaliasse põgenemine ja see loksutas perspektiivid paika. Kohtusin seal igasuguste inimestega ja veendusin, et meeldivaks, targaks, teravmeelseks ja endaga hästi hakkama saavaks inimeseks olemine ei eeldagi kõrgharidust. Vahel mulle tundub (eriti tundus enne Austraaliasse minekut), et Eestis ei ole kõrghariduse mitteomamine üldse mingi variant. Teatud seltskond kannab su umbes kohe maha, ei pea salongikõlbulikuks, ja igasugusest tööst, mis tooks sisse rohkem kui 500-600 eurot, võid samuti suu puhtaks pühkida. Kuigi elu on näidanud, et ka paber ei taga head sissetulekut, osad on mitmekordse kõrgharidusega, aga teenivad Eesti keskmist või vähemgi… Aga see selleks. Tahtsin öelda seda, et ajal, kui mina lõpetasin keskkooli ja olin 20ndate eluaastate esimeses pooles, oli mul ja teistel minuvanustel kõva surve õppida ülikoolis ja saada edukaks. Niimoodi ma tundsin. Seda ei tea, kuidas täna noored tunnevad.

Noh, maailmarännakult tagasi saabununa prantsatasin minagi ju lihtsa töö peale. Olin büroojuht, sekretär. Selle töö tegemiseks polnud mingeid eriteadmisi ega -oskusi vaja, kõik tuli lenneldes. Kõik oli õpitav ja tundsin, et töiselt ei pakkunud see amet mulle mingit väljakutset. Tiksusin konkreetselt, sest see oli mugav. Järjest mugavamaks läks, eriti pärast seda, kui firma ära osteti. Vaikselt hakkas mul uuesti peale hiilima see tunne, et mida ma ikkagi tegema peaks? Millised on minu oskused? On mul üldse enam mõni? Kirjutanud polnud enam ammu, ma ei olnud kindel, kas enam oskangi. Blogi on ju midagi muud. Ja mis sellest elust üldse saab? Jäängi sekretäriks elu lõpuni? Mis ometi inimesed arvavad! Mina ei tea, kust see surve jälle tuli. Et kui kõik saavad oma toretsevate ametinimetustega uhkeldada, siis mina pean vaikima või küsimise peale hästi vaikselt mokaotsast tõdema, et…

Tuli koondamisteade ja sellega avanes võimalus mingi suund valida. Või kuhugi jõuda üritada. Ma ei kasutanud ära selle võimaluse täielikku potentsiaali, sest ma valisin jälle mugavuse. Aga kas saab mind süüdistada, kui ma olin olukorras, kus töö hakkas otsa lõppema, kuid uue ameti liiga pikk valimine oleks võinud venida jumal teab kui pikaks? Kui otsida uut tööd olemasoleva ameti kõrvalt, on dünaamika hoopis teine. Valid, mõtiskled, julged isegi mingeid ootusi seada, äkki isegi soliidse palgasooviga välja tulla, julged mitte tormata. Kui oled sundseisus, sobib peaaegu kõik, peaasi, et saavutaksid jälle stabiilsuse. Nii mõtleb minusugune alalhoidlik inimene. Ja nii ma siis läksin tööle tuttava ülemuse juurde. Õnneks oli amet seekord suuremat väljakutset pakkuv. Kuigi sisimas tunnen ma end endiselt “kõigest büroojuhina”, sest lisaks muule jätkan nende ülesannetega samuti… Ei tea, ehk on see mingi sisemine kompleks.

Ja vaikselt on hakanud koitma järjekordne identiteedikriis. Kas on üldse midagi, milles ma tõeliselt hea olen? Kas mul üldse on mingid oskused, mille üle uhkust tunda? Võib-olla on minu oskused sama elementaarsed nagu hingamine ja küünte lõikamine? Kõik oskavad neid asju! Nende oskuste üle ei maksa puhevile minna, sest need pole midagi erilist. Ja ehk pooli asju, mida arvan oskavat, ma üldse ei oskagi. Kui võrrelda mõne teisega, kes on palju parem. Aga mõnel teisel päev tunnen end nagu püssikuul, mis suudab kõigest läbi vihiseda, kui vaid tahab. Ma oskan, ma olen hea, mul on midagi pakkuda, ma võin enda üle uhkust tunda! Iseenesest ongi kõik mõtlemises kinni. Kui tahan end hästi tunda, pean mõtlema häid mõtteid, pean endast lugu pidama ja endale kinnitama, et ma saan hakkama, mul on maailmale midagi pakkuda ja mul on õigus enda üle uhke olla, sest kõigi untsu läinud tegevuste kõrval on ju ka midagi, mida olen ometigi hästi teinud!

Ühesõnaga, üritan siin ennast üle päeva turgutada ja mõtlemise sättimisel loodi kasutada, sest viltu kisub. Täiega viltu. Miks ei võiks üks büroojuht enda üle uhke olla? Kas minu maailmas siis ei võiks? Et mis seal ikka oma kirjade sorteerimise või kohvikeetmisega uhkustada, eksole… Nii vastik on see mõtteviis. Need nagu polekski minu mõtted, need nagu sõidaks mulle mingist välisest keskkonnast sisse. Ja hirmus on see, et ma sean teistele inimestele ja endale täiesti eraldi standardid. Kui keegi on kassiir ja teeb seda tööd hästi, pean ma tegelikult temast lugu, ei mõtle sugugi, et ta on kuidagi vähem inimene, et polegi turundusjuht või advokaat. Aga kas ma lubaksin endal kunagi kassiirina tööle minna? No ei, ma ei näe seda võimalust. Minu kujutelmas oleks nagu mingid ametid, millest ma oleks justkui oskustelt üle. Et ah, selle x või y ameti suudaks ma selgeks õppida paari kuuga. Nagu sekretäriametigi töö käigus selgeks õppisin. Või et poemüüja töö – mis seal siis on, ma suudaks seda igasuguste kahtlusteta teha. Ja ma ei saa aru, kas selline mõtlemine on künismi tipp või olengi ma nii võimekas, nagu ma arvan.

Mõtlen, et kõik need mõtted ja hirmud, need tulenevad eelkeskeakriisist. Keskeakriis see veel pole, sest “kõik pole veel kadunud”. Iseenesest jõuaks ju veel eriala vahetada, praegusel erialal paremaks saada, tulevikku paremini investeerida, midagi veel muuta, et keskealisena ei peaks ühel päeval ärkama ja mõtlema, et tegelikult polegi mul mitte midagi ette näidata, pole korda saatnud midagi, mis kõik kunagi plaanis oli. Siis on juba raske midagi muuta, sest ajas ju tagasi ei lähe. Aga praegu, 30ndates, on surve seda suurem, et kui üldse midagi muuta ja teha, siis KOHE NÜÜD, muidu on juba hilja. Ja ehk see on põhjus, miks painavad mõtted sellest, kas ma ikka teen õiget asja ja kui ei tee, kuidas võimalikult kiiresti see õige asi leida.

Ma kirjutan sellele jutule õige pea järje. Aga praegu ma veel ootan, et teada, milline saab olema järje tonaalsus.

10 kommentaari

  1. ebapärlikarp

    Kuule, aga kui Sa kirjutasid, et Austraalias loksus sul see asi paika, et mõistsid, et selleks, et olla meeldiv, tark, teravmeelne jne, ei pea omama kõrgharidust, siis ma soovitaks Sul äkki juurelda selle üle, et kuhu minna või mida teha, et loksuks paika ka see, et karjäär ei peagi olema elu eesmärk või kõige suurem saavutus 🙂

  2. Ma suruks su kätt ja plaksutaks ka veel kaasa, sest sa panid kirja kõik selle, mis mina välja jätsin 🙂 (mõtlesin, et saab liiga vinguv-karjuv postitus)

    Identiteedikriis, täpselt. Ka mina olen olnud välismaal ja saanud teada, et see kõik-kõik-kõik polegi nii oluline, aga siin olles on keeruline seda meeles pidada, kui teised sulle alla vaatavad, sest “sul polegi veel maka-doktori-post-doc-M.D kraadi või?! KUIDAS sa küll hakkama saad?!”. Nagu ma ütlesin, perception is everything – on mõistetav, miks inimesed põgenevad Soome või Rootsi, kus võid olla ka karjäärilt poemüüja, aga sind ikkagi austatakse, sest sa oled oma ala spetsialist (vähemalt mingil määral, kuigi mitte alati).

    • Eks ma lõin isegi vedelaks keset kirjutamist ja ka pärast seda, aga lõpuks vajutasin Publish, sest see on minu blogi ja need on minu mõtted, selline õudne inimene olengi. Ja ehk tunneb mõni veel sama 🙂

      • miks. ausalt, miks üldse kahelda ja vedelaks lüüa? see teema könetab nii kohutavalt paljusid inimesi, et süda läheb pahaks. ma vahel olen möelnud, et see on üks taaskordne inimkonna (täpsemalt vist eesti ühiskonna…) kaheks jaotamise vöimalus: ühed, kes ei saa aru, et see mingi traagika on, needsamad, kes köike seda teevad, klapid peas, identifitseerivadki end oma diplomite ja järjekordsete juhipositsioonide/ettevötete kaudu – ja siis teised, need, kes aduvad sellise mötte- ja eluviisi üüratut kaugust inimeseks olemise alustest, need, kes tunnevad selle suhtumise ees törget, tülgastust, paanikat, sitakrampe… ja enamasti kramplikult rabelevad kaasa. oma vöimaluse piires. mina ka.

  3. Tasakaalukunstnik

    Elu ongi üks pidev liikumine ja karjade kaupa küsimustele vastuse leidmine. Iga saavutus on väärt rõõmustamist. Ka see on tulemus, kui jõud järeldusele, et ei pea elama ühiskonna müütidega kooskõlas. Ja Eesti arusaamine edukusest on vähe nihkes küll. Sellest saabki siis väga hästi aru, kui oled kuskil piiri taga silma avardanud. Ja nende Suurte Saavutustega on nii, et neid tuleb eelkõige enda jaoks määratleda.

    Tegelikult on kõik hästi niikaua, kui neid küsimusi tekib. Kui neid enam pole, siis on olukord nukker. Nii et edu!

  4. Mina tundsin ka survet ülikooli minna just ühiskondlikku survet, kodust ei olnud survet. Enamik mu sõprusringkonnast on kõrgharidusega, mõni lausa doktorikraadiga. Endal on mul lõpetamata magister(kunagi kui mul igav hakkab, lõpetan ära, ei ole veel nii igav hakanud). Andku kõik mu armsad kõrgharitud sõbrad andeks, aga kõige huvitavamad inimesed, keda ma olen kohanud ei ole mitte mitmekordselt kõrgharitud vaid palju rännanud. lugenud ja näinud. Lai silmaring on see, mis teeb minu jaoks inimese huvitavaks ja toredaks. Mul on sügavalt savi mitu kraadi inimesel on, kõrgharitud inimesed võivad olla tõelised kuivikud. Ja kui sellest hariduse tasemest sõltub ühiskondlik positsioon, siis see on tõusiklik. Selles valguses ei saa ma aru, miks see ühiskondlik surve mind morjendas keskkooli lõpus nii väga. Samal ajal olen ma tegelikult rahul, et ma ülikoolis käisin, sest see kahtlemata avas uksed, mis ilma poleks avanenud, oleks avanenud mingid muud uksed. Aga inimesi ma haridustaseme järgi kindlasti ei lahterda, hoolimata oma haridusest ja seda ei tee ka enamik minu tuttavaid. Kuid tean, et inimesed, kel ei ole kõrgharidust tunnevad end sageli alaväärsena. Ma ei saa sellest aru, sest minu jaoks on nad väga toredad inimesed. Ehk et tegelikult on see kõrghariduse surve kõigil kukil, ka tänastel noortel. Mu õde ilmselt tunneb päris korralikult seda survet. Tema kaalutavatest erialadest on üks minu jaoks ülipraktiline ja vajalik, kuid ei ole mitte ülikoolis vaid rakenduskõrgkoolis, teine on ülikooli ja minu jaoks täiesti mõttetu. Aga minu elukogemus on näidanud, et ka minu õpitud riigiteaduste baka ja politoloogia magister sõid mu rahakotti aastateks augu, praktilist kasu olen neist lõiganud vähe.

    Ma ei teagi täpselt, mis ma öelda tahtsin, kõrgharidus on lihtsalt üks haridus, see ei tee inimest.

  5. ritsik

    Aga sa ju ikka mõtled jätkuvalt ajakirjanikuameti peale, miks siis mitte julgemalt selles suunas liikuda? Kogemus on sul ju olemas?
    Tänapäeva noortel on kindlasti samasugune surve edasi õppida ja “midagi olulist” teha, aga õnneks nii kindel rada sel põlvkonnal enam ees ei ole, nagu paarkümmend aastat tagasi “kõrgkool, abielu, üks amet pensionini”. On täitsa okei maailmas reisida, uurida, mis sulle meeldib, erinevaid asju katsetada. Võib 60aastaselt ka keraamikuks või kalakasvatajaks hakata, kui tragidust jätkub :).

  6. Nell

    Mulle meeldib see, et iga aastaga aina enam väärtustatakse kutseharidust ja veel “küpsemas” eas uude valdkonda siirdumist. Minu meelest on lahe kui raamatupidaja läheb õppima aiakujundamist ja hakkabki sel alal tööle.
    Haridust üksi inimese väärtustajana ma näha ei oska.
    Võibolla olen ma natuke ullike aga mulle ei ole probleemiks teenida kuus 600€ kui töö mulle meeldib. Tean isegi päris mitut lahedat ametikohta, kus palgatase sealkandis on.
    PS! Tõesti miks mitte ajakirjandus?

  7. Kris

    Väga minu mõtted siin selles postituses. Kahtlustan, et mul keskeakriis, vanus 40+. Hetkel olen peale pesamunaga kodus olemist töö otsingutel ja mõtlen samas suunas. Ametilt sekretär/juhiabi. Tahaks teada ka oma võimeid, milles veel hea oleksin… Olen hakanud mõtlema, kas tõesti olen pensionini sekretär, pole nagu päris see mida tahaks. Olen ka müüjaks õppinud aga samas tundub mulle sama, et poemüüja amet pole mulle. Kõrghariduse omandamise peale olen samuti mõelnud ja ka lihtsalt uue ameti /oskuse omandamise peale nt mõnes kutsekoolis.

Trackbacks

  1. “Reeglid” | LivingLatinaLoca

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: