Vägivaldne mees* – kas prügikastikaup?

Ebapärlikarp kirjutas olulisel teemal ja hakkasin talle kommentaari trükkima, aga läks jube pikaks. Nii et panen siia.

Presidendi kõnest:

Ma olen 100% poolt, et me räägime perevägivallast, tunnistame probleemi ja üritame seda igati lahendada. Kõikvõimalikud kõned on selleks sobivad. Kes tunneb end pidupäeval sellist kõnet kuulates ebamugavalt, ehk on see inimene, kellele astuti varba peale? Tahaks nagu rahus napsu võtta ja lõõgastuda, aga järsku hakkab keegi noomima mingil teemal, mille osas tean ise ka, et mul on selline probleem, aga… laske vähemalt TÄNA mul rahus olla? Minu meelevaldne tõlgendus 🙂 Ei oska leida muud selgitust arvamusele, et kontekst oli kohatu.

Aga on üks asi, mis mind perevägivalla teema juures kurvastab. Rõhutame, et, naine, mine minema selle mehe juurest, jäta, kus kurat, jookse! Talle on see muidugi ainus lahendus. Aga see (patu)oinast mees jääb kuidagi päris üksi. Tema abistamisest me ei taha eriti rääkida. Temaga ei taha keegi tegeleda, talle ei taha keegi toeks olla. Mitte et ma arvaks, et Ojasoodel ja Kunnustel tuleks kätt suruda või nende päid silitada vms. Nad on käitunud valesti, peavad võtma vastutuse ja kõik muu, aga me ei saa neid inimesi prügikasti visata. Silma alt ära paigutada. Ühiskonnast eraldada. Ka neid tuleb aidata. Või kuidas?

Esimene samm on ehk probleemi tunnistamine**. Kui vägivallatseja ise saab aru, et tal on probleem ja ta tahab seda lahendada, peab ju ometigi olema võimalus teda aidata. Vastasel korral on nad ühiskonnas igaveseks ohtlikud ja välditavad elemendid. Me ei taha ju tegelikult kedagi igaveseks maha kanda. Saame aru, et koduvägivalla jätkamine ei ole olukord, mis jääbki kestma igavesest ajast igavesti. Või lööme aga vägivaldsele mehele templi otsaette, et tal poleks kunagi õigust/võimalust peret luua, sest “tema juba ei muutu”? Kas tõesti on see nii? Olen ma naiivne, kui loodan, et see pole nii?

Minul oli ka kunagi vägivaldne suhe ja kuigi ma jätsin selle inimese maha, ei soovi ma küll mitte mingil juhul, et ta mitte kunagi endale head naist ei leiaks. Naist, keda armastada sama palju nagu ta mind armastas. Kellega koos pere luua ja keda austada, kellega õigesti ja hästi käituda. Ma südamest soovin, et ta leiaks. Äkki juba ongi leidnud, ma ei tea.

Ma ei kandnud ka teda kunagi päriselt maha. Et õudne mees, jube mees, kellest peaks kõik naisolevused eemale hoidma. Ma siiralt uskusin, et ka temal on veel võimalus. Ta võib vabalt muutuda, kui ta tahab. See nõuab pingutust, aga see pole võimatu. Ilmselt usuvad täpselt samamoodi need tuhanded naised, kes jäävad oma vägivaldse mehe kõrvale. Nad keelduvad arvamast, et nende mees on lootusetu juhtum, kellel pole mingit võimalust muutuda.

Mina läksin ära, sest ma teadsin, et MINUGA mehel enam võimalust ei olnud. Minu tunded olid surnud. Mees oli mulle vastumeelseks muutunud, ma kartsin teda kohati. Hoiatasin teda mitu korda, et kui sa jätkad selliselt käitumist, siis ma varsti ei tunne su vastu enam mitte midagi. Ta ei võtnud kuulda. Ja nii läkski. Minu tunded said otsa. Paljudel teistel naistel ilmselt ei ole nii olnud. Nende tunded ei ole otsa saanud. Neile on jäänud alles nii suured tunded kui seesama usk inimese muutumise võimalikkusse, nagu minulgi tegelikult oli ja on siiani usk oma eksi muutumise võimalikkusse. Ehk see on põhjus, miks naised ei lähe ära, sünnitades vägivaldurile kolm last ja võttes koos pangalaenu?

Eks mehed ise kinnitavad ka, et ausõna rohkem ei juhtu. Ma muutun. Ja naine usubki. Kas me saame siis seda usku kellelegi lõpuks pahaks panna? See on ju nii inimlik. Paraku ka kahe teraga mõõk – mees ei näe mõtet muutumisele ja ravile rõhku panna, kui saab ka ilma. Ja ilmselgelt saab, sest naine ju ei lähe ära.

Ma ei tea, kuidas täpselt näeb välja vägivaldsete meeste abistamine. Kui palju sellega juba praegu tegeletakse ja kuidas nad ise sellesse suhtuvad. Me räägime palju ohvritest, aga teisest poolest mitte eriti. Võib-olla vägivallatsejad keelduvad oma probleemi tunnistamast ja ei plaanigi muutuda. Sel juhul ei ole neil tõesti õigust mitte kunagi oma peret luua. Sel juhul nad ei otsi armastust, vaid järgmist ohvrit. Aga kui nad tahavad oma probleemiga tegeleda ja muutuda, võiks neile ikkagi võimaluse anda.

Sellised veidi segased mõtted said.

*Mees sellepärast, et meestest ja naistest korraga kirjutada on tüütu. Ja mehi on rohkem. Aga kehtib ka vägivaldsete naiste kohta.

**”Oih, rusikas ise vupsas naisele näkku” või “Ma tahtsin tal ainult pluusinööpi kinni panna, aga tema kukkus kohe selili” või midagi sarnast ei ole probleemi tunnistamine. See on oma vägivaldsete tegude õigustamine.

Advertisements

26 kommentaari

  1. Ma kirjutasin oma postituse muidugi iseenda kogemusest… Ma ei ole küll füüsiliselt peksa saanud, aga olen kannatanud vaimse vägivalla all. Üritasin kõik endast oleneva teha, et oma kaaslast aidata. Ta tahtis ise end aidata. Siis jälle ei tahtnud. Siis tahtis. Siis jälle arvas, et ta teeb kõik õigesti ja mingit abi ei ole vaja. Siis nuttis, et on vaja. Otsisin talle abi mitmest kohast…

    Täna võin kindlalt väita, et kahetsen. Mida? Seda, et mina seda HETKE, millest kirjutasin, ära ei tundnud. Ma ei teadnud sellest teemast siis suurt midagi. Tagant järele nüüd tunnen selle hetke ära. Tean, mis hetkel oleks pidanud ukse kinni lööma. Mis hetk see oli? See esimene hetk ja tema tegu, kus ma oleks pidanud aru saama, et inimesel ei ole minu vastu mingit austust, ainult omandihimu. Austuse puudumist ja armukadedust ei saa ükski psühholoog ravida. Teoreetiliselt võibolla. Praktiliselt see ei toimi. See haigus tuleb alati tagasi.

    Jah, vägivaldne mees on minu jaoks “prügikastikaup”. MITTE ELUILMASKI ei teeks ma uuesti sellist asja läbi, et üritan endast kõik anda, et teist inimest aidata, ise seejuures järjest ja järjest erinevaid traumasid läbi elades. Kui on üks asi, mida ma oma elus kahetsen siis on see see asi. Too kogemus ei ole seda väärt, et pärast öelda, et olen kogemsue võrra rikkam. See on trauma kogu elus, millega tuleb õppida elama.

    • Mõistan sind. Enda psüühika hinnaga abilise mängimisel ei ole mõtet.

      Mina enda eksi puhul ka sain aru, et mina teda aidata ei saa. Meie suhet poleks saanud enam päästa. Aga tuleviku osas oleks tal kindlasti veel lootust. Kui ta ise tahab.

      Mina usun, et haiglast armukadedust ja omandihimu on võimalik ravida küll. Alguse saavad need tunded ju inimese madalast enesehinnangust. Seda ei saa ravida partner, kes lõputult kinnitab, et ma ei peta sind, ma ei lähe su juurest ära, ma lõpetan suhtluse kõigi meessoost isikutega ja isoleerin end täielikult trajektoorile töö ja kodu vms. Aga psühhoteraapia mõjusse ma igatahes küll usun.

    • PS! Kindlasti ei ütle ma, et tean täpselt, kuidas sinu eksi saanuks terveks teha 🙂 Lihtsalt üldises plaanis ma usun psühhoteraapiasse.

      • Ma muidu usun ka. Aga haiglane armukadedus ja vaimne vägivald on kuidagi niiiiii inimese isiksusega kokku kasvanud, et selles vallas ma ei usu. Äkki füüsilise puhul on lootust? Aga ma ei arva, et peksa saanu peaks hakkama aitama ja suunama.

        • Ei pea muidugi, kannatanul endal on küllalt probleeme, millega tegeleda. Lihtsalt sageli ilmselt nad ei lähe ära, sest loodavad, et saavad aidata ka ilma ära minemata.

          Minu eksi probleem oli ka haiglane armukadedus. Tegelikult kõik see süüdistamine, et nagunii oled sa maganud rohkemate meestega kui mulle tunnistad / võta ette oma MSNi sõprade nimekiri ja käi ükshaaval läbi, kes see on ja mis sa temaga teinud oled / anna ma kustutan su telefonist ära kõik, kellega ma ei taha, et sa suhtleks – see oli ju vaimne vägivald. Ma pole seda endale kunagi tunnistanud või sellele mõelnud. Ma mõtlesin rohkem füüsilisele poolele, et lükkas vastu seina või haaras kätega kõrist kinni vms. Tegelikult sain tunda mõlemat sorti vägivalda.

          Aga ma olen talle kõik andeks andnud ja soovin talle head. Olime mõlemad noored ja usun, et ta on vigadest õppinud ja tänaseks küpsem inimene, kes teab, et armastust selliselt hoida pole võimalik.

  2. Ma olen aru saanud, et neid naisi (või mehi), kelle elukaaslane on vägivaldne saab lõppeks aidata vaid see inimene ise. Jah, mina võin ta sealt ära tuua ja peitu viia, politsei kutsuda ja sõpru appi, aga kui see inimene ikka ja jälle tagasi läheb….

    Olles seda ise mitte kogenud (ent sõbra pealt näinud), oskan ma vaid kõrvaltvaatajana öelda. Alguses on paljudel küllap ehmatus ja ebausk:”ta ei teinud ju just SEDA, mida ma arvan, et ta tegi ju? Kindlasti mitte, ma eksin, ma olin segaduses ja kujutasin midagi ette”. Pärast seda kui see juhtub juba enam korda (ja loeb igasugune vägivald, sh vaimne) hakkab inimene mõtlema, et järelikult tal oli põhjust, ma tegin midagi või tal oli halb päev ja ta tegelikult on ju hea inimene jne.

    See on nii kurb, sest sa annad kõrvalt nõu ja soovitusi ning näed, et selline käitumine pole normaalne, aga sõpra see ei kõiguta. “Kui meil on kõik hästi, siis on kõik kõige paremas korras” on mu sõbra üks levinumaid kommentaare. Lõppeks saab vaid inimene ise selle otsuse teha, sest ainult tema ise saab ennast hoida tagasi minemast.

    Mina pean tunnistama, et ma ühe väidetavalt vägivaldse mehe praegust elu ei tea; tean, et minevikus oli ta (jälle väidetavalt – mina kunagi seda oma silmaga ei näinud ega ei näinud ka naisel vigastusi, pigem arvasin mina, et nad olid mõlemad üksteisele kahjulikud) ähvardav ja väidetavalt füüsiliselt vägivaldne. Praegu tean vaid seda, et käib tööl, tal on pere ja lapsed ja kuulukse on kõik korras. Kas on, ei tea ja uurida ei kavatse.

    Ma ei kannaks sellist inimest päris maha, aga kindlasti on see üks neist iseloomujoontest, kus sa oled elu lõpuni märgiga mees nagu alkohoolikud – sa oled seda elu lõpuni, isegi kui sa pole viimased 50 aastat tilkagi võtnud. Ainult inimese enda käitumisest selgub, kas ta on midagi õppinud ja ennast parendanud või ei.

  3. ritsik

    Mul on hetkel kaks sõbrannat lahutamas oma meestest (põhjuseks küll vaimne vägivald, mitte peksmine) ja kumbki abikaasa ei saa väidetavalt üldse pihta, mida nad on valesti teinud. Nende meelest oleks kõik ok ja perekond õnnelik, kui naine lihtsalt võtaks lõpuks aru pähe ja teeks nii, nagu tema- mees- otsustab ja ütleb.
    Ehk siis võimetus panna end teise inimese olukorda, võtta kaaslase tundeid ja arvamusi tõsiselt? Mis sotsio- vms -paadid need olidki?
    Mõlemad mehed on käinud psühholoogi juures ja üks veidi aega teraapiaski. Ühe mehe kohta öelnud psühholoog, et tal on isiksusehäire ja teise kohta, et aspergerlikud jooned.

    • Hmm, mõlemad on saanud siis miski tõsise diagnoosi, millele (vähemalt Aspergeri sündroomile) ravi olemas polegi. Ilmselt nemad küll pole pereeluks ja paarisuhteks sobilik materjal. Umbes nagu püsivalt halvatut ei saa panna kõndima?

      • Mitte, et ma seda meest kaitseks (ma ju ise arvan, et sellisele jamala üldse ravi ei ole!), aga aspergerilikud jooned inimesel ei tähenda, et ta on asperger. Aspergerlikke või autistlikke jooni võib igaühes olla. Aga jah, siin ilmselt mängib rolli, et MIS jooned tal olid.

      • ritsik

        Ei tea. Mõlemal mehel on ühine seegi, et nende isad olid kurjad ja ülivõimukad. Pojad nägid, said küll aru, et õudne ja paha ja olid kindlad, et nemad nii ei tee, aga läks teisiti.

  4. Mina kusjuures arvan, et vägivaldsed inimesed on prügikastikaup. Ma tean jah, et tihti vabandatakse seda sellega, et nende lapsepõlv oli pekki keeratud jne, aga see pole mingi vabandus. Seega mina ei liigutaks küünemustagi, et selliseid inimesi aidata. Ka siis, kui see keegi oleks mu lähedane (õnneks selliseid pole).

    Mind tahtis üks mees kunagi lüüa, aga pärast seda oli suhe kohe läbi ka. Nüüd mõtlen, et muidugi oli märke, et ta võib selliseks muutuda, sest vaimset vägivalda oli enne seda ka. Lihtsalt ma ei teadvustanud seda endale siis. Ka mitu aastat hiljem on see mees minuga ühendust tahtnud võtta (kuigi ta nüüd abielus), aga ma ei tahaks isegi sellise inimese Facebooki sõbralistis olla. Ehk siis minu poolest võivad sellised inimesed end vabalt oksa ka tõmmata, minul neist kahju ei oleks. Olekski maailmas vähem kõntsa!

  5. Ma kaldun arvama, et kui nad ise saavad aru, et on probleem, ja on valmis terapeudiga koostööd tegema, siis on puhtalt pragmaatiline neile sellist abi pakkuda. Ühiskonna ohutuse huvides. Kasutada ära võimalus ohuallikast toimiv ühiskonnaliige saada.

    • Kui nad ise on valmis, siis võib ju proovida, kuid neil peab olema põhjus, mille nimel proovida. See jälle eeldab vägivallatseja kõrvale jäämist. Ning kuna muutused ei tule üleöö (kui ÜLDSE tulevad!) ning alati on tagasilööke (ja äkki ka uusi näkku lööke!), siis jõuame jälle tagasi seisu, kus ohver jätab iseenda ja teeb kõikvõimaliku, et vägivallatsejat aidata.

    • ee, ei eelda. Mõni saab just siis aru, et on probleem, kui elukaaslane ta maha jätab.

      • PS: ega ma ei räägi, et ohver peaks ise neile abi pakkuma. lihtsalt hea, kui ühiskonnas on olemas asutused, kes oskavad sellise asjaga tegeleda. terapeudid, kes oskavad õpetada, kuidas oma käitumist kontrollida.

        sellega on ju nagu igasuguse retsidiivsusega: parem, kui kurjategijad õnnestub ümber kasvatada, sest me ei jaksa neid kõiki kogu aeg kinni hoida. isegi kui õnnestub ainult osa ümber kasvatada, on ikka parem, võrreldes nulliga.

        • Kannatanu

          Kuigi ma pean ka mainima seda et kahjux pole Eestis toimivat süsteemi ka ohvritele, välja arvatud juhul kui nad seda ise ei otsi. Mina sain abi naistevarjupaigast ja psüholoogilt, mõlemad otsisin ise üles. Politsei käis kohal kui kodu oli segi pekstud ja hiljem oli telefoni kõne kus öeldi et võin esitada kaebuse ja ta saax trahvi aga see oli ka kõik. Mulle ei tahtnud keegi katkist arvutit, telekat ja mööblit korvama hakata. Nii ma ka ütlesin, et ma ei näe mõtet sellel et ta maksab raha neile aga lapsed ikka telekat ei näe, Selle peale põhimõtteliselt öeldi et aga jookske näiteks peaga vastu seina ja öelge et tema tegi, siis saame midagi teha. Segi pextud kodu, kägistamine ja ninast jooksev veri ei ole piisav vägivald… tema tasemele langema ja valetama ma ei hakanud ja riigi poolt mingit psüholoogilist abi mulle ei pakutud. Pärast seda kui varjupaiga poolt saadeti mind juristi juurde kes süüdistas kui hästi mul kõik on sest ma saan keskmist eesti palka ja ei vääri tasuta nõustamist, ning et olen rumal, et sellise mehega lapsed sain üritasin perearstilt saada rahustite retsepti kuna ei suutnud enam ilma olla. Õnnex ma perearsti kätte ei saanud nagu alati sest neil on ju liiga suur töökoormus. Muidu olexin vb neist ka veel sõltuvaks jäänud…. üx asi aga küll… elukogemus oli see missugune ja mina ei kahetse et sellise asja läbi tegin. Teised jamad tunduvad nüüd nii väikesed ja probleemid lahenevad palju kiiremini.

          • Tõsi, ei ole toimivat abi ka ohvritele, vähemalt riigi poolt mitte. Hea, et on varjupaigadki ja seal peaks küll pädev kaader olema, kes oskab ära kuulata ja adekvaatset nõu anda. Sinu kirjeldus juristi kohta on ikka väga tülgastav – miks selline inimene üldse nii tundliku teema juurde tegutsema lastakse, on arusaamatu.

            Karastav on selline kogemus kindlasti. Paraku lastele, kes pealt näevad ja/või ise kogevad, mõjub see kohutavalt. On nii öelda nakkav. Loodan, et sul õnnestus õigel ajal tulema saada. Loodetavasti õppis ka mees pere lagunemisest midagi.

          • selle juristi käitumine ajab mind kohe kurjaks. kui varjupaik ise oli mõistlik (ja need kohad on vist tõesti head, ma tean üht erakordselt hea kuulsusega terapeuti, kes Trt omas töötab), siis äkki peaks varjupaika hoiatama, et jurist niiviisi tegi. siis nad kasvõi saadaks tugiisiku kannatanuga koos juristi juurde vms.

          • Huvitav… Mina sain mingi kokkuleppemenetlusega küll kahjud kirja panna ja ta maksis need kinni. Pluss maksis väärteo eest ka trahvi.

    • K

      Ma arvan ka et neid tuleks aidata mitte selle pärast et nemad seda väärt on vaid sellepärast et see uus naine kelle ta leiab on väärt vaimselt tervet kaaslast.

  6. Pipi

    Palju on ka naiste fyysilist ja psyyhilist vägivalda.
    Ka meie, st, blogikirjutajate-ja lugejate seas.
    Vöiks sellest ju kirjutada

    • Millele sa vihjad? Ma ei ole vist kokku puutunud.

  7. Anomaalica

    Vaevalt, et vägivald kedagi õnnelikuks teeks, lahku saab ju rahulikult ja õnnelikult ka minna. Alati on asi kahepoolne, vägivald on see viimane piir lihtsalt kus kaks inimest koos olla ei saa, kuigi nad on sunnitud seda tegema.
    Aga riik pakub toetust kahjude korvamisel, mitte kättemaksu ja muidugi teeb ta vaesed veel vaesemaks. 🙂

Trackbacks

  1. Jah, vägivallatsejad on prügikastikaup! | minumoodimaailm
  2. “Tüdruk ja koletis”. Ei, mitte “Kaunitar ja koletis”! – Ebapärlikarp
  3. “Tüdruk ja koletis”. Ei, mitte “Kaunitar ja koletis”! - Blog24

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: