Ei saa üle pagulastest

Vaatasin jälle ETV esmaspäevast dokumentaali. Teemaks Assad ja massiline meeleavaldajate vangistamine, piinamine, tapmine.

Kuidagi eriti hinge läks see film. Mitte et teised filmid poleks läinud. Aga see läks eriti. Pisarad voolasid.

Seal näidati muidugi väga võikaid fotosid ka. Surnud inimestest, kes läbi pekstud, keda elusast peast põletatud, keda surnuks näljutatud, kellel silmad peast välja lõigatud (ei tee nalja).

Seal rääkis üks mees, kes ise vangistusest mingi ime läbi vabanes ja ellu jäi. Kirjeldas täiesti avameelselt piinamist, mis tal läbi tuli elada. Selle võikust ja rõvedust. Imetlusväärne, et ta seda suutis. Enamasti on ohvritel piinlik ja nad ei taha meenutada, emotsioone uuesti läbi elada.

Aga kui nad seda ei teeks, siis muu maailm ei saakski teada. Ja siis muu maailm arvakski, et ah, süürlased, kebige koju tagasi, pole teil seal tilligi häda, tahate siia Euroopasse lihtsalt kerge elu peale tulla, paksud noored mehejurakad. Me saaks aru, et naised ja lapsed tulevad. Nemad jah. Sest naised ja lapsed on abitumad. Aga mehed, mida teie ronite? Istuge kodumaal, võidelge, nii nagu meie esiisad kunagi vabaduse eest võitlesid. Rahvuslane tuleb olla, isamaad armastada! Kurat võtaks…

Ja mina mõtlesin selle filmi ajal, et huvitav, kas EKRElased ka seda filmi vaatavad. Huvitav, kas Yana Toom seda filmi vaatab. Või paneb teisele kanalile? Või ikkagi vaatab?

Aga kui ta ikkagi vaatab, siis millega ta oma sõber Assadi enda silmis välja vabandab? Kas samuti nagu Assad ise selles filmis? Öeldes, et see kõik on propaganda, tõenäoliselt Photoshopitud pildid?

Küsimusele, kas ta on kõnealustes sõjaväebaasides ja haiglates käinud, vastas Assad, et ei ole, ta on presidendipalees istunud. Samal ajal purtsatas naerma, justkui oleks oma arust nalja teinud. Küsimuse küsinud ajakirjanik ei nakatunud sellest naerust. Kuidas saaks see naljakas olla, et samal ajal kui sinu alluvad piinavad ja tapavad sinu juhitava riigi kodanikke, istud sa oma mugavas ja soojas palees? Mida on siin naerda puristada?

Ja kas need miljonid inimesed, kes Süüriast põgenevad, kas need inimesed on sealt ära tulnud lihtsalt sellepärast, et….teeks pulli, põrutaks Saksamaale või Rootsi õige? Läheks hea elu peale?

Või põgenevad nad sellepärast, et kõik see jubedus, mida meile dokumentaalfilmidest näidatakse, on siiski tõsi? Hirm oma elu pärast on päris. Et kui sa üritad elujõulise täismehena oma riigi demokraatiaks midagi rahumeelselt (läbi meeleavalduste, mitte sõdimise) ära teha, ootab sind piinamine ja/või kindel surm? Sinu ainus võimalus kuidagi ellu jääda, oleks enese täielik mahasurumine, diktaatori režiimiga kohandumine, pidev hirm.

Kas sina, Eesti tuline patrioot ja rahvuslane, suudaks enda isamaa-armastuse maha suruda ja taluda pidevas hirmus ja repressioonis elamist? Kogedes alandusi ja elades täielikus lootusetuses, et kunagi midagigi paraneks. Kusjuures teades, et on võimalik ka teisiti. Et pool ülejäänud maailmast elab hoopis teisiti. Kas sa suudaks elada iga päev selle ängiga, et vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on inimestel päris elu, millest sa oma kodumaal kunagi osa ei saa?

Kui vastasid, et ei suudaks, siis on sul pagulastega rohkem ühist, kui sa arvad.

Advertisements

18 kommentaari

  1. Nell

    Mitte ammu rääkis Piret Krumm Anu Välba hommikusaates sellest, kuidas ta Süüria naisi-lapsi aitab. Kogus neile sooje riideid külmedeks ilmadeks jne. Ja need naised-lapsed elasid laagrites kohe piiri ääres, muudkui lootes, et varsti saab kodudesse naasta.

  2. Marge

    Minu küsimus oleks see, et miks need vaesed pagulased, kes ära pääsevad sellest hirmsast põrgust seal, hakkavad siin Euroopas OMA põrgut korraldama? Rootsi näited jne. Või meie oma Haapsalu pagulased, kellest just Ekspressis juttu oli, ja see teine Lasnamäe pere- mõlemas peres vägivald ja tapmiskatsed!? Miks nad ei tule ja ei ela rahulikult?!

  3. Siin üks selgitav artikkel, mis minu jaoks aitas asja lahti mõtestada (et kes ja miks kellega võitleb ja võidelnud on): https://anthropologyworks.com/2017/04/18/professors-contextualize-conflict-in-syria/

    Aga ma olen nõus – mitte ühelegi süürlasele, ei naisele ega mehele, ei tohiks põgenemist ette heita. Patriotismiga pole keemiarelvade ja massimõrvade suhtes mitte midagi ette võtta, eriti, kui ohtusid on nii mitme poole pealt, et polegi aru saada, kust lahendus või isegi abi peaks tulema. Ma ei tea, kas ma olen mingi “uuema aja inimene”, aga riigi nimel ei suudaks mina enda elu ega vabandust anda, vähemalt praegu on selline tunne.

    Lugedes Süüria ajalugu ja mõeldes globaalsel skaalal igasugu diktaatorite režiimidest tekib tunne, et Nõukogude Liit oli suhteliselt kökimöki… aga noh, oma mure on alati kõige lähem ja suurem, meeles kõige paremini.

  4. Ma nagu näen seda asja kuidagi nii, et kogu sellel lool on kaks külge – 1) nende inimeste elu seal ja 2) nende elu siin. Esimesest, elust seal ja seda, miks inimesed põgenevad, Sa kirjeldasid just oma postituses. Inimlikult mõistan ja nõustun. Aga punkt 2 – nende elu siin ehk üldine meie elukeskonnaga ja kultuuriga mittekohanemine, see on ka ikkagi meie probleem, mida ei saa eirata. Ma ei räägi terrorismist Euroopas ega too pagulaste ja terrorismi vahele võrdusmärki, vaid muust igapäevasest – vägistamine, vandaalitsemine, “panen oma pere süütevedelikuga põlema” teemad, üleüldine tsiviliseeritud ühiskonnaga mittekohanemine. Ja see ei ole süüdistus, sest nemad on elanud oma kodus oma reeglite kohaselt ja mis see meie asi on seda ette heita. Aga nüüd tulevad nad võõrasse kultuuri ja tekivad hoopis teised probleemid. Kuidas neid lahendada kõigile võimalikult valutult?

    (Nüüd võib iga kommenteerija kirjutada siia, et vägivalda ja vandaalitsemist on ju igal pool, aga kui jätaks suvalise lahmimise ja vaataks laiemalt ent samas sisukamalt, siis ma usun, et igaüks näeb, et probleem on olemas).

  5. Assad on…. noh diktaator ju. Sellistele üldiselt need “mõned inimesed” korda ei lähe. Peaasi, et võimul saab olla.

    Ja võõrahirm ei ole midagi uut. Alati on võõraid ja tundmatuid kardetud. Minule teadaolevalt on üks põhjuseid, miks nii palju juute Teises maailmasõjas surma sai, just seetõttu, et paljud riigid keeldusid neid vastu võtmast – neil polnud kuhugi minna. Seetõttu ka statuut, et kui inimene kuulutab end pagulaseks, siis tuleb tema avaldus vastu võtta ja sellele anda vastus. Seniks on inimene kaitse all.

    Ja inimesele, kes põgeneb õuduse eest tulebki kaitse anda. Sellega, ma loodan, on paljud nõus. Me ise ju tahaks ka. Ja kas ma jääks siia kui mingi türann siin ringi möllaks? Küllap mitte, oleks mu aus vastus.

    Aga siin tulebki sisse aga. Mitu aga, minu arvates. Esiteks see, et iga Tom, Dick and Harry saab ennast kuulutada asüülitaotlejaks ja me peame selle inimese taotluse läbi vaatama, on tal pabereid või ei, on ta keegi kelleks ta end nimetab või ei. Muidugi pole elu eest põgeneval inimesel pabereid kaasas, peaasi, et riided seljas on, aga probleem ongi selles, et inimesed teavad, et see on VÕIMALUS uuele elule – miks mitte üritada? Isegi kui su elu ei ole ohus, su elu ainuke miinus on see, et sa oled vaene. Ise ju üritaks ka. Ja kuna niivõrd palju “pagulasi” on riikidesse sisse lastud, ei taha inimesed enam aidata ka neid, kes päriselt abi vajavad. Neil on, kui laenata inglise keelest, compassion fatigue. Sest neile tundub, et terve maailm tunneb, et kõigil on õigus samasugusele elule ja jumal teab, et kui nad seda elu oma sünnikohas elada ei saa, siis nad lähevad sinna, kus saab. Provokatiivselt võib ju küsida, et kas see polegi siis nii – et mille poolest meie siin arvame, et meie elu ongi kuidagi parem ja ei jaga oma “head elu” nendega?

    Teiseks agaks on see, et mida me päriselt pagulastelt ootame? Me ootame, et nad integreeruks, aga samas me neid siia jäädavalt kindlasti ei taha. Tahame, et nad õpiksid keelt ja omandaksid hariduse, hakkaksid tööle, saadaksid lapsed kooli, aga esimesel võimalusel kupataks me nad ka oma kodumaale tagasi kui saaks. See ei tekita neis stabiilset tunnet, ent samas loob see kõigile üritajatele ilmingu ja illusiooni, et piisab vaid kohale jõudmisest – siis saab jääda. See, aga, omakorda tingib jällegi frustratsiooni kontrollimatu inimvoolu üle ning inimestes võõraviha.

    Kolmas aga on kultuurilised ja suhtelised erinevused. Kui palju oleme me nõus järgi andma (isegi asjades, mida me peame normaalseks ja mille peale me ei tule) ja mis on need piirid, kust alates me järgi ei anna? Kui me räägime konkreetselt vägivallast, siis minu arust tuleks vägivallatsejaid käsitleda nii nagu teisigi, kohalikke, inimesi. Mõni aga võib-olla ütleb, et “aga nad ei tea, nad on teisest kultuuriruumist, nad on üle elanud õudusi”. Muidugi ma tean, et on võimalus, et pea sajast inimesest, kes Eestisse toodi – see, et neist kaks osutusid vägivaldseks – et see on lihtsalt statistika (lõppeks: palju eestlasi üksteist aastas maha lööb või vigaseks peksab?), ent inimlikult teeb see mind ettevaatlikuks, et neist vähestestki mõned “sellisteks” on osutunud. Muidugi lisaks veel see, et alati on oht, et nende kultuuride- ja rahvustevahelised konfliktid rändavad siia järgi ja saavad ka meie probleemideks ja meile senitundmatud “karistusviisid” saavad ka meil tuntuks (nt happerünnakud või seesama süütevedeliku teema).
    Ja muidugi – alati on võimalus, et see, mis me teeme, pole lihtsalt piisavalt hea. Äkki me ei paku neile piisavalt nõustamist ja psühholoogilist tuge ja nad murduvad? Need on (eeldatavasti) katkised ja häiritud inimesed, kes on näinud õudusi. Äkki me ei toeta neid piisavalt? Räägime küll, et Eestis on nii ja Eestis on naa, aga meie ju elame siin, me isegi ei mõtle enamikele aspektidele elust Eesti kohta, samas kui nemad peavad kõik ära õppima (muidugi vägivalla puudumine võiks olla loomulik järeldus, seda ei peaks õpetama).

    Ma kirjutaks pikemalt, aga kuna kommentaar tuli niigi liiga pikk (vabandust Kristallkuul!), siis ma parem edasi ei risusta, sest teema on nii laiahaardeline ja keeruline, et sellega võiks arvatavasti lõputult edasi arutleda.

    • Väga hea kommentaar. Ma ise mõtlen selle toetamise peale… Et see on väga lai mõiste ja näiteks suhtume meie psühholoogilisse abisse hoopis teistmoodi kui inimesed, kes põhimõtteliselt ei teagi, misasi see veel on.

      Aga sellised uudised, kus meespagulastele korraldatakse siin Läänes koolitusi teemal “vägistada ei tohi” ja “kui ühe korra veel teete, siis võib järgneda karistus” selles kontekstis, kus me enda inimesed selle teo eest pikkadeks aastateks vangi paneme (mis ongi õige!) ja käsitleme eriti julma roimana… Et kuidagi “toetus” selliste koolituste näol tundub lihtsalt absurd. Ja kui nüüd laiendada seda kogu nende inimeste erinevuste peale, siis see kõik on niii…. (ei leia sõnu!)

      • Üldiselt kehtib õigusriigis põhimõte, et seaduse mitte tundmine ei vabasta vastutusest. Euroopas valdav osa riike defineerivad end õigusriikidena. Selles kontekstis jääb mulle tegelikult arusaamatuks, see mis Triin oma kommentaaris välja tõi, et tehakse koolitusi ja viibutatakse näppu stiilis “kui veel teed, järgneb karistus”. Absurd! Just selles suhtes, et mis näoga vaadatakse vägistamise ohvriks langenule otsa, kui teo toimepanija “kultuuriliste iseärasuste tõttu” minema jalutada lastakse? Rasked isiksuse vastased kuriteod peaksid ikkagi olema karistatavad, hoolimata sellest, et tegija on tulnud keskkonnast, kus see ei ole kuritegu.

        Ühelt poolt olen ma nõus, et Süürias ongi täiega kole, ma mõistan, miks inimesed sealt põgenevad. Samas ma ei ole nõus sellega, et Euroopa hakkab põgenikke õigusruumis, kuidagi eriliselt kohtlema, mida praegu tegelikult tehakse.

      • Ma lisan siia juurde, et Madlike kirjutas oma blogis hea (vastu)postituse, mis seda teemat (teistpidi) laiendab.

        • Lugesin. Kopin sealt: “Läänemaailm pole ainus tsivilisatsioon, kui väga me seda uskuda ka ei tahaks. Meie maailma mahub palju erinevaid maailmu ja tsivilisatsioone ja see, et me neist kaugel oleme, ei tee neid olematuks või halvemaks.”

          See pani mind mõtlema, et kui me kõnekeeles kasutame sõnu “tsivilisatsioon” ja “tsiviliseeritud”. Vähemalt mina hakkasin mõtlema, kuidas mina neid sõnu kasutan. Tsivilisatsioon on jah ühiskond, kus on tekkinud linnad ja riik, erinevad ühiskonnakihid, tegeletakse käsitöö ja kunstiga… Aga kui ma ütlen “tsiliviliseeritud ühiskond”, siis ma siiski ei mõtle seda nii algelisena. Lähis-Ida on arengust maas, see on ju fakt. Ja Lääs ei ole sugugi arengus esimene, see on ka fakt. Hiina oma kiiksudega on meist küllalti möödas juba ja ometi me ei karda neid, vaid tahame igatpidi koostööd. Ehk et ei ole ju üldse nii, nagu Madlike kirjutab, et “kui oleme kaugel, siis need teised on tingimata halvad”. Pigem see, et suhtume ühte teatud “tsivilisatsiooni” nii nagu suhtume, on hoopis muus kinni.

          • Madli

            Ma proovisin oma jutus hinnangute andmisest hoiduda, vaid keskendudagi sellele, et meie ja “nende” kultuur on nii erinevad, et me ei saagi “neid” lõpuni mõista. Islamimaailma jaoks on arusaam tsiviliseeritusest ja arengust hoopis teistsugune kui läänemaailma jaoks. See, kuidas mina kui eurooplane sellesse suhtun, on aga hoopis teine teema.

  6. Ei mingeid vabandusi – pikad kommentaarid alati teretulnud 🙂

    “Aga näe, siin üks vägistas, torkas tule otsa, järelikult ongi nad kõik kahtlased metslased” – see on minu jaoks liiga lihtsustatud arusaam.

    Mina olen sattunud valge mehe rünnaku ohvriks ja ometi ei arva ma seetõttu, et kõik valged ja tsiviliseeritud (Austraalias on ju tsiviliseeritud inimesed, eks?) mehed on värdjad ja vägistajad. Lihtsalt mõni on. Ja that’s that.

    Ja kas igapäevane peksmine ja terroriseerimine lõpuks mingitest muudest kodustest vägivaldsetest aktidest oluliselt parem on? Siuke paja ja katla olukord. Võime rääkida, kui õudne on see, et mingi mees pani mingi naise põlema, aga seni kuni Eestis pekstakse naisi nii palju nagu pekstakse, polegi õigust näpuga näidata. Pealegi ma ei usu, et kuskil riigis seda ühiskondlikuks normiks peetakse, kui mees asja eest teist taga oma perele tule otsa tõmbab. See on hälbeline käitumine nii siin- kui sealpool Vahemerd.

    Meil Eestis (äkki ka mujal Euroopas) saavad üldse negatiivsed juhtumid väga palju tähelepanu. Positiivsed aga praktiliselt üldse mitte. Meil võibki olla Eestis isegi ports pagulasi, kellest on saanud asjalikud ja toredad eestimaalased, aga nendest ei räägitagi midagi. Juttu tuleb ainult siis, kui midagi on halvasti. Ja sellest tekibki üldisem kuvand. Pagulased = probleemid, vägistamine, naiste põletamine ja kividega surnuks loopimine. Lood sellest, kui tugevad ja ilusad on nende peresuhted, kui oluline on neile üksteise abistamine, kogukonna hoolivus ja et leidub miljoneid mehi, kes ei peksa oma naisi, vaid kes armastavad oma naisi ja hoolitsevad nende eest – boooring, mine räägi seda juttu vanaema kassile, mitte kedagi ei koti. Aga vägistamine, põletamine – ohoh, misasja, päris põnev, räägi lähemalt! Esikülg!

    Täna hommikul oli Kirsti Vainkülaga Vikerhommikus intervjuu. Tänases Ekspressis olevat olnud tema lugu pagulastest Eestis, intergreerumisest ja tugiisikuks olemisest. Tahaks seda lugeda. Pean vist lehe ostma.

  7. apropoo, Kristallkuul, see on üks järjekordne juhtum, kus ma olen fastsineeritud, et keegi nii erinev võib olla mõnes asjas minuga nii sarnaste vaadetega. näide sellest, et isiksuseomadused ei määra sugugi vaateid ära.

  8. Ma veel eile õhtu mõtlesin selle peale. Selle Ekspressi artikli pärast mõtlesin isegi ajalehe osta, et saaks lugeda, mis öeldud on.

    Eks see “teiste” poolt tehtud kuriteod on ju samamoodi “võõrahirmu” kinnistajad. “Teised” on igasugustes linnalegendides ja üldse juttudes alati need pahad, sest inimesed väga ei tea, mis nad teevad ning kerge on “teistele” pahesid külge pookida. Kui vaadata kuidas eestlased ka näiteks venelasi (või nende elupiirkonda) mõnikord kirjeldavad – a’la Eestis ei ole narkoprobleemi kõikjal, see on peamiselt Ida-Virumaal (loe: venelastel); Eestis ei ole üldiselt usklikke, v.a. Ida-Virumaal (loe: venelased on usklikud) jne. Need on muidugi väga suured ja laiad üldistused, eksole, need ei tähenda, et mina nii arvangi.
    Aga need tähendavad ka seda, et niigi võõrahirmus elavad eestlased loevad kuidas üks pagulane märatseb kinnipidamisasutuses, kuidas teine paneb naise põlema ning kuidas kolmas oli vägivaldne ning automaatne seos on, et pagulased = bad news (mis siis, et samal ajal on uudistes see, kuidas üks eestlane teise vaeseomaks peksis ja teine joomasena valesse korterisse noaga vehkima läks). Muidugi muu meedia õhutab sellele kaasa, viidates Rootsile, Saksamaale jne.

    Tegelikult oleks ju paslik eeldada, et kui meie peaksime istuma kuude, lausa aastate, kaupa kusagil telklaagris (kasvõi Euroopas), kus me ei saa kuude kaupa mingit infot, kus keegi ei aita, kus muudkui öeldakse, et “võib-olla homme, võib-olla ülehomme, võib-olla järgmine kuu”, siis läheks ise ka mingi aja pärast segaseks. Või pettuks. Või kibestuks. Ehk jälle – ei tasu imestada, et inimesed muutuvad rahutuks ning rahutud inimesed võivad muutuda ohtlikuks.

    Teine asi on muidugi see, et kuidas praegune kriis kujunenud on ja kuidas see veel edasi kujuneb. Näiteks mina ei ole just õnnelik selle üle, et EU saadab oma laevu põhimõtteliselt Liibüa rannikule, kust põgenikke üles korjatakse. Minu arust tekitab selline taksoteenus tungi juurde (sest on reaalne võimalus, et sa jääd ellu, sind korjatakse üles ja tuuakse Itaaliasse), sh nende inimeste tungi, kes päriselt pagulastena hiljem ei kvalifitseeru. Samas pole ei inimlikult ega ka rahvusvahelise õiguse järgi õige lasta neil inimestel uppuda. Nokk ja saba olukord – kui ei aita, oled mõrvar; kui aitad, siis annad hoogu juurde.
    Ja nad ikkagi tulevad Euroopasse. Miks? Küllap ikkagi seetõttu, et esiteks Euroopa on lähedal, eriti Türgi juurest tulla. Euroopa on keskmiselt rikkam, ent siin on ka rikkuse tase jaotunud ühtlasemalt (Aafrikas on ka palju rikkaid või keskklassi mugavat elu elavaid inimesi, ent seal jaotuvad sissetulekud kohati väga ebaühtlaselt) ehk uuel saabujal on võimalus teenida rohkem raha kui kodus ja ühtlasi on alati võimalus, et ta ei jää oma teenistuse poolest alati kõige madalamale astmele, vaid liigub ülespoole (on ju riike, kus vaesena sündides sa ka sured vaesena). Muidugi mängivad oma rolli erinevad toetused, mida saab; see, et osades riikides on juba kogukond ees, kus saab jagada oma kultuuri, saab osta ja teha oma toite, saab rääkida oma keeli ja ka oma usku praktiseerida. Ja seni pole paljusid ka tagasi saadetud, isegi need, kelle taotlused on tagasi lükatud, on mõnigi kord saanud riiki jääda. Miks ei peaks üks inimene, kelle arvates oma koduriigis teda midagi ei oota, seda teekonda üritama? Eriti kui Madlike ka kirjutas, et usk on neile inimestele palju teistsugusem asi (ja olulisem) kui meile…. nii mõnigi on ju öelnud, et kui jumal lubab, siis ta pääseb ja elab Euroopas ning kui ei pääse, siis jumal ei tahtnud, et ta pääseks jne.

    Samas kui edasi arutleda, siis tekib küsimus, et mida me (ehk Euroopa) teeme siis kui see kriis muudkui süveneb? Kuidas ja kas üldse on võimalik neid masse peatada? Võib-olla ei olegi ja Euroopa (sellisena nagu me teda teame) muutub alatiseks. Võib-olla me ei saagi selle suhtes midagi teha.

    • Kui sa loed põhjuseid, miks tulla Euroopasse, tekib tunne, et loogiline oleks, et KÕIK Euroopa lähistel hätta sattunud tulekski Euroopasse, aga tegelikult ei tule ju. Suurem osa Euroopale täitsa lähedal olevate kriisiriikide pagulasi läheb lähemale – Jordaaniasse, Liibanoni (mõlemasse on läinud rohkem pagulasi kui tervesse Euroopa Liitu kokku) … või omaenda riigi rahulikumasse nurka, kui selline veel olemas on.

      See “noaga valesse korterisse vehkima mineku” meenutus oli väga adekvaatne näide pealkirjakunstist. et kui kohalik midagi sellist teeb, on pealkirjas rõhuasetus selline, justkui põhiprobleem oleks aadressiga eksimine. koomiline lausa. oleks õigesse korterisse noaga vehkima läinud, oleks kõik hästi.

      • Ma oleks pidanud jah oma kommentaaris vist juurde lisama selle, et (konkreetselt) Süüra kõrvalriigid on ju juba aastaid pagulasi vastu võtnud. Euroopale hakkas see probleem terendama alles siis kui inimesed üle mere hakkasid tulema, muidu pigistati lihtsalt silm kinni.

        See noaga vehkija tüüp tegelikult eksiski korteriga, aga kuriteo sooritas ikkagi – ent kujutagem ette neid pealkirju, kui seda oleks teinud mõni pagulane? Hoidke mu müts ja prillid…

Trackbacks

  1. Ekspressi artiklid pagulastest – Kuidas kasvatada inimest?

Kommi

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: