Introvert konverentsil
Käisin täna konverentsil. Ja päris tore oli. Aga pani mitmele asjale mõtlema.
- Ma ei kannata ikka üldse seda, kui konverentsi esineja on rahvast kaasav. Teate küll seda “Kes teist on viimase paari aasta jooksul kinnisvara ostnud, tõstke käed? Nii, jaa, väga hea. Kirjeldage palun paari sõnaga kinnisvaramaaklereid. Mis inimesed need on. Nii, keegi, palun. Muidusööjad? Jah. Aga veel.” Ja siis veel otsa 259 küsimust. Võehhhh! Ma tulin konverentsile kuulama, mitte ise rääkima. Ärge küsige minult midagi. Kui ma teaks vastuseid (või tahaks rääkida), ma oleks seal lava peal teie, esinejate, asemel. Ma olen eestlane, ma tahan vaikida, ma väldin silmkontakti ja kindlasti ei taha ma üle saali asju karjuda. Sest mõtle kui ma midagi valesti ütlen. No ei, ei, aitäh. Miks esinejad seda nii hullusti teha tahavad? Kas neil on siis hästi mõnus seal rahva ees seista, käes nähtamatud suured tangid, millega häbelikelt, lakke passivatelt eestlastelt sõnu välja kangutada? On tõesti mõnus? Kas välismaal on ka sellised konverentsid? Esinejad muudkui küsivad ja rahva seast kõlab vastuseid ja kõik on hästi interaktiivsed, lõbusad ja rahul?
- Juutuuberid. Ma ei teadnud neist midagi ja kui nägin, et juutuuberite esindaja teeb väikse ettekande, mõtlesin, et see on mõttetu jamps. Üllatusin. Ei olnud mõttetu. Väga huvitav oli kuulata noort inimest. Rääkis väga asjalikult ja hästi. Kasutas vahepeal sõnu, mida ma ei teadnud. Rääkis sellisest asjast nagu flash mob, mille nad Tallinna päeval korraldasid ja mina…mina vaatasin ringi, et kas ma olen ainus, kes ei tea, mida see tähendab. Oleks nagu kuulnud, aga kohe paugust küll ei tea. Õnneks jutu sees tuli välja. Kuid et noored täna enam telekat ei vaata, sest saavad kogu oma vajaliku info kätte Youtubest ja muust sotsiaalmeediast…ma selle kohta ei oskagi kohe midagi arvata. Uudiseid peaks ikka telekast vaatama või lehest lugema. Või on neil oma uudistesaated ka, kus kuiv uudiste inf söödavaks hekseldatakse? Igal juhul tundsin end seal nagu vanamutt, kes, märkmeplokk käes, suure tähelepanuga märkmeid teeb, et mis elu noored elavad ja kuidas asjad tänapäeval käivad.
- Bliss kui söögikoht on ikka täiesti jumalik. Tänast lõunat nautisin ma kohe väga. Umbes poole taldriku peal sai kõht täis, aga see ei takistanud mul edasi lammutamast. Ma võiksin isegi vegan olla, kui keegi mulle iga päev sellised road valmistaks.
- Mihkel Raud oli tore. Tema saadet ma ei viitsi vaadata, sest see ei meeldi mulle. Aga konverentsil kuulata nagu esinejat – väga sümpaatne oli. Jutt oli asjatundlik, mõnus kuulata, piisavalt naljakas ja ei mingit upsakuse või ülbuse signaali.
- Seksistlikud naljad on nii pöial all. Üldse mingid vana kooli humoristid, kes elavad teiste kulul nalja tegemisest ja nõmedast aasimisest, on kohutavalt ebameeldivad inimesed. Kui sa ei oska mõnusat nalja teha, siis ära teegi nalja, räägi tõsist juttu ja katsu asjalik olla. Kui su naljad käivad naiste kulul või on võõra inimese suhtes aasivad, siis jätab ka kogu su ülejäänud jutt väga nõmeda mulje.
- Konverentsid ja seminarid on osaliselt ka üritused, kus uusi tutvusi sõlmida. Hakkad kellegagi juhuslikult rääkima, arutad asju, istud ühes lõunalauas ja vahetad kontakte…see pole võimatu, eksole? Välja arvatud minu jaoks. Ma ei suuda niimodi tutvusi sõlmida. Natuke tunnen end sellepärast ka pahasti. Et äkki ma peaks kontakte sõlmima, rääkima meie firma tegevusest, äkki saab niimoodi kliente? Muidu on konverentsil osalemise tasu nagu natuke maha visatud? Minu õnneks on paljud teised ka samasugused. Lõunal oli isegi natuke naljakas, kuidas konverentsile üksinda tulnud inimesed jahtisid igal juhul laudu, mis oleks täiesti tühjad. Isegi siis, kui suures, kuut inimest mahutavas lauas istus keegi ihuüksinda. Mina ise hiilisin samamoodi, ei hakka varjamagi. Ja ainus võõraste inimeste vahel aset leidnud kontakt, mida ma nägin, oli see, kui minu kõrval istunud naine kutsus korrale kedagi meie selja taga istunud naist, kes sattus läpaka klaviatuuri klõbistamisel nii hoogu, et see hakkas segama… Minu vestlused piirdusid sellega, et “Jah, need kohad on vabad.” ja “Ei, see seal maas ei ole minu pastakas”. Millal minust küll selline introvert sai….
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Krt, ma vist ikka tõesti olengi ekstravert siis…Mulle näiteks need kaasavad esinejad sobivad (va kui nad on Onu Heinod, nagu mul viimati üks koolitaja oli), tahaks kohe sõna sekka öelda, muidu ole nagu koolis…Võib-olla suhtlemisvaegus lihtsalt. Ja võõraste inimestega olen suhtlema ka sattunud ning lausa valinud lauda, kus paistavad huvitavamad inimesed, kellega söögi ajal juttu puhuda. Mulle tundus siis hoopiski, et ma olen introvert, kuna need suhted ei jõudnud kuhugi välja st rääkisimegi ainult ürituse raames, hiljem kontakt ei säilinud.
MeeldibMeeldib
Kõlab küll nagu puhas ekstravert 🙂 Mina olen ajas kannapöörde teinud. Noorena suhtlesin vabalt, enam…lihtsalt ei viitsi. Tundub pingutus. Ei viitsi.
MeeldibMeeldib
Mul oli ülikooliajal palju sakslastest õppejõude ja need rääkisid kogu aeg, kui õudne on eestlastega seminare läbi viia, sest kui küsida saalilt küsimus, on kõigepealt 10 minutit vaikust, mille jooksul kõik üritavad ennast nähtamatuks muuta, siis pobiseb keegi midagi vastuseks oma nina alla ja algab uus kümneminutiline vaikusehetk. Saksas pidid kõik kohe läbisegi rääkima ja hõikuma hakkama. Ma ise kuulun ka sellesse gruppi, kes nähtamatu soovib olla, sest … liigne tähelepanu, fuhh. Ise ma vestlust ka ei algata, aga kui keegi rääkima tuleb (kuigi enamasti ei tulda, miks küll), siis vestlen hea meelega ega jooksegi tulistvalu minema.
MeeldibMeeldib
Jep, sama. Kui ma pean publiku seas olles kõva häälega midagi ütlema või küsima, hakkavad minu ihus toimuma füüsilised muutused. Süda hakkab peksma ja kõrvus kohisema. Päriselt. See tekitab ärevust.
Ja kuigi ma ise vestlust ei algata, olen väga suure heameelega vestluskaaslane, kui keegi minuga algatab. Või kui keegi tahab minuga ühte lauda istuda – jumala eest, palun. Lihtsalt see samm, et ise tutvust teha….no ei. See on liiga ebamugav. Ja ma ei tea, kus on probleemi juured. Äkki halvas enesehinnangus, et kes peaks tahtma minuga suhelda? Või kuskil mujal. Ei tea.
MeeldibMeeldib
Mul on vist mingi alateadlik hirm, et äkki ma ei meeldi sellele inimesele, äkki ta ignoreerib mind või ütleb hoopis midagi halvasti või äkki ütlen mina midagi idiootset ning juba selles hirmus ei hakka ma ise vestlust alustama. Kui keegi minuga rääkima tuleb, siis ilmselt oli vähemalt esmamulje minust piisavalt positiivne.
A see seminaridel küsimuste küsimine on õudne ja veel õudsem on see, kui mingites moodsates teatritükkides rahvast kaasatakse. No miks, ma olen tulnud etendust nautima, mitte ise selles osalema.
MeeldibMeeldib
Mul on vastupidi, et see, mida te kirjeldate on mulle väga tuttav kuskilt kooli-ja ülikooliajast, samamoodi alateadlik hirm, et äkki ma ei meeldi, äkki naeravad vms. Samas elukogemus on näidanud, et enamasti nii ei reageerita, seega olen kuidagi julgemaks muutunud. Ülikoolis oli paar kiuslikku targutajat küll, neid ma kartsin ega julgenud nende ruumis olles tähelepanu enda peale tõmmata.
Nüüd on mind vahel häirinud hoopis esineja, kes üldse auditooriumit ei kaasa ja laseb oma joru edasi, hoolimata sellest, et ma tunnen, kuidas tahaks millegi kohta täpsemalt küsida või isegi vastu vaielda.
MeeldibMeeldib
Aga minul oli keskkoolis just turvatunne, et siin on omad joped ja nende kuuldes võin rääkida küll, isegi nende ees võin rääkida. Väitlesin klassi ees, vastasin igasuguseid asju ja tegin mataülesandeid tahvlile – no problem. Aga võõraste ees esinemist või võõraste tähelepanu ma kardan.
Esineja, kelle jutt on vastuoluline või kahtlane, kellele tahaks vastu vaielda, sest ise tead paremini – kas selline esineja üldse saab õnnestuda, isegi kui ta lubab teistel rääkida? Tema on ju tulnud ikkagi konkreetse idee ja jutuga, mida ta tahab kuulajatele edasi anda. Vaevalt ta keset esitlust kannapöörde teeb ja hoopis midagi muud rääkima hakkab.
Aga võimalus küsimusi esitada peab loomulikult olema. Sageli öeldakse juba ettekande alguses, et vahele segamine ja küsimine on oodatud igal ajahetkel. Samas pean tunnistama, et mind häirivad küsijad, kellel on mingi väga spetsiifiline enda või enda äriga seotud küsimus, mis eeldab pikka 10-minutilist vastust ja seda peavad siis kõik teised ka kuulama, kuigi neid see absoluutselt ei koti. Need küsimused võiks pausi ajaks jääda.
MeeldibMeeldib
Ma ei tea – mulle lihtsalt ei meeldi olla selle valgusvihu keskpunktis kui ma midagi ütlema peaksin (ikka seesama, kus kõik inimesed just sind korraga jõllitama hakkavad). Ükskõik kui hea või kaasav see küsimus ka ei ole. Aga võib-olla pean ma lihtsalt õppima kuidas olla kaasatud ja teeselda ekstravertset inimest 🙂
MeeldibMeeldib
Ma tean, mida sa tunned.
Alles hiljuti sattusin koolitusele sattunud, mille teema iseenesest oli huvitav ja oleksin tõepoolest tahtnud rohkem kuulata ja teada saada, aga paraku umbes 15 minutit peale algust öeldi, et nüüd võtke oma ees/kõrval istuv iskik ja vestelge temaga neist küsimustest 10 minutit. Peale seda esimest sunnitud vestlust võhivõõraga vaatasin ma pingsalt kella ja lugesin minuteid lõpuni, lootsin, et rohkem seda tegema ei pea (pidi küll) ja ei nautinud enam üritust üldse.
Nüüd olen kahjuks hakanud teatud koolitusi/seminare/konverentse vältima, sest tean, et see sama isik, kes neid korraldab/läbi viib, teeb seda suure tõenäosusega uuesti.
MeeldibMeeldib
Appi, mis mu esimese kommentaariga juhtus, ma nagu oleks purjus 😀 Palun kustuta ära, ma kirjutan uuesti 😀
MeeldibMeeldib
Kriba uuesti 😀
MeeldibMeeldib
Nii, uuesti: Esimene punkt on nii hea. Mulle ei meeldi see, kui see esineja küsib mingi küsimuse rahvalt, millele tegelikult kõik vastust etavad. Keegi ei viitsi öelda, sest noh – kõik teavad niikuinii 😀 Ja siis see esineja raiskab aega ja üritab nagu koolilastelt seda õiget vastust välja kangutada. Kuni siis keegi selle piinliku vaikuse lõpuks lõpetab ja välja ütleb.
Mulle iseenesest ei ole selle vastu midagi, kui ma korra asjaliku vastusega tähelepanu keskpunkti satun, aga mulle käib närvidele, kui hakatakse mingit sellist grupitöö moodi asja või “võtame kõik käest kinni” asja tegema. Mitte otseses mõttes, aga saad vast aru, mida mõtlen. Siis on küll täpselt selline tunne, et krt, ma tulin siia rahulikult kuulama, mitte mingit tsirkust tegema.
MeeldibMeeldib
Mhmh, 100% nõus, et sageli on küsimused sellised, mille vastust kõik teavad, aga tundub napakas hakata neid hõikuma. Ja vastukaaluks siis on küsimused, millele oodatakse “õiget” vastust, aga mida kuulajad ei tea, sest nad tulidki siia selle kohta infot hankima.
Grupitööd on minu jaoks ka kõige ebameeldivamad asjad. Eriti kui grupis on 10 inimest (ja on mitu korda nii suuri gruppe olnud).
Kas me hakkame nüüd kõik korraga rääkima? Hakkame arutama ja hääletama, mis mõte tundub hea? Kujutage ette, et ühes ruumis hakkavad korraga möirgama neli sellist suur gruppi. Või kaheksa.
Nalja teete v?
Või peab üks inimene võtma jämeda otsa enda kätte ja kõik ise välja mõtlema/kirja panema?
Kohutavalt ebameeldiv. Sõna workshop tekitab minus külmavärinaid.
MeeldibLiked by 1 person
ma olen sellises olukorras, kus kõik teavad, aga keegi ei ütle, tüüpiliselt see, kes vaikuse katkestab ja välja ütleb, et saaks ometi kord edasi minna.
ega kunagi päris täpselt ei tea ka, äkki teised ei teagi. igatahes ma olen tavaliselt esimene, kellel õppejõust kahju hakkab või piinliku vaikuse venimine talumatuks muutub.
ja nii olen ma tasapisi valgusvihu langemisega ära harjunud. isegi kui mul suheldes on sedasama hirmu, et “äkki ma ei meeldi talle”. mis ei ole introvertsus, vaid lihtsalt suhtlemishirm/-ärevus. ma tõtt-öelda ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert.
MeeldibLiked by 1 person
Mina ka ei tea, kumb ma olen. Kunagi ammu ma ei kahelnudki – puhtatõuline ekstravert. Nüüd ma enam nii kindel pole.
Inimkontakti algatamine võõrastega on mulle väga raske. Avalik esinemine ka. Puna tõuseb mulle suurema tähelepanu korral näkku vägagi kergesti.
Samas tundeid (veel hullem – arvamust) ma endale ei hoia ja selles mõttes sissepoole ei ela. Sõprade seltskonnas ei ole ka tähelepanu ebameeldiv. Ma ei tea…äkki see määratlus hakkab vanaks jääma? Liiga polariseeriv?
MeeldibMeeldib
igatahes mõeldakse selle jaotuse all maru erinevaid asju.
MeeldibMeeldib
See suur ärevus tuleb vast kooliaegsetest mälestustest kui valesti vastamisel terve klass õpetaja õhutusel vastaja üle naerma pistis ja näpuga näitama hakkas ning terve nädala jagu veel vahetundides ja peale kooli pilkas. Aga ega mulle endale ka need kaasajad esinejad ei meeldi, kes labaseid küsimusi küsivad. Tundub nagu peaks ta auditooriumi imbetsillideks. Mulle meeldivad sellised esinejad, kes enda üle nalja teevad, kuulajaid ärevusest vabastada oskavad, mugava ja vaba õhustiku loovad, nii et peale seda pole isegi grupitööd võõraste inimestega probleemiks.
MeeldibMeeldib
Sama siin, ei meeldi kohe üldse need üritused kus inimestelt vägisi oodatakse hoogsat kaasaelamist. Tavaliselt tundub veel, et esinejale endale on ka selline käitumine mitte loomupärane vaid punnitatud. Siis on eriti ebamugav. Konverentsil ootan esinejatelt ladusat etteastet ja võimalust rahulikult kuulata. Nooremana olin ikka introvert suure tähega. Peale laste sündi arenesin ja tuli oskus vajadusel võõrastega suhelda ja ka ise kontakti luua. Minu hiljutisel konverentsi külastusel tekkis täitsa tore suhtlus paari inimesega söögilauas. Ühega neist suhtlesime edasi ka kohvipausil. Täitsa tore oli.
MeeldibMeeldib
See hirm tuleb kindlasti sellest, et Eesti koolides on aastaid nii tavaline see, et õpetaja räägib tahvli ees ja lapsed peavad siis seda juttu klassis hiirvaikselt kuulama, samas kui välismaal innustatakse lapsi juba maast madalast kaasarääkima, arutama, oma arvamusi avaldama ja grupitöid tegema. Vigade ja valede vastuste peale ei naerda või narrita, vaid vead on pigem teretulnud, sest nende abil õpitakse ja arendatakse.
Varajane hinnete panemine Eesti koolides (kuigi nüüd on see muutumas) süvendab samuti juba varakult vigade tegemise kartust, sest vale vastust loetakse ju kohe veaks ja pannakse halvem hinne.
MeeldibMeeldib
Ei ole üldse välistatud. Aga minu puhul vist põhjused mujal. Algkoolis käisin Waldorfis, kus ei pandud hindeid, kus oli õpetajatega vahetu suhtlus ja igati mõnus õhkkond. 3. klassis oli küll tavakoolis õpetajaga väga halb kogemus, aga kuna järgnevad 3 aastat olid seevastu ülihead, siis ma enda puhul põhjust koolis pigem ei näe.
MeeldibMeeldib
Selles mõttes, et ega kõigile ei peagi rahva ees rääkimine meeldima ja tagasihoidlike või arglike inimesi leidub ka mulja kui vaid Eestis, aga Eestis on see probleem ikka silmaga märgatav. Ma olen kindel, et üheks põhjuseks selle juures on nii vanamoeline koolisüsteem, kui ka ühiskonna üldine üsna kriitiline suhtumine.
Kahju on sellest, et sedasi ‘urgu pugedes’ jäävad paljud inimesed ise uutest ja huvitavatest elamustest ning kogemustest ilma ning postiivsetele kogemustele selga pöörates arendavad oma arglikust aina edasi 🙂
Aga loomulikult võib mõnikord olla probleem ka lihtsalt viletsas loengu korraldajas kes jaburaid asju läbi viib 🙂
MeeldibMeeldib
Just, mugavustsoonist välja murdes võib pärast vabalt hea emotsiooni saada. Vähemasti selles osas, mis puudutab uute inimestega tutvumist ja suhtlemist. Kuidas üle saali vastuseid karjudes hea emotsiooni saaks…seda seost ma näha ei oska.
MeeldibMeeldib
Oleneb muidugi mida küsitakse, aga üldiselt kui publik on koostööaldis, siis koordub sellistest koostöödest tihti väga huvitavaid erinevaid vaateid ja küsimusi mis siis omakorda sulle endale võivad pakkuda uut mõtteainet ja tekitada uusi küsimusi mille jagamisel kogu teema aina edasi areneb ja kasvab. Lahkudes kannad endaga kaasa palju rohkemat kui vaid kellegi monoloogi.
Samuti õpetavad sellised arvamuste ja küsimuste jagamised meile sallivust ja tolerantsust ning seda, et me kõik ei mõtle, ega peagi mõtlema ühtemoodi (õige-vale). Mitmekesisus rikastab. Ka negatiivne kogemus kasvatab ja arendab.
MeeldibMeeldib
Mul laps rääkis, et koolis sai valida töö avaliku esitlemise ja mingi referaadi tegemise vahel ning 90% tegid referaadi, et mingil juhul ei peaks esinema rahva ees. Nii et võib küll olla koolisüsteemis ka asi, kus vaikselt istumist nõutakse.
Mina olen see loll, kes alati vastab, kui küsitakse ja grupitöötab, kui kästakse, kuigi olen loomult jube arg inimene. Kõik on treenitav 😊.
MeeldibMeeldib
ma võtaks siis ilmselt esitluse, sest ma olen laisk, avastaks viimasel minutil, et referaati enam korralikult vormistada ei jõua, parem improviseerin mingi esitluse kokku – mustandi jõuab teha – või märkmed – ja selle pealt saab esinetud ka, aga referaat peaks ju ilusti puhtalt vormistatud olema.
MeeldibMeeldib
Mul on sama nagu Marcal. Kooli ajal oli sees kriipiv tunne, et äkki nad naeravad/hakkavad mu kohta midagi arvama. Jälestasin kõiki neid grupitöid, ettekandeid, seminare.. juba võõraste inimestega ühte töisesse ruumi sattuda oli nii halb, sest jumalast jäle on, kui keegi küsib, kas see koht on vaba vms. Nüüdseks olen sellest küll totaalselt üle saanud ise mitte midagi tegemata. Ise ka ei saa aru, et milles see probleem siis minevikus oli, et mul sellised hirmud/ebameeldivused olid. Olen muutunud vabamaks…
MeeldibMeeldib
korra, kui meil koolis õpetaja tunnis grupitööd üritas, kukkus meie grupis välja nii, et kõik vahtisid mulle suhu, et ma ütleks, mida teha. aga mina ei teadnud isegi, samas ei tahtnud nagu teiste ootusi petta ka ja hakkasin mingeid Otsuseid langetama. mis ei viinud kuhugi. ei saanud sellest tööst asja.
hiljem oli üks kodune grupitöö, kus suhuvahtijaid ei olnud, kõik olid küllalt enesekindlad ja võimekad. siis läks jälle nii, et igaühel olid oma ideed ja lõpuks leidsid kõik, et neil on eraldi võttes kergem töö valmis teha, sest ei pea teiste mõtetega sobitama.
MeeldibMeeldib
Minu jaoks nt. sellised asjad pole üldse probleem, ma isegi ei mõelnud, et kellelgi võiks olla ebamugav, kui esineja küsimusi küsib. Ma olen alati arvanud, et need esinejad lihtsalt üritavad aega võita (raisata) või niisama publikut kaasata.
AGA, käisin TMW-il ja vot mulle ka tõesti ei meeldinud, et esineja ei seletanud teemat lahti ja siis ütles: arutage nüüd seda grupis. Arutasime, et me ju tulime seda siia kuulama mitte omavahel oletusi tegema, mis see teema tähendada võiks.
Grupitööd on küll lihtsalt sellepärast vahel (mitte alati), et esineja ei viitsi rääkida ja siis palub publikul ise teha. Grupitööd on tegelikult head, kui teooria või teema on selge, aga kui lähed alles kuulama-õppima, siis need on jah veidi nõmedad ja ei ole omal kohal.
MeeldibMeeldib
see alguses publikult küsimuste esitamine on “raamatu õpetus ” avalikust esinemisest, et publik “pihku saada”. Oleneb kui hästi seda keegi teha oskab. ISeenesest mulle meeldib võimalus, et saab küsida kui on küsimusi. Ja kui ma ise ka korraldan nö “loenguid” siis ma just katsun ahvatleda inimesi pigem “seminariks” ja vestluseks publiku-esineja vahel kui
tuimaks loenguks. Muus osas see, et ise ma kellegiga lauda ei trügi, aga pigem on see, et konverentsidel (ka peamiselt turunduse omadel kus palju käin) on mul hea näha oma tuttavaid ja juhututtavaid, kellega siis igakord saab suhelda ja a la ka töökontaktiks nii vaikselt-vaikselt minna, mitte esimese konverentsi lõunapausiga 🙂 samas vihkan ka “töötuba” või “workshop” sõna. No mida ma seal saan!! mingite võõraste puupeade või introvertidega istuda, 😀 Ma tavaliselt sellel ajal lähen minema, sest tavaliselt on see lõpufaas. Või siis teen emailidega tööd
MeeldibMeeldib
Olen sinust vanem, kuid flash mob paistab mulle praeguseks juba ajaloolise nähtusena, mille hiilgeaeg jäi kuskil 2009–2010 aasta kanti. Improv Anywhere oli vist see, mis selle kuulsaks tegi.
Võin veel öelda, et tol kuupäeval sattusime füüsilises ruumis üsna lähestikku – Bliss jääb mu kontorist paarisaja meetri kaugusele.
MeeldibMeeldib
Kui tore sind kommentaariumis näha!
Kui sa vahelduseks blogisse ka midagi kirjutaks, siis oleks veel eriti tore 🙂
MeeldibMeeldib