Telefoniga

Mõtlesin toksida telefoniga ühe postituse, kuna mul reisil arvutit kaasas pole. 

Üle väga pika aja sai tuldud pakettreisile. Mõtlesin, et tahaks kogeda seda mugavust, et ei pea lennujaamast hotelli ise pongestama, saab ka süüa ja pakutakse giidi teenuseid. Olgu siis nii, et tuleb tiba rohkem maksta kui siis, kui paneks täpselt samadest komponentidest reisi ise kokku. 

Kas ma kahetsen? Ei kahetse. Kas ma tunnen, et vohh, see on üks hea ja mõnus viis reisida? No ei tunne. 

Bulgaarias basseini äärest kirjutan seda postitust. Päike on pilve taga, aga küll välja tuleb. Kuldsetel Liivadel oleme. 

Naljakas on see, milliseid inimesi sellisel reisil näeb. Ma olen nüüd vaikselt inimvaatlusega tegelenud. Lennujaamast startides jäid silma mingi kamp maapoisse, kellest vähemalt üks polnud elus kunagi lennukiga sõitnud. Kas talle sellestki lennust midagi meelde jäi, ei julge arvata, sest ta oli juba enne lendu maani täis. Samuti ei teadnud ta sugugi, kuhu üldse reisib ja mis toimuma hakkab, keegi sõber juhendavat. 

Lennuki pardale minemise järjekorras olid meil selja taga neiud. Täpselt ei kuulnud, aga mingite tingimuste täitudes lubati kellelegi kohe molli sõita. Kui lend maandus, oli üks tüdruk hästi paanikas ja nuttis lennujaamas. Võis olla ka purjutamise segadusnutt, sest temagi oli täiesti täis. 

Üldsegi on joomine Bulgaarias üks põhitegevusi vist. Sest see on nii odav. Pudel õlut poes on 50 eurosenti, veinid algavad 1 eurost vms. Kokteilid baaris on 2-3 eurot. All inclusive paketiga hotellis teatavasti jumala muidu. Õlu hotelli baaris on 1 euro väikse, 1.50 suure õlle eest. 

Ekskursioonid eestlastele ei ole just hea hinnaga. Giidid soovitavad hästi kiiresti oma ekskursioonid ära osta. Juba järgmise päeva hommikul käidi hotellides külakorda käimas, et kõik kohe oma reisid ära ostaks. Mitte selleks, et siis jõuab rohkem. Ikka selleks, et ei jõuaks käia tänaval pakkujate hindu kuulamas. Sest need on ca kolmandiku odavamad. 

Meil pole vahet, kas reis on eesti või inglise keeles. Kalal käisime üldse venekeelsete grupiga. Ekskursioonimüüja kinnitas, et kalad inglise keelt ei räägi ja ega nad vene keeleski suhtle. V. oskab vene keelt, seega olime nii ehk naa mäel. 

Kalastustripp tundus alguses kangesti joomatripi moodi. Laeval olid kaetud suured 6 inimest mahutavad lauad. Võtsime ühte neist istet, laual olid suur 2,2-liitrine pudel külma õlut, pudel vett ja limonaadi, kõrsikud ja vahvlid. Kuo laevale hääled sisse aeti, korgiti lahti ka veinid. Keegi ei küsinud, KAS te veini soovite. Küsiti, kas punast või valget. Kell oli 10 hommikul. 

Õngi ei näinud me kusagil ja tekkis hirm, kas, kurat, kala üldse püüda saabki. Õnneks olid õnged olemas ja mingi hetk laev peatus ja sai õngitsema minna. Esimese 10 minuti jooksul püüti välja 4 kala, neist ühe püüdsin mina. Rohkem sel päeval kala ei saadud. Mul vedas! V. oli suht pettunud, aga eks vein leevendas kõigi pettumust. 

Anti süüa ja algas reis tagasi kaldale. Kui laev end parkis, kallas üks venelanna viimase veini endale klaasi, see sai peaaegu täis, ja kummutas kohe reispassiks ära. Pärast seda jätkus tal meeskonnale ainult kiidusõnu. Kõik said kallistuse, kapten ka plaksuva musi. 

Bulgaaria taksojuhid on üsna pealetükkivad. Õigemini müügile orienteeritud. Oled bussipeatuses või kõnnid sinna, tuleb sulle hulgaliselt pakkumisi. Me olime otsustanud bussiga sõita, kuna giid väitis, et buss Varnasse läheb iga 20 min tagant. Taksojuht, kes meid piiras, parkis end peatusse ootama – küll ta oma tahtmise saab. Pärast 30 min ootamist tuli peatusse veel 2 inimest, meile ja ühele Kasastani daamile lisaks, ja nüüd oli taksojuhi hetk käes. 3 leevi nägu lubaduse eest viia meid, kuhu iganes soovime. Kaup koos, sest päike lõõskas ja ca tunni jooksul, mil me kõndinud ja oodanud olime, polnud ühestki bussist haisugi. Liiatigi ei teadnud me, kummas suunas üldse sõitma peaks või kas soovitud number buss üldse antud peatuses peatub, sest bussipeatuse märk on täiesti tühi – pole seal ei peatuse nime ega seal peatuvate busside numbreid, sõiduaegadest või sõiduskeemist rääkimata. 

Tagasi saime küll kenasti. Infopunktist öeldi, et buss väljub korra tunnis ja et jäime just maha. Õnneks just buss väljus peatusest, aga ootas foori taga, nii et kui bussijuht meid viipamas nägi, tegi uksed lahti ja saime peale. Kui üljenäänud linnaliinibussid olid halvad meenutused minevikust, siis turistidele mõeldud Golden Sandsi buss oli tutikas ja korralikult konditsioneeritud. 

Veel üks põnev hetk on toidukorrad. Õhtusöögil seistakse buffee järjekorras tihedas hanereas, nii et selja tagant torkab vastu nõudlik taldrikuäär, justkui noomides: “Tee eluga, ma tahan ka seda, mida sa ette tõstad.” Kõigile ju jätkub, milleks trügida!? 

Paraku on mõnel see buffee õhtusöök katuse sõitma võtnud. Kohvimasina järjekorras haaratakse peoga hunnik teepakke, mis reisivad otse taskusse, kohvimasina juures töristatakse endale hoopis tass kohvi. Magustoidulaua juures näpitakse läbi 8 virsikut, milles 4 läheb taldrikule. Neli! Kes jõuab üldse süüa nelja virsikut!? Ega need vanuridki jõudnud, pooled võeti käekotis restoranialalt kaasa…

Ega siin linnas suurt midagi teha pole. Peale päevitamise ja ujumise. Isegi päevitamisega on nii, et mere ääres tuleb tooli ja madratsi kasutamise eest maksta. Ja minu meelest päris palju. 4-5 eurot tooli eest, 1-2 madratsi eest juurde. Kahe inimese peale päris krõbe. Me eelistame hotelli territooriumi, sest nii on mugavam ka. Kuigi siingi tuleb nobe olla. Kui ilm vähegi ilus, pannakse käterättidega enamus toole kinni, ise minnakse magama või sööma vms. Nii võib osa toole tunde tühjana, aga reserveerituna seista… kui ei tule just venelannat, kes iga õhtu joob. Tema vaatab tooli, kuhu särk pandud, võtab särgi kätte, lennutab selle järgmisele toolile ja okupeerib tooli.  Njah. 

Kultuurireis see just pole 🙂 

Homme koju. Praegu aga viskan riided seljast ja asun päevitama, sest päike on nüüd väljas.

Advertisements

12 kommentaari

  1. Mul oli pool elu see “suva, kuhu lähen, peaasi, et päike ja meri ja saab odavalt sooja”, nii et ma täitsa mõistan Su seekordset valikut. Ise käisin Egiptuses päris mitu korda nii, ja Türgis… Aga ilmselt igasuguse terroriohu tõttu (ning ka seepärast, et leidsin lahenduse, mis pikematel lennureisidel lennuhirmu vähendab) hakkasin mingi hetk otsima ka teisi alternatiive ja tuleb tunnistada, et ma ei tahagi väga enam nende paketikate juurde tagasi pöörduda. Võibolla kui väike beebi/ laps oleks, siis. Aga siis pigem Kanaarid ja Kreeka ja mingi vaiksem majutuskoht.

    Aga Su inimeste kirjeldus on lahe 😀

    • Egiptuses ma olen ka paar korda paketikaga käinud ja seal ei hakanud miskit sellist silma kui see, mis Bulgaarias. Sügisel ootab ees ka üks Kreeka paketikas, eks siis ole veel värskemat võrdlust. Kanaare tahaks ka kindlasti külastada.

  2. Aastaid-kümme-viisteist tagasi, kui võis olla mu viimane pakettreis, mäletan ma selgelt seda, et eestlased enam ei olnud need, kes rootsi lauas salaja käe- ja seljakotte täitsid. Sest tasuta sai ju! Hilisemad kuuldused pakettreisjatelt aga on kinnitanud, et suure naaberriigi elanikud või selle päritolu reisjad on tihti just need, kes taldrikutele ohtliku Pisa torni ehitavad, sellest poole järgi jätavad või osa käekotti kühveldavad. Sest tasuta ju!

    Olen õnnelik, et eestlaste seas selline käitumine vähenenud on, sest kuidagi häbi on minna mõnda kallimasse kohta ja näha-kuulda sellist käitumisviisi ja teada, et oled pärit samast riigist.

    Odav taksosõit ja tänavakaubandus on Euroopa idapoolsemates lõunariikides püha asi – sealsed kohaliku toidu avaturud on imelised, kuigi võivad pakkuda väikest šokimomenti.

    • Jumala õige, eestlased on end väga viisakalt ülal pidama hakanud, ka meie hotellis ei ole veidrikud sugugi mitte eestlased. Teepakkide huvilised ja virsikusõbrad rääkisid mingit tundmatut keelt. Täna käidi näppepidi maasikakausis, selmet maasude kuhjamiseks kulpi kasutada. Meil võttis see näppudega sorteerimine igasuguse maasikaisu ära.

      • Uhhuu…. ostke parem tänavalt kui saate – ma pole kindel, kas sealkandis juba hooaeg on alanud, aga usun, et vähemalt saate maasikad ise üle pesta selmet kellegi teise jumal-teab-mis-bakteritega kokku puutuda…

        • Jep, Varnast ostsimegi. Ma panen koju jõudes pildi ka üles, üks maasikas oli sama suur nagu õun 😀

  3. Mina olen see, kes sööb korraga vabalt ära neli või rohkem küpset virsikut! Aga loomulikult moodustab see siis terve mu söögikorra 🙂

    • Just, kui tühja kõhuga ja muud toitu pole, siis arusaadav.

      • Vabalt võib muud toitu olla, aga keda see muu toit huvitab, kui küpseid virsikuid on 😉

        • word.

          • (vbla natuke juustu või kohupiima võtaks kõrvale.)

  4. roheline

    ma olen ka viimasel ajal mõelnud, et võtaks vahelduseks ühe paketireisi, aga su kirjeldus ajas isu jälle ära õnneks:) inimesi on huvitav jälgida muidugi, ja hea on see, et ei pea söögikordade pärast muretsema. aga me vist ikka nii eraklikeks muutunud, et ei taha enam selles massiturismis trügida, lõpuks ikka võtame korteri ja auto nagu alati.

Kommi

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: