Kas seksism hoogustub täiskuu ajal?

Ma olen viimastel päevadel väga palju kirjutanud. Igasuguseid asju. Ainult et tööasju.

Oleks nüüd ometi aega vahelduseks ka oma asju kirjutada, küll oleks kena!

Tahtsin välja puristada oma nördimuse, mida sel nädalal tundsin. Käisin ühel koosolekul. Koosolekul olime neljakesi: kliendi esindajad, üks teenusepakkuja, kellega ühe ja sama projekti kallal töötame, ja mina. Neli meest ja mina. Teine teenusepakkuja hakkas otsaga meie tööd kritiseerima. No üldjoontes on see okei, igaühel ju oma arvamus. Aga et ta serveeris seda kuidagi nii, et tema kui “vanem mees” arvab x moodi, ja samuti arvavat teised “vanemad mehed” (kliendi esindajad), ja mina kui “noor naine” (vähemalt välimuse järgi pidi selline mulje jääma) võib-olla tunnetangi asja teisiti.

Seksism otse näkku, päise päeva ajal, kliendi silme all. Kusjuures neljast mehest kaks olid 60+, üks ca 40 ja neljanda vanuseks pakkusin peas 36-37. Arvake ära, milline mees sellise avalduse tegi? Just, see kõige noorem. Hiljem guugeldasin, ta on 37. Mina olen 32.

Minu feminismivulkaan hakkas sees mõistagi purskama. Valus oli. Sest laava põletas seestpoolt, aga ma ei saanud seda endast välja lasta. Ma olen tegelikult päris nõutu selle koha pealt. Eraelus olen ma inimene, kellel pole mingit probleemi enda arvamuse väljaütlemisega. Eriti veel siis, kui keegi mind sooliselt diskrimineerima hakkab. Ma saadaks otse perse sellise inimese. Aga tööelus? Sellises olukorras ei ole see ju võimalik? Ma pean jääma viisakaks, väljapeetuks, ma pean alla neelama sellise kohatu märkuse. Pean ju? Või toidan ma sellega lokkavat šovinismi üha edasi? Et jaa, see suhtumine on väga okei, lase edasi, mulle võib kõike öelda, sest ma olen kõigest “noor naine”?

Või on sellises olukorras ikkagi mingi kuldne kesktee? Mingi viis, kuidas peenelt “ära panna”? Et ütlen: “Jüri, ma siiski esindan siin meie ettevõtte seisukohta, mis ei ole tingitud sugugi sellest, mis mul püksis on või kui vana ma olen.”?

Ilmselgelt ma ei tule taolises stressiolukorras sobiva ütlemise peale. Kõik me teame, et pärast kodus on hea ennast juhtunule tagasi mõeldes üles kütta, nii et veen otsaees tuksub ja nägu värvub kärtsroosaks ja sajatada: “Oi, kuidas oleks võinud lajatada. Oi, ma oleks talle öelnud.” Mis sest tagantjärele rusikatega vehkimisest kasu. Vana peab kontoris peenikest naeru ja mõtleb, et ah, mingi mõttetu eit, ma ei kavatsegi sõnu valida.

Kuidas feministid tööelus seksismiga toime tulevad? Kui häälekalt on õigus märku anda, et oponent läks üle piiri?

*Seksismiga tööelus olen korra kokku puutunud varemgi. See oli Autolehes. Olin just kirjutanud artikli sellest, kuidas bussipiletite hinnad on nii kõrged, et kahekesi (mõnel juhul isegi üksi) on odavam Tallinna ja Tartu vahet sõita autoga.

Toimetusse helistas ärritunud meesterahvas, kes soovis peatoimetajaga rääkida. Pärast telefonikõnet selgus, et tüüp karjus end tühjaks ja kui peatoimetaja tema argumentidega stiilis “Ei saa arvestada ainult kütusekuluga, rehvid ka kuluvad!” ei nõustunud, lajatas tüüp: “Polegi imestada, selle artikli on kirjutanud mingi naine, kes ei tea asjast midagi.”

Peatoimetaja võttis tookord asja kokku nii: “Vist on täiskuu. Hullud on aktiveerunud.”

Advertisements

11 kommentaari

  1. Ma otseselt sellise…khm.. suhtumise otsa pole sattunud.
    Ent… ma näen-kuulen kohati igapäevaselt sellist lõõpimist ja natukese alatooniga kommentaare. Aeg-ajalt ma midagi piiksatangi vahele, aga enamasti ei ütle midagi. Ja ma ei tea isegi miks – eraelus teen ma sellised avaldused vabalt maha, aga kontoris ei taha kuidagi. Eriti kuna piir nalja ning lõõpimise ja tõsise asja vahel on õhuke – pärast olen mina süüdi ja oma töökohaga ma riskida ei taha/ ei saa.

    Samas üritaks ma ehk mingite loogiliste argumentidega oma seisukohti ja oma tööd põhjendada, et teisest jääks eriti loll mulje, et ta kohe sugu mustama hakkas. Samas – olgem ausad – see noorem mees võib-olla mõtles, et kui ta “ära paneb” siis on ta vanemate silmas mingi tegija, sest “näitas ühele naisele kätte kuidas tööd tuleb teha”. Selliseid kahjuks ei muuda.

    Üldiselt – nõme olukord, kus olla pole üldse hea ja täitsa mõistan su nõutust.

  2. Head lahendust siin polegi, sest vaikimine näitab nagu sa nõustuks tema seisukohaga, aga kui väga räigelt vastu hakata, tuleb sealt halvemal juhul vastu: “Mis sul on päevad vä?” Kui mitte otse koosolekul, siis tagaselga kindlasti. Üldiselt tasub professionaalseks jääda ja mitte solvuda ja solvata, kuid väga konkreetselt (aga viisakalt) selgeks teha, et selline käitumine pole OK. Kuidas seda teha, on muidugi hea küsimus.

    Minu kõige ebameeldivam seksismi kogemus on seotud hoopiski pensionieelikust naisjuhiga, kes minu edutamise asemel meestöötaja palkas ning kommentaariks ütles: “Meil on siia ikka mehi vaja.” Öelnuks ta, et ma olen liiga noor ja kogenematu, mis oli absoluutselt tõsi, ei häiriks see mind ikka veel. Kümme aastat hiljem ja ikka tuleb vahel meelde. Siiani mõtlen, mida talle öelda võinuks, kui ma aasta hiljem sealt ametikohalt lahkusin (olles neli kuud hiljem tolle edutamise saanud, sest palgatud mees oli täiesti ebakompetentne). Samas, mida see muutnud oleks? Mingi väiklane rõõm ja olukord, mida too inimene enam ammu ei mäleta. Vanad koerad ja uued trikid, eks.

  3. Töösituatsioonid on kehvad, ses mõttes, et sa ei tea iial, mida sul kaotada või võita on ja millega riskid. Selle vastuütlemise mängu juures peaks need asjad selged olema, muidu mina ka väga ei riskiks. Ses mõttes olengi õnnelik, et praeguses töökohas on kõik nii omad, et arvamuse väljaütlemisest mingit probleemi ei tekiks. Teisalt, mu elu pea ainsad kahetsused on ka seotud selliste alandavate olukordadega – et miks ma ometi midagi ei öelnud. Ju siis peaks ütlema, aga samas selle jaoks on vaja tagalat, et kui tõesti taandatakse või saad kinga, võid julge südamega minema astuda. Nojah, mingid uksed ju avanevat kohe, kui teised sulguvad, aga Ritsik just kirjutas, kuidas sellega tegelikult on…

    • Töötada keskkonnas, kus sellised märkused ja suhtumine on prevaleeriv, ma ei suudaks. Rääkisin muidugi tagantjärele ka oma ülemusele (meessoost), kes ahmis ka õhku ja ei uskunud oma kõrvu. Oleks ta tol koosolekul minuga kaasas olnud, ei oleks sellist küsimust üldse tekkinudki, kuna antud “plikade nägemus” on tõesti meie ühine arusaam, mitte mingi minu individuaalne pusserdus.

  4. ajada naljatoonil vastu, et kuidas ta nüüd klienti _vanameheks_ nimetas? sest tehniliselt saaks sealt ka eidžismi välja lugeda, kuigi ta nii ei mõelnud. “ma olen kindel, et klient on ajaga vähemalt sama kaasas kui meie” vms?

  5. Tead nii ja naa.
    Kuna meil on praegu just käsil periood, kus me tutvustame oma uut kaupa klientidele, siis olen ma kogu see nädal sajaga diskrimineerinud. Sest keskealine ülekaaluline proua ei saa otsustada kauba üle, mida hakkab tarbima siresäärne noor spordilemb.
    Jah, võib öelda, et inimesi pole õige liigitada ja kastidesse panna jne. Aga reaalsus on see, et liiga paljudel inimestel on liiga vähe kujutlus.- ja empaatiavõimet. Olles oma ametikohal peaks ta ka spordivihkajana nt tajuma spordilembeste vajadusi ja ootusi. Aga reaalsus on see, et tegelikult ei taju.

    Tema ei tarbi … proteiini, ei vaata telekat, armastab magusat. Midaiganes. ja järelikult ei tee seda ju ka teised, eksole.

    See piir on väga õhuke. Et kas sa ütled mulle, et mul pole õigus sellepärast et ma ” olen noor ja naine”. või ütled mulle, et mul pole õigus kuna ma olen noor ja naine, mistõttu ma ei oma vastavat kogemust ja professionaalsust teha üldistusi ja õige otsus.

    • On kaks vahet. Kui ülekaaluline naine ei tea sihtgrupist midagi ega suuda sihtgruppi mõista, siis tema töögrupist eemaldamiseks peakski olema seesama asi põhjenduseks.

      Ta ilma ärakuulamata välja arvata pelgalt välimuse põhjal, et “mis sa, paks, asjast ikka tead?”, on minu arust räme diskrimineerimine ja seda ma ei kiidaks kuidagi heaks.

      Hea turundaja oskab oma töö tegemiseks ennast sihtgrupi mõttemaailma, murede ja vajadustega kurssi viia. Hea turundaja ei pea sellepärast, et toodet turundada, ise sihtgruppi kuuluma.

      Kui turundaja ei suuda end sihtrgupi mõttemaailmaga kurssi viia – hea küll, ta ei sobi sellele tööle. Aga turundajat justkui karistada selle eest, et ta ise sihtgruppi ei kuulu, see on meelevaldne.

      Kui nüüd rääkida minu kliendi sihtgrupist, siis kuulub sinna nii mehi kui naisi, noori kui vanu.

    • Mir.

      Pole veel kuulnud, et turundajad võivad töötada (või parimaid tulemusi saavutada) ainult siis, kui nad kuuluvad oma reklaami sihtgruppi. 😀 Minu arust on silmatorkav enamus parimaid turunduskampaaniaid (ja isegi tootearendusi) tehtud töögruppide poolt, kes ei kuulu ligilähedaseltki toote sihtgruppi.

  6. ritsik

    Ma sellelaadset seksismi pole kogenud, aga täiskuu mõju küll.
    Täna sain tööl kolm korda verbaalselt vastu kõrvu – naise käest. samamoodi kodus tagantjärele susisesin omaette. Vastu midagi ei öelnud, aga teisipäeval olen viimast päeva, siis küll end enam tagasi ei hoia.

  7. Aire

    Ma oleksin küsinud vaikselt, siiralt ja kaastundlikult, ilma igasuguse sarkasmita sealjuures: “Oooh, kas Sul (Teil) on jälle saabunud SEE aeg kuus?”

  8. Ükskord elus on ikka esimene kord…juhtus see hulk aastaid tagasi, eluaastaid ja -kogemust ca 30…kui läbirääkimistele tulid 2 härrasmeest (rahvuse jätan mainimata), kuid ühe täpsustuse teen… üks igati soliidne (sh ka vanuse) härrasmees (võis olla tingitud rahvuslikust ja kultuurilisest “eripärast” ) oli halvustava suhtumisega naissoost teise poole esindaja suhtes…Kohtumine oli sõbralik kuni hetkeni, mil läbirääkimiste faasis jõuti punkti, kus oli vajalik sõlmida kokkulepe…ja siis põrutas see soliidne härrasmees, et tema tüdrukutega asju ei aja!!! Mida??? Mis mõttes??? Ma olen 30+ (iseenesest tore, et veel “tüdrukuks” peetakse). Verest välja ei löönud, sirgeseljaliselt ütlesin, et tal on valida, kas kokkulepe või tühjad pihud. Tema vastu, et tema sõlmib kokkuleppe vaid direktoriga … Jätmine tähendanuks talle rahaliselt suurt kaotust ja võimalik, et ka kohtus ei oleks ta õigust saanud. Läksime lahku…kokkulepet sõlmimata.
    Mõned päevad hiljem tuli härrasmees kimbu (see oli hiigelsuur) kollaste roosidega (minu lemmiklilled) ja vabandustega huultel, et sõlmida kokkulepe… (nimelt oli ta vestelnud ettevõtte direktoriga, kes oli talle selgeks teinud, et “tütarlaps” on ainuke, kõige pädevam ja vastutab antud valdkonna eest, seega tuleb tal “tütarlapsega” oma asjad lõpuni ajada, kui tal soov kokkulepe sõlmida on).
    Tütarlaps aga muigas magusalt ja nautis kollaseid roose, uhkusetundega, et mõni mees ettevõttes ikka tunnustab teda ja ei lase allavoolu 😉
    Hilisemas elus olen härrasmehega kokkupuutunud ja alati on ta mind galantse kaabu tõstmisega tervitanud – eks tal oli valus õppetund ja tuli mõnigaid seisukohti ümberhinnata.
    Nõustun Sinuga, et tavaliselt tulevad parimad mõtted pärast kohtumist, sageli olen isegi mõelnud, et kuidas nüüd viisakalt (ent ridade vahelt mõistetavalt) öelda, mida asjast arvan. Mõned stamp väljendid on ikka aja jooksul tekkinud ja nii mõnegi vastasugupoole esindaja pannud asjadele hoopis teise pilguga vaatama.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: