Ma ei käinud…

…blogiauhindadel. Ma eelmisel aastal juba kirjutasin, miks ma üldsegi ei kandideeri ega taha osaleda ja ka sellest, miks ma peole ei lähe / julge minna.

Sel aastal täpselt sama asi. Iseenesest mul ei ole mitte midagi selle vastu, et kohtuda inimestega, kellega blogides oleks juba nagu sõbraks saanud. Äge ju koos veini trimbata ja elust lähemalt rääkida. Aga minna avalikule väljanäitusele, kus sähvivad välgud ja kaamerad – nõup.

Vaadates, kuidas eelmine aasta sai Mallukas kommentaare, kuidas ta nägi välja nii või naa ja kuidas ta sel aastal lähenes teisiti, aga kriitikute meelest ikkagi “valesti”… Eih, mitte et ma ennast Mallukaga võrdleks – mina olen ju tema kõrval väike konnakene oma tiigis – aga ma ei ole nii vapper, et kellelegi julgeks ainest anda, et vaata milline see on, mingi paks, inetu ja koledasti riides… Nagunii mõni omakeskis nii arvaks. Ma ei tahaks seda mitte. Muide, minu meelest nägi Mallukas piltidel igati kena välja. Lihtne, tagasihoidlik. Kui isegi selline tagasihoidlikkus saab netipeksu, siis pole midagi öelda ja enda privaatsuse huvides ei ole taha ma ka tulevikus sellele üritusele minna.

Sellepärast käisin ma ennast täna erakohtumisel näitamas Ritsikule. Käisime koos Vabaõhumuuseumis. Jalutasime, nautisime head ilma ja muuseumi ja pingevaba õhustikku. Sai avameelselt juttu ajada, ilma et peaks kriitikat kartma.

Oli väga tore üle hästi pika aja mingi netitutvusega kohtuda. See on ju natuke nagu kohting. Vanasti, noorena oli mul netitutvustega kohtumisi väga palju. Ma olen alati suur netisuhtleja olnud ja päris paljude inimestega ka reaalis kokku saanud. Meestega oli omal ajal kohtudes ärev. Äkki ma valmistan pettumuse? Äkki mees valmistab pettumuse? Äkki ei ole omavahelist sümpaatiat? Ja muud hirmud. Kui üldiselt naistega kohtudes seda ei tohiks olla, siis stiili- ja glamuuriüritustele minnes oleks pinge ja hirmud mu jaoks täiesti võrreldavad. Täna seda ei olnud.

Ka muuseum ise oli meelt lahutav. Ma ei ole seal paar aastat käinud ja viimane kord kui käisin, jäi pool vaatamata, sest vihma hakkas sadama. Seekord jõudsin ka kaugemasse nurka ja jumala hea, et jõudsin. Seal oli lahe vanausuliste elamu ja hästi uhke Seto maja ka.

Neis uutes ja ilusates, puhastes majades tuli jalgade otsa torgata sinised sussid, et ei määriks maas olevaid kaltsuvaipu ära. Vanausuliste majas panimegi sussid jalga. Seto majas enam ei viitsinud ja mõtlesime ukse vahelt kiigata. Seal asjatav muuseumitöötaja soovitas tungivalt ikkagi sussid jalga ajada, sest kui me seda ei tee, jäävat me paljust heast ilma, sealhulgas pliinidest. Mulle polnud vaja kaks korda öelda – sussid jalga ja pannkoogile! Ja see oli väga õige teguviis, sest need pliinid olid tõesti maitsvad. Kes tahab samuti muuseumis pliinidest osa saada, siis neid küpsetatakse vaid neljapäevast kuni pühapäevani, teistel päevadel süüa pole.

Meelde jäi ka koolimaja, kuhu sattusime esiti jumala üksi, mitte kedagi teist seal vaatamas polnud. Poole vaatamise pealt tuli muuseumitöötaja ja asus meid surnuks rääkima. Väga huvitav oli teda muidugi kuulata, kust me muidu oleks kõiki neid asju teada saanud, mis ta rääkis! Aga kui inimesed ütlevad juba kaks korda aitäh ja nägemist, ise ukse poole nihkudes, võiks neil ikka rahus minna lasta 🙂 Aga sinna koolimajja tasub kindlasti minna. Saab proovida kitsas koolipingis istuda ja nurgas kuivanud herneste peal põlvitada. Muuseumitöötaja juhendab, kuidas õige asend on, et herned ikka vajalikul määral haiget teeks. Huvitav kogemus!

Tegelikult ongi lahe siis, kui on mingi giid või muuseumitöötaja kõigele tausta rääkimas. Okei, muidugi on huvitav ka ise mõistada, et vaata, seal on mingi madal laud, mille keskel on auk, huvitav, miks see auk seal on? Ja siis pakkuda erinevaid stsenaariume, miks see auk võiks kasuks tulla. Aga meelde jääks külastusest kõige rohkem ikkagi siis, kui oleks mingi lihast ja luust inimene heietamas ja küsimustele vastamas. Tegelikult piisakski sellest, kui on keegi, kellelt küsida ja kes kohe vastaks. Mingit pooletunnist loengut iga maja juures kuulata ei viitsikski, eriti kuna paljud majad (ja eriti aidad) on olemuselt identsed. Konkreetsed vastused konkreetsetele küsimustele oleks super! Ja õnneks päris mitme maja juures on see võimalus ka olemas, ise tuleb julge olla ja juttu teha.

Lisaks toredale pühapäevale oli minu nädalavahetuse üheks tippsündmuseks ka reedene jalgpall, kus V.-ga käisime. Üks tema sõber oli ka. No täiesti mõnus õhtu. Ilm ilus, jalgpalliväljak on täis Inglise liiga staare, kes küll Belgia eest mängisid, aga ikkagi – needsamad mehed, keda ma oma Fantasy tiimi mängult ostan ja oma meeskonnas pean, nüüd lihast ja luust minu silme all! Lisaks veel mõnus õlu, olematu turvakontrolli- ja vetsujärjekord – küll on alles hea olla naine jalgpallistaadionil! Oleks Eesti värava ka löönud, oleks olnud täistabamus. Õnneks oli elamus mõnus väravatetagi.

Laupäev möödus ema juures päikest nautides ja värsket õhku hingates. Mis ma oskan öelda – minu suvi on igatahes mõnusa alguse saanud! 🙂

Advertisements

9 kommentaari

  1. Mul tegelt sama asi, et tahaks kuidagi nähtamatuna ära käia EBA-l 😀

    • Sulle palju õnne! 🙂 ja te pidite Eveliisiga Absolutely Fabulous naiste kostüümides minema üldsegi 😛

      • Tänks. Õige jah 😀 A no Eveliis ei tulnud ja ma otsustasin üldse viimasel minutil minna, see mõte kukkus läbi ühesõnaga 😀

  2. ritsik

    Mulle jäid ka kõige rohkem need kohad meelde, kus töötajad rääkisid, mis ja milleks. Huvitav oli peas mingid tolmunud kooliteadmised reaalse pildiga kokku viia.
    Ps. Palun vabandust, et ma poole ajast oma töötu olemisest soigusin.

    • Ei, vabandama sa küll ei pea! Me rääkisime kõigest aktuaalsest. Ja see teema on aktuaalne 🙂

  3. Khmm… mina ju ka ei pannud ennast kusagile üles ega läinud. Just sellesama tõttu, et ma vist olen liiga arg/liiga tavaline/liiga omaette/liiga introvert jne. Pilte vaadates ja kommentaare/postitusi lugedes jäi mulje, et oli nii neid, kellel oli (väga tore) kui ka neid, kes leidsid, et nende jaoks on vist asi ants. Eks inimesi ole ju erinevaid.

    Ent piltide pealt jäi mulle silma, et kuigi öeldi, et rahvast oli vähem kui eelmine kord, siis mulle jäi ikkagi silma see, kui palju inimesi oli – teadsin kohe, et tegin kohale mitteilmumisega endale teene – mul oleks ebamugav olnud. Kuna olen siiski üsna anomüümne, oleksin võinud niisama kohale ilmuda (Marimell ju kirjutas, et üritus on vaba sissepääsega kõigile), aga et pildile oleks ikkagi jäänud siis….

    Samas oli mul siiras rõõm näha neid blogijaid (nii osalemas kui võitmas), keda ma ise loen.

  4. Jaanika

    Minu maitsele oli Mariann seekord väga kobe. Kui sulle tehakse uhke soeng, lisaks tugev meik ja silmapaistev riietus, siis kaob niigi ilus inimene sinna taha ära.

    PS sorri, et pole mõnda aega su blogipesast läbi astunud – andestad? 🙂

    • Loomulikult andestan! Oled alati minu pool teretulnud.

      Hoian sul silma peal, nii et tean, kui palju asju sul korraga manageerida on 😉

Kommi

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: