Leheorjus sai keelu peale

Ebapärlikarp kirjutas samast asjast, mis mul juba mitu päeva peas marineerib.

Lehelapsed.

Hakkasin kommenteerima, aga jube pikaks venib.

Üldiselt ei saa ma ka aru, miks on õudne maailmalõpp, et Ekspress Grupp ei saa enam lapsi orjastada. Kui ma ei eksi, siis konkreetset tunnipalka lastel pole ja tasu sõltub müügist, eks? Ja jootrahast. Minu meelest on see väga imelik. Ma täiskasvanuna ei oleks iial nõus töötama kohas, kus mitte mingit põhipalka ei ole. Tulemuspalk – jah, väga tore, jootraha on ka tore, aga põhipalk peaks ka ikka olema.

Veel vähem saadaks ma oma lapse sellisele kohale tööle (kui mul lapsi oleks), kus laps jõlgub terve päeva linna peal ringi, aga tasu pärast võib-olla üldse ei saagi. Kui keegi lehti ei osta, tähendab see lapsele 0 eurot sissetulekut, aga ometi ei tähenda see seda, et ta tööd poleks teinud – vedas lehti ja tuututas tundide viisi linna peal ju sellest hoolimata. See pingutus ei vääri mingit tasu? Mida selline suhtumine lapsele töötamise kohta õpetab? Teed tööd, näe vaeva, aga kui õnneks ei lähe, laku panni?

Edit: Kas töökasvatuse ühe osana ei ole mitte vajalik lastele õpetada, et töötajatena on neil alati kohustused, aga ka õigused? Isegi (kellegi meelest) lihtsat tööd tehes on töötajal õigus saada õiglast (või vähemalt mingitki) tasu. On alati kohustus teha tööd teatud arv tunde, aga KUI ületunde tehakse, siis selleks, et saada ROHKEM raha, mitte MINGISUGUSTKI raha. Või sisendame lastele, et neil pole mingeid õigusi. Kui tulemustasu pole, pole mingisugust tasu, sest nemad on kõigest lapsed. Ja nad räägivad siis, kui kana pissib?

Ma olen mitu korda lastelt lehti ostnud, aga kõige haigem asja juures on see, et ma pole kordagi ostnud, sest ma nii hullult tahaks seda ajalehte. Olen ostnud, sest lastest on kahju. Peavad täiskasvanutel bussides ja tänaval sabas käima ja nuiama “Osta ära”. Selle nuiamise peale oma müük (või reklaam, nagu Ekspress Grupp ise seda ettevõtmist nimetab) üles ehitada on ikka päris hale.

Tegelikult on imelik, et lehelaste positsioonile mingi utoopiline tung on. Vähemalt leheveergudelt on selline mulje jäänud. Et on sadu lapsevanemaid, kes võsukese järjekorda panevad ja ootavad, millal asjaks läheb. Töö õpetab last raha väärtust tundma ja annab üldise harjumuse tööd teha? Miks üks 7-aastane üldse peaks tööle mõtlema? Kas 7-aastane ei võiks lihtsalt lapsepõlve nautida ja suvel maal vanaema juures mängida, puu otsas ronida, järves ujumas käia ja onne ehitada? Mis hea pärast on nii õudne rutt talle töötamist tutvustada? Kas tal pole võimalik terve edasise elu jooksul veel piisavalt palju tööd teha? Tervenist 70. eluaastani. See teeb päris hea hulga aastaid ja seda ka ilma, et 7-aastaselt peale peaks hakkama.

Taskuraha saamiseks midagi tegemine peaks juba piisav õpetus olema, et raha ei kasva puu otsas ja raha ei jaga pangad kuu lõpus-alguses inimeste arvetele niisama lihtsalt. Peenarde rohimine, kodu koristamine, vanaema abistamine maal ja muud sarnased tegevused on ju piisav, et tekiks mõistmine, kuidas raha teenitakse? Seda aastaringselt. Või ei? Et kuna on suvi ja kooli pole, siis võiks lastele ikkagi suurema hunniku kohustusi peale panna, sest mida need volaskid vedelevad?

Oma lapsepõlvest mäletan, et sai igal suvel vanaema juures käidud. Seal tuli muidugi tööd ka teha. Rohida, marju korjata, nõusid pesta (see oli suur ettevõtmine, kuna vett meil majas kraanist ei tulnud, kuuma vett sai sauna katlast). Ma ei mäleta, et töö tegemist õudselt nautinud oleksin. See oli tüütu ja parema meelega tahtsin ma mängida, metsas käia või raamatut lugeda. Lehepoisi amet miski ihaldusväärse ja prestiižsena küll ei tundunud. Ehk on muidugi viga minus endas. Õnneks minu vanemad ei nõudnud, et ma 7- või 10-aastasena endale raha teeniksin. Taskuraha ma ilmselt hunnikutes ei saanud, aga kõht oli alati täis ja katus pea kohal.

Ebapärlikarp tõi väga hea näite selle kohta, kuidas laps saaks proovida inimestega suhtlemist ja töisemat olustikku läbi väga meelelahutusliku ja mõnusa viisi – laadal. Neid toimub ju Tallinnas söögi alla ja söögi peale. Müügu oma mänguasju või emaga-vanaemaga küpsetatud pirukaid. Suhelgu, kaubelgu. Vähemalt ei ole neil kohustust seal tundide viisi seista ja suvalistele inimestele ajudele käia, et kuule, osta ära, osta ikka. Minu meelest õpetab lehepoisilik pealetükkiv müük ainult ebameeldivalt nahaalne olemist. Ma näiteks ei naudi selliste laste ega täiskasvanutega suhtlemist. Aga see olen kõigest mina.

Advertisements

14 kommentaari

  1. Minagi olen lehe ostnud, sest lapsest hakkas kahju. Nii mõnigi kord on need lapsed väljas iga ilmaga – kallaku kasvõi pangest, ikka on lehelaps väljas. Olen (ei valeta) ka hommikul kell 7 lehelast näinud, kuigi ei julge pead panti panna, et see kindlasti Ekspressi laps oli.

    Ma leian, et seda ei pea ära keelama, aga seadust peaks järgima küll. Muidugi on esimesed rahateenimise kogemused olulised ja tihti ka toredad, aga teha sellest edulugu, mille puudumise tõttu uus Warren Buffet tulemata jääb? Ma selles viimases enam nii kindel ei oleks.

  2. Väga minu mõtted ka! Milleks toppida lapsed põhimõtteliselt pärast lasteaia lõppu tööle? Aru ma ei saa!

  3. Lapsena tundus mulle vahest nii tore see täiskasvanute töömaailm, onu hakkas mulle üsna varakult selgitama, et pole see nii vahva midagi, aga ikka tundus ju. Võimalusel me vennaga lastena ikka käisime tööl, kohalikus aiandis kaalikaid rohimas näiteks. Aga see oli ikka meie enda algatus, sest me tahtsime raha teenida, keegi meid ei sundinud. Lehelaste töö on minule alati vastukarva olnud. Esiteks on need ajalehed hirmus rasked ja mulle üldse ei meeldi neid lapsi lehti vedimas vaadata. Mõned korrad olen ka mina vaid seetõttu, et lastest oli kahju, neilt ajalehe ostnud. Töökasvatus ja raha päritolu õpetamine lastele, on minu meelest küll oluline, aga algkooliealised on suhteliselt kergelt mõjutatavad ja suunatavad ka lehtedeta lõõskava päikese alla kupatamiseta.

    • Mullegi tundus lapsena töömaailm äge. Mu ema töötas kunagi poes. Mäletan, et mulle väga meeldis emaga vahel tööl kaasas käia ja müüjaametis aidata. Sain oste sisse pakkida. Enamasti küll tähendas see viinapudelite paberisse pakkimist, sest suur osa klientuurist olid joodikud, aga minu töölusti see ei vähendanud.

      Päris ise müüa ja leti taga asjatada sain alles teismelisena. Vist olin 13 või 14. Käisime emaga ratsavõistlustel kohvikupidamisel abiks. See polnud mingi ametlik töökoht, aga nii tore oli. Sain inimestele päriselt teed ja kohvi müüa, pirukaid pakkuda. Ainult soojad mälestused!

      Töötamine on lapsena tore, aga see ei tohi muutuda orjuseks, mis tähendab täispikki tööpäevi ja olematu raha eest rassimist. Kui laps on linna peal 8 tundi ja mingil põhjusel suudab maha müüa vaid 5 lehte, teenib ta kokkuvõttes paar eurot (kui sedagi). Kui 2 eurot tasu 8 tunni töö eest ei ole orjus, siis ma ei tea, mis veel orjus on.

      • Ma olen teie mõlemaga nõus, et väiksena tundus töötegemine lahe (küllap seetõttu, et enamasti oli tegu valikuga, mitte kohustusega) ja soov raha teenida oli suur.

        Kuna ma teemas 100% sees ei ole, siis kuidas see üldse võimalik on, et nad mingeid seadusi järgima ei pidanud? Näiteks seesama ajapiirang, mis vist nii väikestel peaks ju kuni 3 tundi olema? Kuidas saab lepingut sõlmida nii, et lapse teenitud tulu saab olla 0 (milline vanem sellise lepingu üldse heaks kiidab, sest nii noor laps ju ise töö(võtu)lepingut sõlmida ei saa või saab?)?

        • Töölepingut lastega ei sõlmita.
          Tsiteerin üht artiklit: Lehelaste leping sõlmitakse lapsevanema ja tööandja vahel.

          Seega ei ole see mingil juhul korrektne asjaajamine. Lastele jäetakse nö vabadus teha tööd, kaua ise tahavad. Paberil kõlab ju hästi, eksju. Aga kui laps teeb täis 3 tundi, mis seadusega lubatud, aga mingit tasu ei ole veel teeninud, siis ilmselgelt ta ei hakka veel koju minema, sest ta tahab oma töö eest ka mingi rahakopika saada.

          • Mhh…. lehelaste ja lapsevanema vahel. Nüüd ma demonstreerin oma ignorantsust sel teemal (sest kuigi ma toetan lehelaste aktsiooni, ei ole ma tasulisi artikleid lugenud, ainult tasuta), aga kuidas see lubatud on? Kas lapsevanem ei peaks muretsema kui tema alla-10ne teeb pikema tööpäeva kui tema ise?

            Uhh… mulle ei meeldinud lehelaste praktika ennegi (st kui makstaks nö. baasraha ja järgitaks ajapiirangut, siis oleksin vast sõbralikum), aga mida rohkem ma kuulen, seda pahasemaks muutun.

            • Ma olen nii aru saanud, et keegi ei olegi selle ameti kui sellise vastu. Et lõpetame igasuguse lehemüügi tänaval ära. Vastu ollakse sellele, et sõlmitavad lepingud ei vasta seadusele. Ka täiskasvanud inimesed saavad lühiajaliselt töötada just töövõtulepinguga, mitte ostu-müügilepinguga, mis on sõlmitud nende vanaemade, tädipoegade või naabrinaistega. Seni on Ekspress Meedial see läbi läinud, aga nüüd sekkutakse. Tehke, aga tehke nii, et kõik vastaks seadusele. Sõlmige leping lastega, tekitage omavahel kohustused ja õigused ja järgige neid. That’s it.

    • Eriti jabur oli ajakirjanduses mingi tüübi jutt, et kas olete vaadanud laste koolikotte, et need ju sama rasked ja lapsed saavad hakkama, no problemo.

      Aga samas on ju koguaeg olnud õhus teema, et laste koolikotid on liiga rasked ja otsitakse mooduseid, kuidas neid kergemaks saaks. Seega, ajuvaba.

      • Jah. Põhjendus “aga nad ongi igasuguse jamaga juba harjunud” ei päde.

  4. Ma kardan ise, et kui lapse esimene töökoht on selline, kus ta jookseb mööda linna raske kotiga ringi, saab inimeste käest sõimata (sest sõimajaid leidub alati) ja päeva lõpuks ei maksta talle põhimõtteliselt mitte midagi, siis võib see edaspidisele töömoraalile üsna pärssivalt mõjuda.

    • Ma ei saa ka aru, miks keegi on avatud reaalsele stsenaariumile, et tema laps teeb tunde tööd, aga saab selle eest lõpuks alla miinimumpalga. See õpetab lastele, et tööl käimine ja raha teenimine on raske?

      Miinimumpalk on hetkel 2,78 € tunnis. Näiteks 5-tunnise tööpäeva eest peaks laps minimaalselt teenima 13.90 € miinus maksud. Mitu lehte tuleks sama raha teenimiseks maha müüa, arvestades, et nende tasu ühe lehe müügi eest on mingi 35 senti vms? Ca 40? Seda on ikka päris palju.

  5. R K

    Taoline “turundus” on umbes 100 aastat ajast maas. Tore, et lõpuks ka Eestis hakkab üldsus vaikselt sinna jõudma, et taoline tegevus leiab taunimist. See, et vanemad ei viitsi lastega tegeleda, ja neid päevadeks tänavale komandeerivad, võtab muidugi südame alt soojaks 🙂 Aga ei ole ilmas asja, mida ei oleks võimalik ära põhjendada. Ja eks meil on ka au asjaks minna relva alla ja tappa tundmatuid – rahu nimel muidugi, aga jah…
    Üldises pildis ei olegi “leheorjus” ehk see kõikse hullem…

  6. liiskas

    Olen kõige kirjutatuga nõus. Olen samuti lehti ostnud, sest lastest on kahju. Eriti silmakirjalikuna mõjub, et siis kui lehelapsed aktiivsed olid, siis võis internetikommentaariumidest jms ikka pidevalt lugeda, millised tüütused nad on ja miks neid linnatänavatele lastakse ning lisaks ka arutelud, et no milline lapsevanem laseb oma võsukese sedasi raha teenima jms. Nüüd oleks nagu üleriigiline töökasvatusalane katastroof saabunud.

Kommi

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: