On inimesi, kellele meeldib tööl KÄIA

Veel sügisel ma soigusin, kuidas ma vihkan tööl persetundide tegemist. Nüüd on mul töö, mille tegemise koht ei ole oluline. See tundus mulle ihaldusväärne ja ainuõige võimalus üldse tööd nautida. Mulle tuleb täieliku šokina, et leidub veel inimesi, kellele õudselt meeldib KONTORIS KÄIA!

Vana hea Perekool ei vea kunagi alt, kui soovid padukonservatiivide arvamust. Keegi oli teinud postituse, linkides artiklit, kus räägitakse Tele2 uuest kontorist. Selles uues kontoris ei ole enam klassikalisi töölaudu, kuhu asetada raamitud perepilt, lemmikkohvitass ja sünnipäevaks saadud kaktus. Seal saavad olema töö tegemise kapslid, kus, ma kujutan ette, on vaikus ja privaatsus. Seal saab kõrvaklapid pähe panna ja kuulata klappidesse kostuvat ülivaljut diskomuusikat, ilma et see naabreid segaks, ja ilmselt ka süveneda, ilma et peaks kuulama kohvipausi ajal pläravaid kolleege, kes keskendumist segavad.

Mida arvavad Perekoolikad? Et see on ikka uskumatult halb mõte. Sest kes see jaksab oma rasket läpakat tööle kaasa tassida iga päev. Või hommikul võidu joosta, et kellele jagub ruumi ja kellele mitte. Samuti on väga keeruline liikuda töökoha ja koosolekuruumi vahel nii, et kaasas on läpakas, läpakakott, pastakas, märkmepaber, kohvitass või veepudel hambus.

Kindlasti peab olema oma kindel töökoht, sest inimene vajab rutiini. Loen, hõõrun silmi, loen uuesti ja imestan. Inimene vajab rutiini. Et see on hoopis meeldiv, kui kontoris on oma laud, kus 8 ja pool tundi (sest lõuna ei lähe tööaja sisse) täis tiksuda! Konkreetne kindel koht, kuhu igal jumala hommikul tulla, kindel aeg, millal PEAB, nui neljaks, ärkama. See kõik on minu jaoks õlgu väristama panev. Aga on inimesi, kes leiavad, et see on PARIM ja ihaldusväärseim viis tööd teha.

OEH!

Oleme ka ise tööl arutanud, kas kontorit üldse on tarvis. Mina ütlen, et ei ole. Minul ei ole kontorit absoluutselt vaja. Ma arutan kolleegidega asju hea meelega, aga selleks ma ei vaja kontorit. Ma võin kokku saada ka kohvikus, näiteks lõunal. Või räägin telefonis. Skaibis. Vahet pole. Kontorisse minekut ma absoluutselt ei igatse.

Saan aru neist, kes ei taha kodus töötada. Näiteks on neil kodus väiksed lapsed, kelle kõrval ei ole võimalik süveneda. Kodus on pidevalt mingi action ja mäng. Või tundub kuidagi veider kõrvaltuppa pageda, kui lapsehoidja või abikaasa samal ajal lastega tegelema peab. Siis on tarvis kohta, kuhu minna vaikselt süvenema.

Või on inimesed, kes kipuvad kodus asendustegevusi otsima. Töö on viimane, mida tahaks teha. Küll on vaja nõusid pesta, siis oleks vaja pesu pesema panna, Delfi tahab lugemist, aknad tahavad pesemist, rõduklaasid on samuti häirivalt mustad, võib-olla tahavad ka villased sokid nõelumist…no kõik sellised möödapääsmatud tegevused, mis hakkavad töötamist häirima. Ja seetõttu eelistatakse töötada kontoris, kus polegi muud teha kui tööd.

Mõnel on ka suur sotsiaalne vajadus. Tahaks kellegagi rääkida, mitte vaikuses kodus istuda ja oma asja kallal pusida. Tahaks küsida, kuidas seal pulmas läks, kus kolleeg nädalavahetusel käis. Või kellegagi kohvi juua. Kellegagi lõunale minna, mitte kodus eileõhtuseid jääke närida. Tahaks põhjust linnariided selga panna, mitte pidžaamas diivanil konutada, juuksed mitu päeva kammimata (selline olen kodus töötades mina).

Kuid innovaatilised kontorid ei takista ju kuidagi lastega inimestel, asendustegutsejatel ega suhtlejatel oma vajadusi tööl rahuldada. Neid oodatakse kontorisse, kui neil on seal hea töötada, aga neid ei aheldata sinna kinni. Neile antakse vabadus tööaega ise valida. Kui on probleeme hommikuti ärkamisega, siis saan aru, et taoline kontor julgustab öökulle tulema hiljem ja lahkuma samuti hiljem. Juhul kui töökohti on tõesti vähem kui töötajaid, annab see ju selge signaali, et kes ei taha kontoris istumas käia, see ei ole selleks ka kohustatud. Kas tõesti on mõnel inimesel hirm, et ÄKKI ei leidugi ühtegi sellist, kes ei taha kontorisse tulla? Lubage naerust möirata!

Kui klassikalised töölauad ära kaovad ja inimesed hakkavad tööaega vastavalt enese soovidele valima, jääb ära ka visuaalne hinnang sellele, kes, kui palju tööl “käib”. Muidu ju ikka hea ülemustel silmadega üle kontori lasta, et kui palju kaadrit reedel kell 16.30 kohal on. Mis iseenesest on ajuvaba näitaja. Mida see näitab? Mitte midagi ju. Oluline on see, et inimeste töö oleks tehtud ja korrektne. Ja kehvi tulemusi on juba palju keerulisem peita kui füüsiliselt kohal olla, et enese eksistents ära põhjendada.

Kuidas on võimalik, et sellised uuendused kellelegi negatiivsed tunduvad? Või on see siiski kibestumus ja kadedus, et enesel tööl mitte mingit paindlikkust pole ja viinamarjad on hapud?

Et oh ei, ärge mulle küll mingit paindlikkust pakkuge, minule meeldib nii nagu viimased 50 aastat on olnud ja kuna nii olen hakkama saanud, siis ma ei soovi kindlasti ühtegi muud varianti proovidagi.

Või võtavad seal sõna hoopis sellised inimesed, kes tegelikult ise kontoris ei töötagi? Kuna teenindajana on raske kodust töötada, siis tundub ebaõiglane, et kontoriinimesed ei peagi varsti võib-olla kusagil tööd tegemas “käima” ja sellest kadedus?

Või on need hoopis isiklikku kabinetti omavad töötajad, kellel on hirm, et ehk võtab see uus epideemia tuule alla ja neil kaovad ära turvalised privaatruumid, kus tegeleda millega iganes, aga kus uksel on nende nimi, mis annab võimaluse enese üle uhke olla ja tunda, et nad on elus midagi saavutanud?

Mõtteid?

Advertisements

16 kommentaari

  1. Ma kardan, et asi on lihtsalt selles, et need inimesed ei jõua oma mõtetega nii kaugele nagu sul see lõik, mis algab “kuid innovaatilised..”. Nende jaoks on lihtsalt kas must või valge, pooltoone nad ei tunnista. Vähene kujutlusvõime või ma ei teagi, mis.

  2. Ma arvan, et osaliselt on asi selles, et “nii on alati olnud” (tegelikult ju ei ole – privaatne või pool-privaatne kontoriruum tekkis ju alles mingi aeg tagasi, muidu töötasid kõik koos või avatud vormis…) ja teisalt just seesama, et “kuidas me teame, et sa oma töö ära teed kui sa tööl 8-16.30 kohal ei ole?”.

    Mina tunnistan küll, et mulle meeldiks võimalus, et ma saan tulla kontorisse, aga võin jääda ka koju. Minu jaoks on see vaheldus, kui ma võin vajadusel teha tööd kodust, aga saan tulla ka kontorisse. Aga olla iga päev 8+ tundi kohal, sest peab, mitte seetõttu, et ka tööd oleks….. see mentaliteet on visa muutuma. Ka juhid kipuvad arvama, et kui sa 8 tundi kohustuslikult kohal ei ole, siis järelikult sa ei tee tööd. Sest nemad ju teevad 8+ tundi tööd (st sa oled lihtsalt laisk ja “miks me sulle maksame?”) või siis vastupidi – nemad on ülemused ja seega ära teeninud õigus MITTE teha 8+ tundi tööd, aga sina kui tavainimene seda õigust pole ära teeninud, seega sina peaksidki olema kohustuslikult ja vaguralt 8+ tundi kontoris.

    Kui tööd kõigeks 8 tunniks pole, siis järelikult on tööd antud liiga vähe. Arusaama, et aeg-ajalt ongi hea kui pole 8 tundi järjestikust töötamist (pause peetaksegi oluliseks), on osade inimeste arvates lihtsalt näide inimeste laiskusest.

    Õnneks tekib ja muutub see arusaam kontoritööst aeglaselt, ent sihikindlalt. Kuigi siin-seal mõni juht tunnistab, et nad on läinud tagasi tavalisse kontoriõhkkonda, siis paljud siiski tunnistavad, et inimesed on rahulikumad ja õnnelikumad kui nad tunnetavad, et neid usaldatakse oma tööd tegema ja ise oma aega (vähemalt osaliselt) planeerima.

  3. XX

    Kui paluti mõtteid, siis minu mõtted tulevad nüüd.
    Mulle kohe mitte üldse ei meeldiks selline lahendus, kus mul puudub oma kindel töölaud. Hetkel töötan pea 10 aastat avatud kontoris ja see meeldis mulle kohe esimesest hetkest. Enne seda töötasin kohas, kus oli kabinetisüsteem. Mulle meeldib, et minu tiim on ühes kindlas nurgas ja ma tean, kus asuvad teised tiimid kui mul kedagi maja pealt üles leida vaja on. Ja mulle meeldib, et minu 10+ tiimiliiget ei ole surutud eraldi kabinettidesse/kuubikutesse. Kui on vaja privaatsemat juttu ajada, siis selleks puhuks on meil vajalikud kohad olemas. Samuti on olemas kõrvaklapid neil, kes soovivad midagi kuulata – selleks ei pea ometi kuhugi end eraldama. Mulle meeldib, et ma ei pea tööpäeva lõpus oma läpakat-paberid jm. asju kuhugi vedama ning saan rahulikult lauale jätta. Mina ei vea läpakat igapäevaselt koju kaasa, ainult nädalavahetusteks või puhkuse ajaks.
    Mul on täiesti olemas võimalus kodust töötada, aga ma kasutan seda tõesti ainult hädavajadusel nt. kui laps on haige. Nii et võib öelda küll, et mulle MEELDIB KONTORIS KÄIA. Mul pole kodus mugavat töönurka, kasutan köögilauda, aga see tähendab, et pean pidevalt asju ära tõstma. Lisaks ei meeldi mulle olla päevad läbi üksi. Kuigi ma olen oma olemuselt introvert ja ei vaja suurt melu enda ümber, siis kodust töötamine tekitab mulle liigse eraldatuse tunde. Kõige lihtsam näide – ei kuule igapäevaseid tööjutte, mida omavahel arutatakse. Paindlikkuse üle ma kurta ei saa, meil põhimõtteliselt võib igaüks tulla ja minna millal ise tahab, peaasi et töö tehtud on. Ma ei saa aru, miks paindlikkus peab tähendama seda, et pole oma kindlat töökohta? Minu jaoks oleks see vägagi stressitekitav faktor. või ongi eesmärk inimesed koju tööle suunata – kulub kontoris vähem elektrit, kohvi ja vett?
    Ahjaa – perepilte mu laual pole, kaktuseid ka mitte. Kohvi-/veetass on, aga need pole isiklikud.

    • Kindlasti on kulude optimeerimine üks põhjuseid, miks klassikaline kontorite pidamise mudel muutumas on. Kas just kohvis ja vees asi… Samas, kui jutt on eriti väikestest firmadest, kus raha vähe, miks mitte ka kohvis – ma olen töötanud büroojuhina ettevõttes, kus finantsjuht keelas mul tellida kohvi bürootarvetest, sest Selveris oli parasjagu soodukas (mul polnud toona juhiluba ega autot, seega pidin poes käima finantsjuhiga). Ettevõtte suurus oli 11 inimest, kellest kohvi jõi igapäevaselt vaid 5. Nii et igasuguseid inimesi on 🙂

      Aga tagasi teema juurde. Kui töötajatel on soov tööd aeg-ajalt teha kodust, soodustab Tele2 uus kontorimudel seda igati. Kui igale töötajale eraldada laud, kuid anda võimalus ka kodust töötada, siis ajal, mil töötaja kodus viibib, seisaks see laud ju jõude.

      Mõistan, et osadel inimestel on soov kontoris ka edasi käia, kellel 40 tundi nädalas, kellel veidi vähem. Samas ma ei mõista, kuidas uus mudel seda takistaks. On kindlasti ameteid, kus tekib hunnik paberimajandust ja kaustu – need saab ju vastavatesse kappidesse ära sokutada. Kätekreemi ja kohvitassi jaoks isiklikke laudu pidada pole ju mõtet?

      Inimestel on töö tegemise kohtadele erinevad nõudmised. Näiteks mina ei saa avatud kontoris absoluutselt töötada. Kui kusagil mängib raadio või keegi omavahel lobiseb, segab see mind väga suurel määral ja ma ei saa tegeleda keskendumist nõudvate asjadega. Kodus töötades ei kuula ma mitte kunagi ka raadiot/muusikat, sest see sõidab minu mõtetele sisse. Üle laua asju arutavad töökaaslased täpselt samamoodi. Mõnel teisel lastagu kõrval või ilutulestikku, ta ei kuule mitte midagi.

      Mulle tundub, et töökapslitega kontor oleks pigem kuldne kesktee, kus ei ahistata neid, kes ei suuda kolleegide mula taustal töötada, ega ka neid, kes tahavad kohvinurgas lõbusalt lobiseda või koosolekuruumis asiselt vestelda.

      • XX

        Kommenteerin seda lauaeraldamise kohta. Kui igale töötajale pole lauda eraldatud, siis on juba ette eeldus, et inimesed soovivad töötada kodust ja isegi kui nad seda tegelikult ei soovi, on nad sunnitud, sest tööl pole selleks ju kohta. Ehk siis inimene on sunnitud oma koju tekitama endale kontorinurga, sest tal pole sellises kontoris hea töötada. Aga samamoodi ei pruugi tal kodus olla hea töötada. Lisaks peab igaüks kodus omama netti – ma saan aru, et tänapäeval on pigem haruldus kui netti sees pole, aga kohustuslik see ju ometi olla ei saa. Ja siis tulevad mängu veel igasugused VPN’idega jamamised.
        Täiesti normaalne on see, et kõik ei karju vaimustusest võimaluse üle pidevalt kodust tööd teha. Oma töölaua omamine kontoris ei võrdu kohe üldse mitte tagumikutundide tegemisega, paindlikku tööaega saab ka teistmoodi rakendada. Nagu ma juba seletasin on mul olemas kogemus paindlikust tööajast koos kodustöötamise võimalusega – avatud kontori vihkaja saavad seda kasutada. Neid meil ka on, aga tõesti üksikud. Ja neil pole ka oma kindlat lauda kontoris.
        Kui mu laps esimeses klassis käis, siis viisin ja tõin teda koolist/trennist. Kujutan nüüd ette, jõuan tööle kell 8 hommikul, valin laua. Lõunapaiku pean ära käima. Laua pean vabastama? Tulen tagasi ja otsin uue laua? Või on variant see, et päeval ei pea asju kokku korjama? Aga miks ma siis ei võiks ka õhtul oma asju lauale jätta ja selle laua okupeeridagi?

        • Ma ikka sellega ei nõustu, et kui pole isiklikku lauda, siis justkui polegi kohta kontoris, keegi sind sinna ei oota ja jää parem koju. Suhtumise küsimus. Seda saab ka hoopis vähem traagiliselt võtta. Tulen hommikul tööle, läpakas kaenlas, ja lõpuks pole vahet, kas ma avan selle aknaaluses lauas või seal kaugemal, treppide lähedal.

          Vajadus statsionaarse töökoha järele on mõnikord ka põhjendatud. Näiteks programmeerijatel on tavaliselt mitu suurt monitori ja võimas protsessor, nad ei tööta läpakaga. Olen suhteliselt kindel, et keegi ei pane tööpäeva lõpus neile tavaari auto järelkäru peale, et palun kao koos oma kolaga, meil on su lauda vaja. Kõik käib ikka mõistuse piires. Kellel on töö tegemiseks vaja tehnikat või hullu hunnikut paberimajandust, mida ei anna lihtsa vaevaga ära paigutada või kaasa võtta, küllap neile inimestele ka sobiv töökoht pakutakse.

          Väga palju on aga sellist kaadrit, kes ei ole ühe laua külge liimitud. Nende töövahendiks on sülearvuti ja äärmisel juhul telefon. Kõik muud vahendid, mis ta lauale laotab, on kas rumalast harjumusest või niisama ebavajalikud. Või sellist kaadrit, kelle päev möödub hoopiski 75 % ulatuses väljaspool kontorit klientidega kohtudes. Kas on hädavajalik neile üks ja kindel laud tekitada? Ei ole hädavajalik. Ainus hädavajadus on harjumuspärasest mõttemustrist välja rabeleda, that’s it.

          Igaks juhuks lisan ka enda definitsiooni tagumikutundide tegemisest. See on olukord tööl, kus kõik ülesanded, mis anti, on tehtud, ehk kiiremini kui peaks, aga imelik on ära minna, sest ülemus eeldab, et veedad siiski 8 h päevast kontoris. Teise äärmusena see, kui istutakse kontoris ja tehakse töötamise nägu, aga passitakse tegelikult Postimehe lehel ja Facebookis.

          • XX

            Programmeerijad töötavad vägagi läpakatega. Ja monitoridest ei tohiks üldse ju probleemi olla – tuleb iga töökoht monitoridega ning ühendustega varustada lihtsalt.
            Tundub, et me räägime siin asjast vastavalt oma senisele töökogemusele. Ma pole kunagi töötanud nii, et mulle piisaks ainult ühest läpakast ja olen olnud osa tiimist, mis töötab ühise asja kallal. Loomulikult saab teistega suhelda arvuti kaudu, aga tunduvalt lihtsam on lihtsalt kõndida kolleegi juurde ja temaga otse rääkida või läpaka ekraani näidata. Aga kui ma isegi ei tea, kus see kolleeg parasjagu istub, siis on seda ka raske teha.
            Kui laudade arv on väiksem kui töötajate arv, siis ei saa väita, et igaühel on olemas koht kontoris. Justnimelt ei ole ju. See on töötajate kontorist välja puksimine. Küll varjatult ja innovatsiooni nime all, aga mõte jääb samaks. Öeldagu siis pigem otse välja, et osad peavad kodust töötama ja tekitatagu graafik, et ei tekiks olukorda, kus kõik otsustavad ühel päeval kontorisse tulla.

  4. Nagu isegi kirjutad, inimesed on erinevad. Minus tekitab avatud kontor paanikat ja ma väga loodan, et IIALGI enam ei pea ma seal töötama. Olen nüüd olnud kodukontoris pea 10 aastat ja avastanud, et on pea võimatu töökohta vahetada, sest … kaugtööd on vähe-

    Stiilinäide. Üks tööandja räägib mulle, miks eelmine töötaja ei sobinud.
    ” ta pidi iga päev kell 6 olema lasteaias (meessoost töötaja). Jah, pärast seda oli ta jälle olemas. Aga kuidas me saame niimoodi tööd korraldada, kui ta peab alati õhtul kindlal ajal ära minema. Ja ka hommikul oli sama teema, iga kord jäi natuke hiljaks.”

    Ma ahmisin vaid õhku ja soovisin edu pühendunud töötaja leidmisel,

    • Oi õudust. Oi õudust, oi õudust, oi õudust.

      Kujuta ette, kui töötaja tahab veel tööajast mõnikord pangas käia! Nurjatuse tipp!

  5. Mulle meeldib kontoris tööl käia 🙂 oma laud (pilte, kaktust ja kohvitassi ei ole), kaks ekraani, kolleegid ümberringi. Kodus töötamise võimalus on olemas, kasutan seda, kui tunnen end tõbiselt või lapsed haiged. Olen paar aastat pidanud kodukontorit ja tundnud end kammitsetuna “üksindusest”. Kontoris info liigub kiiresti, tekivad arutelud, mõttevahetused ja kiired lahendused, mis aitavad edasi. Üsna sageli inimene, kes pikalt kodus töötanud, jääb osast olulisest infost ilma. Teisalt juba üks eelkõneleja ütles, et kodus puudub konkreetne töölaud (ok, saan teha lastetubades pika laua taga, ent õhtuks tuleb kogu paberimajandus ja märkemed kokku korjata, et järeltulev põlvkond saaks õppetööd teha).

    Oma töötajate puhul ei tee takistusi kodukontoris töötamiseks. Eeldusel, et töö on tehtud, st kliendid teenindatud, partnerid ja firma teised töötajad rahul. Kui see nii ei ole – siis vahet ei ole, kus tööd teha, kas kodus või kontoris – pigem tuleb uus töö leida, mida teha 🙂

    Töötajate puhul “tagumiku tunde” ei loe, kurja pilguga ei vaata, kui keegi varem/hiljem läheb/tuleb, arsti juures käib, lapse võistlusi vaatab/lapsi trenni veab – minu jaoks on oluline, et töötajad on õnnelikud ja rahulolevad tööd tehes, teadmine, et neist hoolitakse ja toetatakse ka järeltuleva põlve eest hoolitsemisel. Ainus asi, milles tunnen end häiritult – kui kokkulepetest või nt koosoleku algusaegadest ei peeta kinni…ent see on juba “hügieeniküsimus”.

    Usun, et suhtumine töötajasse algab ikka eelkõige oma enese suhtumisest ja väärtusest. Mulle meeldib W. Churcill’i ütlus: ATTITUDE is a little thing that makes a big difference.

    • Sa esindad siis üht neist gruppidest, keda ka tekstis mainisin – kellele meeldib kontori sotsiaalne pool ja inimestega suhtlemine. Ma olen sama seisukohta ka mõnede tuttavate käest kuulnud, et kodus hakkab lõpuks igav ja nukker.

      Mu enda töö eeldab väga tihedat suhtlemist, nii et mul suhtlemisest sugugi puudu ei tule, seda isegi kodus töötades. Ja kliendikohtumisi tuleb ju samuti ette.

      Aga on väga positiivne, et pakud oma töötajatele võimalust tööd teha kodus. Võib-olla on mul mingi imelik tutvusringkond, aga minu tuttavad hindavad selliseid tööandjaid väga kõrgelt. Reeglina tuleb neid tikutulega otsida.

      • Häid töötajaid on üha keerulisem leida, eks see ole ka üheks põhjuseks, miks tööandjad üha rohkem hoolivad ja panustavad, väärtustavad töötajat, see toob parema tulemuse kui kupjana seljas elamine ja lauskontroll ning kahtlustamine. Usun, et selliste tööandjate juures on “voolavus” päris suur ja Kui ühel hetkel tajutakse, et on vaja muutusi, võib olla hilja.

  6. Klari

    Ma ei oska nüüd öelda, kas ma olen kontoritöötaja või mitte – mu töö on 99% arvutiga laua taga istudes, aga millegipärast on ette nähtud, et ma pean seda tegema tootmises, tootmisliini kõrval. Mu igapäevane arvutitöö keskkond on tootmismüra, möödasõitvad tõstukid, kogemata mahakukkuvad suured metalliprofiilid, valjult hõikudes 8 tundi järjest lobisevad tootmisoperaatorid, pidev tõmbetuul avatud kaubaveouksest ja muu säärane tootmiskeskkond. Oma laud mul jah on, aga see on ka selline, et mul reaalselt pole kunagi laua peal ühtegi pastakat, sest tootmise omad korjavad need sealt lihtsalt endale, kui mööda lähevad.

    Ma võiksin sedasama tööd teha täiesti vabalt avatud kontoris, eraldatud kontoris või kasvõi kodus. Kuigi ma ausalt ütlen, et mina kodus ei tahaks, ma olen täpselt see tüüp, kellel on kodus liiga palju segavaid faktoreid. Aga noh, samas oleks vaiksem ja soojem. Ja pastakaid ei paneks keegi pihta.

    Muide, ma olen hiljuti töötanud veel ka nii, et mul oli mitu lauda, mitme tootmisliini kõrval, ja ma pidin siis vastavalt vajadusele kolima oma arvutiga istuma vajaliku laua taha. Noh, et iga tööülesande lahendamiseks lähed istud jälle järgmisse kohta maha ja teed sellesama sülearvutiga jälle tööd… Vot see oli küll ajuvaba ja pärast paari kuud ma ütlesin, et ma lõpetan selle pulli ära, istun liini X juurde ja kes mind näha tahab, tulgu sinna. Mul ei ole oma töö tegemiseks tõesti vaja mitte midagi rohkemat kui see sülearvuti, ja isegi ilma nende pastakateta saaks hakkama, aga vot päev otsa mööda maja rännata on lihtsalt tüütu.

    Mis aga Perekooli puutub, siis mina kui selle foorumi pikaaegne lugeja päris irvitasin selle teema üle, sest tavaliselt saab sealt lugeda justnimelt seda, kui mõttetu on kuskil kontoris kellast kellani istumine, kuidas see on iganenud ja nõme, ja kuidas see mitte kellelegi kasu ei too. Nüüd siis aga, kui selgub, et alternatiiv on nn. vabas vormis töökoht, siis on äkitselt kisa taevani, et mismoodi ikka nii saab, TÖÖKOHT peab ju olema! Huumorikool, ausõna.

    • Huumorikool indeed 😀 Väga hea nimetus.

  7. Eve

    Kontorid on erinevad. Ettevõtted, kus on tootmine taga, ei tule “teen siis, kui uni ära läheb” kõne allagi. Osad inimesed töötavad vahel kodust, kuid ikka tekib teema, et VPN ja siis läks meelest ära jms. Meil siis nii.

    Avatud kontorit ma ette ei kujuta – mitmekesi samas ruumis töötades on niigi lärmi hullupööra. Teisalt: võib-olla avatud lahendus jälle distsiplineeriks.

    Mõnes mõttes on Tele2 tagasikäigul. Innovaatilised ettevõtted lähevad järjest LEAN-meetodile üle. Põhimõteliselt on see raiskamise vähendamine, ebaefektiivsete protsesside vähendamine jne. Minu töökogemusele hakkabki kõigepealt silma asi, mis on kapseltöös valesti ja see on otsimine. Otsimine, lahtipakkimine, kokkupakkimine. Otsid kohta, otsid, kus kolleeg täna on, otsid teist kolleegi, otsid kolmandat, neljas ja viies kolleeg otsib sind, otsid adapterit (äkki jäi teise laua sahtlisse), pakid arvuti lahti, hmm, midagi on kapsas, otsid IT supporti, tuled koosolekult, pistad läpaka dokki ja see näitab sulle aiateibaid, pakid arvuti kokku, otsid kohta, kuhu see jätta. Pildistage ühel nädalal oma töönädalat ja vaadake, kui palju tegelikult otsimisele ja ootamisele aega läheb. Seda on kogu tööajast julgelt pool. Tootmise puhul oleks sellega kaasas veel see, et kannad kaasas materjalinäidiseid, katsetöid, tootmisnäidiseid jms.

    Nii, et, jah: kapselkontor sobib ettevõttele, mis koosnebki kontorist ja võib-olla ekspeditsioonist ning laost. Ressursid on ka muidugi erinevad ja kui ettevõttel on rahalist- ning inimressurssi sahmerdamiseks, miks mitte. Kindlasti peab uusi asju katsetama.

  8. Nell

    Mina töötan kohas, kus kodukontor on täiesti võimalik ja lubatud. Kasutatakse seda võimalust vastavalt vajadusele ja võimalustele. Kuna ka meil koordineeritakse tootmise tööd siis on hulk asju, mida on lihtsam korda ajada ise liini äärde jalutades või inimestega otse suheldes. Samas kui teha on lihtsalt tuim arvuti toksimine siis on väga OK võtta oma läpakas ja toksida seal, kus endal mugavam.
    Ma ise olen ka pigem see tüüp, kes töövälises keskkonnas kipub asendustegevusi otsima/leidma ja niisama uitama minema. Seega oma tööpäevast enamiku veedan siiski kontoris aga täna õhtul töötan veel paar tundi oma köögilaua taga ka.
    PS! See “tööl peab “KÄIMA” on ilmselt lihtsalt sisse kodeeritud harjumus. Ja eks mõnele tekitab ka uhke tunde kui on oma töölaud kohvikruusi ja perepildiga või lausa nimesildiga kabinet. Ja jätkuvalt liigub ringi arvestatav hulk rahvast, kes kodus töötamist tööks ei pea (või üldse arvutiga töid). Nii ongi “ohutum” kellast kellani töökohal kohal käia.

Kommi

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: