Minu aeg on tagasi

Mis siin ikka vaikida. Ükskord tuleb see välja öelda. Nimelt sai minu suhe otsa.

Tunnen, et kui ma seda siin praegu kirja ei pane, siis kes teab, millal ma uuesti blogilainele tagasi saan tuldud. Isiklikest asjadest blogimisega on see, et ühest küljest on mul mingid tartlastest kuulujutu-mutid teisel pool ekraani käsi hõõrumas. Ja ma tean seda. Siis mõtlengi, et kas panna puid alla või mitte. Teisest küljest on see ikkagi minu blogi ja minu elu ja mul on piisavalt palju sõbralikke lugejaid, kelle eest ma ei taha midagi nii suurt varjata. Ehk et kes keelt tahab peksta – jõudu teile. Ülejäänutele aga – vot läks nii elu.

Kuna oleme sellest nüüd mõned korrad rääkinud ja mõlemad samal meelel, et nii on kõige õigem, pole isegi oluline, kumb meist saatusliku sammu ära tegi.

Kõike pimestavat masendusse langemist ei ole. Just sel põhjusel, et asja tuleb võtta täiskasvanulikult ja mõistlikult. Kuna lapsi pole, siis selle võrra on kergem. Mis ei tähenda, et kogu sündmuste käik ongi üleni kerge. Ei ole. Raske on pöörata suurelt ja turvaliselt asfaltteelt võõrale teele. See võib viia väga ilusasse kohta, aga võib viia ka hirmsasse kohta. Teadmatuses peitub hirm, aga samas ka lootus.

Pikalt on saadud ju ette kujutada, mis ja kuidas tulevikus olema hakkab. Nüüd järsku tuleb kahel inimesel oma plaane revideerima hakata. Tuleb hakata uuesti julgeks ja navigeerida tundmatul pinnal. Mugav otsus ja lahendus juhtunu kindlasti pole. Kuid arvan, et ainuõige küll.

Mis nüüd edasi saab? Arvan, et suurem pühendumine tööle. Veel suurem. Sest ma olen viimase aasta jooksul nagunii üsna pühendunud olnud. Nüüd siis on veel rohkem aega sellele pühenduda. Ja kohtuda sõpradega, kellest osa on mingi aeg vähem tähelepanu saanud. Ja lugeda! Eile lugesin Sherlock Holmesi ja tundsin, et see on aeg minu enda jaoks. Ma võin nüüd teha, mida ma ainult ise tahan.

Lisaks tõmbasin endale telefoni hästi palju muusikat. Mul pole juba aastaid telefonis muusikat olnud. Läksin jalutama, panin muusika kõrvaklappides põhja ja…hea oli olla. Ausalt hea. Morrissey, kes on mu üks suurimaid lemmikuid, aitas mind 10 aastat tagasi ja aitab praegugi. Kui 10 aastat tagasi tundusid tema lood depressiivsetena ja aitasid mul iseendaga kaasa haliseda, siis nüüd kuulen ja tajun ma neis lugudes hoopis teistsugust nooti. Veider! Aga hea.

Et siis on jälle MINU aeg. Egoist, nagu ma olen.

Advertisements

10 kommentaari

  1. Võibolla on seda postitust loll laikida, aga ma laigin ikka. Julge ja iseseisev naine! Ja Sa nii ilus ja tark ka, raudselt rabad peagi uue 😀 Seni naudi kõike seda, mis kirjutasid 🙂

    • Aitäh ilusate sõnade eest! 🙂

  2. Kats

    vastus on Sinu enda postituses- võta rahulikult ja naudi seda ENDA aega, põhjused miks see on hea tõid juba ise välja. Hea kui inimesed mõistavad minna lahku rahulikult, minu viimane “kogemus” kunagi oli väääga halb

  3. Tõesti Julge Naine! Seni, kuni üksi elumerel seilad, võta sellest enda jaoks parim. Vahel võivad esmalt kurvana tundunud olemised ka vajalikeks osutuda. Eks hiljem tagasivaadates saab täppisteadusega tegeleda. Seniks aga palju head muusikat ja häid elamusi!

  4. Soovin sulle jõudu olla tugev 🙂 Tõepoolest on nii, et see ENDA aeg on ülihea. Ära lase mingitel hirmudel võimust võtta (tean omast käestki) ja ära tõmba nädala aja pärast Tinderit (tean omast käestki) 😀 Tuubi vaba aeg lõbusaid tegevusi ja sõpru täis, siis on vähem aega üle mõelda.

    • Mis seal Tinderis siis toimub? 😀 Sa võiks sellest ju blogis kirbada!

      • A mul endal sai tegelikult suhe korda, aga… Ei, Tinderis võib leida väga ägedaid inimesi, aga minus tekitas see nagu sellise kummalise tunde. Et kui kellegagi kokku said ja söömas käisid ja oli hästi tore, aga pärast enam ei suhelnud, siis tuleb nagu mingi laine “oot ma ei sobinud vä?” või kuidagi selline… laadal olemise tunne tuleb peale. Veits nagu pokkerimäng ka 😀 Samas mu sõbranna väga soovitab Tinderit kõigile ja põmst nagu leiab sealt inimesi, kellega niisama tsätib ja sõbrustab. Aga võib-olla ei tasu sinna minna niimoodi värskelt, võib peas segadust tekitada.

        • Mul ka sõbrannad seal testinud ja vaadanud, aga ei ole midagi asjalikku veel pudenenud. Ma ise testima ei kipu. Aga praegu ei olegi huvi selle maailma vastu. Kuigi netisuhtluses olin ma aastaid tagasi väga kõva veteran 😀

  5. Nell

    Peale lahkuminekut kõndisin mina ka meeletu hulk kilomeetreid mööda linna ja parke. Vahel klapid peas ja hea muusika kõlamas, vahel niisama omad mõtted peas keerlemas. Hästi mõnus aeg iseendaga, lisaks veel värske õhk ja liikumine. Alles hiljuti leidsin selle perioodi mälukaardi, panin telefoni, kuulasin ja vanad mõtted ning emotsioonid tulid tagasi…

  6. Mir.

    Seda lugedes tuli mulle meelde enda ammune lahkuminek ja tead, täitsa natuke kadedaks ajab. See alguse “oma tuba, oma luba” vabaduse tunne on ikka nii mõnus… (Nüüd tuleb klišee) Sellel ajahetkel loome-tugevdame oma elu kõige tähtsamat suhet – suhet iseendaga! 😀

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: