Veel telesaadetest

Minusuguseid friike, kes suudaks nutma hakata, vaadates kokasaadet või “Armastuse saart”, rohkem vist küll pole…

Suhteliselt piinlik, aga mina selline olengi. Mina olen taolisi saateid vaadates nutnud nii rõõmust kui kurbusest. Juba see on piinlik, et ma üldse “Armastuse saart” vaatan. Aga ükskord hakkasin vaatama ja enam ei saanud vaatamata jätta. Midagi seal on, mis mind köidab.

Võib-olla meenutab see saade mulle Austraalia aegu. Sest me polnud seal küll saarel, aga me elasime (ja/või töötasime) hostelis, mis oli täpselt samasugune armupesa. Seal ei olnud kellelgi kohustust kellegi teisega paari võtta, aga neid paare tekkis seal paremale ja vasakule. Suhted tekkisid, said läbi. Oli valu, petmist, pettumust, aga ka suuri tundeid ja tõelist armastust. Mina tean tänaseks vähemalt 4 paari, kellest just selles hostelis paar sai ja tänaseks abielus (neist 3) või pikaaegses suhtes on (1).

Ma arvan, et selles ongi asi, et see kõik meenutab mulle seda aega. Sest “Armastuse saares” on samuti noored inimesed, kes veel elada ei oska. Täpselt nagu mina ja teised, kes seal majas elasid. Või peaks ütlema, et nagu mina, kes ei osanud elada ja tegin valesid valikuid. Ja teised, kes oskasid ning tegid õigeid valikuid…

Seda saadet vaadates olen ma nii paljudel kordadel iseennast ära tundnud. Vaadates noori naisi, kes tunnevad end ebakindlalt ega ole elus veel oma kohta leidnud. Naisi, kes vajavad väljastpoolt kinnitust, et nad on piisavalt ilusad ja head. Mina olin ka selline. Võib-olla olen veel praegugi.

Hapude viinamarjade ütlust teame ju kõik. Kui mingi teema ikka kuidagi väga hinge peale käib, siis järelikult on sellega mingi sisemine trauma või probleem. Minu puhul on selleks alati välimus olnud. Ma ei taha hinnata teisi inimesi välimuse põhjal. Miks? Sest ma ei taha, et keegi mind samadel parameetritel hindaks. Sest ma tean, et siis ma oleks juba eos läbi kukkunud.

Vaatasin täna järele eilset osa ja nägin seal ühte tüdrukut, kellel oli samamoodi enesehinnangu ja välimusega probleeme. Kuigi ta on saarelt oma armastuse leidnud, tegi teda kurvaks, et ükski teine mees ei pööra talle piisavalt tähelepanu. Ei tekita temas tunnet, et ta on ihaldusväärne. Loomulikult on see tobe. Elu mõte pole ju see, et mingid mehed pidevalt sinu järele ilastaks ja külge lööks. Aga mingis mõttes sain ma temast nii hästi aru. Igaüks tahaks ju vahel tunda, et ta on ka midagi väärt, paistab millegagi silma ja on meeldiv. Või ei? Ega see alati peagi otseselt välimus olema, mis teist inimest köidab. Kui suhelda ja koos aega veeta, võib veetlevaks ja sarmikaks osutuda ka selline inimene, keda missivõistlusele just ei saadaks. Ainult et kui välimus absoluutselt ei kütkesta, siis on raske ka muude veetlustega silma jääda… Ja tihedas konkurentsis välimuse poolest pidevalt tagaplaanile jäämine võibki lõpuks kurvastada.

Kui selline ebakindlus sees on, ei kõla mõte minekust vallaliste saatesse, kuhu kutsutakse 100% tõenäosusega piltilusad inimesed, just väga mõistlikuna. Mina ei läheks, sest see võimendaks hirme ja tundeid, mis päriselus nagunii kollitavad, mitmekordseks. Oma ilusate sõbrannade keskel olen seda tunnet nooremana ikka väga palju tundnud. Muidugi ma pole arvet pidanud, kellega, mis situatsioonis soovitakse rohkem tutvuda jne. Aga tunnetus on selle koha pealt ju igal naisel olemas.

Ma ei ole väga ammu selliseid tundeid pidanud tundma, kuna olen olnud pikalt (minu jaoks pikalt) suhtes. Võõraste meeste komplimente või tähelepanuavaldusi on mõnikord harva muidugi olnud, aga ma ei ole neist selle aja jooksul ka puudust tundnud. Mis mina, vanamutt, enam… Ausalt öeldes tuleb hirm peale, kui mõtlen, et kunagi, kui ma olen jälle valmis vallaliste maailma sisenema, võib see meeletu ebakindlus ja hirm olla mitte piisavalt hea, tagasi tulla. Ei pruugi, aga võib. See on päris hirmutav. Tunne, et äkki sa pole piisavalt ilus ja kõlblik, ei ole üldse meeldiv.

Võib-olla sellepärast olengi keskmisest emotsionaalsem, kui taolistes saadetes noorte naiste nõrkushetki näen.

Advertisements

29 kommentaari

  1. lendav

    Madal enesehinnang on nagu epideemia. Sellel ei ole reaalse väljanägemisega just palju pistmist. Tüdruk võib olla ingellikult ilus, aga kui ta on sealjuures ebakindel, ei märka teda keegi. Ja keskpärase välimusega neiu ees võib olla loogu austajaid, kui nad tajuvad tütarlapse enesekindlust ja sarmi.
    Olen minagi põdenud alaväärsust. Ei väida, et oleksin sellest lõplikult terveks saanud. Aga minu kasuks on töötanud ka aeg – ma olen juba nii vana, et ei viitsi enam väga põdeda. Teen, mis mulle meeldib, olen, nagu juhtub – õlistes-poristes-saepurustes riietes ja vaata imet, mõnigi mees jääb vaatama ja tuleb tagasigi, teeb juttu ja teeb silma, tahab päris tuttavaks ehk isegi veel lähemale saada. Mulle on otse öeldud, et köidab minu teotahe ja iseloom. Pikkadest ripmetest ja lokkidest pole juttugi – mul lihtsalt pole neid. Tööriiete alt ei paista isegi rinnapartii õieti välja. Välimus ei olegi lõpuks oluline, tähelepanu tõmbab hoopis energia (nii kehvasti kui see sõna ka ei kõla, ma ei tea paremat sõna). Kui sa ise pead ennast täisväärtuslikuks ja säravaks naiseks, tajuvad mehed seda ning tulevad su juurde nagu ööliblikad valguse peale. Nii et ära põe. Sa oled väärt tundma ennast hinnalise, terve ja ilusana. Leia endas tasakaal ja rahu ning imetlejatest ei tule puudus.

  2. Riina

    Lendav ütleb siin täpselt seda, mida isegi tunnen ja mõtlen ning olen kogenud.
    Peale elukaaslasest lahkuminekut 1,5 aastat tagasi elasin läbi kõik leina faasid. Päris paha oli olla hoolimata sellest, et lahku läksime sõbralikult ja üksmeelselt. Mõnda aega võib ju “mõnuga” enesehaletsuses püherdada, aga ühel hetkel tunned, et enam ei suuda ega taha. Siis hakkadki otsima midagi, mis leevendust tooks ja aitaks sind sellest august välja.. Juhuslikult sattus minuni üks nn vaimne tehnika, mille praktiseerides olid muutused kiired tulema. Üllatavalt ruttu sain terveks. Pean eelkõige silmas just hingelist tervenemist. Ühesõnaga, tundsin, kuidas muutusin enesekindlamaks, rahulikumaks, soojemaks, armastavamaks… Ma ei ole vist kunagi ennast nii vabana ja kindlana tundnud. Julgen olla avameelsem, otsekohesem, ma ei häbene avaldada enda mõtteid ega öelda seda, mida parasjagu tunnen. Esimest korda elus ma tõesti meeldin iseendale:)
    Ja tõesti-tõesti, olen hakanud märkama suuremat tähelepanu vastassoo isendite poolt.

    • Maarika

      Kas sa oleksid nõus jagama ka selle vaimse tehnika nime või nimetust? Ma ei usu, et keegi meeleheitlik kohe seda päästerõnga või õlekõrrena kasutama hakkab (või kui, siis nojah), aga lihtsalt huvitav oleks teada.

      • Riina

        Ikka olen. Tehnikal on üks pikk ja võõrapärane nimi. Siit saad esimese info kätte:
        http://metamorfoosid.ee/enesetervendus/abracadabra-havai-stiilis/
        Kui guugeldada sõna “Ho’oponopono” tuleb juttu rohkem.
        Usun, et sõnadel ja enesesisendusel on suur jõud. Olen aastaid proovinud erinevaid mantrasid, meditatsioone jms, aga kummalisel kombel aitas just see mind raja peale tagasi.

        • Tänud, Riina. Väga huvitav ja tutvun sellega kindlasti ka ise.

      • Ma sain nüüd aega see palve läbi lugeda. Asi tundus väga loogiline, kui lugesin, et kõige eest, mis meiega juhtub, oleme ise 100% vastutavad. Natuke segaseks läks asi minu jaoks seal, kus tuli sisse Looja mõiste. Kuidas puutub minu ellu sel juhul Looja või Vaim, kui vastutus on 100% minu peal?

        Ma olen aru saanud, et religioonile meeldib toetuda inimestel, kes ei soovi enda elu eest 100% vastutust võtta. Nende jaoks on turvaline mõelda, et tähtsad otsused ja tagajärjed jäävad kellegi teise õlule. Eriti veel olukorras, kus nad on järginud “tarka raamatut” ja teinud kõik nii, nagu seal õpetatakse.

        Seega on 100% enda vastutus ja mingi abstraktne vaim, kellesse uskuda, minu jaoks üksteist välistavad asjad. Mis teeb ka palvesse uskumise natuke keeruliseks.

  3. Kuule, nii pole aus, et sa räägid mitmes postituses oma välimusest, aga ühtegi pilti ei pane, mille järgi saaks kontrollida, kuidas sul selle enesehinnanguga tegelikult lood on. Minu enesehinnang on pikalt sõltunud teistest inimestest, Noh et kui keegi suva vastik tüüp ütleb, et ma olen kole, siis ma kohe usun ja kui mitu normaalset ütlevad, et ilus, siis usun ka. kuigi noorena uskusin ainult seda, et kole ja seda, kui keegi ütles, et ilus, ma arvasin, et ütleja on imelik 😀 Nüüd ma tean, et kole ütlevad teisele inimesele näkku ainult peast haiged inimesed ja nendega ei tohi suhelda, ega nende jutte uskuda.

    Mul on kokasaadedetega nii, et kunagi vaatasin neid meisterkoka saateid, mis tv3-s vist tulid, aga mulle hakkasid kohtunike kommentaarid nii närvidele käima, et vaatasin lõpuks ilma hääleta. Pärast loobusin üldse, sest tegelikult eriti targemaks ei saa, aga kurb, kui keegi tore inimene ära saadetakse.

    • Ma mingi tõsine koll pole 😀 Kuigi noorena oli mul täpselt samuti nagu sinagi kirjeldad. Kui keegi ütles, et ma olen ilus, siis seda ma lihtsalt ei uskunud, tundus võimatu. Aga kui keegi ütles, et ma olen kole, siis seda ma uskusin ja kuidas veel!

      Meenub üks juhtum, mis mulle igaveseks meelde jääb. Olin oma onutütrega ööklubis Atlantis. Üks noormees tuli minuga rääkima. Lähenes tema sõber, kes ütles noormehele: “Mis sa sellega räägid? See teine on ju 100 korda ilusam”.

      🙂

      Ma tean väga hästi, et mu onutütar on minust kordades ilusam. Nagu väga paljud teisedki naised. Aga ma valetaks, kui ma ütleks, et see ei teinud mulle haiget. Näed, üle 10 aasta hiljemgi on veel meeles.

      • See tegi haiget, sest see on täiesti kirjeldamatult ebaviisakas ilma põhjuseta teisele inimesele hinge sittumine (vabandan roppuse pärast). See tüüp oli mingi eri tropp.

        • ma töötasin kunagi valuutavahetuses. töötasime paaris. ühe päeval sisenesid boksi kaks meest, jäid seisma, vaatasid ning üks ütles “ma valin selle, see on palju ilusam” ning astus mu paarilise juurde raha vahetama. see on vist ka ainuke kord, kus ma tegin midagi sellist, mida ehk klienditeeninduses teha ei tohiks, aga vastasin talle “väga hea, minul omal ongi palju rohkem raha”.
          aga too ütleja vajus näost ära. siiani ei kahetse:)

    • Rs

      Tösielu saadetega seoses, sa vöiksid kirjutada Baari saatest. Miks sa niimoodi käitusid jms juttu

  4. Ma olen nõus sellega, et enesehinnang on miski, mis ei võrdu automaatselt inimese saavutuste või välimusega – sa võid olla üliandekas/tark/modellivälimusega ning ikkagi mingil põhjusel olla väga madala enesehinnanguga ning vastupidi – mõnede arvates kole kui öö, aga enesehinnang on laes.

    Enesehinnangu ümbermääramiseks tuleb aga teha jubedalt palju tööd, sest see määratlus istub niimoodi kahe ajupoolkera vahel kinni ja lahti ei lase, et jube kohe. Eks see ole seotud ikka sellesama psühholoogia ja vajadusteg, st mis on puudu, mis takistab enesehinnangut tõstmast ja ennast paremini tundmast.

  5. Ebakindlus oma välimuse suhtes on mulle nii tuttav teema ja ma tõesti tunnen nt, et minu puhul on see hiigelsuur ebakindlus näiteks takistanud saavutamast või isegi proovimast asju, kus on vaja olla keskmisest suurema tähelepanu keskpunktis. Üksinda arvuti taga kirjutamine on palju mugavam 🙂 Ja kuigi ma tõepoolest ei usu, et sul on põhjust olla oma välimuse suhtes ebakindel, saan ma täiesti aru, mis tunne on pigem uskuda ütlust “sa olen kole” kui ütlust “sa oled ilus”. Enesehinnagnul pole kahjuks reaalusesega tihti väga suurt ühisosa.

    • Jah, nagu anoreksia. Võid olla juba 40 kg, aga peeglist tundub ikka, et paks. Kõik on peas kinni.

      Aga kuidas sina välimuse osas ebakindel saad olla? Sa ju postitad julgelt endast pilte. Ka blogisse. Ja oled väga ilus.

  6. Ma pole nii ebakindel, et ennast luku taga hoiaksin, aga näiteks olukordadest, kus on vaja esineda, uute inimestega kontakti luua või … ma ei tea, ise kuidagi ennast välja pakkuda, hoian ma eemale. Mulle pakuti kunagi tööd ajakirjanikuna, kus ma oleksin pidanud kõike eelpoolnimetatut tegema ja ainus, mida ma mõtlesin, oli see, et apppppi, ma ei saa ju ennast näidata!
    Eks ma panen endast üles ka selliseid pilte, kus ma enda arvates parem välja näen. Ma olen mõelnud ka, et äkki ei peaks üldse mingeid pilte postitama, aga mulle endale meeldib vanu postitusi uudistades avastada sealt mingeid vanu pilte endast.

    • Teleajakirjaniku kohast siis jutt? Sest tavaline ajakirjanik olen mina ka olnud ja esinema ei pidanud õnneks kunagi. Toimetaja veeru jaoks lasin fotograafil end stuudios pildistada ja need fotod olid tõesti kõrgem klass. Aga ma panin selle kõik fotograafi arvele.

      Ajakirjanikuna ongi see suur pluss, et saad ligi professionaalsele meikarile ja fotograafile, kes suudavad vajadusel inimese väga ilusaks “teha” 🙂 Teles oleks muidugi raskem.

      • Tele jah ja veel selline, kes oleks pidanud ringi tormama ja inimestelt küsima “Noh, kuidas ennast tunned?” Ei, ei ja veelkord ei.

        • Selline hüperaktiivne reporteri töö on minu suurim õudusunenägu. Brrr…..

  7. K

    Jaa, Love Island ka minu guilty pleasure. Ma nii kaasa elama hakanud neile.

  8. Kusjuures, ma istusin ja lugesin su postitust ja kommentaare ka ja ma hakkasin mõtlema, kui lubamatult suure väärtuse on inimesed omandanud nii suhtelistele mõistetele nagu “ilus” ja “kole”. Mitte ainult ei räägi ma subjektiivsetest arusaamistest, vaid ka sellest, et mõlemad mõisted on ju ajas pidevalt muutuva tähendusega.
    See, kui öeldakse, et keegi on ilus, tähendab ju valdavalt seda, et tal on füsioloogilised omadused, mis selles ajahetkes ja sotsiaalses kontekstis peetakse enamuse poolt ahvatlevaks ja ihaldusväärseks. No kasvõi seesama kehakaalu ja -kuju teema. 90.-l ja 2000 alguses peeti ilusaks androgüünse välimusega naisi. Nüüd ajavad kõik taga muskleid, sest strong is the new skinny jms.
    A samas, mõjutab suisa enesehinnangut ning sellest tulenevalt ka seda, kuidas inimene elus hakkama saab.
    Olin ise ka noorena oluliselt ebakindlam kui praegu. Aastatega aga olen muutunud ükskõiksemaks ses osas, et ma enam ei põe, mida teised inimesed mu välimusest arvavad või kuivõrd ma vastan mingitele hetkel moes olevatele kriteeriumitele. Ma ei saa iial kõigile meelejärele olla niikuinii.
    Eks mul on endiselt ebakindlusi aga need ei tundu nii suured ega teravad enam.
    Kusjuures töö on selline, kus mind iga päev vahitakse ja seega pannakse ju tähele igast pisiasju.

    • Õppejõud ei julgeks mina ka olla, see on põhimõtteliselt sama hull nagu telekas olemine – kõik vahivad!

      Ma olen praegusel ajahetkel ise ka ennast täiesti lahti ühendanud igasugusest teistele meeldimisest. See on nii hea ja turvaline. Arvaku kõik, mida tahavad, mul on üksi ka mõnus.

      Ainult et võib-olla ühel hetkel ma jälle leian, et tahaksin kellelegi meeldida. Siis võib ebakindlus tagasi hiilida. Kas hiilib, seda ma täna veel ei tea.

  9. ritsik

    See “kõik vaatavad mind, appi!” on väga hästi treeninguga eemaldatav ja ajakirjanikutöö aitab sellele kaasa. Kui sul on kogu aeg vaja olla julge ja astuda võõraste inimestega kontakti, pole lihtsalt aega mõelda, mis nurga alt sa kõige ilusam paistad.
    Ma olen ilust kaugel, aga kellegi ette astumist või esinemist küll ei karda. A kui esimest korda kohtama läheks, siis pabistaks kindlasti 😊.

    • Sa mõtled pimekohtingut siis?

      Neid ma küll ei julgeks enam teha 😀

      • ritsik

        Nüüd vbla enne kohtumist skaibitakse ja guugeldatakse, nii et päris pimekohtinguid pole. Kunagi sai küll huvitavaid elamusi selliste deitidega ..

        • on nüüd ka pimekohtingud, lõbus on:) esimene on hirmus, aga mida kohting edasi, seda vabamaks ja julgemaks läheb, garanteeritud;) kuni ühel hetkel enam üldse ei põe. p.s ma olen ka “koledate” leerist.

  10. Reaalsuses on enesekindlusel välimusega vähe pistmist. Probleemid enesekindlusega saavad alguse kusagilt lapsepõlvest nagu psühholoogid armastavad öelda. Ma ei ole üldse väga kindel, kust need minul alguse said, aga nooremana oli enesekindluse probleem ikka täiesti kurvastav. Mõistusega võttes sain ma aru, et ma olen väga ilus, aga ebakindlus ja mitte piisav olemise tunne, oli siiski tugev probleem. See lööb hooti ka praegu välja, siis kui ma mingeid enda omadusi teistega võrdlema kipun – väga rumal, seda pole üldse vaja. Mis ilusse puutub, siis minu meelest on päris inetuid inimesi kaduvväike protsent. Ja ilu on tegelikult ka väga vaataja silmades minu meelest. Mis minu meelest on ilus, ei ole seda mõne teise meelest üldse mitte. Ilu üldse väljendub minu meelest mingi sisemise säraga, mis vist ongi see salapärane enesekindlus.

    Pimekohtingutel ma ilmselt lähemas tulevikus hakkan jälle käima, need on tegelt vahvad olnud ja elu on sealmaal, et varsti saab jälle proovida. 😀

  11. Maire

    Sa oled ilus tüdruk. Päriselt. Probleem on ilmselgelt vaid selles, kuidas sa ise suudaksid sellesse uskuma hakata. Kuna ma olen siin ilmas juba üksjagu elanud, siis julgen öelda, et kui sa oma tänaseid pilte kümne aasta pärast vaatad, siis üllatud ise ka, et vau, ma olin nii ilus! Sest ajaperspektiivis kaob ära see vale mõte sealt kõrvade vahelt ja näed end objektiivselt, justkui võõra inimese silmade läbi. Usu mind, nii see on ja tegelikult on siis tagantjärele kurb mõelda, et jube kahju, et nooremana aru ei saanud, kui ilus tegelikult olin 🙂
    Aga see ööklubi kutt oli lihtsalt jobu ja jobud ei oskagi näha nii nagu mittejobud näevad 🙂

    • Sul on õigus! Ma vaatasin alles hiljuti ühte 10+ aastat vana fotot endast ja mõtlesin, et oma arust ma küll selline välja ei näinud, sest pilt oli väga ilus 😀

      Aga see on ka tõsi, et ma ei tahagi meeldida inimestele eelkõige välimuse pärast. Ma tahaks, et kui ma kellelegi meeldin, oleks see põhjus sügavamal.

Trackbacks

  1. Ilust | ritsikukodu

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: