Kuule. Sina kui kirjutaja inimene, kas sa saaks…

Blogilugejad, te olete suuremal või vähemal määral ilmselt ise ka kirjutajad inimesed. Kui asi puudutab seda, kuidas inimesed teie ümber kirjutamisse suhtuvad, siis mis te ütlete? Kas kirjutamist peetakse üldse mingiks tööks või vaevaks? Või tundub see paljudele lihtsalt miski tilulilutamine, mis toimub iseenesest ja igasuguse pingutuseta?

Ma olen seda juba ammu täheldanud, et kirjutamist peetakse taevast sülle kukkunud andeks, mille rakendamine on…ütleme välja, et põhimõtteliselt nagu lumme kusemine.

See, et keegi palub oma mingi töö “üle vaadata”, on väga tavaline. Millest aga alati aru ei saada, on see, et ühtegi tööd ei saa lihtsalt “üle vaadata”. Jah, ma võin seda vaadata ja seda lugeda, aga et sellest ilus tekst teha, on aeganõudev. Olenevalt raskusastmest (ehk sellest, kui halb kirjutaja selle teksti kirjutanud on) võib kujuneda isegi aeganõudvamaks, kui oleks sama teksti nullist kirjutamine.

Ma “vaatan üle” sageli kaaskirju, millega soovitakse kuhugi tööle kandideerida. No hästi, see formaat on üsna konkreetne ja kui see kirjutada algusest peale ettenähtud valemi järgi, ei saa väga rappa minna. Nende kirjade “üle vaatamine” võtab mul vast 10 minutit.

Keerulisem on see, kui keegi palub “üle vaadata” näiteks oma lõputöö. See ei ole enam 10 minutit. See on rohkem nagu 10 tundi. Kas selle teene paluja ise kunagi mõtleb sellele, kui kaua aega kulub, et tema töö üle lugeda ja keel korrektse(ma)ks parandada?

Sellest ma ei hakka üldse rääkimagi, et kirjutaja ei ole keeletoimetaja. Sellele ju ometi ei mõelda… Arvatakse, et üks kirjarahvas kõik. Mis kirjutaja sa siis oled, kui sa korrektselt kirjutada ei oska? Keeletoimetajal on siiski minugi kirjutistega võimalik üht koma teist peale hakata.

Kirjutamist justkui ei näha tööna. Mulle tundub. Ja ise me, kirjutajad inimesed, jätame vist vale mulje. Näed, käib siin internetis vabast ajast täiesti tasuta kirjutamas. Kui nii õudne vaev oleks, siis tahaksid ju raha saada selle kirjutamise eest, onja? Onja??

Täna ütles ajakirjanikust sõber, et talle saadeti ükskord 400-leheküljeline raamat. Reedesel päeval. Et kuule, sa oled kirjutaja inimene, vaata üle…sõbramehe poolest…kas on tekst normaalne. Esmaspäeval tahaks trükki saata.

Vabandust, aga WTF?

Minu poole pöördus hiljuti üks koostööpartner, kes palus, et ma kirjutaksin talle ühe lause. Ülesandepüstitus oli selline: Oleks vaja ühte lauset, mis panna hinnapakkumisega kaasa, mis tekitaks huvi edasi lugeda.

??

Inimestel on mulje jäänud, et kui neil on vaja ÜHTE lauset kuhugi, siis kui raske see ikka olla saab?! Kaua sul võtab siis selle ühe lause kirjutamine?? 20 sekundit vast võtab. Raske on tasuta ära teha v?

Kirjutajana pean mina aga teadma, kuhu täpselt see lause läheb. Mida sa selle lausega saavutada tahad. Ja mis on need ülejäänud komponendid sinu saadetavas kirjas. Ma pean nendega tutvuma, sest sa palud mul luua osa tervikust. Ja selleks, et see üks osa luua, pean ma ülejäänusse süvenema. Usu mind, 20 sekundi jooksul ma ei jõua sinult oma täpsustavaid küsimusi äragi küsida, rääkimata sellest, et vastuseid analüüsida ja asja üle natuke mõelda.

Ja üldse veel mainimata seda, et üks lause ei tule kirjutajal KOHE nagu kuul püstolist. Ma pean enne võib-olla paar salve tühjaks laskma, kuni tuleb see õige. Ehk et ühe lause asemel panen ma kirja 10 või 15, enne kui sulle lõplikust valikust 2 kõige paremat saadan. Mille vahel sa valida saad. Ja kui ma nüüd kirjutaks sulle selle ühe lause eest  mingi 40-eurose arve, siis sa kukuks toolilt pikali ja mõtleks, et ma olen kohutav inimene, ilmselt mõistuse kaotanud.

Ja siis sa ütleks mulle hapu, krampis naeratusega: “Õige ameti oled valinud”. Ja mõtleks, et no on vereimeja, raisk! Olgu see viimane, ptüi, kõige viimane kord, kui ma sellelt mutilt veel midagi palun.

Üldse suhtumist (vabandust, laadnat suhtumist) teksti näen oma töös nii mõnigi kord. Teksti peetakse näiteks mõnel pool veebilehel puhtalt ruumitäiteks. Võiks olla viisakas ja korrektne tekst, aga copywriterit pole selleks tingimata tarvis. Käib ka kabedama sulega naabrinaine, kes 50 euroga vast valmis viskab. Kui tasuta tõesti nõus ei ole. Aga korduvtellimuse puhul on ju imelik päris tasuta küsida kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg, mõnikord harva ju ikka võib, onju?).

Mulle on jäänud mulje, et korrektset kirjakeelt ja mõnusalt loetavat teksti hinnatakse ühelt poolt väga kõrgelt – kõik tahavad, et nende välja saadetavad tekstid jätaks neist võimalikult hea mulje – aga teiselt poolt ei väärtustata seda ametit üldse. Kui mõnel on anne, siis ta võiks sõprade meelest seda annet kogu aeg teiste kasuks rakendada. Mis siis, et see on tegelikult tema töö ja leib. Et see nõuab ka pingutust, süvenemist ja aega.

Olen ma ainus, kes sellega kimpus?

Mis teeneid teilt palutakse, kui te just kirjutajana pole sõprade silmis nime teinud?

Advertisements

38 kommentaari

  1. Mir.

    Heehee, ühe lause eest 40 eurot. Reklaamiagentuurid kasseerivad sellise ühe intrigeeriva lause eest ikka 400 tunnis või midagi sinnapoole.. 😀

  2. lendav

    Kirjutamist ei ole minult õnneks küsitud. Seevastu tahetakse minult aeg-ajalt sisekujunduslikku nõu. No et mis see siis ära ei ole, tuled pooleks tunniks külla ja tulistad kohe ideaalse seinavärvi, põrandakattematerjali, kardinad, diivani mudeli jne andmed. Ja tulemus peab olema suursugune, kuid samas odavalt saavutatav. Andke andeks, ma ei ole sisekujundaja, ma ei ole seda õppinud ja see ei kuulu mu annete hulka. Ja kui oleks, siis oleks see mu töö, mille eest ma küsin raha, poole tunniga ja möödaminnes ei saa kellelegi mingit personaalset ideaalset keskkonda esile manada. Ma ei tea,kust tuleb üldse arvamine, et joonistav ja skulptuure tegev inimene peaks ruumikujunduses andekas olema? Jummel, vaadake kunstnike kodusid, need on ju kaos! Tõeliselt suurepärane sisekujundaja ei ole hullumeelne, aga enamus kunstnikke on. Mina ka.

    Sõnaseadmine on ka jube raske. Jooksvat vaba teksti omast peast on lihtne kirjutada, aga näiteks kasvõi projektile kontseptsiooni kirjutada on piin. Sõna haaval traageldad neid lausejuppe kokku, laod sõnakillukestest mosaiiki, tõstad neid killukesi edasi ja tagasi ja püüad aru saada, kas pilt hakkab ideele vastama. Raske. Eriti raske on siis, kui see sõnaline osa peaks püüdma rahastajaid. Nii võib juhtuda, et tuleb koostada viiest lausest koosnev tutvustus ja sellele kulub peaaegu terve päev ning palju kohvi, kooki, kotlette ja jäätist. Iga õigel kohal asetesev sõna on kulla hinnaga.

  3. “Viitsid ühe teksti üle vaadata?”
    “Kas siia lausesse käib koma või mitte?”
    “Kuidas seda paremini sõnastada?”
    “Mida see tähendab…?”
    “Tõlgi mulle see lause/tekst/bakatöö/koduleht/kasutusjuhend ära!”
    “Kletsa, mulle tuli saksakeelne kiri/reklaam/ajaleht, mis siin kirjas on?”
    “Mul on üks saksakeelne sõber, ütle mulle paar väljendit, mida talle öelda!”

    ….

    Minu igapäevane elu.

  4. Maarika

    Keeletoimetaja igapäevaelu juurde käib veel see, et kui tõlketekst on hea, siis on see tõlkija teene. Kui tekst on halb, siis on süüdi toimetaja. Lugege tõlkeraamatute arvustusi: negatiivsed on täis hinnanguid “halvasti toimetatud ..”, positiivsed “suurepäraselt tõlgitud ..”.

    • Väga õige tähelepanek. Ma pole sellele kunagi mõelnud, aga täpselt nii ongi.

      Hiljuti paluti meilt korrektuuri ühele tõlgitud tekstile. Sai tehtud tavaline keelekorrektuur ja kõik õige. Paar kuud hiljem saadeti ka ingliskeelne algtekst ja paluti uuesti korrigeerida. Ja siis ilmnesid ka juba algse tõlke vead. More for less oli tõlgitud, nagu see olnuks more or less 🙂 Väga suur viga.

      Ma ei tea, kuidas raamatute toimetamine käib (pole ise teinud), aga kui tõlkija on sellised prohmakad sisse teinud, ei saa ka keeletoimetaja ilma neid avastamata oma tööd hästi teha.

      • Maarika

        Ma pidasin arvustuste all silmas rohkem noid kirjutiselaadseid asju, mida tänapäeval ajalehtedes avaldatakse.

    • protesteerin, ma olen küll siin-seal prööganud, et “sitt tõlge”! mina sõiman ka tõlkijaid!

      (nt ei saa ma siiani aru, kuidast kadunud Virve Krimm, staažikas tõlkija “Scotland Streeti” raamatusse sellise imeteo sisse tõlkis nagu “kleitsärk” (dress shirt) – ja kuidas toimetaja selle sisse jättis.)

    • ja meil on tutvusringkonnas selline mitteametlik tõlkeskaala, mille alumine aste, absoluutne null on “Maia Planhof” (tema sulest pärinevad sellised rabavad tõlkepärlid nagu “emalind” (ladybird)) – ja “dragonfly” tõlkimine rohutirtsuks).

      • M.

        mulle (kui ka keelega igapäevaselt seotud inimesele) jääb arusaamatuks, kuidas tema nimi saab olla enim teenivate tõlkijate nimistu tipus

      • Maarika

        Minu mitteametliku keeletoimetusskaala alumisel astmel on Leelo Laurits. Kaalun juba ammu, kas ostan ühe eksemplari Aigi Vahingu raamatut “Valik”, mille IGAL leheküljel on vähemalt üks kirjaviga, parandan need kõik punasega ära ja saadan raamatu Leelo Lauritsale, et äkki ta hakkab siis mõtlema mõne teise karjääri peale, aga siiani ei ole tegudeni jõudnud. Ju mul siis pole piisavalt igav olnud.

      • pärlitest rääkides meenub “Nero Wolfe’i kokaraamatu” tõlge, mille kohta ep. märkis, et selle on tõlkinud inimene, kes ei oska inglise keelt ega tea midagi söögist. sest kuidas muidu seletada näiteks sellist sõnamoodustist nagu “õilismädanik” (väärishallitusest rääkides).

  5. r

    Eh 🙂 eks see ole iga eriala puhul probleemiks. Kõrvalseisja jaoks on see tundmatu maa. On harjutud nägema vaid meeldivaid lõpptulemusi ja kuna meil kõigil on empaatiaga nii nagu on, siis ilmselgelt on enda tehtu hirm-raske ja ülejäänud maailm täis muidusööjaid ja jumalaid. Ühed ei oska teha ja teised teevad ühe hingetõmbega ja jumalikult.
    Ei suudeta näha seda, et asjatundja jaoks(enamasti) on ka see oma eriala nö kõige lihtsam “asi”, väiksegi põhjalikkuse raasukese olemasolu korral, paras ettevõtmine, sest kes ikka soovib teha “koledat asja” – ikka tahaks ju jätta endast hea mulje…
    Eks ole tänapäeval ka palju neid “ma tean+teen kõike imehästi” pohhuiste.
    Nende käest jällegi ei taheta reeglina küsida, sest need enamasti lasevadki nii lõdva randmega, nagu probleem asjatundmatu inimese poolt püstitatud on.
    Kõike saab teha kiirelt ja kehvalt või ajamahukamalt ning hästi.
    Üldiselt on elus ikka üsna vähe asju, mis põhjalikkuse korral, võtaks “minuti”.
    Selles osas on muidugi küsijal tavaliselt õigus – asjatundja teeb asja kiiremini kui asjatundmatu…ja tulemus on ka parem 🙂
    Aga jah, tsipa empaatiat aitaks siinkohal hädast välja.

    • Vot, hästi õige. Kui keegi minult midagi palub ja ma juba nõustun seda tegema, siis ma tahan teha tõeliselt hästi. Sest mis mulje ma muidu endast jätaks…

      Inimestel, kellel on teiste arvamusest suva, on lihtsam. Võivad ka halvasti teha ja ära saata ja õlgu kehitada. Kui meeldi, ära enam küsi.

      Mind jääks see häirima. Mina nii ei saa. Ehk siis mind on lihtne ära kasutada.

  6. ritsik

    Mul tekste on palutud üle vaadata küll, aga pisikesi, mitte raamatuid ja see pole mulle probleemiks olnud.
    Küll on mind ajanud närvi, kui püüti mu ametikohta ära kasutada a la tule meie toredale üritusele/sündmusele ja nii möödaminnes viska sellest lehelugu ka valmis, sest projekti rahastajatele on meediakajastust vaja.

  7. Ise kirjutaja ei ole, aga minu isiklik arvamus on, et kohati on tõesti mulje selline, et ääää… mis see siis ära ei ole, viskad paar rida ja valmis. Kirjanikkegi ju vaadatakse natukene, et mis sul viga, kirjutad aastas ühe raamatu ja valmis. Aga keegi ei näe protsessi tulemuse taga, unetuid öid või nagu sa ise kirjutasid – ühe reklaamlause jaoks äravisatud 20+ lauset, mis ei sobi. Vast kiputakse arvama, et see pole raske, st igaüks võib seda tööd teha (seda on näha kasvõi selle arvelt, et blogijaid on hakatud ka omamoodi ajakirjanikeks pidama – et kui blogis jutt jookseb, siis järelikult sobib justkui leheveergudele ja online-portaalidesse ka – tegelikkuses on neid ikka vähe, kes sobiks ka päris ajakirjanikutööd tegema).

    Samas on see vast pea iga ametiga nii, mida “raskena” ei nähta. Lendava näide sisekujundusest on tegelikult hea – arvatakse, et sisekujundaja astub sisse ja tulistab arvamust puusalt. Tegelikult käib ju hea sisekujunduse juurde see, et kõigepealt näeb sisekujundaja ruumi nii hommiku-, päeva- kui õhtuvalguses ning üritab ruumidest luua terviku, mis püsib ajale vastu, mitte ei näe juba aasta-kahega “aegunud” (ehk ei kasuta absoluutselt kõiki hetkel populaarseid olevaid sisekujunduselemente).

  8. L

    Põhimõtteliselt kaasneb selline “Kle, ole hea…” iga ameti ja oskusega, ma arvan. Sest kui ise ei oska/pole kursis, siis tundubki nö peale vaadates, et ah mis see siis ära ei ole. Mis see minu asi on, et saa ka süüa/üüri maksta/reisida…. (täida lünk) tahad.
    Ma olin viimati (siis, kui ma veel kunagi tööl käisin :D) riigiametnik. Ehk siis põhimõtteliselt see muidusööjate tipp, eksole! Aga kle, äkki sa saad uurida…. (aka teeni oma palk ikka välja ja aita mind). Oi, ma olen tuttavatega “kakelnud” sel teemal. Mitte, et ma tulihingeline ametnik oleksin olnud, aga lihtsalt, see suhtumine on nii nõme ja ei nähta, et tegelikult ma ju ka teen tööd ja enamasti selle nimel, et sina saaksid oma asju ajada. (Ärme aja segamini poliitikaga, eks.) Empaatiavõime null!
    Mu mees on kinnisvarahindaja. Sageli heliseb telefon, kus otsas sõbrad või sõprade sõbrad. Kle, ole hea mees, ütle, mis see korter/maja/krunt maksab, kas see on oma hinda ikka väärt? Eee, see ikka päris nii ei käi, ma pole selgeltnägija. Mida, sa tuled kohale, teed mõned pildid ja kasseerid selle eest 150-200 eurot MIDAAA???? Ei noh, hästi teenid! (Millegipärast ei ela me siiski lossis). Kinnisvarahinnang ei seisne piltide tegemises, eksole! Piltide tegemine on põhimõtteliselt see kõige odavam liigutus, et mitte öelda tasuta. Ja kas see summa on lihtsalt või keeruliselt teenitud, seisneb rohkem kinnisvaras ja selle omanikus (kas kõik dokumendid on ikka korras ja üldse olemas, kas on võrdlustehinguid jne.jne.)
    Oma praeguses elus olen ma kolme lapse ema. Säilitamaks kainet mõistust, hakkasin käsitööga tegelema. Alguses oli mul kogu aeg tunne, et ma küsin liiga kõrget hinda ja andsin sageli soodsamalt (VIGA!!) Ajaga kasvasid oskused ja julgus hinda küsida ja samuti kasvas julgus anda vajadusel viisakalt mõista, et kindlasti on kusagil keegi, kes teeb odavamalt. Aga kui sa soovid osta minu käest, siis hind on selline ja ei kuulu vaidlustamisele. Noh, see pole muidugi ainult minuga seotud, vaid käsitööga üldse, et leidub teisi tegijaid, kes tõmbavad hinna liiga alla ja samuti leidub piisavalt inimesi, kes ei suuda aduda seda, mis käsitöö tegemine üldse maksab. See pole ju ainult see lõpptulemus. Selle hinna sisse läheb algmaterjal, elekter, vesi, küte, pakend, turundus, ideed, aeg (sageli millegi/kellegi arvelt), tööraha….. (täida lünk) ja siis lõpuks see suhteliselt pisike kasumiosa ka! Aga inimene teispool lauda kipub sageli nägema ainult seda nö kasumiosa ja peab sind tõeliseks vaheltkasuvõtjaks! Ma “armastan” selliseid lauseid nagu “ah, ma oskan ise ka teha…” Võtaks kohe mõne aja pärast ühendust ja küsiks hea meelega, et kui kaugel oled siis ka?. Ja “Ah, ma saan sealt X poest odavamalt”. Kindlasti saad, aga see X pood on võib-olla kasutanud materjale, mis lagunevad peale esimest kasutuskorda, võimalik, et on kasutanud ka lapstööjõudu või on tootnud esemeid nii palju, et keegi ei osta ja millest enamus lõpetab lihtsalt kusagil kolmandate riikide prügimägedel vms. Jne. jne.
    Kui tahta nõu anda, siis vist on lahenduseks panna paberile hinnakiri ja esitada see neile, kes küsivad ja siis ongi lihtsalt nii, et kes tahab see maksab, kes ei taha, leiab muu võimaluse. Kusjuures, selle sama käsitööga seoses olen ma aru saanud, et sageli ei taheta sõbrale maksta ja pigem minnakse konkurendi juurde ja pigem makstakse sellele rohkem. Mis on ikka täiesti imelik mu meelest, sest ma sageli müün sõpradele/headele tuttavatele sõbrahinnaga. Jah, jääb võimalus, et ei meeldi minu tehtu, aga siiski olen mitmeid kordi tunnetanud seda, et “äkki sa saad minu kulul rikkaks!” 😀
    Põhimõtteliselt jääb alati ka endal võimalus öelda EI ja seda võimalust peaks heade suhete säilimise nimel selgelt kasutama. Just välja öeldes, et ma ei taha tekitada mingit ebamugavust meie vahel ei ühte ega teistpidi ja seetõttu ütlen sulle EI ning soovitan kasutada selle või selle teenust.
    Sorry, selle ülipika kommentaari eest!

    • Vana hea käsitöö. Mul ema teeb käsitööd. Ja muidugi ta teeb, sest talle meeldib. Ja muidugi ei ole võimalik sellest ära elada, sest keegi ei plaanigi sulle midagi maksta. Käsitöö on ju hobi, sa ju teed, sest sulle meeldib. Miks ma pean sulle maksma selleks, et sa saaks teha midagi, mis sulle meeldib? Phäh! Täitsa ära pööranud 😀

      Mulle meeldib väga ka see, kuidas inimesed ei tea, kui palju maksab lõng. Head inimesed, kes te ei tea, kui palju maksab lõng. Ma kohe ütlen teile. RÕVEDALT PALJU maksab lõng!

      Mul vend ütles ükskord emale, et ole hea, tee mulle ja mu pojale kampsunid, ma maksan lõnga ise. Ja saatis pildi. Loomulikult mu ema tegemise eest raha ei tahtnud. Otsis mustri ja lõngad välja ja teatas, et lõngadele kulub ca 80 eurot. Mul vend kukkus tooli pealt maha.

      Inimesed arvavad, et lõng, mis see…see tuleb sealt magamistoa tumba seest ja tasuta. Aga ei tule. Tuleb poest ja perversse hinnaga. Mul ema on tahtnud mulle korduvalt kampsuneid kududa, et osta lõng, ma teen. Ja kui ma näen, et lõngale kulub 40 eurot, siis ma mõtlen ka, et no milleks…ma saan poest suvalise kampsuni 20 eest. Ja nii ongi.

      • T

        Lausest “ah ma oskan ise ka teha” teise nurga alt. Ma jäin laadal keraamikat vaatama, imeilusad portselanist prossid olid. Küsisin vist liiga asjatundlikke küsimusi sest kui ostma tahtsin hakata küsiti, kas teen ise ka keraamikat. Jah, teen küll. Selle peale visati mossis näoga: “Aga siis te võite ju selliseid ise ka teha!” Kui need asjad ei oleks tõesti imeilusad olnud, siis ma oleksin need sellise müügitaktika peale ostmata jätnud 😀 Vahel on kõrvaltvaataja pilk väga kasulik aga tuttavalt tasuta töö küsimine ei tohiks küll normaalne käitumisviis olla. Omavahelised vastastikku kasulikud kokkulepped on muidugi midagi muud. Ainuke, kes oma tekstide ülevaatamist pidevalt palub, on mu kallis abikaasa. Aga sellest pole midagi, sest ta parandab vajadusel minu tekste ka .

        • L

          Vastuseks T kommentaarile. 🙂
          Olen täitsa nõus, et lisaks käsitööna valminud esemele müüb ka see inimene ise ja eriti tema suhtumine enda tehtusse ja klienti. Ebakindlus ja muud jutud… Ka mulle on öeldud, et ah, sa oskad niikuinii ise. Jah, võimalik, et oskangi, aga mitte nii hästi kui see teine inimene. Sest tema teeb oma käsitööd kogu aeg, mina peaksin aga alles välja töötama hakkama, kuidas teha ja millest jne. Ma oskan kududa ka, aga ei koo ise endale sokke, sest mu aeg maksab palju rohkem ja parem kasutan seda aega millelegi, mida ma paremini oskan, kui sokkide kudumist. Lisaks leian ma, et kõike ei peagi ise tegema, isegi kui oskad. Raha peab olema ringluses. Kui tahan, et teised ostaks minu käest, ostan ise teiste käest ka. 🙂

  9. J.

    Tuttav tunne. Tõlkijatel on sama jama. Tuttavad ikka küsivad näiteks, et “kled viitsid mu ingliskeelse CV ja kaaskirja kiirelt üle vaadata”. Siis selgub, et inimese inglise keele oskus on no nii minimaalne, et kõik tuleb ümber teha ja mingist “kiirelt üle vaatamisest” ei saa juttugi olla. Minul läks toona sellele 2h. Või et äkki ma viitsin mingi ülitehnilise/meditsiinilise teksti kellelegi magistritöö jaoks kasutamiseks eesti keelde tõlkida. Sest tõlkimine ongi ju nii lihtne – oskad keelt ja kohe tead peast ka vastava teema juurde käivat väga spetsiifilist sõnavara! Suva, et teemad, milles ma pädev olen, on pigem hoopis majandus ja juriidika ja med-tehnikast ei tea suurt midagi. Inimesed ei taha sellest aru saada, et tõlkimine on päris suur töö, mis vajab korralikku keskendumist. Õnneks viimasel ajal on neid teeneid vähe küsitud (ptüi-ptüi-ptüi).

    Ei taha ka päris halvasti öelda muidugi. Loomulikult ma tulen appi, kui teemat tunnen ja mul on piisavalt aega, et tekst valmis teha ja kui inimene selle eest siiralt tänulik on. Aga mitte siis, kui päeva kõige kiiremal hetkel keegi hädaline palub, et pliis, mul asap vaja mingi tähtis töö kuhugi esitada, saad sa kiirelt silma üle lasta, sa ju keelt oskad.

    Kui ise vajan nt kindaid käsitööga tegelevalt sõbrannalt või ürituse jaoks meiki meikarist sõbrannalt, siis olen alati ka tasu pakkunud selle eest, sest ma ei eeldagi, et inimene tasuta tööd tahab teha. Miks seda minult eeldatakse siis??

  10. Anomaalica

    Mul tunne, et sul väike stress kui sa nii arutled, kui keegi midagi palub teha siis sul on ju õigus ka kohe mingi soodne vastupalve viisakalt esitada või märku anda, et see palve tuleb, siis hakkab paluja ju ise kaaluma. Eriti kui veel mingi hinnapakkumine on näed ju kui palju see tunnike neil maksab ja sa oled minevikus siin päris kainelt arutlenud vist tundide ja palgaeemal.
    Nii, palvega siis selge, teen ei tee ise valin aja koha, võin ka peast öelda tee nii naa vastutus 0, töö 30sek., aga palun, järgmine. Ja minuarust on täitsa jama kui ise oled nõus olnud ja tagantjärele ohetada, sest sinult palutaksegi, et saa teeksid midaiganes see ka on täitsa tasuta võib ka nii olla, et tuleb sul isegi peale maksta. Tuleb selgelt aruanda mida sa ise teed ja ka teistele seda öelda mitte lasta neil eeldada.

  11. eks see üldise suhtumise küsimus on. üks asi on aitamine ja teine asi on töö ära tegemine. ma olen vahel uurinud, et kas nad ise ka on nõus ilma rahata tööd tegema ja kui mitte, siis miks nad eeldavad, et seda keegi teine peaks säravate silmadega tegema. kuid abistamine/aitamine on alati ok. selle eelduseks on teadmiste, kogemuste ja vaba aja olemasolu (muidugi tahe ka).

    minu jaoks muutub vastumeelseks selline aitamine siis, kui ühel nn järgmisel korral ei tule soov enam palvena, vaid nõudmisena. see on see koht, kus ma jala kangeks ajan ja ütlen, et aitan siis, kui võimalust on, kuid see pole kohustus.

    lõputööde nn ülevaatamine ja nende kokkuvõtete tõlkimine on eraldi teema. uskumatu, kuidas inimene, kes ise on selle kokku kirjutanud saab eeldada, et no mis see ca 60 lehte siis ülevaadata pole:) aga nagu alustasin, nii ka lõpetan: eks see suhtumise küsimus töögemistesse ja kaasinimestesse on:)

  12. Mia

    Mulle tundub, et turunduse ja kommunikatsiooni valdkondades isegi sama valdkonna spetsialistid ise ei oska hinnata teiste tööd ja vaeva. Muidu ju ei juhtuks nii, et räägid erialakogemusega värbajale, kes peaks ju teadma ja mõistma, et keegi ei ole kõige spetsialist, et sinu tugevuseks on tekst – ja on ka, sest sa oled aastaid oma oskusi lihvinud, lugenud, kirjutanud ja teiste tekste toimetanud; vahel oodanud kirjutamistuju ning iga sõna kaalunud – ning tema käitub justkui kõik oskaksid sõnu ritta seada ja süüdimatult soovitab sul ka fotodega manipuleerimine ära õppida. Nagu küsimus oleks mõne tunniga vilumuse saavutamises või nagu kirjutamisoskus omaette ei olekski mingi päris oskus. Mulle tundub, et selle taga saab olla vaid inimese – antud juhul värbaja – enda graafilise disaini taust ja huvi ning, et see on tema jaoks lihtne olnud. Samas ka tema tekstist saadakse ju enamasti aru ja see on vaid üks näide. Kõik õpivad ju koolis kirjutama 🙂

    Natuke teisest kommentaariumis hargnema hakanud teemast, ka mina olen viimasel ajal käsitööga tegelema hakanud ja kui hiljuti küsis üks tuttav, kas oleksin nõus tegema tema ettevõttele teatud asjad, siis vastasin jaatavalt, sest mulle tundus see projekt huvitav ja hetkel aega oli ka. Me kohe rahast ei rääkinud, aga kuna me ei ole just parimad sõbrad ja ta teab, et ma ise olen hetkel töötu, siis eeldasin, et kaetakse vähemalt materjalikulud, kui ka mitte minu aeg. Ja aega kulus palju. Ikka paar tööpäeva jupiti. Materjalikulu oli ka korralik – vast nii 50 euro kanti. Kui esimesed näited valmis said ja üle andsin ning ka mainisin, et mind ennast üllatas, kui palju aega ja raha sellele kulus ja et tegelikult oli mul plaanis rohkem teha, aga aeg sai otsa, siis arvati, et võiksin ikka mõned X asjad veel teha ja lõpetuseks tänati mind “kingituse” eest. Mis siis ikka. Ma veel nälga ei sure, aga kuna tegu oli siiski tellimustööga, oleks võinud vähemalt uurida, kas ja millist kompensatsiooni ma tahan. Jäi veidi selline möh? tunne.

    • Päris huvitav arusaamine tõesti sinu kirjeldatud käsitöö juhtum. Töö tasuta, materjal tasuta… Heategevus on ju ka tore asi, aga enne kui heategevust (=kellegi teise heaks oma raha panustamine) tegema hakata, võiks ette ka teada, et see on heategevus 🙂

      Tööturu osas on ju ikka nii, et otsitakse kokk-kondiiter-keevitajat. Ja kõige selle juures tuleks ka taluda stressi! Suurt stressi ja iga päev!

    • r

      Minu meelest taandub taoline käitumine inimtüübile. Lihtsalt maailmas on inimesi, kellel pole probleemi küsida ükskõik kellelt ja ükskõik mida, ilma väikseimagi süümekata – et kas äkki midagi vastu ka oodatakse, see ei häiri neid 🙂 Ja siis on sellised põdejad 😀 nagu ma ise, kes pigem ei küsi üldse ja kui küsin, siis olen valmis pigem üle maksma.
      Olles töötanud klienditeeninduses, siis on siiani minu jaoks arusamaatu, kui tuleb inimene, kelle neetud sall maksab rohkem, kui teise mehe auto ja tal pole imelik küsida poes fikseeritud hinnaga (alla 10 euroselt) tootelt mingit “sõbra” hinda. Seejuures on tegemist ilmselgelt nö mitte eluks vajaliku tootega, ehk siis meelelahutusega. Samas tuleb väriseva käega pensionäär, kes on olude sunnil teenust sunnitud ostma ja maksab oma olematust pensionist täis hinna ja tal ei tule mõttesegi hakata jaurama “sõbra” hinnast jms.
      Kahjuks see nö rikka-inimese teema on (minu kogemuste põhjal)pigem reegel kui erand. Erand on see, kui aastate jooksul mõni edukam tegelane on nõus ilma jututa maksma poes täis hinda. Seejuures võib vaid fantaseerida, mida taoline inimene sõpradelt ja tuttavatelt ootab/nõuab. Ma alati tahaks taolistelt alati küsida, kas sa lähed selveri kassasse kah jaurama, et teeks seekord “pätsi” sõbralikuma hinnaga 😀
      Aga olgu, tegelikult arvan endiselt, et eks see ole meile kõigile kupli alla “kaasa-pandud”. Mõnda lihvib veidi elu, teised kütavad uhkelt mulla suunal ja ei lase elu konarlustel end häirida.
      Ise olen küll aastatega õppinud rohkem “EI” ütlema 🙂 Ka sellel on omad nö miinused – osad kannavad su siis lõplikult maha ja tulevikus mõni võimalik tööots jääb olemata…
      Ehk siis lihtne on öelda, et ise oled süüdi, kui oled nõus tegema…oluliselt raskem on leida see meeldiv tasakaal, sest kunagi ei tea, mis järgneb…

      • Mina ka ei saa aru sellest “kas odavamalt ei saaks” küsimisest. Oma töös näen ka seda. Hind on hind ja ma ei küsi seda ju selleks, et sind kottida kuidagi. Selline on hind ja kui sa tunned, et seda hinda makstes sind kotitakse, siis ütle lihtsalt ära. Võta teisest kohast, kus on odavam. Lihtne ju. Osta päts Maximast, kui Selver jääb kalliks.

        Olen nõus, et just rikkamad kipuvad jultunumad olema. Tea, kas loomu poolest, mis on neile kokkuvõttes taganud elus ka edu?

        Ma olen näiteks väga kehv tingija ja hoian sellepärast ka kõiksugustest turgudest eemale. Dubais panin jooksuga turult minema, sest müüjad tulid pakkuma ja rääkima 😀 Õudne! Laske mul rahus valida. Öelge hind ja kui mulle sobib, ma maksan. Mingi tseremoonitsev kauplemine, et tema ütleb hinna, mina ütlen hinna ja siis me vaatame, kumb teisel naha üle kõrvade saab tõmmata – tänan, ei.

  13. See on vist tõesti iga valdkonnaga nii. Mina loetavat teksti oskan kirja panna, aga kuna mul muude hobide kõrvalt selliseks kirjutamiseks nagu ma sooviksin aega ei kipu jääma, minust päris püsivat blogipidajat ei ole saanud, üritanud olen rohkem kui korra. Aga et ilusat ja ladusat ja loetavat teksti kirjutada, kulub minul küll aega. Olen ilmselt enda suurim kriitik.
    Aga mul ei lähe meelest mõni aeg tagasi ühest blogist loetud sõnad, et raamatupidamisega saavad ju KÕIK hakkama, mis seal nii erilist siis. Ilmselt oli seal nii ka mitmete muude ametite kohta väljendutud. Aga et mina oma igapäevast leiba teenin just raamatupidamisega, jäi see silma ja pani kohe muigama. No eks sa siis tule tee, kui kõik hakkama saavad. 😀

  14. Xavi

    Mulle meeldib see retooriline võte, kuidas sa oma lugejate kui kirjutavate inimeste poole pöördud. Tekitab kamraadluse tunde.
    Kirjutava inimese mõiste on tänapäeval nii mandunud, et iga inimene, kes suudab kirjutada, ilma et igas teises lauses mõnd kirjaviga või lauseehituse viga pole, ongi juba kirjainimene. See, et mingi kirjanik kuskil kaks nädalat ühtainsat lauset lihvis, on kuskilt teisest universumist. 🙂
    Minu poole pole sooviga mõni tekst või tõlge üle vaadata väga pöördutud – ei teata lihtsalt, ei osata küsida. Ma ei levita ka seda teadmist. Küll aga teatakse, et olen IT-inimene. “Tee mu arvuti/ruuter/internet korda, paigalda Windows, tõmba see-ja-see rakendus torrentist arvutisse, puhasta arvuti viirusest, taasta fail…”

    • Ma sain selleks postituseks muuhulgas inspiratsiooni ühest 9GAGi meemist, mis kirjeldas just seda, kuidas IT inimeselt küsitakse teeneid. Aita arvutit valida, installi x ja y, tee tolmupuhastust, tee koduleht ja sada muud asja. Kui meemi postitaja kirjeldas end tegelikult lihtsalt inimesena, kes oskab keskmisest paremini guugeldada. Kahjuks ma ei leidnud nüüd seda üles. Aga oli väga hea! 🙂

      Ma ka ükskord küsisin eelmises töökohas oma MIT haridusega kolleegilt Outlooki kohta mingi küsimuse ja lahenduse saamiseks ta pidi guugeldama. Eluline!

      Aga mis küsimustega võib üldnimetusega “IT-inimene” poole pöörduda? Nõu saamiseks. Ega mina ka ei tea 😀

      • Xavi

        Arvuti valimine, tolmupuhastus ja kodulehe valmistamine läksid mul ennist meelest ära, neid on mult ka küsitud.

        Et mis küsimusega võib pöörduda? Hmm, no oleneb nagu küsijast, tema soost ja välimusest 😉 Sa oled ju vist vaadanud sarja “IT Crowd”? Seal on keskmise meessoost IT-inimese psühholoogia väga hästi ära kirjeldatud. 😀

        Igasuguste küsimustega võib pöörduda – vahel on ju nii, et lahendus on teadjale vaid paari hiireklõpsu kaugusel, samas kui IT-võhikust küsija ei mõtleks seda ka nädalaga välja. Ei oskaks isegi guugeldada. Aga mida enam see abipalve hakkab välja nägema nagu tasuta töö pakkumine, seda suuremaks muutub äraütlemise tõenäosus.

        Tarkvara arendajad guugeldavad muide pidevalt väga spetsiifilisi tarkvara-alaseid küsimusi. Kuskil internetis on pea kõik koodiprobleemid juba ära lahendatud. Lihtsam on probleem Google otsingusse visata, kui hakata juhendist järge ajama.

  15. kultuuravaldkonnas eeldatakse hästi tihti, et seda peab tasuta saama, sest “teile meeldib ju [tantsida/laulda/maalida/luuletada]”.

    Kusjuures mina – ja paljud teised – olemegi päris tihti nõus sümpaatse ürituse nimel tasuta panustama. Aga kui seda kogu aeg eeldatakse ja olenemata sellest, mis sorti see üritus ülds on, siis kisub hapuks.

    mul on vist halvim mälestus ühelt Tartu Hansapäevade väljalaskelt, kes kutsus esinema stiilis “tehke kuskil tänaval nagu flashmobi”. Mulle pmst meeldib flashmobi idee – aga nad ei tahtnud omalt poolt mitte midagi pakkuda, et meil endal ei tuleks peale maksta. nt tantsuks on muusikat vaja; kui meile ei maksta, ei saa me ka bändi palgata, aga korraldajate endi poolt ei olnud isegi konservmuusika mängimise tehnikat. ja üldine hea tava on see, et tasuta esinejatele pakutakse vähemalt süüa – vähemasti siis, kui üritus ise on kommertsürka, mitte heategevaks otstarbeks -, mugavaid riidevahetustingimusi jne; aga isegi söögivõimalus hakkas kutsesse sisse hiilima alles päris siis, kui ma olin mitu korda öelnud, et sorri, sellistel tingimustel me ei saa seda endale lubada.

    Õnneks on arusaajamaid kutsujaid ka maailmas olemas ja saab hoopis neile reageerida (Pärnu hansa teeb Tartu hansale iga kell silmad ette).

  16. epp

    Ammu aega tagasi, kui ma nahkkäsitööga leiba teenisin, oli ‘väikese tasuta teene’ palujate leivanumbriks “ole hea, tee mu koti õlarihm lühemaks”. Töö võttis täpselt nii palju/vähe aega, et palujad raha ei pakkunud, ise ma küsida ei tihanud. Et kuidas sa küsid tuttava inimese käest tasu töö eest, mis võtab ca 15 minutit. Aga kogu see aastate jooksul rihmalühendamistele kulutatud tööaeg andnuks rahasse ümber arvestatuna odava auto hinna kokku, ma pakun.

    Mis teiste kirjutatud tekstide ‘üle vaatamisse’ puutub, siis oh kuidas ma mõistan su seekordse blogipostituse käivitavat jõudu. Welcome to the club! =) Kusjuures see su tõdemus on puhas kuld: “Olenevalt raskusastmest (ehk sellest, kui halb kirjutaja selle teksti kirjutanud on) võib kujuneda isegi aeganõudvamaks, kui oleks sama teksti nullist kirjutamine”.

    • see on põhjus, miks ma ei taha teiste tõlkeid toimetada – minu arust sama palju tööd nagu tõlkimisega, aga makstakse mitu korda vähem. inimesed, kes on vabatahtlikult nõus seda tööd tegema (ja eelistavad tõlkimisele!) on minu jaoks müstika.

      kusjuures asi pole tingimata isegi tõlke kvaliteedis – lihtsalt kui ma juba teha võtan, siis tuleb perfektsionism peale.

  17. teisest küljest – ma teen ise “õlarihma lühemaks” selliste suhete raames, kus teised teevad mulle ka. selline variant on ka olemas. sõprade vahel tundub see õigupoolest lausa loomulik, ilma et sealjuures käiks ranget näpuga järjeajamist, kes kellele kui mitu teenet täpselt teinud on.

    aga kui samamoodi hakkavad küsima institutsioonid ja ettevõtted, on kuri karjas.

    • epp

      Just, sõprade vahel on loomulik, et antakse vastastikku abi, ja näpuga järge ei aeta, et kes kellele ja kui palju. Ja siis on ju veel bartertehingud – mina sulle õlarihma lühemaks, sina mulle naela seina vms. Aga need juhud ei käi ülaloleva teema alla – teise inimese oskuste hoolimatu ja/või mõtlematu ärakasutamine.

      Ja väga nõus, et perfektsionism kipub olema üks igavene nuhtlus! =)

    • Mina ka tegelikult aitan sõpru päris sageli. Mul on üks hea sõber, kes on originaalis vene-emakeelne 🙂 Ja kuigi ma imetlen tohutult seda, kui hästi ta on kooliajal eesti keele omandanud, vajavad tema kirjatükid ikkagi kohati korrektuuri ja ma teen seda hea meelega.

      Võib-olla mängib see ka rolli, et kui ma just ühele sõbrale olen teinud mingi suure asja (täiesti teene korras, tasu küsimata), aga siis tuleb küsima veel teinegi, aga ma enam ei jaksa sama suurt asja tasuta teha, sest liiga väike vahe on kahe tegemise vahele jäänud, siis see palve ärritab mind rohkem, kui ärritaks 2 kuud hiljem, mil ma mingi tasu peale ei mõtlekski.

      Ühele võõrale inimesele ma tegin küll raha eest. CV korrastamine ja motivatsioonikirja kirjutamine 50 kulli. Oli nõus ja maksis. Lisaks sai ka hulga õpetussõnu eluks (ehk kuidas tööle kandideerimine käib).

  18. lendav

    On muidugi ka need inimesed, kes sugulastelt-tuttavatelt ei taha raha vastu võtta. Palun abi, näiteks arvuti või õmblusmasina hooldust ja küsin pärast, palju ma tasun töö eest? Krimpsutatakse nägu, ei taheta sellest kuuldagi. Aga me pole isegi lähedased sõbrad mitte, kohtume ehk heal juhul korra aastas! Olen siis välja pakkunud, et jään talle teene võlgu, mis iganes, mida ma oskan ja tal vaja võiks minna. Kuigi sellisel juhul jääb see teene tõenäoliselt sisse nõudmata. Ja ma ei tihka enam ta juurde abi minna küsima, sest ma juba olen võlgu…

  19. tavainimene

    Mina olen päris palju tasuta toimetamistööd ja natuke graafilist disaini teinud. Hoiatades ette, et ma pole professionaalne keeletoimetaja ega disainer ega saa seetõttu raha küsida, aga kui tellija on tulemusega rahul, siis ta võib (aga ei pea) mind vastavalt oma äranägemisele tunnustada. Alati on valik võtta korralik tegija korraliku tasu eest või hobi-mina sümboolse tasu eest. Ma tegin seda peamiselt siis, kui palgatöö parasjagu piisavalt intellektuaalseid väljakutseid ei pakkunud. Praegu ta pakub.
    (Ma olen ikka püüdnud ka hästi teha; lihtsalt minu hästi ei pruugi alati olla teise hästi. Eriti tuleb see välja kujundamistöödes, kus maitsed ja stiilid on lihtsalt nii erinevad.)

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: