Ennast veendes

Kui on hästi palju tööd, kas see on hästi halb või hästi hea?

Mul praegu on kuidagi hästi palju tööd. Töö ajal ja töövälisel ajal ka. Mul on üks päris oma klient ja siis mul on kolme sorti koostöid ja lisaks tuleb võib-olla veel üks tööajaväline asi juurde.

Miks hea on, kui palju tööd on?

  • Tunned end väärtuslikuna – järelikult leitakse väljastpoolt, et sul on midagi panustada. Sinus on tuuma.
  • Raha saab. Millegipärast rikkaks ma pole veel saanud. Aga ma tõesti usun, et see on ainult aja küsimus 😀
  • Igav ei hakka. Mingit lakke sülitamist ei toimu. Kuigi ma leian, et päevas (eriti õhtus) peab olema ka selliseid momente, mida saab ainult iseenda tarbeks kulutada. Peab olema “minu aega”.
  • Areneda saab. Eriti kui tuleb teha asju, mida enne teinud ei ole. Äkki isegi asju, mis tunduvad esiti hirmutavad. Sest mõtle, kui hirmutava asja ära teed ja osutud edukaks!
  • Energiat saab ka. Kui asju üksi ei tee, vaid oled kellegagi pundis. Oluline on saada tuge. Et poleks tunnet, et sa lased ennast tühjaks pigistada, vaid et kõik pingutavad.

Kindlasti oleks midagi veel.

Miks halb on, kui on palju tegemist?

  • Stress tuleb natuke. Kas ma jõuan, kus ma jõuan, kuidas oskan, mis toimub, appiiii? Nõmedad endas kahtlemise hetked võivad tulla. Hirm. Tahaks olla kohusetundlik ja kõike jõuda. Aga tahaks puhata ja mängida ka.
  • Pinge. Aeg ajaks. Aga kui ma kardan näiteks üksinda koosolekule minna ja seal esitlust teha? Sest ma päriselt natuke kardan 😦
  • Muuks eluks ei jää aega. Aga see on täiesti okei.

Mul on ju pea otsas. Ma tean väga hästi, et emotsioonid algavad mõtetest. Minu kätes on see, kas ma näen (vaatan) seda ülemist nimekirja, kus on kõik head asjad, mis rakkes olemisega kaasnevad, või ma keskendun alumisele listile ja lasen endal selles marineerida.

Miks ma peaks selle alumise valima? Kas ma olen loll või?

Ma võib-olla ei teadnud veel nädal tagasi, mida tähendab “efemeerne” ja ma polnud iial näinud ega kuulnud sõna “tupruma”, aga nii loll ma ju ometi pole, et peaksin vabatahtlikult, iseenda piinamiseks mõtlema mõtteid, mis mind õnnetuks ja hirmunuks teevad!

Ehk et ma PEAN keskenduma esimesele nimekirjale ja võtma hirmsaid asju kui põnevaid väljakutseid, mitte kui hirmutavaid ebamugavustsooni buldoosereid, mis minust armutult üle tahavad sõita, et mind ära lõhkuda.

Miks see elu siis niimoodi peab tegema kogu aeg, et nii kui sa kuskil midagi tunnistad, et asi x või asi y sulle üldse ei meeldi ja sa pole selles üldse hea, tuleb õige pea olukord, kus tuleb endale “paar” kasvatada ja asi ära teha? Iga kuradi kord. Kas teistel on ka nii?

Tahan ma või mitte, aga jänesed šampust ei joo. Mina tahaks aga hirmsasti šampust juua. Elus tuleb ikka võimalused ära kasutada. Kui sellised ühest küljest ägedad, aga teisest küljest hirmutavad võimalused tulevad, siis peab need avasüli vastu võtma. Onju?!

Mõtlen vahel, et viimase aasta jooksul olen ma tööalaselt teinud päris palju asju, mille üle ma rõõmus olen ja mille üle uhkust võib tunda. See on tegelikult nii vinge. Seda peab hindama lihtsalt. Sest kui nii on, ei tule keskeakriisi. Ei tule mõtteid, et mis ma siis oma eluga üldse saavutanud olen? Kas keegi mind üldse hindab? Mis mul ette näidata on?

Vaata oma väikseid saavutusi ja tunne, kurat, rõõmu! Kui keegi tuleb sulle ise mingit tööotsakest pakkuma, tunne, kurat, rõõmu, et sind kellelegi vaja on! 🙂 Sa oled tegija ju!

Ma käisin eelmisel nädalal ühel hästi toredal kohtumisel ühe kliendi juures. Me istusime seal kolmekesi – mina ja kaks klienti esindavat töötajat. Mingi poolteist tundi jutustasime ja tõsiselt tore oli. Täna saatis üks neist mulle kirja, et sinuga oli nii tore tutvuda ja sa tundud väga lahe inimene olevat. Jummel, ma oleks kohe kallistada tahtnud seda inimest. Midagi enamat ei oska ma tööst tahtagi, kui lisaks sellele, et mina saan positiivse laengu, saab selle minuga kokku puutudes ka mõni teine inimene.

Siinkohal ma lõpetan endale seljale patsutamise tänaseks ära. Te peate aru saama, et ma elan üksi ja mulle ei patsuta keegi seljale. Keegi ei tõsta mind poriloigust üles, kui ma sinna näoli kukkuma hakkan, et mudas ja jonnis püherdada. Ma pean seda ise tegema. Ja teie peate seda siit lugema. Aitäh, et mu välja kannatate.

Advertisements

9 kommentaari

  1. lendav

    Kõik on õige.

    Üks näide ka vastupidisest olukorrast – ütlesin lisatöö ära ja patsutasin enesele õlale – ma olin nii tubli, et ma sellest keelduda suutsin! Nimelt see asendus kooli juures, mille eest maksta ei taheta (kirjutasin ühes varasemas kommetaaris sellest). Aga muud tööd – hea tunne on olla vajalik, omada oskusi, mida teistel pole, olla hinnatud ja austatud. Millal jõuab see piir kätte, kui tuleb hakata mõnda tööd ka ära ütlema või edasi lükkama (sest sa oled niivõrd nõutud ja päevas on ainult 24 tundi), selle hetke pead ise ära tunnetama.

    • Need tööotsad, kus üritatakse ära kasutada või kuidagi vaipa alt ära tõmmata (see asendus, mida sulle pakuti), tuleb kindlasti ära öelda. Sul on siis aega tegeleda millegi hoopis produktiivsemaga.

      Mõtlen, et ajutist ülekoormust võib lubada ainult siis, kui saad tegeleda millegagi, mis päriselt meeldib ja rõõmu teeb. Uute asjade sissetöötamine on alati raske ja vajabki alguses suuremat pingutust, aga kui selle pingutuse eest on potentsiaalselt ootamas ka suur tasu, siis võib jalad tagumiku alt mõneks ajaks pikemalt välja lüüa küll 🙂 Mul just nii praegu on.

  2. Millegipärast kehtib rusikareegel, et kui eraelus on mõõn, siis tööalaselt on tõusujoonel. Mulle kunagi, kui eksist lahku läksin ja tööle pühendusin, nii öeldi ja tagantjärgi tõden, et nii on 🙂

  3. Maru eluterve postitus, väga meeldib!

  4. Mul on alati nii hea meel lugeda, kui keegi oma töö üle rõõmu tunneb. Tavapärane on ikka, et “tööd on palju, raha vähe, ülemus nõme, saadaks kõik, kus kurat”. Aga sinu tööoptimism on nakkav 🙂

    Mul oli endal paar nädalat tagasi selline aeg, mil tööd oli nii palju, et nägin seda suisa unes, aga samas olin ma ise lisaks pisikesele stressile (sest ma tegin asju, mida ma kunagi teinud polnud, nt trükireklaame) ka suures eufoorias, sest vau, mind hinnatakse! Minu tööd tahetakse! Kehvale kujundajale või tekstikirjutajale nüüd vaevalt nii palju ülesandeid antakse. Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on see, et ma patsutaks sind ka seljale ja kallistaks, kui ma kallistajatüüpi oleksin.
    Mul oli endal paar nädalat tagasi selline aeg, mil tööd oli nii palju, et nägin seda suisa unes, aga samas olin ma ise lisaks pisikesele stressile (sest ma tegin asju, mida ma kunagi teinud polnud, nt trükireklaame) ka suures eufoorias, sest vau, mind hinnatakse! Minu tööd tahetakse! Kehvale kujundajale või tekstikirjutajale nüüd vaevalt nii palju ülesandeid antakse. Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on see, et ma patsutaks sind ka seljale tubliduse eest 🙂 Töötamine on äge!

    • Ma ei tea, miks mu kommentaar nii mitmeosalisena teele läks 🙂 aga jäid asju peabki mitu korda ütlema.

      • See komm oli miskipärast prügikasti suunatud. Aga õnneks märkasin ja sain su ilusad sõnad kätte. Aitäh 🙂

Vasta kristallkuul-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: