Mõned jõulumõtted

Mul oli sel aastal tore jõul. Mul oli üks eesmärk võetud – tööst mitte mõelda. Puhata ka. Ja tööst mitte mõelda. Sõitsin selleks ema juurde ja kõik õnnestus.

Emal oli hea meel. Mõelda vaid, laps tuleb tervelt mitmeks päevaks! Reedel tuli ja teisipäeval läks alles minema. Ma ei tea, kas ma nii kauaks ema juurde üldse jäänud olengi. Seal kodus. Võimalik, et polegi.

Tegevusi ma seal väga palju ei teinudki. Rääkisime juttu, sõime, jõime veini, mängisime lauamänge. Meile meeldib väga lauamänge mängida ja läbi aastate oleme seda teinud nii jõuludel kui ka teiste külaskäikude ajal. Varem siis kolmekesi. Nüüd kahekesi. Ema hullult tahtis Scrabble’it mängida. Mina olin isegi suhteliselt apaatne. Mingi võistluslikkus on minust kaduma läinud praeguseks. Ma tean, et see on ajutine.

Kuigi kui ma juba ette võtan, siis loomulikult ma tahan võita. Emaga mängides on see, et peab pool energiat suunama talle peale passimisse. Ta teeb sohki. Kui ta ise panustaks poolgi oma sohi tegemise energiast reaalselt mängimisse, siis oleks tal äkki isegi võimalus võita. Kõik katsed läksid seekord vett vedama. Ma võitsin umbes 100+ punktiga.

Üks päev mängisime ka Eesti mälumängu ja loomulikult hakkas ta seal ka sohki tegema. Kusjuures ma olen ju nii naiivne, et minuga on lihtne. Mitmel korral teatas ta minu õige vastuse vale olevat ja pani kaardi kõrvale. Ma, loll, ei kontrollinud, kas mu vastus siis tõesti oli vale või ei. Näiteks oli küsimuseks mingi imelik looma nimetus. No et millise looma kohta see käib. Ma siis tuletasin ja mõtlesin, et nahkhiir. Ema ütles, et ei ole, hoopis tuhkur. Pärast tunnistas üles, et nahkhiir olnuks õige vastus. Ja ei lugenud ta õigeks ka vastust “katk”, nõudes tuliselt, et “Siberi katk” olnuks õige vastus. Ma lõin mitmel korral suure vaidlemise peale käega, et võtku oma edumaa siis. aga võitsin ikkagi.

Raamatut lugesin ka. Mis oleks parim enese välja lülitamise viis kui mitte raamatu lugemine. Mingil põhjusel oli mul veel lugemata Raimond Kaugveri “Kirjad laagrist”. Ma olen lugenud julgelt 90% Kaugveri raamatutest, aga just see oli miskipärast lugemata. Nüüd sai loetud. See mees ikka hämmastab mind. Ei ole üldse vahet, millest ta kirjutab või mis vanuses ta midagi kirjutanud on – mina olen lummatud. Selle raamatu sisu pärines umbes 20-aastaselt Kaugverilt ja kuigi ta eessõnas ise ütles, et ilmumise hetkel, vanemana, kirjutaks ta nii mõndagi paremaks, oli minu kui lugeja jaoks kõik väga hea. Ma olen inimeste kirjutiste osas töö tõttu sageli ülikriitiline. Aga siis ma loen Raimond Kaugveri raamatut ja saan kinnitust, et tegelikult on ka minule võimlik meele järele olla. Kuigi nõue olla Raimond Kaugver on siiski liig. Ma peaks natuke tooni maha võtma. Töös.

Siis sai Tartus käidud. Vanaema juures. Mis oli väga tore. Lisaks kõigele muule sain ma seal olles teada, et mu isa olevat mu väiksele poolõele ja -vennale öelnud, et mina olen tark. See oli väga huvitav info ja kahtlemata täiesti uudne. Sest mina elasin veel selle infoga, mis pärines ülikooliajast. Kui oli mu isa kord õppemaksu maksta. Ja ta küsis minult, et kuule, ütle ausalt. Kas mul üldse on mõtet maksta seda õppemaksu? Et äkki sa ikka lähed juba kohe ja õpid küünetehnikuks ja hakkad salongis tööle. Ma olin veits šokeeritud ja oskasin küsida ainult, et kas sul siis minusse üldse usku ei ole? Ja ta vastas: “Ausalt öeldes ega ei ole tõesti.”

Nii et võite ise arvata, et ma veits üllatusin. Ehkki kahju on. Et see info jõudis minuni praegu, kui mind juba ammu enam ei huvita. Nüüd see ajab rohkem naerma.

Aga seda ma, kallid salakuulajad, infokandjad ja muidu lähedased isikud, küll ütlen – vigade paranduseks ei ole veel hilja! See, et ühe tütrega mäng läbi on, ei tähenda veel midagi. Tal on ju kaks tütart veel. Ja nendega on lootust paremaks. Öelge edasi, et las ta neile tütardele ütleb, et nad on targad ja et ta neisse usub, oluliselt varem. Las ütleb isegi siis, kui ta seda oma südames 100% päriselt ei usu. Sest see mõjub neile lastele hästi. Ma võin kinnitada, et kui jätta ütlemata või öelda täiesti vastupidist, siis see mõjub väga halvasti. Uskuge. Läbi proovitud.

Üldse olid need jõulud mu jaoks perekondlikumad kui kunagi varem. Jõululaupäeval tuli vend oma perega ka ema juurde ja see oli hästi tore. Me vahetasime vennaga tervelt 4 või 5 lauset, ilma et me oleks tülli läinud. See väärib šampust!

Ema sai oma ainsa lapselapsega aega veeta. Üheks ööks isegi sai ta lapse enda juurde. Mina ei tea, kuidas on teistes peredes, sest tänapäeval ju enam ei tea, aga meie suguvõsas on lastelaste ja vanavanemate ühine aja veetmine tõsine defitsiit. Meil tehakse omavahel selliseid telefonikõnesid, et tead, mulle vist tuuakse laps x päeval ja vist isegi jääb ööseks – ma ei julge muidugi ära sõnuda, kindel veel pole! Oi, kas tõesti? Mulle toodi ainult x kuud tagasi, aga ööseks ei lubatud jääda.

Siin on mitmeid põhjuseid. Ühest küljest ilmselt see, et lapsevanematel endil on nii palju tööd ja nii vähe aega, et iga vaba sekund soovitakse ise oma lapsega veeta. Veidi vähem roosiline põhjendus on see, et kardetakse, et vanaema ei mõju lapsele hästi. Ma ei tea, lubab kommi süüa äkki? Või lubab lapsel külmkapist asju võtta ja see on kohutav, sest külmkapist tuleb külma ja laps võib külmetuda. Kui te arvate, et see viimane on minu ülepaisutatud näide, siis ei – see on tõsieluline ja pärineb minu suguvõsast.

Mul lapsi pole ja peaks ilmselt suu kinni hoidma (jälle), aga kahju on vaadata neid vanaemasid, kes oma lapselastest kohutaval kombel hoolivad ja neid 24/7 igatsevad, sest nendega koos aja veetmiseks neile üldse võimalust ei anta. Kellel elavad lapsed teises riigis, kellel miniaga suhted kehvad… Igatahes kannatavad just vanaemad, sest nemad teavad, mis on lapselapse ja vanaema hea suhe. Ja tunnevad sellest puudust. Lapsed, kellele pole antud võimalustki vanaemaga tugevat suhet luua, nemad ei kannata, sest mida pole kogenud, sellest ei oska ka puudust tunda, kas pole?

Oot, kas ma läksin nüüd jube melanhoolseks või? Ega jõulud ongi siuke aeg, et meel läheb härdaks ja võib ette tulla ka melanhoolseid jutte.

Aasta kokkuvõtteid ma ei hakka tegema. Nii palju põnevat ja märgilist on uuel aastal alles ees 🙂 Muide, need kohtumised, kus ma reisil olles käisin – neist vähemalt üks lõppes positiivse vastusega. Juhul kui keegi elas kaasa ja mõtles, et huvitav, mis sai.

Sai! 🙂

Ja nüüd alles hakkab pihta. Suured asjad on ees.

20 kommentaari

  1. Selle viimase üle ei ole ma üldse üllatunud, sest sa oled vinge Ürgnaine. Aga palju õnne soovin ikka! Well done!
    Mulle läks jutt su isast väga hinge. Tahtsin öelda, et sellised ütlemised jätavad paratamtult oma jälje ja see jälg ei ole harilikult positiivne. Halb uudis on see, et need ütlemised jäävadki tulema. 😀 Iga jumala kord, kui hakkad oma rahulikult leiges vees ulpivat paati edasiliikumise nimel kõigutama, võid kindel olla, et ilmub välja “Mingi Jobu”, kes sinu eneseusku hakkab maha tampima. “Mis sa sinna ikka pürid, niikuinii ei saa/võeta”, “On sul seda siis üldse nii väga vaja”, “Tee parem midagi mõistlikumat oma eluga” jne. Hea uudis on see, et ebapopulaarsus on sageli märk õige tee valimisest. 😉 Vähemasti olen ma enda puhul märganud, et minu kõige paremad ja edukamad otsused on kogunud algul kõige suuremat vastupanu.
    Aga see ei tähenda, et siuksed negatiivsed kommentaarid hinge ei läheks. Neil on paha komme hakata kõrva taga pinisema just siis, kui asjad parasjagu ei lähe nii hästi, kui tahaks. Ma ka loodan, et su isa oma teistele tütardele mõistab rohkem toeks olla.

  2. ritsik

    Kui ülikooli lõpetasin, oleksin väga tahtnud isalt kuulda, et ta on minu üle uhke, aga ei midagi. Praegu ma tean, et ta on uhke (vähemalt siis, kui mul töö oli) ja mis sellest enam.
    Aga sellest on alati kahju, kui peresuhted on hõredad, lapselapsed ei näe vanavanemaid jne.
    Ära jama, et te vennaga siiani tülitsete! Ma alati lastele ütlen, et olgu tulevikus mis on, teie peate alati üksteise jaoks olemas olema. Mul enda õdesid- vendi pole, äkki see kokkuhoidmine polegi enesestmõistetav..

    • Ma ei ütleks, et me vennaga “siiani tülitseme”. Siiani tülitsema, see kõlab tõesti nagu õdede ja vendade argine nägelemine. Ja see on palju väiksem asi kui iseloomude nii põhjalik erinemine, et üksteisele lihtsalt ei ole inimestena mitte midagi pakkuda. Meil vennaga nii ongi. Erinevad inimesed, kellel lihtsalt pole mitte midagi ühist. Mõnikord meie maailmad kipuvad põrkuma, kui kumbki suu lahti teeb ja arvamust avaldab. Siis läheme tülli. Aga see pole mingi väike nagin, see on lihtsalt järjekordne tõdemus, kui erinevalt me maailma ja asju näeme.

      Kindlasti ei ole õdede ja vendade vaheline kokkuhoidmine iseenesestmõistetav. Pigem on see mingi roosa ja romantiline unistus, et kõik, kes on vere järgi pere, sobivad omavahel maru hästi suhtlema ja kokku.

      Kui seda on keeruline mõista, siis mõtle kõigile inimestele, kellega elus kohtunud oled. Kas meenub mõni, kellega pole klappi? Kellega sõpradeks saamisest ei ole midagi välja tulnud, sest inimestena olete lihtsalt piisavalt erinevad? Kui mõni meenub, siis mõtle, kas sellest muutuks midagi, kui sama inimene oleks juhuslikult sinu sugulane? Kas siis oleks suhtlemine ja sõprus automaatselt lihtsam ja meeldivam?

      Minu meelest ei ole selles midagi traagilist, kui õed-vennad ei olegi parimad sõbrad. Loomulikult oleks tore, kui oleks parimad sõbrad. Aga päriselus sageli pole.

      Ma hoolin oma vennast ja soovin talle head, aga ma ei näe, et me hakkaks kunagi sageli läbi käima ja parimateks sõpradeks. Ei näe seda ka tema.

    • Ega siis see, et tülitsetakse, tähenda, et õed-vennad üksteisele toeks ole. Me läheme ka vennaga enamasti igal pereüritusel korra raginal raksu, aga see on korraks ja kui tal on tuge vaja, siis seda ta ka saab. Ja kui ka oleme pikemalt raksus, siis ikka toetan, kasvõi salaja läbi ema. Me lähme tülli, sest me oleme põhimõtteliselt erinevad inimesed, erinevate kogemuste ja erineva nägemusega elust, aga ta on mu vend ja ma olen tal alati olemas. Samas minu isa ja tema vend on oma õdedega täiesti pöördumatult tülis ja tülli ajas nad pärandus. Vot seda küna ma ei taha, loodan väga, et selleni on veel aega.

    • Võib-olla on see üks huvitav teema sulle pureda. Räägi oma lastega. Küsi, mida nad õdede ja vendade suhetest arvavad. Ja küsi vanematelt inimestelt. Kindlasti saad hulga põnevaid ja väga erinevaid nägemusi kokku 🙂

  3. Mul on su üle hea meel – et hästi läheb 🙂

    Minu arust on see inimestel väärarusaam, et vennad-õed kindlasti saavad omavahel hästi läbi. Tegelikult ühendab neid inimesi vaid geneetika, aga me ju kõik omame sugulasi, kellega läbi ei saada – vaevalt õde-vendagi teistmoodi ole, lihtsalt sugulased ollakse palju lähemalt kui mõne kaugema tädi-onuga. Mina olen küll ja veel kuulnud lugusid õdedest-vendadest, kelle omavaheline suhtlus on pigem jahe, sest inimestena ollaksegi lihtsalt väga erinevad – erinevad huvid, erinevad eluvaated, kuni erinevate elustiilideni ja haridusvalikuteni välja.

    Vanaemade ja lastelaste suhetesse puutumise osas jään ma kahevahele. Jah, lapselapse ja vanavanema suhe on midagi erilist…. aga ainult siis kui vanaema saab aru, et ta on lapsele vanaema ja et tema lastekasvatusajad on möödas (v.a. juhul kui vanaema peabki emarolli üle võtma). Tihti on suhted sassis (ja seega lapsi nähakse harva) mõlemapoolsete möödarääkimiste tõttu, ent mõnikord lasub süü ainult vanavanemal endal, kes pindu enda silmas näha ei taha. Küsitakse, et miks küll näevad nad oma lapselapsi harva, aga ei anta endale mõista, et käitutakse ise kuidagi kehvasti – näiteks ei meeldi vanavanemale lapselapse üks vanematest või sõidab vanavanem lapsevanema antud käskudest-keeldudest lihtsalt üle, sest “ta on ju vanaema”. Selliseid näiteid on terve internet täis.
    Muidugi, tunnen, et pean ära mainima ka selle, et minu arust on praeguse aja lapsevanemad lihtsalt oma laste küljes rohkem kinni kah, ka seetõttu ei pruugi vanavanemad oma lapsi rohkem näha.

    • Jaa, absoluutselt erinevaid stsenaariume on. Ma olen kuulnud lugusid, kus lapsel on näiteks muna või piima vms vastu mitte lihtsalt allergia vaid tõsine talumatus ja vanavanem ei pea sellest kinni, suhtudes sellesse hoolimatusega, et mis see üks muna siis teeb, ära tapab v? Kuigi tegelikult võibki tappa või vähemasti mõjuda väga kahjulikult. Kui selliselt pinnalt suhted rikutud saavad, siis on see täiesti õigustatud.

      Kui tegemist ei ole aga allergiaga vaid lihtsalt moodsama aja hoiakuga “meie lapsed kommi ei söö”, siis on piire hoopis raskem paika ajada.

      Mul endal on vanaema, kes meid söögiga üleliia ära on hellitanud. Ainult et mingeid komme ja küpsiseid ma ei mäleta. Saime ikka muud head ja paremat (ja saame siiani), nii öelda päris toitu. Veetsime terved suved vanaema juures. Mitte üksikud päevad või ööd vaid reaalselt terve suve (3 kuud). Ühel aastal läksin sügisel tagasi koju ja naabrinaine küsis, kas ma olin suvel vanaema juures nuumal 😀 Praegu vist oleks sellise söötmise tagajärg eluaegne vanaema juures käimise keeld. Või lubataks seda teha äärmiselt range järelvalve all.

      Ma olen väga rõõmus, et mina sain vanavanemate juures piisavalt palju aega veeta. Mäletan ka tüütut rohimist ja pesukausis nõude pesemist, aga häid mälestusi on kordades rohkem. Kahju, et paljud tänapäeva lapsed sellest kõigest ilma jäävad.

      • Ma võin eksida, aga mulle on jäänud mulje, et praeguse aja lastelt eeldatakse ja oodatakse kohati palju rohkem aktiivsust, mistõttu neile jääb muud aega vähemaks. Noh, et näiteks kui maavanaema isegi olemas on, siis ei saadeta last suveks sinna, vaid võimalusel pannakse laps linna suvelaagrisse ning muul ajal käiakse lapsega kõikjal mujal, et ikka võimalikult palju suve “ära” saaks kasutatud. Samas nähakse lapse soove palju rohkem olulisematena, kui minevikus – jällegi subjektiivne minu-arvamus – sest varasemalt tegid lapsed nii nagu vanemad tahtsid (“Sa lähed vanaema juurde ja punkt”), ent praegu küsitakse laste käest, kas nad tahavad minna, või veelgi enam – võetakse arvesse seda kui laps ütleb, et ta parema meelega üldse ei läheks.

        On see nüüd hea või halb, sõltub muidugi olukorrast. Kahtlemata on iga kogemus seda väärt ja kindlasti on see mingil määral kahetsusväärne, et lapsed enam nii olla ei saa. Teisalt aga jäljendab see olukord lihtsalt tänapäeva reaalsust, sest paljukest neid maavanaemasidki alles on (ja need, kes alles on, need käivad ka tööl).

        • Elu on muutunud jah, see on jumala tõsi. Mina lapsena ei käinud mitmes trennis ja huviringis. Ega ka laagrites või võistlusreisidel. Ja vanaema nüüd on mitu korda tagantjärele öelnud, et ega keegi tema käest ka küsinud, et kas me võime oma lapsed suveks sinu juurde tuua 😀 Meid kõiki, lapsi ja vanaemasid, seati fakti ette. Nii on ja punkt.

          Seda ma ei tea, kas need meie vanemad tol hetkel üldse aimasid, et ühel hetkel, kui nemad ise vanevanemad on, valmis oma laste suvekomandeeringuid “tagasi maksma”, ei pruugita samasugust “abi” enam vajadagi. Vähemalt on mulje jäänud, et valmisolek nüüd ise lapselapsi suveks enda juurde võtta on olemas.

          Kes teab, võib-olla oleks ma ka lapsena eelistanud just oma vanematega aega veeta, kui keegi oleks valida andnud.

          • Kuigi tahtmisest rääkides – minu vennapoeg ütles tollel ööseks jäämise õhtul ise kõva häälega välja, et vanaema, mulle nii meeldib sinu juures olla. Ja palus oma isa veel telefonitsigi, et ehk lubatakse kaheks ööks jääda. Aga isa ei lubanud. Nii et ei kuulata ka igas peres lapse soove.

  4. Niisama

    Mul just vastupidine kogemus vanavanemate ja lastega. Mäletan, et kunagi veetsime terved suvevaheajad vanaema juures ja tegime seda rôômuga. Praegu ei saa mehega SPAssegi minna, sest ema ja ämm ei paku kunagi, et hoiavad lapsi. Alati käib selline piinlik palumine, et olen juba loobunud. Meie siis palume hoidmist, mitte nemad. Jah, lapsed on väsitavad, aga vanaemadega nad jonnivad alati vähem ja on tegelikult väga kukupaid. Pole enam nii väiksed ka (4a ja 6a). Ju siis peame ise seda koormat kandma. Kuigi kahju, et seda sidet ei teki lastel, kui nad eemale tõrjutud on…

    • See on ka hästi kurb, kui vanavanemad ise ei taha sidet luua. Ometi on ju ka vanavanemad ise kunagi noored olnud ja peaks mäletama, et vanematel on kahekesi olemise aega ka tarvis. Kuigi kui lapsed pole oodatud ja võetakse vastu ainult äärmise vastutuleku korras, siis nad tunnetavad ühel hetkel selle ära ja ei tahagi minna.

  5. lendav

    Mu ema on mind palju aidanud. Aga ööseks olen saanud lastehoidu küll ainult ühe käe sõrmedel loetud korrad, sest “iga lita lakub ise oma kutsikad ja mind ei aidanud keegi”. Kuna me elame viimased 15 aastat (peale minu lahutust) lähestikku, on vanaema ikka aidanud lastele süüa teha või ahju kütta, kui ma päeva ajal pidin tööl või muidu ära olema, aga õhtuks pidin kindlasti tagasi olema. Mul on hea meel, et me emaga nii lähestikku elame, sest muidu oleks lastel kontakt vanaemaga nõrgaks jäänud. Mingid pikaajalisemad vanaema juures suvitamised oleks igal juhul juba eos välistatud olnud. Paar korda olen käinud mõnepäevasel matkal, siis oli küll suur organiseerimine, et laste isa sel ajal nende järgi vaataks. Üldiselt on siiski vanaema võtnud laste elust 1000x rohkem osa, kui nende isa või teine vanaema.

    Vanaema on suur rikkus. Vanaisa ka. Minu isa armastas ka oma lapselapsi, aga paraku ei sallinud ta minu laste isa, nii et laste väikelapseeas ma ei saanud sinna külla minnagi. Eks suhetel on alati 2 otsa ja igal osapoolel on võimalus suhteid rikkuda. Heaks läbisaamiseks peavad mõlemad pooled ikka parasjagu arukad olema.

  6. XX

    “Lapsed, kellele pole antud võimalustki vanaemaga tugevat suhet luua, nemad ei kannata, sest mida pole kogenud, sellest ei oska ka puudust tunda, kas pole?”
    See lause kriipis mind. Mul oli selline vanaema, kes ei hoolinud lastelastega koosolemisest. Suuremana sain ma teada, et selle taga oli see, et tema arvates võttis tema poeg (minu isa) endale vale naise. Vanaemaga saime kokku mõned korrad aastas paariks päevaks ja vanaema jäi veidi enne minu sündi pensionile. Väiksena ma kadestasin sõbrannat, kel tundus olevat raamatuvanaema. Nüüd suurena on mul lihtsalt kahju, et ma tegelikult oma vanaemast midagi ei teagi. Mul pole õrna aimugi, kuidas ta üles kasvas ja milline ta elu noorena oli.

  7. Mul on lapsed. Palun võta iseenda nõu kuulda ja hoia nendel teemadel suu kinni.

    Või no, kui sa tahad klikke ja melu ja kommentaariumi, siis kirjuta pealegi. Adekvaatsena see kahjuks ei mõju.

    • See on naljakas kommentaar. Arvamuse omamine on laste puudumisel keelatud? Sina ju tema peret ei tunne, ei tea miks vend last vanaema juurde ei luba jne. Oma kogemusest teisi jälgides võib kirjutada ikka, kui mitte muuks siis selleks, et ise lapsevanemaks saades lugeda ja pead vangutada, et küll oli mul ikka rumal arvamus. See kui sina end praegu kuidagi riivatuna tundsid ja pidasid vajalikuks teist rääkimast keelata, on küll sinu enda tragöödia.

      • Ei ole keelatud. Oma blogi, kes keelab. Aga hästi lolli mulje jätab. Arvajast.
        Kui ma oma (ja sõprade) tittedest midagi õppinud olen, siis see on – suud pidada. Vajadusel aidata, aga üldiselt suud pidada. Sest SA EI TEA, mis deemonid iga perekonda seesmiselt vaevavad ja kuidas nad nendega võitlevad. Sa näed vaid välist: lapsele keelatakse liiga vähe või liiga palju, temaga tegeletakse liiga palju-vähe, ta ei saa oma kooliasjadega hakkama või on superpüüdlik oivik, tal on sõltuvused A B C, ta ei liigu, ei loe, ei suhtle, ei ole kohtusetundlik, mida kõike veel. Aga sa ei näe, mis selle TAGA on. Ja siis sa avaldad arvamust, et lapsevanem võiks oma lapse panna trenni või kasvatada ühe- või teistsuguseks või olla vanavanemate vastu leebem või mis kurat veel. Ja see arvamus on SAJAGA MÖÖDA, aga sa ei tea, sest sa EI TEA.
        Ei, ma ei tea, miks keegi kedagi kellegi juurde ei lase. Aga ju selleks on põhjus. Mida mulle ei öelda. Ja ka selleks (mitteütlemiseks) on põhjus. Mis võib olla näiteks see, et kui mulle öeldaks, läheks ma sellest oma blogis jaurama.

        • Olgu! Nii võiks öelda iga asja kohta arvamuse avaldajale, et ole vait, sa ei tea midagi ja jätad suu pidades targema mulje. 😉

          • Eks kusagil on mõistlik piir, millal saab end asjatundjaks lugeda ja millal veel mitte. Ma mäletan aega, kui ma veel Eesti ettevõttetes töötasin. Ajakirjanduse eriala-artiklite peale pmst nuteti patja iga kord. MIKS nad ei võiks natuke eeltööd teha, asjadest kasvõi laias pildis aru saada, meie või mistahes teise ettevõtte käest küsida, kuidas asi päriselt on? Ehk – Eesti meediat loeti täiesti universaalselt lolliks, kes kirjutab, saamata üldse aru, millest. Ma kardan, et sama kehtib teistes valdkondades ka, olgu see meditsiin või metsandus või riigihaldus. Aga kui lubada kirjutada ainult asjatundjatel (kel üldiselt ei ole ei aega ega tahtmist), siis ei kirjuta üldse keegi. Ehk siis on äärmused: “lollid kirjutavad puhast jama” ja “keegi ei kirjuta mitte midagi”. Kuidas saaks kompromissile? Keegi ei tea.

        • Tavaline rasvatihane

          Oma venna perest vast inimene ikka teab või teab ema ise.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: