Oh, Swedbank, mu väike tobuke

Ma ei saa aru, miks pole veel ära keelatud laenude reklaamimine. Jah, sellisest lihtsast asjast ei saagi aru.

Alkoholi ja tubakat ei tohi reklaamida, hasartmängurlust ka mitte. Kuigi törts viina või pakk suitsu ei pruugi sugugi elu rikkuda sel viisil nagu üks napakas laenuotsus.

Täna saatis Swedbank mulle kirja teemareaga, mis lubab, et heade mõtete teostamiseks pakuvad nad mulle X eurot. No klõpsasin kirja lahti, sest kui keegi tahab härra Maurusele raha pakkuda, on härra Maurus alati kodus.

Aga mulle ei tahetud raha pakkuda. Mulle taheti pakkuda väikelaenu.

Noh okei, mulle pakutakse laenu. Mõtleme natuke sellele. Mul kulub raha, sul kulub raha, meil kõigil kulub mingite asjade peale raha. Aga miks tahetakse mulle pakkuda laenu, mis on kordades väiksem kui summa, mis mul sealsamas Swedbankis arve peal seisab?

Summa juures oli ka tärn. Kui kerida kirja lõppu, selgitab tärn, et pakkumine on tehtud, arvestades minu varalist seisu ja olemasolevaid kohustusi. Ahaa, et te väidetavalt olete vaadanud minu varalist seisu? Aga pakute mulle summat, mis mul olemas on? Tegelt? Miks?

Miks te üldse pakute mulle väikelaenu? See on ju selline rumala inimese laen. Ükski vähegi mõtlev inimene ei võta väikelaenu. Need intressid on ju nii kõrged.

Huvitav, milline üldse on see klient, kes vajaks ja kellel oleks mõistlik väikelaenu võtta. Ma kujutan ette, et see on inimene, kellel on suur probleem. Väikelaen on viimane võimalus, sest mitte ükski teine variant ei tule kõne alla. Kui põletavat probleemi ja nurkasurutu olukorda pole, siis mõistlik inimene ei võta mitte mingil juhul väikelaenu. Seda teeb ilma põletava vajaduseta ainult selline inimene, kelle enda majanduslik mõtlemine on pehmelt öeldes nadi.

Aga mida teeb Swedbank? Tuleb sajastega nina alla lehvitama ja napakaid ideid pähe panema. Selles kirjas on toodud mõned näited, mida väikelaenuna võetud summa eest teha saaks. Näiteks kodus remonti. Või osta mööblit, kodumasinaid. Või maksta ravikulusid. Guugeldasin, et näha, mida teised pangad soovitavad. LHV mainib näiteks ka ilukulusid ja reisimist.

Ma ei tea, minu jaoks kõlavad need ideed palju karmima halvale teele keelitamisena kui mõni reklaamkiri, mis ütleks näiteks: “Proovi seda uut Saaremaa viina!” Viina prooviks inimene ära ja paari nädala pärast on see lugu unustatud. Püsikulmude tätoveerimiseks  ja Tai reisi jaoks võetud väikelaenu maksab vaesem inimene aga tükk aega tagasi. Võib-olla mitu aastat. Tema elu ei oleks tegelikult kuidagi kehvem, kui ta neid kulme poleks tätoveerinud ega Tais käinud. Aga Swedbanki tobeda otsereklaami tõttu tegi ta idiootliku otsuse ja nüüd kannatab.

Ma ei näe rahakat inimest väikelaenu võtmas. Summa uue pesumasina jaoks on tal tõenäoliselt olemas. Seega peaks väikelaenu klient olema pigem vaene inimene. Kas on eetiline kutsuda vaest inimest üles laenu võtma, et osta uut mööblit või suurem telekas? Minu meelest mitte. Miks selline reklaam lubatud on, mina ei mõista. Tundub palju ohtlikum kui siidri või viina reklaamimine.

Olen kahevahel, kas kirjutada Swedbanki ja küsida, millise analüüsi põhjal jõudsid nad järeldusele, et mul võiks tarvis minna väikelaenu summas, mis mul mitmekordselt nende pangas arvel on, või unustada kogu lugu lihtsalt ära ja teha järeldus, et olen oma rahaasjad usaldanud puuduliku analüüsivõimega inimeste kätte. Et sellise laenu reklaamimine üldse eetiline pole, seda pole vist mõtet neile mainidagi. Aga miks seadusega sellist jama ära keelatud pole, ma küll aru ei saa.

Advertisements

40 kommentaari

  1. Eks nende laenu- ja krediitkaardipakkumiste pealt tuleb töötajate palk. Sellepärast pakuvad ka tellerid ALATI, kui ükskõik, millise probleemiga nende juurde minna, kohe laene, pensionifonde ja krediitkaarte. Ma ei tea, kas ma olen seda juba rääkinud (kummaline deja vu tunne on praegu), aga suvel oli mul olukord, kus mu pangakaardilt kanditi kõrvale (ilmselt krediitkaardi koode kasutades) üsna suur summa. Tormasin kohe panka kaarti kinni panema ja kui teller oli vastava toimingu teinud, asus ta kohe … mulle uut krediitkaarti pakkuma! See on pea sama absurdne kui jalutule SEB maratoni pääset pakkuda. Jube!

  2. murca

    Mina olen see rumal ja vaene, kes on võtnud väikelaenu. Täpsemalt – ma olen ostnud vajalikke asju järelmaksu peale. See on mu peamine viis suurte väljaminekute tegemisel. Mul on väga kehv enesedistsipliin ja ma elan enamiku ajast peost suhu. Alles viimastel aastatel on õnnestunud sisse seada harjumus koguda ja korrapäraselt kõrvale panna. Niiet kui mul on vaja uut kõlarit või hoopis töötavat pesumasinat, siis ma võtan selle järelmaksu peale.
    Ega see rahaline vahe nii suur nüüd ka ei ole – kas kogun natukese kaupa ette ja ostan asja või ostan asja ja maksan natukese kaupa tagasi.

    • murca

      Aga miks ta sind nii rumalaks peab, on tõesti müstika.

    • Väikelaenu pakkumine on minu jaoks tunnetuslikult reklaami abil mõttetute kulude tekitamine seal, kus vajadus tegelikult puudub. Lihtsalt möödaminnes osta uus mitmesajane (või kallimgi, ma ei tea, mis need maksavad) kõlar või reis Taisse, sest – oh, näed, Swedbank pakub laenu, on minu meelest tõesti ülim rumalus.

      Võtta järelmaksu peale pesumasin, sest vana läks katki ja uue jaoks raha lihtsalt hetkel pole – see on mu jaoks teine asi. On vajadus ja on sel hetkel parim võimalik lahendus, millele alternatiivi pole.

      Mu point on see, et väikelaenu võtmine ei tohiks olla möödaminnes tehtud kergekäeline otsus. Aga just selliselt antud reklaam seda serveerib.

  3. Mind ka natuke solvavad sellised pakkumised. Vaata kust poolt tahad, ikka on ju vale. Kui raha on, siis ei ole seda väikelaenu vaja. Kui raha ei ole, siis äkki ei oleks mõistlik endale selliseid kohustusi kaela võtta, et seda raha veel vähem oleks.

    Absoluutselt nõus, kui meil juba kahjulike toodete reklaam on keelatud, siis see võiks ka sinna alla kuuluda. Kellel tõesti vaja ju see leiab ilma reklaamitagi, nagu leitakse endiselt kasiinouksi või suitsupakke kassade juurest

  4. Hmmm… mina saan ka neid automaatpakkumisi, neid teeb ju masin, mitte inimene. Igatahes, kui mina käisin pangast uurimas, et mida ja kuidas ma peaks eluasemelaenu saamiseks midagi tegema, siis (väga sõbralik ja abivalmis) inimene tegi mõned arvutused ja andis teada, mis tingimustel ja mis suuruses ma üldse laenu saaks. Nagu hiljem välja tuli, oli pakutav summa ainult pisi-pisilt suurem kui see automaatpakkumine. Nii et küllap nad selle summa arvestada pelgalt kontole laekuvate summade ja olemasolevate (panga ees olevate) kohustuste järgi. Vähemalt minul tuli küll nende loogika järgi tehtud arvutuste ja automaatpakkumise võrdluses see välja.

    Moraalne küsimus, aga, kas üldse tohiks väikelaenu pakkuda…. Arvestades, et nad ise väga oma kliente sellega hirmutavad, et igasugused väike- ja kiirlaenud on saatanast, on see neist natukene jultunud küll. Teisalt aga – niimoodi nad endale raha teenivadki, sest pea iga kord kui on panka asja olnud, on mulle krediitkaarti pakutud. Mis siis, et ma iga kord ütlen, et ei taha; mis siis, et ütlen, et ei taha kõrgemat kuumakset (“aga see on vaid 1,.. eurot rohkem, ent MILLISED võimalused sellega tulevad”); mis siis, et väidan, et ei vaja seda. IGA kord pakutakse krediitkaarti.

    …. samas kui mulle öeldi sellesama sõbraliku teenindaja poolt, et laenuvõtmisel arvestatakse ka krediitkaardi olemasolu ja parem oleks, kui üldse mingeid laene, krediite vms asju poleks.

    • Jah, ma saan aru küll, et automaatselt saadetakse meilile. Aga nii suurelt organisatsioonilt ootaks juba enamat kui suvaline puusalt tulistamine. Tänapäeval on kogu andmetöötlus viidud täiesti absurdsele tasemele, aga Swedbank künnab ikka oma 90ndate tasemel radu.

      See, mida tellerid saavad, sõltub tõesti otseselt sellest, mida ja kui palju nad pähe määrivad. Kui nad pakuvad krediitkaarti, pensionisammast jmt ja see vastu võetakse, saavad boonust. Kui nad sulle IGA KORD neidsamu asju ei paku, saavad sõimata. Päriselt.

      • Mhmh, seepärast kaalungi oma põhipanganduse üleviimist LHVsse 😀 Mul on kõrini iga kord (noh, kord aastas ikka) taidlemast, et ma ikka tõesti ei soovi krediitkaarti.

    • Xavi

      Ma just hiljuti viisin igapäevapanganduse üle LHV-sse. Mitte seepärast, et mulle krediitkaarti pähe määritakse (see oli mul juba olemas), vaid seepärast, et Swedbank muutis krediitkaardi tingimusi ebasoodsamaks: varasema 30-päevase intressivaba perioodi asemel hakkas intressiarvestus peale kalendrikuu lõpus. Mis iseenesest polegi NII hull. Aga mind ajas kettasse see, kuidas nad seda põhjendasid. See tegevat kliendil elu mugavamaks. Selline õilis põhjus siis. Kui juba selliseid mullikesi suust välja aetakse, siis head aega, Swedbank!
      Aga krediitkaart on küll minu meelest väga abiks asi. Kuidas ma siis muidu netist asju tellin. Või välismaal autot rendin.

      • “Teeb kliendi elu mugavamaks” on vist “rahva tungival nõudmisel” tänapäevane versioon.

      • Mul pole hetkel palju liikumist või tellimist, seega puudust ei tunne (aga olen nõus, et tegelikult vajalik kaardike) – lihtsalt: ma ütlen, et ei taha ja NEMAD veel ütlevad, et krediitkaart KINDLASTI läheb tulevikus laenu taotledes arvesse, ja samal ajal pakuvad mulle krediitkaarti 😀 Sõbrannale veel räägiti, et parim oleks tal üldse laenu võtmise ajaks krediitkaart kinni panna, nii et… ma leidsin, et nad on ise segaduses, mida nad tegema peavad.

        • Tegelikult saab edukalt elada ka ilma krediitkaardita. Tänapäeval ju kõigil deebetkaartidel krediitkaardi omadused olemas. Kui ei soovi kulutada raha, mida sul tegelikult pole, saab hakkama ka ilma.

          • Xavi

            LHV deebetkaartidel küll pole krediitkaardi omadusi.

            • Sel juhul on tõesti vajalik ka eraldi krediitkaart. Swedis pakuvad deebetkaardina MasterCardi. Sellega saab kõike teha, välja arvatud krediidi võtmine. Kuigi kes teab, äkki on soovi korral ka see võimekus. Mina saan kõik oma online-ostud sellega igatahes tehtud ja krediitkaardi järele otsest vajadust küll pole. Kasutangi vaid seda hüve, et krediitkaardiga makstes saab vidinale pooleaastase garantii.

            • mar

              Muidugi on LHV deebetkaartidel krediitkaardi omadused

              • Xavi

                OK, siin on kaks asja segi läinud.
                1. LHV-l oli varem olemas multifunktsionaalne pangakaart, milles olid ühendatud deebetkaart ja krediitkaart. See oli seotud kahe kontoga ja maksmisel sai valida, kas kasutada deebetkontot või krediidikontot. Augustis 2016 ütles LHV, et lõpetab nende kaartide väljaandmise (hetkel on nende kaartide info veel LHV veebilehel olemas: https://www.lhv.ee/et/kaks-kontot-kaardil).
                2. LHV-l on MasterCardi deebetkaart, millega saab tõesti ka internetis ostude eest tasuda.

                Kui ma ütlesin, et LHV deebetkaartidel pole krediitkaardi omadusi, siis pidasin silmas seda esimest, tänaseks kadunud kaarti. Kristallkuulil oli õigus, et “tänapäeval ju kõigil deebetkaartidel krediitkaardi omadused olemas”. Swedbanki vastava kaardi nimes on veel viide neile omadustele kui millelegi uudsele (Deebetkaart Pluss), LHV kaardi nimes aga ühtegi viidet pole.

                Minu jaoks jääb veel küsimus, kas deebetkaardiga internetist ostmisel kehtib samasugune tarbija kaitse nagu krediitkaardiga ostmisel. Mul on mitu korda juhtunud, et kaupmees on broneerinud suurema summa kui tohiks või kaardiga ATM-ist sularaha võttes ei tulnudki midagi automaadist välja, kuid kontol summa broneeriti ikkagi. Kõigil juhtudel on pangale kirjutamise järel broneering kustutatud. Deebetkaardi puhul ei broneerita samamoodi kui krediitkaardi korral, seal läheb kohe summa arvelt maha.

                • Hel.

                  Broneeritakse ikka ja ei lähe midagi kohe maha. Pealegi jääb alati võimalus tehing vaidlustada.

        • Xavi

          USA-s pidi nii olema, et kui hakkad eluasemelaenu võtma, siis klient, kellel pole kunagi krediitkaarti olnud, on panga jaoks kahtlasem. Sest krediitkaart, täpsemalt selle kasutamise ajalugu näitab ära kliendi finantsdistsipliini. Kui klient on usinalt krediitkaarti kasutanud ja kõik summad õigel ajal tagasi maksnud, siis tal on good credit history.
          Teisalt ma pole üldse kindel, et LHV sulle, KKI, samamoodi ei hakka krediitkaarti ja muid laene pakkuma. Kaubanduskeskustes nad ju oma pensionifonde müüvad väga usinalt (ehkki jah, LHV pank ja LHV pensionifondid pole üks ja sama asutus).

          • Tom

            Ameerikamaal tõepoolest on inimene kes krediitkaarti ei oma äärmiselt ebausaldusväärne, peaaegu terroristiga sama pulga peal 🙂

  5. Pean ära ütlema, et minu elu on püsikulmude tõttu küll märksa parem – inimese nägu on kogu aeg peas 😀 Aga laenu ma selle jaoks tõesti ei võtnud.

    • 😀 Ei halvusta üldse püsikulme! Aga elu ja surma küsimus see ju tõesti pole, et laenu võtta.

      • mummi

        Minule lähedane inimene võttis väikelaenu kui isa ootamatult suri. Ei olnud seda raha tagataskust võtta ja küla pealt ka otsima ei läinud. Peab aasta maksma kokku, aga need kuumaksed jalust nõrgaks ei võta.

        • Ettenägematusi tuleb ette ja vahel on vaja laenu võtta, seda ma sugugi ei eita ega halvusta.

          Aga möödaminnes laenu pakkuda, sest, noh, võta ikka, võta siis ka, kui hädavajadust pole…see ei ole õige. Natuke on isegi pahatahtlik mu meelest.

  6. K

    Mul tekib alati tunne, et milleks seda krediitkaarti veel vaja peaks olema. Tegin juba aastaid tagasi selle nn pildikaardi ja välismaal reisides toimib alati, lisaks välismaa netipoed. Kasutan oma raha, mitte mingi morvarliku intressiga krediiti.

    • Pangad on kavalad. Minul näiteks on krediitkaart olemas, aga ma kasutan seda ainult ühel kindlal põhjusel – kui sellega mingi vidina ostad, kaasneb automaatselt pooleaastane garantii, mida tavalise deebetkaardiga ostes ei lisandu. Osade krediitkaartide puhul on reisikulude tasumisel kaasas ka veel tasuta reisikindlustus. Need on üsna väärt hüved tegelikult. Aga neid saab kasutada ka nö võlgu võtmata, kui kannad krediitkaardile oma raha 🙂

    • mina olen oma töömõõnadest krediitkaardiga üle tulnud (noh, kui ootamatult ei ole üks-kaks kuud ühtegi tellimust ja säästud saavad otsa). see on aidanud tuttavate tüütamist vältida. parem maksan siis juba intressi kui et norin kogu aeg teistelt laenu. ja esimese suurema laekumisega maksan hoobilt krediidkaardi võla kinni, et kauem intressi ei koguneks (aga mul on ka üsna piiratud mahuga krediitkaart, 600 eurot, selle jaksan ma tõesti esimese suurema laekumisega uuesti kinni maksta).

  7. väikelaenul on vast point siis, kui mingi kulutus on vaja KOHE teha, aga sissetulev makse viibib.
    no nt kui mul on vaja teha FIE maksude makse eelmise aasta eest, mingi paarituhandene litakas korraga – ja siis peaks selguma, et arve, mis minuteada oleks pidanud enne maksumaksmise aega mulle ära makstama, jäi postis toppama (jaa, ka tänapäeval on neid, kellele tuleb paberarveid esitada) ja seepärast tuleb ka see raha kuu aega hiljem sisse (sest maksetähtaeg hakkab tiksuma alates sellest, kui arve kliendile kohale jõudis, olenemata sellest, millal ma ta välja saatsin).
    siiani olen õnneks kuidagi teisiti hakkama saanud, küsides kelleltki tuttavalt laenu kuni arve laekumiseni – aga peab tunnistama, et sellises olukorras ei tundu ka panga väikelaen nii halb mõte. sest nii kiiresti tagasi makstes ei jõua intressi väga palju koguneda.

    • Ja jällegi – minu jaoks kirjeldasid sa eriolukorda, möödapääsmatust 🙂 Mitte seda, mida Swedbank pakub. Et näe, osta uus diivan või mine hambaid valgendama. Mis siis et sul selleks tegelikult raha pole.

  8. Tom

    Täiega nõus. Olen alati imestanud, et milline normaalses olukorras inimene võtaks väikelaenu. Ainus võimalus tundubki olevat hullus rahahädas miinimumpalka teeniv kodanik, kelle seljast pank üritab viimast nahka võtta enne kui too lõplikult hingusele läheb. Reklaamis soovitatud tarbimislaen on iseenesest mõttetuim võimalik raha magamapanemise meetod kui hasartmängud välja jätta.

  9. Bat

    Raha on kaup, rahal on hind ja rahal võib olla juurdehindlus täpselt nagu piimal, saial ja Gucci kotil. (Muidugi erinevalt piimast, saiast ja Gucci kotist on see “juurdehindlus” kergesti välja arvutatav). Mingil põhjusel mõjub inimestele see kui kaubaks, mida müüakse on raha, lõpmatult šokeerivalt, samas piima, saia ja Gucci koti juurdehindluse üle ei kipu keegi eriti pikalt juurdlema. Ilmselt liigitub sündroomi, mida ei tea, see ei saa ka haiget teha, alla. Niisiis – palun põhjendage, miks on raha müümine ebaeetilisem, kui Gucci koti?

    • öm, Gucci koti reklaamid ei lajata mulle regulaarselt postkasti, pangalaenu omad küll.

      • Bat

        Minu postkastis (pean silmas seda, kuhu paberkirjad tulevad) on nüüd finantsasutuste pakkumisi ikka ülivähe võrreldes toidupoodide ja ehituspoodide poolt saadetava reklaamiga, aga see ei olegi minu küsimuse mõte. Küsimus on ikkagi see, et miks on siinse blogija ja teiste kommenteeriate arvates raha müüa vähem eetiline, kui muud kaupa – saia, leiba, piima, ravimeid, aiapäkapikku, Gucci kotti, kristallist pingviini, reisi, kontserdipiletit jne?

        • Palju saab selgemaks, kui loed postituse esimesest reast kaugemale.

          • Bat

            No refereerime – kodanik x kurdab, et pank x pakkus talle kallist laenu, kuigi tal ei ole laenu vajadust, lisaks sellele leiab ta, et kuna laen on kallis on selle pakkumine ebaeetiline. Siis tuleb kodanik y ja küsib kodanik x käest, miks teeb laenupakkumise kõrge hind, või et pakkumine tehti hetkel kui seda otseselt vaja pole, selle ebaeetilisemaks kui teiste kõrge hinnaga toodete pakkumine isikule, hetkel kellel seda otseselt vaja pole. Kodanik x leiab, nagu iga teine keskmine eesti blogija, et näed – ei nõust ja ei kiida, järelikult ei oska lugeda. Kodanik y kibeleb hirmsasti kirjutama, et mõtle natuke, palju saab selgemaks, aga see oleks ju inetu.

            • Kodanik x kirjutas, et pank pakkus talle kallist laenu, mille sihtrühma ta lihtsalt ei saa kuuluda – tal on see raha olemas.

              Järelikult on selle laenu sihtrühm teistsugune – vaesem ja rahaga mitte väga hästi ringikäiv kodanik y. X arvab, et y-le ei tohikski taolist, väga kallist teenust pakkuda, sest väiksema sissetuleku ja oma majandamisoskuse tõttu tuleks tal kallitest finantsteenustest hoiduda.

              Kallite laenutoodete tarbimisega saaks hästi hakkama pigem selline inimene, kes oskab rahaga ringi käia või kellel on rohkem raha kalleid teenuseid tarbida. Kallis finantsteenus, nagu iga teinegi tegelikult üle jõu käiv kulutus muudab y-i rahalise seisu veelgi kehvemaks kui tal oli enne laenu võtmist. Järelikult on sellise inimese laenuvõtmisele utsitamine lihtsalt ebaeetiline. X-i arvates. Ei pea nõustuma, kui ei arva nii. Aga mõttekäik on selline.

              Laenude reklaamimine per se ei ole halb. Halb on kallite laenude pähe määrimine vaesele inimesele, kes peaks oma kulude osas väga hoolikas olema.

  10. Jekaterina

    Täiesti nõus sinu mõtetega. Ma arvan, et siinkohal on kõige õigem tsiteerida klassikuid “lollide käest tulebki kõik raha ära võtta”.
    Aga selles osas, et pank kontrollib oma pakkumisi, pole ma üldse kindel. Näiteks olen saanud automaatse laenupakkumise internetipanka ajal, kui just töökohta vahetasin (teadagi ei saa mingit laenu, kui pole tööl vähemalt katseaja lõpuni olnud).

  11. Bat

    Ehk sa ütled, hea blogija,, et rikkale on kalli laenu/finantsteenuse müümine/reklaamimine/müüa üritamine aktsepteeritav, aga vaesele inimesele mitte ja see tuleks ära keelata – kohe seadusega. Väga huvitav, aga kuidas on lugu teiste toodetega, sest laen ehk raha on ju täpselt samasugune toode nagu kõik muud. Milliseid tooteid/teenuseid siis oleks seadusega lubatud vaestele inimestele müüa/reklaamida ja milliseid mitte? Ja kuidas tagada see, et vaene ise ei prooviks osta asju, mis on kallid?

    • Ma, hea lugeja, ütlen jah. Vaata, hoolimata sellest, et õlle või viina reklaami nägemine ei teeks minust isiklikult alkohoolikut, on see ikkagi keelatud, sest nõrgemale, haavatavale grupile mõjub see halvasti. Ehk et vahel tehakse seadusi nii, et ei lähtuta tugevamatest, vaid nõrgematest.

    • Lihtsasti on see, miks kallid finantsteenused peaks keelatud reklaami alla kuuluma selgitatav nii et kui inimene ostab kallima saia kui ta eelmisel nädalal ostis, siis see talle pikas perspektiivis suuri probleeme ei too. Kui inimene võtab mõtlematult väikelaenu, et minna nt Türgi päikesereisile, mida ta endale muidu lubada ei saaks või ei oskaks, võib ta sattuda õige varsti majanduslikesse raskustesse. Reis Türki või kallid mürasummutavad kõrvaklapid(tean, et selliseid on ostetud järelmaksuga) või uued tissid vms ei ole hädavajalik kulutus. Kui majanduslik seisund ei võimalda, tuleb oodata, kuni hakkab võimaldama või arvestada sellega, et makseraskustesse sattudes, muutub elu veel vähem rahuldavaks. Ehk et kõrge intressiga väikelaenude pakkumise reklaam ei ole kohe kindlasti sama, kui muude kalliste kaupade reklaamimine. Tegemist on eetikaküsimusega, ettevõttel kas on eetika või ei ole.

  12. Vaseliinika

    Jubedalt inimesi ärritab, kui mingi pank pakub laenu näiteks tarbimiseks, no las pakub, miks te kujutate ette, et see on ebaeetiline ja tuleksära keelata, samahästi võiks reklaami kõik ära keelata kui ebaeetilise ja ahvatleva.
    Muidugi tore on vaadata kuidas kõik parves kaasa noogutavad. 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: