Oh, Swedbank, mu väike tobuke

Ma ei saa aru, miks pole veel ära keelatud laenude reklaamimine. Jah, sellisest lihtsast asjast ei saagi aru.

Alkoholi ja tubakat ei tohi reklaamida, hasartmängurlust ka mitte. Kuigi törts viina või pakk suitsu ei pruugi sugugi elu rikkuda sel viisil nagu üks napakas laenuotsus.

Täna saatis Swedbank mulle kirja teemareaga, mis lubab, et heade mõtete teostamiseks pakuvad nad mulle X eurot. No klõpsasin kirja lahti, sest kui keegi tahab härra Maurusele raha pakkuda, on härra Maurus alati kodus.

Aga mulle ei tahetud raha pakkuda. Mulle taheti pakkuda väikelaenu.

Noh okei, mulle pakutakse laenu. Mõtleme natuke sellele. Mul kulub raha, sul kulub raha, meil kõigil kulub mingite asjade peale raha. Aga miks tahetakse mulle pakkuda laenu, mis on kordades väiksem kui summa, mis mul sealsamas Swedbankis arve peal seisab?

Summa juures oli ka tärn. Kui kerida kirja lõppu, selgitab tärn, et pakkumine on tehtud, arvestades minu varalist seisu ja olemasolevaid kohustusi. Ahaa, et te väidetavalt olete vaadanud minu varalist seisu? Aga pakute mulle summat, mis mul olemas on? Tegelt? Miks?

Miks te üldse pakute mulle väikelaenu? See on ju selline rumala inimese laen. Ükski vähegi mõtlev inimene ei võta väikelaenu. Need intressid on ju nii kõrged.

Huvitav, milline üldse on see klient, kes vajaks ja kellel oleks mõistlik väikelaenu võtta. Ma kujutan ette, et see on inimene, kellel on suur probleem. Väikelaen on viimane võimalus, sest mitte ükski teine variant ei tule kõne alla. Kui põletavat probleemi ja nurkasurutu olukorda pole, siis mõistlik inimene ei võta mitte mingil juhul väikelaenu. Seda teeb ilma põletava vajaduseta ainult selline inimene, kelle enda majanduslik mõtlemine on pehmelt öeldes nadi.

Aga mida teeb Swedbank? Tuleb sajastega nina alla lehvitama ja napakaid ideid pähe panema. Selles kirjas on toodud mõned näited, mida väikelaenuna võetud summa eest teha saaks. Näiteks kodus remonti. Või osta mööblit, kodumasinaid. Või maksta ravikulusid. Guugeldasin, et näha, mida teised pangad soovitavad. LHV mainib näiteks ka ilukulusid ja reisimist.

Ma ei tea, minu jaoks kõlavad need ideed palju karmima halvale teele keelitamisena kui mõni reklaamkiri, mis ütleks näiteks: “Proovi seda uut Saaremaa viina!” Viina prooviks inimene ära ja paari nädala pärast on see lugu unustatud. Püsikulmude tätoveerimiseks  ja Tai reisi jaoks võetud väikelaenu maksab vaesem inimene aga tükk aega tagasi. Võib-olla mitu aastat. Tema elu ei oleks tegelikult kuidagi kehvem, kui ta neid kulme poleks tätoveerinud ega Tais käinud. Aga Swedbanki tobeda otsereklaami tõttu tegi ta idiootliku otsuse ja nüüd kannatab.

Ma ei näe rahakat inimest väikelaenu võtmas. Summa uue pesumasina jaoks on tal tõenäoliselt olemas. Seega peaks väikelaenu klient olema pigem vaene inimene. Kas on eetiline kutsuda vaest inimest üles laenu võtma, et osta uut mööblit või suurem telekas? Minu meelest mitte. Miks selline reklaam lubatud on, mina ei mõista. Tundub palju ohtlikum kui siidri või viina reklaamimine.

Olen kahevahel, kas kirjutada Swedbanki ja küsida, millise analüüsi põhjal jõudsid nad järeldusele, et mul võiks tarvis minna väikelaenu summas, mis mul mitmekordselt nende pangas arvel on, või unustada kogu lugu lihtsalt ära ja teha järeldus, et olen oma rahaasjad usaldanud puuduliku analüüsivõimega inimeste kätte. Et sellise laenu reklaamimine üldse eetiline pole, seda pole vist mõtet neile mainidagi. Aga miks seadusega sellist jama ära keelatud pole, ma küll aru ei saa.

• Posted in: Uncategorized