Tee tööd, siis tuleb reisimine

Londoni seekordsed seiklused hakkavad läbi saama. Siia kirjutada pole jõudnud ei Londonist ega muust. No pole aega, noh.

Seekord viibisime Londonis tervelt nädala ja selle jooksul jõudis palju. Saabusime eelmise nädala teisipäeval. See oli meil täiesti vaba päev, aga tamp oli ikkagi taga, sest pidime oma kaks külaliskorterit vastu võtma. See tehtud, läksime sööma samma kaubanduskeskusse, kus asub kasiino, kus töötama hakkasime, ja päris mitu head söögikohta.

Ma kunagi kevadel kirjutasin, et ma pean naermise registrit, mäletate? Plaanisin hakata kirja panema kõik need korrad, kui ma südamest naeran. No nii kõvasti, et pisarad silmis. Ma olen üsna suur naerja nimelt, aga sellist huumorit, et ma täiesti ennastunustavalt naeran, nii et enam kuidagi olla ei saa, juhtub võrdlemisi harva. Seekord sain jälle uue intsidendi kirja.

Hakkasime söögilauas meenutama, kuidas me ikkagi neid Londoni kodusid vastu võtmas käisime. Algul maandusime meie kolme korteris ja panime kõik suured kohvrid sinna ära. Teise kohta pidi ööbima jääma esialgu Kristjan üksinda ja nii me läksimegi neljakesi seda vastu võtma, kaasas ainult üks seljakott. Arutasime, mida võis see keskealine paar mõelda seltskonnast, kes on nädalaks neilt maja rentinud ja tulevad kohale kolm meest, üks naine ja kogu pagasiks ainult üks seljakott. Kusjuures enne kui üürijad minema läksid, tegi Kristjan veel seljakoti pealt lahti ja sealt vaatas vastu kaamera (sest me teeme tööna kasiinos telelauda). Kogu see meenutamine oli nii naljakas, et ma reaalselt oleks laua alla veerenud suurest naerust.

Sellised tiimi bondimise hetked on kõige paremad. Kõigil on tuju hea ja nalja saab palju. Meil käibki 24/7 üks suur naermine. Näiteks Kristjani päev läks heaks juba Tallinna lennujaamas. Ta jäi juba eelmise reisi ajal silma kui hull telefoni laadimissõltlane. Igal võimalikul ja võimatul hetkel laadis ta telefoni, sest aku ei pidanud sugugi hästi vastu. Meestel jäi see meelde ja Tallinna lennujaamas andsid nad Kristjanile üle kingituse – uue telefoni. See oli väga emotsionaalne ja tore hetk, poeta või pisar.

Minu hetk tuli õhtul kaubanduskeskuses pärast õhtusööki, kui hüppasime läbi kohvrite poest. Mul on nimelt juba pikemat aega olnud plaan endale uus käsipagas osta. Selline ilus, mis oleks ka vastupidav ja mahuks mõõtudesse. Aga ega ma ise ju ometigi raatsi eriti kallist osta! Poes küsisid mehed minult, millise ma valiks ja kui ma olin oma eelistuse öelnud, ostetigi see mulle ära! Oehhh! No küll oli jälle tore ja emotsionaalne. Sain endale väga edeva türkiissinise ja tugeva kohvri, mis rullib moodsalt neljal rattal.

Edasi oli plaanis ka kasiinost läbi käia. Paluks kõigil kasiinovastastel nüüd eriti tähelepanelikult lugeda, sõltlane kirjutab asjast!

Vaatasime tööpaiga üle ja mõtlesime ära mängida ka oma 20 naela slottides, nagu plaanis oli. Panime raha sisse ja hakkasime kordamööda toksima. Proovisime erinevaid mänge ja kuidagi nagu ei edenenud. Kuniks hakkas järjest paremini edenema. Meil oli nii palju rõõmu ja kilkamist (seda tegin ilmselt mina üksinda), et meie ümber kogunes ühel hetkel juba pealtvaatajaskond. Ilmselt arvasid, et tõmbasime seal tuhandeid välja. Kuigi tegelikult ei tõmmanud. Me võtsime raha välja, kui olime 20 naelast 90 teinud.

Edasi otsustasin mina ennast kasiinos kasutajaks registreerida, sest siis saab ka tavaliselt mingit boonust. Nii oligi. Sain mingid kaks ümmargust kuldmünti, millega võis otse õnneratta juurde suunduda. Õnneratta juures ei pidanud isegi midagi kuhugi panustama või ära arvama. Diiler võttis mündid vastu ja ütles, et igal juhul saab midagi võita, kui ei keeruta välja valget värvi. Seda oli terve suure ratta peale ainult üks vahekene. Sama palju nagu mustagi, mis tähendas peaauhinda. Peaauhinnaks oli combo kõigist auhindadest, mida ülejäänud värvidega võita sai.

Ma tegin kaks ringi ja sain esimese hooga kaks 5-naelast söögikupongi, mis on väga praktilise väärtusega, sest kasiino tööpäevadel saab sealt kanatiibu või burgerit osta. Nii et kaks õhtusööki olid mul juba soolas. Teine keerutus tõi Bluetooth kõlari, mida mul samuti veel olemas polnud.

Nüüd mõtlesid mehed, et nemad ka siis registreerivad end ära. Said nemadki kõik oma kuldmündid kätte. Meile tuli veel söögikuponge, lisaks kaardipakk ja kaks korda keerutati välja ka valge 😀 Aga! Kristjanil õnnestus välja keerutada ka kõige suurem üksik auhind, mida üldse võita oli võimalik. 600 naela maksev šampus. See on uhkes sametkarbis, kuldne ilus pudel, väga elegantne värk! Kõik rõõmustasime hullult. Kristjan kinkis selle teistele meestele, tänutäheks telefoni ja no üldse kõige ägeda eest, mis meil kõik olnud on ja mis alles tulemas. Otsustasime selle šampuse ära juua siis, kui meie esimene oma üritus edukalt möödunud on.

Pole paha saak selle lühikese kasiinokülastuse kohta, haha.

Edasi läksime mingisse kohalikku pubisse õlut jooma. Pubi oli selline, kust oli kunagi tuule tiibadesse saanud Iron Maiden. Seal oli ka piljardilaud ja mina muidugi tahtsin mängida. Reeglid olid sellised, et oma nimi tuli tahvlile kirja panna ja mängida sai sellega, kes eelmise mängu võitnud oli. Ei mingit oma sõpradega mängimist! Selles mõttes oli väga lahe. Ma mängisin mingi mehega, kes poole mängu pealt musta sisse kupatas. See tähendas, et sain ühe mängu veel teha. Teiseks vastaseks oli mingi lätlane kusjuures. Ta jäi vahepeal kaotusseisu ja tema sõbrad eemal irvitasid kõva häälega. Lõpuks ma siiski kaotasin, sest ma pole nii ammu mänginud! Oleks paar mängu veel teha saanud, oleksin korralikult soojaks saanud ja küllap ka vääriline vastane olnud.

Ülejäänud päevadel päevasel ajal viibisin mina muidugi kogu aeg korteris arvutis, sest oma päevatöö tahab ju tegemist. Ärkasin kohusetundlikult kell 7 kohaliku aja järgi, et oleksin Eesti aja järgi 9 paiku tööhoos. Nii et kokkuvõttes oli see jälle üks intensiivne nädal.

Kolmapäeval sain aga Marisega kokku. Kui ma mõnikord mõtlen, et mu blogi toob mulle igasugust jama kaela, siis tegelikult on igasugust positiivset värki ka kaela toonud! Maris on kindlasti üks neist.

Kohtusime kesklinnas ja suundusime restorani nagu peened prouad muiste. Sõime ja jõime punast veini. Saime küll varakult kokku, aga mingil arusaamatul põhjusel heas seltskonnas kell lihtsalt tuiskab halastamatu kiirusega. Nii et kella 11ni restoranis jutustada ei olnud mingi küsimus.

Neljapäeval mängisime oma tiimiga pokkerit. Võitjale oli välja pandud 20 naela ja sellele pöörasin ma tähelepanu alles siis, kui avastasin end heads upist, vastaseks Koit, kes mängis elus esimest korda niimoodi päriselt pokkerit. Vedas mul 😀

Samamoodi tore oli laupäev, kui läksime päeval turisti tegema. Käisime Briti muuseumis, jõime Big Beni juures õlut, sõime lõunaks fish and chipsi, vaatasime kuninganna lossi ja jalutasime niisama vihmas. Ka raamatupoes käisime. Muretsesin sealt endale imenunnu Sherlock Holmesi Baskervillede raamatu. See on ainus Sherlock Holmesi raamat, mis mul mingil põhjusel veel lugemata on.

Õhtul sain Riinaga kokku. Tema on teine õnnistus, mis tänu blogile kaela sadas. Juba palju aastaid tagasi. Eelmisel korral Londonis käies mul temaga kohtuda ei õnnestunudki, aga seekord läksime välja. Üks tema sõber oli ka kaasas. Käisime kahes sellises veidras paigas. Mitte klassikalises pubis või baaris. Hoopis sellises urka moodi kohas, aga mitte ohtlikus, vaid lihtsalt sellises veits hipilikus asutuses.

Esimeses kohas vaatasime kahte bändi. Üks bänd koosnes prantslastest. Nad mängisid igasuguseid puhkpille ja kaks trummimeest olid ka. Üks mängis basstrummi või kuidas neid nimetataksegi, teisel olid taldrikud nahkrihmaga kaelas. Mind panid eelkõige need trummimehed mõtlema. Ärinaine minus hakkas kohe efektiivsusele mõtlema. Oleks neil korralik trummikomplekt, ei oleks kahte trummarit ju vajagi… Aga ega vist kõik asjad siin maailmas peagi maksimaalselt efektiivsed olema. Üritan ennastki viia sellele lainele, et kõike ei pea pidevalt nii pragmaatiliselt vaatama. Mõnda asja ei pea tegema või tegemata jätma sellepärast, et see on kallis või pole mõistlik. Mõnda asja võiks teha lihtsalt sellepärast, et see on lõbus. Jätku ma see endale meelde.

Teine asi, mida seda bändi vaadates mõtlesin, oli see, et üks kuttidest nägi välja nagu noor Bill Gates. Riina sõber Luke oli selline hästi äge ja põnev. Tal olid vahepeal mingid täiesti sürrid küsimused ja mõtted. Mu tähelepaneku peale vaagis ta, et aga mõtle kui see olekski Bill Gates… Jõudsime järeldusele, et siis oleks põhjendatud ka kahe trummariga priiskamine.

Mulle meeldis, et seekord Londonis on olnud inimestega suhtlema hakkamine kuidagi nii sundimatu ja lihtne. Eriti neil pidudel. Ma sain seal urka juures õues jutu peale ühe selle prantslaste bändi liikmega ja mingi itaallasega, kes ka seal hängis. Rääkisime pikalt ja laialt, tõeliselt tore oli. Kuidagi on nii, et Eestis juhtub selliseid vestlusi väga harva. Vähemalt minuga.

Teises kohas oli üldse huvitav. Seal oli ikka igasugust rahvast. Võis leida mingi mulletiga tüübi ennastunustavalt tantsimas. Mingeid selliseid vintage retrotsikke, kellel lohvakas nahktagi seljas. Valge maikaga veits Freddie Mercuryt meenutava pika mehe. Ühe teise pika mehe, kellel olid hästi suured ja uhked lokid ja hästi silmatorkav kaabu. Kusjuures nägu oli tal tervenisti kaetud mingi sädeleva kreemiga. Terve nägu sädeles. Ise oli hästi tõsine ja purjetas seal rahva vahel tähtsalt ringi. Samas olid seal ka pulksirge seljaga sakslased. No vähemalt üks, kes üritas oma sõbraga ka meie seltskonda imbuda, aga meil oli nendetagi lõbus. Ühesõnaga, seal võisid kõik olla sellised nagu ise tahtsid ja keegi ei vaadanud kedagi imelikult. Nii vaba ja chill. Sellisesse kohta viitsiks isegi veel välja minna.

Tööd teha oli ka tore. Mul õnnestus tööl olla sellise mängu juures, kus mängisid kohalikud kuulsused heategevuslikku ühelauaturniiri. Ega nad nägupidi mulle midagi öelnud. Aga kui Heimar tähelepanu juhtis, et kuule, kas mõni su jalkamees ka äkki siin on, siis ma hakkasin mõtlema, et oota….seda kaitsjat ma ju tõesti tean! Okei, ta pole küll selline mängija, kelle ma nägupidi ära tunneks, aga vähemalt kindlasti ma tean, kes ta on. Autogrammi ma küsida ei saanud ja ega poleks julgenudki vist. Aga ikkagi! Nii et selline kogemus saab ka kasti linnukese.

Ühesõnaga, üks väga mõnus tööreis saab kohe selja taha. Järjekordselt. Varem mulle pole London üldse meeldinudki, aga nüüd on ikka täitsa meeldima hakanud. Samas ma ei tea, millal ma siia jälle satun. Vähemasti enne novembrit mitte. Kuid selle eest on veel enne seda ees Bukarest, Malta, Bratislava, Barcelona, Brasiilia ja juba on juttu olnud ka USA-st. Vähemalt kaks reisi tahaks sel aastal ka väljaspool tööd teha ja kes teab, äkki on lisandumas siiski ka veel tööreise 🙂

Living the dream? Hell yeah 🙂

Advertisements

5 kommentaari

  1. Avvv, nii armas, et Kiku eest hoolitsetakse :D!

  2. Vaseliinika

    Su suhtumine reisimisse on kuidagi fookusest väljas kuidagi liiga tähtis ja oluline. Asja mõte oli töö, aga kodus saab samamood peale tööd kasiinos vedeleda, hotellis ööbida, veini juua ja ilusaid inimesi kohata sripiklubi ukse taga ei pea ju reisima ja ega nad halvemad pole, kuid võibolla tunduvad, sest siin on nad liiga lihtsalt kätteasaasavad. 🙂

    • Minu jaoks ongi reisimine väga tähtis, sest mulle väga meeldib. Inimeste fookused on erinevad. Kellele ei meeldi reisimine, selle võib muidugi tunduda fookusest väljas.

      Ma olen Eestis ka viimaste kuude jooksul mõned korrad väljas käinud, aga ei ole saanud niimoodi lahedalt juttu vesta kellegagi. Stripiklubisid, tõsi, pole proovinud. Kui sa ütled, et seal on teisiti, siis ma vaidlema ei hakka.

  3. Mandariin

    Heh, mul olid kah sellised unistused, kui ma 20-ne aastane olin 🙂

    • Mul ka. Ja näed, pole siiani üle läinud.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: