Tervitan Rumeeniast

On laupäev ja see on mul vaba kuni kella poole 8ni õhtul. Olen Rumeenias. Võiksin minna hotellitoast välja, avastada maailma raskeimat hoonet (Parlamendihoone Bukarestis), mis paistab mulle lausa aknast kätte, sest on nii lähedal. Aga ma ei tee seda. Sest ma PEAN raamatut lugema.

Vot niimoodi mõjub mulle Jo Nesbo. “Soomussüda” oli teine raamat, mille ma Nesbo repertuaarist ette võtsin. Ja noh, tema raamatud on just nii lihtsasti mõistetavad ja nauditavad, nagu ühele labasele maamatsile, kes kultuurist tilligi ei jaga, parasjagu jõukohane on 🙂 Et noh, sügav ja tüüne kunst (Ojasoo & co) käib mulle üle jõu, aga selline lihtne krimivärk meeldib kohe hirmsasti.

Mulle tõesti meeldib. Ma olen täiesti vaimustunud Nesbo oskusest lugeja enda pihku haarata. Lausa füüsiliselt raske on peatükki pooleli jätta või järgmist peatükki mitte lugeda, sest põnevus on üleval. Ma äkki lihtsalt hindan seda oskust nii kõrgelt, sest ma püüan ise seda oskust oma töös iga päev üha enam omandada. Ja üritan leida endale kirjutajaid, kellel see oskus juba olemas on. Sest see ei ole selline asi, et anna aga kirjutajale märku ja ta oskab selle filigraanselt ära vormistada. KAUGEL sellest.

Ühesõnaga, loen mina ja naudin. Imetlen. Ja lähen siis Goodreadsi vaatama, et näha, kuidas leidub inimesi, kes selle raamatu täiega maha teevad. Nõme peategelane, läbinähtav ja klišee. Ja et odavad ja alatud võtted kirjanikul…

Üks põnevusromaan peabki ju panema end õhinaga lugema, neelama. Huvitav, miks mõni sellest toimest nii ärritub? Kas ta tunneb end kuidagi kehvema inimesena, et see tema peal toimis? Tunneb, et ta on selle võttega alandatud pööbliks? Et ta tahaks, et tema peal ei toimiks sellised labased võtted, mis toimivad ühtviisi hästi matside peal?

Ma ei saa sellest pahameelest aru.

Ega ma ise ka peategelast üleni ei armasta. Ta ei käitu alati nii, nagu tahaks, et ta käituks. Tundub, nagu ta valiks ikka ja jälle kõige raskema tee, nagu ise tahaks kannatada ja teised ka seeläbi kannatama panna. Ja see tundub osadele lugejatest ajuvabana. Miks sa ei hakka ükskord normaalseks inimeseks, ei käitu normaalse inimese kombel ja lased end sellise totra märtrina paista? Aga noh, ka päriselu on keeruline. Päriselu pole alati valgetest lippidest aiaga maja äärelinnas, kaks last ja Volvo. Või siis vastupidi, on küll, aga see pole see, mida hing päriselt ihkab. Nii et mina ei julge vist seisukohta võtta, kas Harry Hole käitub valesti või õigesti. Kas see, mida ta teeb, on ettearvatav või mitte.

Samas mina olen ka loll pööbel. Mina ei teagi kunstist mitte midagi.

Laupäev läks siis suuresti Nesbo nahka. Aga sellest ei ole midagi, sest homme on mul päris vaba päev ja küll ma siis turisti teen.

Suuri seiklusi pole sel reisil veel olnud, kuigi naerda on juba kõvasti saadud. Meie, kes me neljakesi siia kõige esimesena saabusime, kõige naljakam hetk oli vist see, kuidas kõik oma hotellitubadesse imbunud, leidis Kristjan enda voodist eelmiste külastajate jäetud tuubi libestiga. See poleks nii naljakas olnudki, aga kui me võtsime kokku neli hotellituba ja see libesti sattus olema just selles toas, kuhu pidid koos majutuma kolm noormeest, siis natuke ikkagi oli naljakas ka.

Osa meie seltskonnast tuli järgmisel õhtul Inglismaalt. Ilmaga on teatavasti nii nagu on ja ka Birminghami lennujaamas valitses segadus. Poisid istusid neli tundi lennukis, enne kui kõik maha kamandati ja hotelli ööbima kupatati, sest lend lõpuks ei väljunudki.

Kutid olid kõrvuti istuma sattunud mingite rikaste ärimeestega, kes pidid Rumeeniasse nädalavahetust veetma tulema. Selle ühise nelja tunni jooksul saadi sõpradeks ja ärimehed lubasid noored filmikooli poisid viia pärast reisi drinkidele. Stripiklubisse. Kus mitte näkkamise korral lubati tellida eskordid… Selle aja jooksul jõudis üks meestest välja lobiseda nii oma Rolexi väärtuse (20 000 naela, muide) ja näidata ka hulgaliselt pilte oma verinoortest “saavutustest”. Mees ise oli 50ndates, aga pruudid jäid napilt alla 20… Vot niimoodi elatakse. Samas imestada pole siin midagi, ka Eestis oli ju see Iraani vanamees, kes jõudis 10 aastaga ca kolmveerand Eesti noori daame läbi põrutada.

Sellepärast ma ütlengi, et meil siin, varem jõudnutel, ei olnud ühtegi sama huvitavat lugu vastu rääkida. Meil läks lendamisega hoopis ülihästi. Vaid paar tundi pärast meie lennu väljumist juhtus Tallinna lennujaamas see õnnetus, mis halvas veel pikaks ajaks kogu Tallinna lennuliikluse.

Rumeenia tundub tore. Taksojuhi väitel räägivad kõik inglise keelt. Räägivad jah kõik kenasti vastu, aga minu arust täristatakse tekst nii kiiresti ja raske aktsendiga välja, et aru saada on pigem keeruline.

Uberijuhid on kõik väga kõrgete hinnetega. Isegi üks bemmivend oli, mis siis et ta esimeseks kohe tagaistmele ronijaid hurjutama hakkas, et vaadaku me, et tema istmeid ära ei määri. Ja valgusfoori taga tuli muidugi demonstreerida oma auto kiirendust. Võeh.

Eks ma teen Rumeeniast põhjalikuma kokkuvõtte, kui seda rohkem näinud olen. Sest raamat on nüüd läbi 🙂

Advertisements

2 kommentaari

  1. Väga huvitav blogi)

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: