Mul veab

Üks huvitav arutelu läks heade kaasblogijate seas käima. Algul Madli kirjutas, et inimeste käest küsides, kuidas neil läheb, vastatakse liiga sageli, et maru kiire on.

Siis kirjutas Ebapärlikarp, et tal pole üldse kiire.

Siis pani Murca talle kommentaari, et sul pole kiire, sest sul on nii palju raha. Või midagi sarnast. Millele Ebapärlikarp vastas, et ta selleks teenibki raha, et elu oleks mõnus ja et aega oleks. Ning et see kõik on läbimõeldud, see pole kuskilt sülle kukkunud.

Ja siis oli mulle see kõik nii põnev. Sest ma olen just selline, kellest Madli kirjutab. Mul on hästi kiire kogu aeg. Kui keegi küsib, on see mu esimene vastus ja ma üldse ei valeta.

Aga ma ei kurda. Minu kiirustamine ja tõmblemine on samuti läbimõeldud ja planeeritud. Ainult et ma ei rassi ega raba selleks, et ots otsaga kokku tulla, vaid et oleks ka mõnusam ja kergem elu. Minu jaoks toob mõnusama ja kergema elu raha. Ma teiste kohta ei tea rääkida, aga mina ilma rahata elada ei saa ja mulle väga meeldib, kui mul on teda rohkem kui just parasjagu hädapärast tarvis. Selleks siis pingutangi rohkem kui keskmine inimene, kellel õhtul kell 5 pastakas käest kukub ja laupäev-pühapäev mõnusalt laiseldes möödub.

Mul on üks sõber, kes töötab iseenda heaks ja kes igal nädalal töötab pool päeva ka laupäeviti. Ma alati ütlen, et oh sa vaesekene, pead laupäeval töötama ja ei saagi puhata. Tegelikult ise olen samasugune ja vahel töötan lisaks laupäevale ka pühapäeval, nii et puhata ei saagi. Siis ma küll enda osas ei mõtle, et oh ma vaesekene. Mulle meeldivad kõik minu lisaotsad. Kui ei meeldiks, ma neid ei teeks.

Seda viimast asja saab ilmselt pidada küll vedamiseks. Mul on vedanud, et ma oskan hästi teha mingeid asju, millega annab raha teenida. Mul on väga vedanud, et elu on mind kokku viinud nende inimestega, kellega vaja, et ma kõigega, millega ma praegu raha teenin, tegeleda saaksin. Ei hakka maha salgamagi, et siin pole oma osa õnnel.

Minu õnn algas juba sellest, kuidas ma ülikooli ajal Autolehte tööle sain. See oli minu tolleaegne unistus ja see sai teoks. Pakkumine tuli mulle ise, ma ei pidanud selleks mitte midagi muud tegema kui üht kodutööd, mis meile eesti keele ja stilistika aines anti. Muidugi oli see vedamine, aga tegelikult mängis suurt rolli ka see, millise pühendumise ja entusiasmiga ma seda ülesannet täitsin. Ma tegin seda nii südamega, et see jäi ka õppejõule silma. Kes siis mind tööle soovitas, kui temalt küsiti, kas oskab sobivat inimest soovitada.

Ja siin ongi minu meelest võti. Lisaks vedamisele tuleb ka endast kõik anda, teha asju süvenemise ja südamega, sest teisiti pole võimalik kellelegi silma jääda. Inimene, kes arvab, et 50% pingutust või vähemgi käib küll, ongi see, kes loodab heale õnnele. Kes arvatavasti ka arvab, et neil, kellel läheb hästi, on lihtsalt vedanud.

Mina kui otsaga hasartmängumaailmas kõrvuni sees olev inimene mõistan järjest rohkem, et õnnel on sageli päris suur roll. Ka elus. On küll inimesi, kellel kõik lippab nagu lepase reega. Kellel oli sündides kuldlusikas suus ja kes surfafad ka pärast sündi mõnuga kõrgema klassi edu laineharjal. Kusjuures suurema pingutuseta. Sarnaselt Murcaga ma arvan, et tihti on selliseid inimesi tabanud privileegipimedus. Et mis te, rotid, halate, kobige tööle. Või midagi. Mis siis, et ise on oma hea töökoha või rikkuse saanud tänu peresidemetele või alustanud oma edulugu algkapitaliga, mis on kuskilt kellegi käest saadud. Selliste eneseimetlus ja põhjendamatu enesekindlus käib vahel närvidele küll. Aga mitte kõik edukad ei ole privileegipimedad. Ka selline edukas ja kuldlusikaga inimene saab olla väga sümpaatne. Endal läheb hästi, aga sellepärast veel teisi ei halvusta ega kedagi laisaks ei pea. Siis nagu ei häiri ka pidevalt sülle sadav õnn.

Mina pole üldse rikas. Päris rikkuritega võrreldes olen ma kohe väga vaene. Aga keskmise eestlase kõrval ei ole mul millegi üle kurta. Tulen endaga väga hästi toime. Kuid selle taga on rida pingutusi. Annan endast alati 100% ja usun, et see on mulle ka edu taganud. Head ja hoolikat töötajat hinnatakse ja sellistele pakutakse ühte koma teist. Võimalusi teenida raha, saada üha edukamaks ja kogeda ägedaid asju.

Teinekord tuleb mõnest asjast tuleviku nimel loobuda. Ma olen kordi ja kordi loobunud hetkelisest meelelahutusest töö kasuks. Tagasi mõeldes on see mulle oluliselt kasulikum olnud kui mõni sünnipäev või klubiõhtu. Meelelahutus on tore, aga igal asjal on hind. Vahel tasub mõelda kaugemale kui üks nädalavahetus.

Ja muidugi tuleb nautida ka väikseid rõõme, mida elu pakub. Mul näiteks on viimasel ajal mitu korda täiega vedanud. Ma kaotasin üks päev Selveris ühe kinda ära. Mõned päevad hiljem käisin infoletis küsimas ja minu kinnas oligi seal kaotatud asjade kastis. Bukarestis jätsin kogemata needsamad kindad ja kõrvaklapid hotelli konverentsisaali. Järgmisel päeval neid otsima minnes olid kindad olemas. Win! Klappe ei olnud ja ma juba kurvastasin. Aga mõne aja pärast selgus, et meilt töö tellinud tiimist keegi oli need saali jäänud klapid kaasa võtnud ja lubas Barcelona turnale ära tuua. Ei kaotanudki oma klappe ära! Kui see pole vedamine, siis mina küll ei tea, mis see on 🙂

Advertisements

17 kommentaari

  1. Ma olen hästi palju viimasel ajal selle “kiire tempo” peale mõelnud, sest mulle jäi mulje, et äkki kõlas mu mõtteavaldus ülbelt – et miks te ei puhka, loomad. Ei. Ma pidasin seda silmas, et kui ma nt oma tutvusringkonnas ringi küsin, mis teete, kuidas läheb, mis plaanis, siis enamik vastuseid on, et oioi, nii kiire, kogu aeg on vaja kuhugile minna ja midagi teha ja reisida ja … Ehk siis asi pole selles, et inimene oleks sunnitud palju rabama, vaid võetakse vabatahtlikult palju ette ja siis ohitakse, et midagi ei jõua, nii kiire on. Ma olen ise ka elanud nii, et ma tulin kell 17 koju, avasin arvuti ja hakkasin teist tööd tegema, aga ma ei mäleta, et mul kiire oleks olnud 🙂 Mulle meeldis selline elu. Ma arvan, et asi ongi suhtumises, mitte ajas.

    Privileegist. Edu võib aidata hea töökoha leida, aga töökus ja tarkus aitavad seda hoida. Oma praegusele töökohale ma kandideerisin, tegin proovitöö ja sain valituks. Seal sain ma ametikõrgendust oma töökuse (isegi mitte otseselt oskuste, sest mind saadeti väljaõppele) pärast. Mitte ilusate silmade pärast. Terve oma elu olen ma töötanud, ninast veri väljas, et olla siin, kus ma olen. Et mitte enam nii palju rabada. Ma saan tänada ainult oma pead ja töötegemusharjumust, mitte mingeid tagatubasid või õnne. Ma tunnen ennast natuke puudutatuna, kui keegi ütleb, et “rikkad ja ilusad Tallinna prouad”. Ma pole kumbagi 🙂 Aga ma olen privileegipimedust palju näinud ning seda pigem nende poolt, kes oma tugevat tagalat iseenesestmõistetavaks peavad.

    • Mina sinu mõtteavaldusest ülbust välja ei lugenud, üldse mitte. Mina lugesin ja tundsin sellist muhedat äratundmist, et nii on minul ka. Aga hetkel ma saan seda kiirustamist endale lubada. Mul pole peret, kes sellepärast kannataks. Sõprade jaoks leian ka aega. Ehk mitte kohe (kuigi vahel esineb ka minu elus spontaanseid plaane), aga mingil hetkel kindlasti.

      Rikkad ja ilusad Tallinna prouad – jah, ma ka millegipärast tunnen puudutatuna veits. Ehkki ei iseloomusta end kummagi sõnaga. Naljakas, onju? 😀

  2. Lihtsalt… see, et vedamine loeb, ei tähendagi ju , et too, kellel on hästi läinud, ei oleks ise vaeva näinud. see tähendab kõigest, et isegi selleks, et vaevanägemisest tolku oleks, on teatud momentidel õnne vaja. isegi siis, kui me räägime nii laiast mõistest, nagu heaks ja hinnatud töötajaks saamine, mitte kitsamast mõistest “heaks, hinnatud _ja hästitasustatud_ töötajaks saamine”.

    Kui Kristallkuul kirjutab:
    “Annan endast alati 100% ja usun, et see on mulle ka edu taganud. Head ja hoolikat töötajat hinnatakse ja sellistele pakutakse ühte koma teist. Võimalusi teenida raha, saada üha edukamaks ja kogeda ägedaid asju.”

    siis mõni teine annab samuti 100%, aga tema võimed ja kalduvused on sattunud aladele, kus see lihtsalt ei anna rahateenimisvõimalust, ükskõik, kui palju teda hea ja võimeka töötajana hinnatakse, sest valdkonnas lihtsalt ei liigu sellist raha.

    või isegi, kui tal on need võimed õigel alal, siis tal ei avane võimalust neid võimeid ja püüdlikkust sellele demonstreerida, kellel on voli töötajate valiku üle otsustada või neid soovitada.

    ja siis on veel variandid, kus inimene on olnud võimeka töötajana hinnatud, aga toimub mingi äkiline tööturu muutus ja järsku avastab ta end ülearusena. nt kui kuskil pannakse mingi põlvkondi tegutsenud suur ettevõte kinni.

    Selle Crackedi artikli punktid nr 5 ja 4 on enam-vähem samal teemal.
    http://www.cracked.com/blog/6-things-rich-people-need-to-stop-saying/

    pluss üks päris suur küsimus on enesehinnangus ja tagasihoidlikkuses. tagasihoidlikumal on raskem läbi lüüa, ükskõik kui töökas ja andekas ta on.

    *

    Mul vahetas üks tuttav hiljuti julgelt tööd – kuulis pakkumist teises linnas, haaras sellest kinni, kandideeris ja osutus 17 lõppvooru kutsutu hulgast valituks, üüris teise korteri ja on nüüd rahul, palk suurenes ligi kaks korda.

    Aga selleni, et see võimalus avaneks, kulus tal mingi 10 aastat virelemist – töökohal, kus teda hinnati, vähemalt tagantjärgi taipasid hinnata, kui ta ära läks; ja see uus poole suurem palk on siiski kõigest natuke üle tuhande (kõrgharidust nõudval tööl). Nagu näha, on ta nõutud spetsialist ja suutis konkurentsis silma paista, mis illustreerib su pealehakkamise tähtsuse ideed. Aga see, et võimaluse avanemiseni läks nii kaua – ja et selle võimaluse rahaline lagi on, kus ta on, illustreerib jälle seda, kui palju oleneb sellest, mis soone peal keegi on.

    • Jah, ma sugugi ei alatähtsusta head vedamist. Õnne on vaja, aga natuke saab oma valikuid juhtida ka. Ebapärlikarp kirjutas, et oma eriala valides ta mõtles sellele, et tahaks raha ka teenida. Mitte ei läinud tegema puhtalt seda, mille järgi hing helises. Mina olen samasugune. Pigem üritan hoida valdkondadesse, kus on raha. Hinge helisemine on ka tore, aga kõige parem on leida balanss õnnelikuks tegeva sissetuleku ja südant rõõmustava töö vahel.

      Ma kandideerisin kunagi pärast Austraaliat ühte naisteportaali tööle. Ma olin tol hetkel üsna halvas seisus – töö ei meeldinud (sekretär olin), töökeskkond ei meeldinud kohe üldse mitte, aga ma ei läinud ajakirjanikuks (mis siis, et kirjutamist armastan), sest palk oli väiksem. Tegin valiku.

    • Notsu, Sa tõid näite:
      “siis mõni teine annab samuti 100%, aga tema võimed ja kalduvused on sattunud aladele, kus see lihtsalt ei anna rahateenimisvõimalust, ükskõik, kui palju teda hea ja võimeka töötajana hinnatakse, sest valdkonnas lihtsalt ei liigu sellist raha.”
      Nii on! Näiteks algklasside õpetaja. Ta võib olla supermotiveeritud ja õpetada lapsi ja valmistada neid eluks ette ja teha väljasõite ja kõike, aga tasu on väike. Minu küsimus on: kas see on siis MITTE-vedamine? Ebaõnn? Sest Sa tõid ju selle näite selleks, et näete – kõigil ei vea. Aga see ei saa olla ebaõnn või mitte vedamine, sest inimene, kes läheb sellist ala õppima, on ometi teadlik tulevasest palgast ja võimalustest.

      “või isegi, kui tal on need võimed õigel alal, siis tal ei avane võimalust neid võimeid ja püüdlikkust sellele demonstreerida, kellel on voli töötajate valiku üle otsustada või neid soovitada.”
      Aga kui inimesel ei avane võimalust ja ei ole sellega rahul, siis ta läheb minema. Liigub edasi. Otsib edasi. KUI ta pole rahul ja see on talle probleemiks. Oi, et pole enesekindlust ja julgust? Et siis neil, kel on enesekindlus ja julgus, on lihtsalt vedanud? Mina tean, et sieendaga on võimalik tööd teha, kui tahtejõud kokku võtta ja nii otsustada. Oi, aga mõnel ei ole tahtejõudu ja otsustusvõimet? Ja mõnel on ja on lihtsalt vedanud? Nii võiks lõputult oma elu kellegi teise (jumala, saatuse, lapsepõlve ja naabri) kaela ajada. Paljud ajavadki.

      • Su kommid olid spämmi läinud 😦 aga jah, mina olen ka sama tüüpi, et kui olukord ei rahulda, siis otsin edasi võimalusi, kuidas parem oleks. Ma ausalt öeldes ei kujuta ettegi, mis alternatiiv oleks.

        • eriala valimisega selleks, et raha teenida, on inimestel ka halvasti läinud. vt mis juhtus NL kokku variseides. ühtäkki olid tüüpilised hea rahateenimise haridused mõttetuks muutunud (eriti NL aegne majandusõpe).

  3. st see, et töötajat hinnatakse, ei tähenda veel, et talle palju makstakse (avaliku sektori asutusel ei pruugi olla võimalikki omatahtsi palka tõsta ja Trt linnas on suurim tööandja ülikool, tähendab, just nimelt etteantud palgaastmetega asutus). see tähendab lihtsalt, et teda üritatakse jääma moosida, kui ta lõpuks parema pakkumise saab.

  4. Kusjuures mina pole kusagil kellelegi nõu andnud, et vali parem töö, teenid rohkem. Samuti ei rääkinud ma kusagil neist inimestest, kes peavad rabama mitme töökoha peal, et hakkama saada. See oleks pahatahtlik, nõme, silmaklappidega suhtumine. Ma pidasin ikka ainult ja ainult neid silmas, kes ise oma elu kiireks elavad.

    Ja oma töö tõin ma välja lihtsalt sellepärast, et jutt juba läks vaikselt tööteemadele ja ma tahtsin teada anda kõigile, kes arvavad, et priviligeeritud Tallinna proua räägib, et olen oma töö siiski ise saanud. Asi polegi selles, kas mu töö on megalt hea (paljude arvates kindlasti poleks, sest palk pole väga kõrge, pole mingeid tööautosid, reise, spordikaarte), vaid selles, et ma töötan selleks, et elada, mitte ei kõõlu kellegi teise rahakoti otsas ega räägi siis, et elu on nii lihtne.

  5. Mulle see sõna meeldib – see “privileegipimedus”. Jah, olen kohanud nii mõndagi inimest, keda selle sõnaga iseloomustada saab. Siiski-siiski: valdav osa inimeste edukus on nende endi puhas kätetöö, higi ja vaeva vili.

    Olen nodsuga nõus, et töötaja hindamine ei võrdu palga suurusega, ja omalt poolt lisan juurde, et mõnikord on nii, et vähemalt alguses on vaja nii enese saavutusi ja töökust, JA õnne – edasi räägivad tulemused juba enda eest.

    Küll öeldakse, et “näe see ja too töötas end nullist üles” ja see on tihti tõsi, aga sama palju on ka neid, kes end nullist üles töötavad, olles saanud enne finantsilist abi ja tuge (internetis iroonitsetakse selle üle “a small loan of a million dollars”) või kelle perekond on valmis üle võtma kõik muu, et see inimene saaks pühenduda ainult sellele ühele asjale.

    Mina tähtsustaks, et töökus ja visadus viib sihile. Aga nii mõni kogeb ka killukest õnne, mida tihti tunnistada ei taheta (a’la sobivate olude kokkulangevus), sest see justkui näitab, et sa ei saavutanud kõike ise (ja eestlase töö tulemus peab ju olema Tammsaarelikult “tee tööd ja näe vaeva”).

    • Ausalt öeldes liigitub minu silmis rämedaks õnne sülle kukkumiseks ka tasuta saadud kinnisvara. Vanemad aitavad korteri osta (loe: maksavad sissemaksu) või kingivad või pärandavad oma kodu – see annab ikka massiivse eelise nende ees, kellel pole kuskilt mitte midagi saada.

      Kui sul on korter ja sa teenid palka 600 eurot kuus, siis sa elad täpselt sama hästi nagu see, kellel ei ole korterit, aga kes teenib 1000 eurot kuus. Või rohkemgi, olenevalt kinnisvarast. Kes nüüd on kusagilt tasuta elamispinna saanud ja räägib suure suuga, kuidas ta kõik ise on saavutanud, see muidugi on natuke privileegipime 🙂 Sorry kõigi selliste ees, aga nii ma arvan.

  6. Triin

    Notsu, Sa tõid näite:
    “siis mõni teine annab samuti 100%, aga tema võimed ja kalduvused on sattunud aladele, kus see lihtsalt ei anna rahateenimisvõimalust, ükskõik, kui palju teda hea ja võimeka töötajana hinnatakse, sest valdkonnas lihtsalt ei liigu sellist raha.”
    Nii on! Näiteks algklasside õpetaja. Ta võib olla supermotiveeritud ja õpetada lapsi ja valmistada neid eluks ette ja teha väljasõite ja kõike, aga tasu on väike. Minu küsimus on: kas see on siis MITTE-vedamine? Ebaõnn? Sest Sa tõid ju selle näite selleks, et näete – kõigil ei vea. Aga see ei saa olla ebaõnn või mitte vedamine, sest inimene, kes läheb sellist ala õppima, on ometi teadlik tulevasest palgast ja võimalustest.
    “või isegi, kui tal on need võimed õigel alal, siis tal ei avane võimalust neid võimeid ja püüdlikkust sellele demonstreerida, kellel on voli töötajate valiku üle otsustada või neid soovitada.”
    Aga kui inimesel ei avane võimalust ja ei ole sellega rahul, siis ta läheb minema. Liigub edasi. Otsib edasi. KUI ta pole rahul ja see on talle probleemiks. Oi, et pole enesekindlust ja julgust? Et siis neil, kel on enesekindlus ja julgus, on lihtsalt vedanud? Mina tean, et sieendaga on võimalik tööd teha, kui tahtejõud kokku võtta ja nii otsustada. Oi, aga mõnel ei ole tahtejõudu ja otsustusvõimet? Ja mõnel on ja on lihtsalt vedanud? Nii võiks lõputult oma elu kellegi teise (jumala, saatuse, lapsepõlve ja naabri) kaela ajada. Paljud ajavadki!

    • Ebapärlikarp, ma ei räägi ju sellest, et “ah, mul pole mõtet püüdagi”.

      ma räägin ainult sellest, et teisi pole mõtet lollideks või laiskadeks kutsuda lihtsalt sellepärast, et neil on raskem või vaesem elu.

      eriti muuseas seetõttu, et me sõltume neist ühiskonnana ja ei ole kellegi huvides, et nt lasteaiaõpetajad või hooldajad otsustaks in corpore, et okei, nad ei taha enam olla need valesid valikuid tegevad nõmedad, hakkame õigeid valikuid tegema.

      meenutan ka, et kui ühiskonnas on olemas tegevused, millega saab suhteliselt jõuka ja väherabeleva elu peale, ja tegevused, millega ei saa, siis ei ole tehniliselt võimalik, et KÕIK teeks neid valikuid. neid jõukakssaamise kohti ei ole lihtsalt nii palju. nii et isegi kui kõik otsustaks, et nad tahavad endale selllist jõukat ja mugavat elu, ja nad KÕIK teeksid selleks pingutusi ja oleks KÕIK võimekad – ka siis ei jaguks seda kõigile.

      nii et sellel, kes ise tahab neid valikuid teha, ei tasu sama asja liiga agressiivselt promoda – see, et seda sulle jagub, sõltub sellest, et keegi teine on nõus tegema muid asju.

    • ja algklassiõpetaja vs… maitea, investeerimispankuri puhul peaks minu arust igaühele ilmne olema, et kuigi, jah, kõigil on elus mingid valikud, siis ei ole kõigil ju ees sama komplekt valikuid. kas keegi reaalselt usub, et heade algklassiõpetaja eeldustega inimesest tuleks hiilgav IT-arendaja või börsihai? isegi kui ta teeks vastava suuna valiku, tuleks temast tõenäoliselt kehv IT-arendaja või börsihai, sest kellelgi ei ole kõige jaoks häid eeldusi. me ühiskonnanna väärtustame lihtsalt mingeid oskusi rahaliselt rohkem kui teisi; kusjuures see ei kattu tingimata nende tegevuste ühiskondliku vajadusega. mis viib ringiga jälle siia, et me ei saaks ühiskonnana endale lubada seda, kui kõik otsustaks rikkaks ja edukaks hakata.

  7. Tom

    Kõigepealt kiirustamisest. Kiire on kas sellepärast, et inimene on lihtsalt rahmeldaja tüüp või seetõttu, et ei oska oma aega planeerida. Mulle ei meeldi kiirustada ja seepärast planeerin, et alati oleks mõistlik ajavaru, samas saab kõik vajalik tehtud ilma liigse ajahädas närvitsemiseta.

    Novaatoris avaldatud uurimuse (.https://novaator.err.ee/687892/fuusikud-aeg-on-tunnistada-onne-ja-juhuslikkuse-olulisust ) põhjal olevat õnne osa edukuses oluliselt suurem kui mina (ja ilmselt enamus eestlasi) arvab, kõige tähtsamaks kiputakse pidama töökust ja andeid. Samas paljalt õnnele loota ei maksa, peab olema tähelepanelik ja oskama tal õigel momendil sabast kinni krabada. Igaüks on oma õnne sepp.

    Raha on vaja just niipalju, et mugavalt elada ja oma hobidega tegeleda, piisavalt et ei oleks raha peale vaja mõelda. Raha pole mitte eesmärk vaid vahend elumõnude nautimise võimaldamiseks.

  8. Kui ma oma praeguse töö leidsin, siis nii mõnedki inimesed küsisid minult, et kas mul olid tutvused mängused. Seda küsimust kippusid pigem küsima need, kes olid mulle varem vihjanud või maininud, et ega mul pärast saatejuhi töökogemust ei ole eriti kerge tööd leida, sest kes ikka sellist inimest tööle võtab, kes pea neli aastat telekas “aega veetmas” käis ja mingit mõttetut tutvumissaadet juhtis… Tegelikult oli mul mitu teist valikut ka, mille ma lõpuks siiski ära ütlesin, aga mitte miski ei tulnud tutvuste kaudu. Ka mu praegune töökoht mitte.

    Kui ma kandideerisin, siis ma teadsin, et konkreetse teemaga pole varem kokku puutunud, aga ma sain selle ikkagi, sest minu kasuks mängis julgus. Ja muidugi see, et müügiga ma olen kokku puutunud, lihtsalt tootmise valdkonnast ei teadnud midagi. Igal juhul – naljakas, kuidas inimeste arvamus sinust võib niimoodi muutuda, kui sa töötad järsku nende jaoks aksepteeritaval töökohal ega pole enam “labane” saatejuht. Tegelikult olen ma ju ikka sama inimene ja samasugused oskused olid mul enne ka olemas, aga seda lihtsalt ei uskunud keegi 😀

    Läks nüüd teemast veits kõrvale, aga vast pole hullu.

  9. Maire

    Kui keegi pidevalt kurdab, et tal on nii kiire, nii kiire, siis ei maksa seda alati sõna-sõnalt võtta. Paljud ütlevad nii vaid sellepärast, et neid vähem tülitataks. Ma olen elu jooksul korduvalt kurtnud, et pole aega ja siis läinud koju ja visanud jalad seinale 😀 Kuidagi peab ju tüütutest suhtlejatest lahti saama, et saaks omale kvaliteetaega võimaldada 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: