Mulle ei meeldi inimesed

Igaühel on mingi oma kiiks, onju? Kiiks on mingi selline harjumus, veendumus või hoiak, mis inimesele endale tundub täiesti loogiline ja okei, aga mis teistele on täiesti arusaamatu. Minul on ka üks. Mulle eriti ei meeldi inimesed.

Las ma selgitan. Mulle ei meeldi võõrad inimesed. Eriti teatud olukordades. Inimesed, kes mulle omaks on saanud, meeldivad mulle. Samuti meeldivad osad täiesti võõrad inimesed, aga mitte igas olukorras.

Ma käiks tegelikult hea meelega trennis. Füüsiline pingutus ei ole see, miks ma trenni ei viitsi minna. Mind hoiab spordiklubist eemale just see, et seal on palju inimesi. Mina ei taha neid. Ma ei tunne ennast mugavalt kohas, kus on palju võõraid inimesi. Vaevalt nüüd keegi üldse tähelegi paneks, et mingi minusugune seal on, aga vot mulle absoluutselt ei sobi see suure karja sees olemine. Nii et ma ei lähe trenni, isegi kui ma südames tahaks minna.

Samas mulle õudselt meeldib üksi olla. Üksi elada, üksi kodus olla, üksi hotellis olla, kasvõi üksinda jalutada või üksi šoppamas käia. See kõik on täiesti okei. Aga mul on väga raske teha üksi mingeid tegevusi, mis traditsiooniliselt on pigem sotsiaalsemat laadi.

Näiteks ei taha ma minna üksinda sööma. Peamiselt vist sellepärast, et restoranis on võõrad inimesed. Et ma kuhugi baari läheks üksinda mingit drinki tegema – no see on TÄIESTI välistatud absoluutselt igal juhul. Mitte iial ma midagi sellist ei teeks. Aga restorani osas vahel ikka mõtlen, et sööma ju peab ja miks mitte minna üksinda sööma. Kui näiteks üksi reisil olla. Ilmselgelt ma Eestis kuhugi üksi õhtust sööma ei läheks. Ka see on TÄIESTI välistatud. Ma ostaks toidu koju kaasa ja sööks kodus. Reisil, kui oled läinud üksi või jäänud mingil hetkel üksi, peaks üksinda söömiseks siiski valmis olema.

Ma Rumeenias olin ühel õhtul üksi ja otsustasin sööma minna. Restorani. Ilmselgelt ei olnud mul plaani hotellist kaugemale minna, sest lõpetage ära – ma ei hakka üksi mingit restorani otsima ja siis sinna minema. Läksin alla ja istusin lauda. Restoran oli praktiliselt tühi, üks paar oli seal siiski, istusid kusagilt restorani keskosas. Mina läksin kõige vasemasse äärde aknaalusesse lauda, sest siis jäi neile piisavalt privaatsust ja minule samuti. Ma ei tulnud selle pealegi, et minna neile külje alla. Aga mis juhtus, kui olin poolest oma praest jagu saanud? Paarike ammu minema läinud, sisenes restorani mingi suvaline mees ja ta tuli istus minu kõrvallauda!!!! Kas tal oleks nii paljugi delikaatsust olnud, et istuda seljaga minu poole? Kindlasti mitte. Ikka näoga minu poole, et ma saaks talle otse näkku mäluda. Ma sain nii hirmus tigedaks. Meil on terve suur restoran, kus peale minu pole ühtegi inimest, aga sa tuled ja istud mulle otse kukile. NII ebamugav!

Loomulikult olen ma klassikaline eestlane, kes ei taha ka bussis endale pinginaabreid. Kui buss on tühi või pooltühi, siis ma eeldan, et minu kõrvale ei hakka keegi tulema. Kui buss on täis või vabu kaheseid pinke pole, siis ei ole mul naabri vastu midagi. Lennukis, kus ise kohti valida ei saa, ei ole mul samuti selle vastu midagi, kui istutakse minu kõrval. Ja ma ei eelda, et kui turvavöö tuluke on kustunud, hakataks suurte silmadega ringi jõllitama, et äkki on vabu ridu ja saaks ära minna. See on täiesti okei, kui istutakse minu kõrval, kui süsteem on niimoodi määranud. Nii et sellises olukorras pinginaabritega mul probleeme pole.

Aga naabritega on sellegipoolest probleeme. Näiteks hotellis. Valjud inimesed on need, kes ajavad mind vihast täiesti keema. Kes räägib liiga kõvasti, kes kriiksutab toolidega, kes paugutab uksi, kes naerab nagu hobune ja kes lõugab telefoni – ma olen sellistest inimestest sügavalt häiritud.

Eelmises hotellis siin Maltal ma näiteks käisin uut tuba nõudmas, sest minu toa aknad avanesid otse ööklubi suunas. Muusika mürtsus, inimesed lõugasid. Magada lihtsalt ei saanud. Toppisin esimesel ööl kõrvaklapid kõrva ja suutsin kuidagi öö üle elada, aga teisel ööl oli see juba võimatu. Sain uue toa. Seal olid mingid lõugavad naabrid, aga mul oli juba piinlik minna uuesti vinguma, nii et leppisin.

Uude hotelli kolides olin hotelliga 100% rahul. Ilus, puhas, mõnus, moodne, super. AGA! Sattusin tuppa, mis on uksega kõrvaltoaga ühendatud. Mis tähendab seda, et mürasummutust mõistagi ei ole. Kõrvaltoas oli mingi ameeriklane, kes rääkis mitu tundi (liialdamata) telefoniga just siis, kui mina tahtsin uinakut teha. Ma kuulsin igat sõna, mis ta rääkis. Ta nagu oleks mu voodi äärel istunud ja asju ajanud. Minu peas hakkas tuksuma tuline ja pulbitsev veen, mõtlesin läbi stsenaariume, kuidas seda inimest vigastada… Teisel õhtul kaebasin. Receptionist läks meest korrale kutsuma, nii et ta, vaesekene, pidi kell 12 öösel tehtava skaibikõne oma naisega (kelle nimi on Deborah, muide) katki jätma, sest mingi heiter teises toas käis kaebamas.

Muide, kellele need uksega ühendatud toad mõeldud on? Ma ei suuda välja mõelda mitte ühtegi stsenaariumi, mil ma sellistest tubadest huvitatud võiks olla. Tundub täiesti ajuvaba. 

Nii et jah, inimesed…. Täna parki raamatut lugema suundudes hakkasin ennast analüüsima. Nägin mitmeid kohti, kus oli hulk pinke. Ilmselgelt ei suutnud ma suunduda sellisesse soppi, kus veel inimesi oli. Minu jaoks ainus mõeldav variant oli minna sellisesse pargi ossa, kus kõik pingid tühjad olid. Kui seal oleks vähemalt ükski inimene istunud, oleksin valinud pingi, mis asuks temast võimalikult kaugel. Kui selleks pingiks oleks osutunud varjus asuv või tuule käes asuv või päikse suhtes vales suunas asuv pink, oleksin lihtsalt edasi otsinud. Mitte mingil juhul ei oleks läinud ma teise inimese kõrvale pingile.

Ma ei tea, mis teema mul sellega on. Pole suutnud seda enda jaoks lahti mõtestada. Üksinda kinos käimine on miski, mida ma tahan tulevikus proovida. Seni pole ma kordagi seda teinud. Ikka olen kellelegi kirjutanud, et kuule, kas sa kinno ei taha minna. Ja alati on keegi tahtnud. Nii et üksi kinno minemine saab olema minu järgmine huvitav katsumus. Ma tegelikult väga ootan seda, sest kinos käies tahan ma istuda kõige viimasesse ritta ja nurka. Kohe täiesti nurka. Ma tean ainult ühte inimest, kes tahab sama. Minu esimene armastus oli selline. Temaga kinos käia oli nii tore, sest ta ostis alati piletid kõige viimasesse ritta ja ühte nurka. Rohkem pole ma selliseid inimesi kohanud. Kõik tahavad alati istuda saali keskel (just seal, kuhu kõige rohkem pileteid ostetakse, kus on kindlasti palju inimesi ümber – VÄKK!). Nii ma siis alati kannatan, kui kellegagi kinno lähen, istudes kohas, mis mulle ei meeldi. Aga üksinda käies oleneb minust, mis kell ma kinno lähen ja kuhu ma istun. Ma lausa ootan seda!

Huuh. Nüüd sain oma inimpõlgurluse kirja. Kas minusuguseid friike on veel? Või kõlab see, mis ma just kirja panin, ikkagi täiesti arusaamatuna?

Sama arusaamatuna, nagu mu postitused kasiinodest? Miks ma küsin, on see, et Perekoolis olen mina ka lõugade vahele jäänud. Oma kolme kasiinopostitusega kaotasin ma ühe lugeja. ÜHE. Saate aru, milline kaotus? Sest ma petsin inimese lootusi. Ta arvas minust palju paremini. Aga kuna mina propageerin hasartmängurlust, siis see valmistas täieliku pettumuse. Ma ei oska kah seisukohta võtta. Oma arust kirjutasin päris mitu korda musta (virtuaal)tindiga (virtuaal)paberile, et ma ei kutsu kedagi kasiinosse ega arva, et see on üks hea viis rahaprobleeme lahendada või kerget pappi teenida. Samas ma tean, et sõna “kasiino” kuulmine lööbki mõnel silmad kohe verd nii täis, et ta loetud tekstist hästi aru ei saagi. Kui sa, kallis pettunu, siiski siia veel lugema jõuad, siis palun võta teatavaks, et minu postituste eesmärk oli valgustada neid avatud meelega inimesi, kes kasiinondusest mitte midagi ei tea, aga tahaks teada, miks keegi seal käib ja mis selles toredat on, kui üldse midagi on. Sellest aru saamiseks, rõhutan veelkord, peab aga olema avatud meelt. Kui sa teksti üldse ei süvene ja loed sealt välja ainult oma stereotüüpe kinnistavaid kontekstist välja rebitud detaile, siis see näitab, et sinu meel on piiratud. Ja mul on sinust sellepärast natuke kahju.

Kasiinopostituste eest ma pole kelleltki raha saanud, mitte keegi pole mind tõuganud neid postitusi kirjutama ja mitte sentigi ma nende postituste eest ka mitte iialgi ei teeni. Minu blogi ei eksisteerigi selleks, et järjest rohkem lugejaid saada ja seeläbi koostööde kaudu raha teenida. Seda ei juhtu mitte iial, luban! Mina kirjutan, mida mina ise tahan. Nii see on alati olnud ja nii see ka alati jääb. Kui loetu sulle ei meeldi, keri palun kõige üles ja näed hoiatust, mis on siin juba kuid üleval olnud: Lugemine omal vastutusel – sisu ei pruugi sulle meeldida. Täpselt nii ongi.

Advertisements

15 kommentaari

  1. Mina olen mitu korda palunud hotellis või spaahotellis ustega ühendatud tube, kui sõbrannadega koos minek või perega. Sõbrannadega siis nii, et 2 ühes toas ja 2 teises toas ja uks vahel, siis saab nagu koos hängida (restorani minekuks valmistuda koos ja naistejutte ajada), aga samas on ka piisavalt ruumi. Lastega oleme ka nii olnud, et ühes toas oleme meie ja teises toas on lapsed, see uks vahel on mugav siis, kui lapsed pole veel väga suured ja tahavad ikka emmet ka, kui veel päris üksi neid oma hotellituppa ei pane 🙂

    • Minusugustele üksikutele on sellises toas peatumine tõsine piin, kuna tõenäosus, et kõrvale satub sama vaikne inimene nagu ma ise, on pigem väike. Piisab juba sellest, kui satub mingi paar, kes tahab omavahel rääkida (ja see on ju üsna tõenäoline, et tahab :D), kui minu toas viibimine ongi rikutud, kuna olen sunnitud elama paari juhitud rütmis – magan ainult siis kui nemad magavad.

      Võimalik, et osades hotellides on väga hea mürasummutusega see uks, aga suure tõenäosusega jällegi pole. Sest milleks põdeda mingite üksikute heaolu pärast – ilmselgelt oleme vähemuses.

      • K

        Me sõbranna ja lastega olime Estonia Resort and Spa-s sellises toas ja me küll ei kuulnud midagi, mis nad tegid, järelikult oli ikka summutus uksel.

  2. Hehee, mina olen ka inimpõlgur. Kuigi just viimasel paaril aastal olen hakanud tohutult hindama üksinda kinos ja kohvikus käimist, sest siis ei pea kellegagi muljeid vahetama vms. Muide, minu jaoks on kõige kohutavam see, kui ma olen kusagil rõõmsalt üksi ja mõtlen oma mõtteid ning siis ilmub kusagilt mingi pooltuttav, kellega peaks suhtlema, aga kellega samas millestki rääkida pole. Õudne!

    • See on ju klassika, et eestlane, kes näeb kaugelt tuttavat lähenemas, läheb kiiresti teisele poole teed 😀 Smalltalk ei ole muidugi ka minu lemmik.

      Ma eile leppisin sõbraga kokku, et lähme koos kinno ja ta ütles samamoodi, et ta on nõus ainult juhul, kui ma keset filmi vestlema ei hakka vms. Ei hakka 😀

  3. ma mõtlesin midagi sarnast, kui ma hiljuti liinibussiga vanadele sõpradele külla sõitsin ja nautisin iga hetke sellest üksisõitmisest. buss jäi ka iga peatusega järjest tühjemaks ja tühjemaks, viimase peatusevahe olin juba ainus reisija.

    aga see, et teine restoranis su kõrvallauda tuli… ma olen kuulnud, et mõnes kultuuris pidi see olema viisakas. noh, et kui ta ei tuleks, siis ta annaks nagu mõista, et peab sind ebameeldivaks ja see oleks solvav. seal kultuurides tulevad inimesed ka bussis just sinna istekohale, mille kõrval keegi juba istub.

    • See kõlab vägagi loogiliselt. Naljakas, kuidas erinevates kultuurides on püüdluse eesmärk (mitte teist solvata, pahandada) täpselt sama, aga vahend selle saavutamiseks nii erinev.

      Ma ei tea, kust see restorani-mees pärit oli. Kelneriga rääkis ta inglise keeles, aga aktsendi järgi ei olnud päritolu lihtsasti tuvastatav. Native speaker igatahes polnud.

  4. Vaseliinika

    Inimestel pole vist viga midagi, kui vait oled ei tea keegi, et sa kõrvaltoas olemas oled. 🙂

  5. Klari

    Oo, mina ei armasta ka inimesi kohe mitte üks raas! Enamikke inimesi siis. On muidugi neid ka, keda ma väga armastan. Aga suur enamus mulle ei meeldi.

    Samas pole minu jaoks probleem käia üksi kus iganes. Kinos, kontserdil, suurtel mitmepäevastel festivalidel. Perekoolis oli hiljuti just teema sellest, kuidas on olemas inimesi, kes ei lähe üksi isegi toidupoodi, ikka mees või sõbranna peab kaasas olema… wtf? No igasuguseid inimesi on olemas, eksole.

    Aga vot kui ma niimoodi üksi kuskil käin, siis ma silma otsaski ei salli seda, kui keegi minuga kontakti tahab astuda, hakkab rääkima vms. Väga ebameeldiv. Ma ei taha mingite suvaliste inimestega vestelda! Jõusaalis käin ma eranditult ainult kõrvaklapid peas, sest ma ei taha isegi pealt kuulda seda, kuidas teised omavahel räägivad. Nii häirib. Ja kui kõrvaklappidel aku tühjaks saab, siis on põhimõttelisel pekkis ka ja katsun oma trenni hästi ruttu ära lõpetada. Täielik paradiis on see, kui saal on tühi!

    • ma olen kusjuures see friik, keda üldse ei häiri, kui ma kellegi võõra vestlust pealt kuulen – vastupidi, kõrvad sirutuvad peast välja nagu lokaatorid ja suur põnevus tuleb peale, mis edasi saab. eeldusel, et nad mind tähele ei pane. mulle meeldib olla seinal istuva kärbse rollis.

      sellel on suhtlemise ees omad eelised – mina ei pea midagi tegema, keegi ei nõua mult midagi, aga saan vestluse meelelahutusliku poole n.ö tasuta kätte.

      • Klari

        Mind häirib, kui ma kuulen inimesi rääkimas – seetõttu ei kuula ma kunagi ka raadiot ega pane telekat mängima, sest ma ei taha mingeid inimhääli kõnelemas kuulda. Tööl ma kuulen niikuinii 8 tundi järjest lakkamatut jutumassi (ma töötan suures tootmishallis).

        • see võibki seletada. mina töötan suurem osa ajast oma kodus arvuti taga, eraldi töötoas.

  6. Ma olen üsna samasugune. Mulle meeldivad inimesed- ma saan neilt energiat ja emotsioone. Ja oma ideaalses elus tahaks ma valida kus ja paljudega ma suhtlen.
    Aga ma jumaldan üksinda tegutsemist.
    Kuid erinevalt Sinust käin ma lapsest saadik vabalt üksinda kusiganes. Sest mu sõpradel olid teised huvid. Ja üksinda on väga hea, alates sellest et oled vaba. Kuni selleni, et üksinda juhtub alati ning sa kohtad pönevaid inimesi, kellest sa seltskonnaga olles ei teakski.Sest sõprade- seltskonnaga suhtletegi üldjuhul omavahel.

  7. lugeja

    suht hirmutav lugeda, et keegi su mõtteid enda omadena esitab ja kõik matchib peaaegu 100% 🙂 kinos käin harva, aga hea meelega üksi ja ainult siis, kui vaba on viimase rea kõige äärmine koht.

  8. Murka

    Hehehee. Äratundmisrõõmu kui palju. Mulle inimesed muidu meeldivad. Isegi väga. Nad võivad olla väga põnevad ja oi, kui vaid saaks inimhingi täiesti vabalt, ilma piiranguteta tundma õppida. Aga, mida vähem ma inimestega kokku puutun, seda rohkem nad mulle meeldivad.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: