Mina olen väiksem junn kui sina

Nõudlikumad lugejad (tsau, Madis!) on andnud märku, et ma pole liiga ammu kirjutanud. See teeb nad rahutuks. Sest mismõttes.

Ega ma ise ka selle pika blogivaikusega rahul pole ja tõstan käed üles – olen süüdi. Millal siis veel kirjutada, kui mitte oma uneajast.

Sain küll märtsis nädala puhata, aga unevõlg on väga märkamatult jälle ligi hiilinud. Küll on vaja jälle kuhugi varahommikul ära sõita. Siis on vaja vara hommikul ärgata ja ekskursioonitada. Siis on vaja tööd teha, ikka varahommikust saati. Siis on vaja peol käia, kus olla varahommikuni ja ärgata võrdlemisi vara, et jõuaks veel linnas ringi vaadata. Ikka selleks, et hilisõhtul jälle järgmisse kohta lennata. Sest et kohale jõudes, hilisel tunnil, on vaja veel õlut jooma hakata ja peole minna. Et järgmisel päeval võrdlemisi vara ärgata ja üks pikk tööpäev teha. Selleks et mõistagi jälle vara ärgata ja veel tööd teha.

Selline oli mu viimase nädala kirjeldus, kui kellelgi tekkis küsimus, et mis imelik jada see selline oli. Magamisekski pole eriti aega jäänud, rääkimata siis kirjutamisest.

Aga tundub, et tööd tehaksegi meil siin ilmas 24/7. Ma pole ainuke. Mulle on kolleeg reaalselt õhtul kell 23.30 ka skaipi kirjutanud, et kuule vaata see asi. Mis tegelikult ei ole ilus. Isegi kui ma olen skaibis, siis see ei tähenda, et ma olen töörežiimil. Meili saatmine on selles mõttes parem, et saada, millal tahad, küll ma hommikul vaatan. Sest ma pole selline inimene, kes laseb töömeilidel telefoni tiksuda. Jääb ära. Aga üks lisaots, mida ma teen, ma just saatsin tööd ära nüüd kell 23 midagi ja saan veel vastuse! Oeh, kohe paha tunne tuli, et nüüd ma sõitsin teisele keset ööd tööga sisse 😦

Lisaks ülimale usinusele on eestlastel veel põnevaid omadusi. Minu tähelepanu teravnes üks päev Perekoolis. Seal oli keegi tõstatanud teema, et millise inimese kohta saab öelda “ta on palju reisinud”. Mulle reisida meeldib ja ma läksin lugema, et mida siis arvatakse.

Mulle hakkas silma asi, mida ma eestlaste hulgas väga sageli märganud olen. Hästi kõrge latt, mida endale ja teistele seatakse. Tundub, et vahet pole, mis ja kuidas, seda latti ei ole eriti võimalik ületada. Kindlasti käib sinna juurde veel see, et iseennast pisendatakse, aga läbi selle pisendatakse teisi veel ekstra suures mahus.

No toomegi näiteks selle reisimise teema. Seal oli välja toodud, et palju reisinud inimene on see, kes on käinud väljaspool Euroopat vähemalt 15 korda (kindlasti erinevatesse sihtkohtadesse). Ja sellele lisaks muidugi Euroopas ka teinud vähemalt 20-30 reisi, kusjuures ühe reisi pikkus vähemalt nädal.

Teine inimene arvas täpselt samamoodi, aga lisas juurde, et tema ise küll palju reisinud inimene ei ole, sest tema käib Euroopas küll palju (üle 50 korra, enamus maid on läbi käidud), aga käib seal töölähetustel ja olgugi et need lähetused kestavad mõnikord mitu nädalat, siis see ei ole küll arvestamist väärt pisiasi.

Üks vastaja arvab, et tema ka kindlasti palju reisinud ei ole. Tema pere reisib aastas kõigest korra suusatama, kuni 2 korda veidi pikemal Euroopa reisil pluss siis mõned korrad aastas lähiriikides Baltikumis või Põhjamaades. Lähetused mõistagi arvesse üldse ei lähe. Ehk et põhimõtteliselt ei käigi mitte kuskil, ütleks ma 😀

Siis on seal veel üks vastaja, kes on külastanud küll üle 50 riigi, aga sellest hoolimata ta ennast palju reisinud inimeseks ei pea. Sest mis see Aafrika erinevate suguharudega kohtumine, Fijil haidega sukeldumine, India kontrastid, Peruu vihmametsad ja muu taoline mudru ikka ära ei ole. Ei ole jällegi põhimõtteliselt kusagil käinud ja sittagi näinud. Vähe reisinud. Nõrk.

Muidugi ei lähe osade arust kirja üldse ka kesklinnas viibimine või hotellis olek (huvitav, kas on ka mingi maksimaalne tundide arv päevas, kaua tohib hotellis olla, et oma reisistatistikat pekki ei keeraks?), paketireisid või korraldatud ekskursioonid – mitte mingil juhul! Üldse on parem, kui inimene on ikka mõnda aega elanud teises riigis, tutvunud lähemalt kultuuriga ja muutunud praktiliselt ise üheks kohalikest. Alla selle ei lähe arvesse.

Ega see, et saaks olla palju reisinud inimene, ei olegi mingi omaette eesmärk, kuhu püüelda. See on lihtsalt Perekoolis pidevalt nii, et käib üks suuremat sorti kemplemine ja ärapanemine läbi selle, et mis nüüd mina, väike junn…. Mille peidetud mõte on selles, et läbi lillede öelda teisele: mina olen junn, aga sina oled veel mõttetum junn kui mina. Tähtis on see, et kõik oleks junnid. Jumala eest ei tohi keegi kuuluda junnistaatusest väljapoole, see on läbi kehtestatud standardite tehtud võimatuks.

Miskipärast mind häirib väga selline teise inimese pisendamine läbi iseenda pisendamise. Mul pole õnnestunud kohtuda välismaalasega, kelle juures sama omadust oleksin märganud.

Samas, ma olen ka väga vähe ilma näinud 😀 Ma ju polegi kohtunud inimestega. Selleks, et öelda, et oled paljude inimestega kohtunud – no selleks peaks ikka olema suhelnud vähemalt 20 000 inimesega. Ja kõigiga ikka südamesõber olnud, mitte niisama 4 aastat läbi käinud vms. Veel parem, kui nende kõigiga umbes 6 kuud ka koos elanud, sest alles kooselus on võimalik teise inimese tõelise palgega tutvuda. Kui pole koos elanud, no siis ei saa ka öelda, et sa selle inimesega tuttav oled. Siis saad öelda näiteks, et “oled põgusalt kokku puutunud vähesel määral”. No näiteks kui oled 5 kuud koos elanud. Sest see ei ole 6 kuud, eksole.

Ma ei tea, kas see on eestlastel veres või? Kas teie olete sellest patust puhtad? Mina küll päriselt vist ei ole. Ma kardan, et olen kuidagi sarnaselt end pisendanud teatud olukordades. Endale tunnistamata.

Kõik taandub nagu sellele, et eestlase jaoks on hea sõna suures defitsiidis. Üksteise kiitmist on vähe. Muidugi kui seda kiitust, nii harva kui seda ka siis ette tuleb (elu jooksul paar korda vast ikka), kuulma satud, on seda uhkem ja magusam tunne. Et kurat, ära tegin! Tegija olen! Look at me! I’m THE man! Võimas, raisk!

Mis mõistagi ei tähenda, et seda kuidagi välja võiks näidata. Rõõmu peaks siiski viisakalt endas hoidma. Pärast kiituse saamist peaks kohe silmad põrandale suruma, naeratuse võiks huultelt maha väänata, sellist enese üle uhke olemise väljendust on rõve vaadata, see ei sobi. Kuniks jõuad ennast viisakalt vabandada ja vetsu minna. Või teise tuppa. Soovitavalt kuhugi, kus on peegel. Siis võib metslase endas valla lasta, peegli ees tantsida, näpud püsti, endale otsa vaadata, siuke piinlik irve näol ja enesele rahulolevalt noogutada. Nii tohib. Sen okei.

Või ei ole eestlastega nii?

Advertisements

18 kommentaari

  1. Kellaaegadest – loomingulise töö peal sõltub õudselt inimesest, mis kell talle on mõttekas tööasjus kirjutada. Minult saab näiteks kl 23 palju tõenäolisemalt vastuse kui kell 11 hommikul, sest hommikul ma magan ometigi. Tuttavad teavad kõik, et öösel kell kaksteist on mulle palju viisakam helistada kui päeval kell kaksteist.

  2. Madis

    Appi kui täppi sa oled pannud 😀 ps olen vist 27 riigis käinud 😀Lugesin ka luxenburg sisse ,kuigi sôitsin sealt only läbi ?)

  3. Morgie

    Hahaha.
    Ma tegin kähku selle triki ära, et kandsin enda igas mõttes sordi alt maha ja pärast seda saab juba natuke muretumalt hingata – ega ma enam küll ühegi standardini ei küüni.
    Mu jaoks oli seegi suur asi, kui ma korra Leningradis ja nüüd hiljuti teise korra Peterburis käisin ja eelmisel suvel Rootsis. Tundsin ennast kohe kõva reisisellina! Lühidalt pole ma isegi mitte junn vaid väike bakter junni pinnal.

    • Sa oled õigel teel! Üks junnimõõtu inimene oma väga väärtuslikku, ehkki reisimist vaid kaugelt nuusutanud (ainult u 50 riiki külastanud) aju sellise tähtsusetu reisisaldoga üldse ei vaevagi. Alates 50 riigi külastamisel saame alles rääkida sellest, et inimene on vaevu jala ukse vahelt välja saanud. Alla selle….no see on nii mõttetu, et seda ei maksa kõva häälega seltskonnas mainidagi, häbi teed endale.

      • Morgie

        “Ma armastan kodus istuda”?
        Või paneks endale mõne peene diagnoosi, siis on sellega ka natuke uhkem ja suurem tunne.

      • Morgie

        Diagnoose võin ma muidugi mitu ka saada, sest kui ma sinu blogi loen, tundub mulle, et selleks, et sind üldse näha, tuleks Hubble teleskoop appi võtta…

        • Ma igaks juhuks täpsustan, et mina ei ole ise jalga ukse vahelt väljagi saanud, kuna 50 välisriigi külastamisest jääb veel pääääris palju puudu. Ma lähtun ikka Perekooli ekspertide nõuetest.

          • Morgie

            Kõik sõltub ju vaatenurgast, eksole. Sina kirjutad: “Ma seekord lendasin esimest korda Turkish Airlinesiga ja olen tõesti väga rahul.” –
            mina kirjutaksin ilmselt: “Sõitsin esimest korda elus lennukiga (aga kuhu? Ma ei teagi.) ja täitsa hea on olla, sest 3 xanaxit on sees ning lennujaama sõidutati minu teadvusetu keha pagasikärul, millest mulle jäid küll mõned sinikad aga õnneks mitte ühtegi mälestust.” – vms.

            • lendav

              Aga Morgie? Läti! Sa oled ju Lätis ka käinud, seega päris palju reisinud! Ei ole ainult Rootsi ja Leningrad.

            • Morgie

              Oo jaa, ma olen kohe kaks korda Riia linna näinud!

  4. Minu jaoks on “palju reisinud” inimene see, kes reisib iga aasta ja erinevatesse kohtadesse, ent lisaks sellele on ka PALJU näinud. Kui palju aasta jooksul ei loe, sest noh… mida rohkem, seda “rohkem” ju reisinud, aga korra aastas vähemalt. Erinevad kohad sest samasse kohta minnes ei loe päris “palju” reisinuks.

    Samas ei tähenda “palju” reisinud ise ju mitte midagi. Heakene küll, reisid “palju”, aga tegelikkuses liigud näiteks lennujaamast-lennujaama-hotelli-basseini äärde-lennujaama-koju – jah, PALJU reisinud, aga kas ka PALJU näinud? Nii et minu jaoks oleks see viimane ka oluline komponent – mõni inimene on võib-olla Soome ainult korra reisinud, aga see-eest riigi risti-põiki selle korraga läbi sõitnud. Mõni sõidab Soome 5 korda aastas (kah “reisib” ju palju), aga ainult Helsingisse.

    Ma arvan, et see “kõrge” latt näitab lihtsalt jälle seda, et on vaja tõestada (nagu sa ise ka kirjutasid), et ollakse tegijad. Tegija on see, kes on ju palju raha, kallis auto, kallis maja (või korter) ja siis veel reisid ka palju ning kaugele – TEGIJA!! Kui foorumeid lugeda, siis jääb mulje, et terve Eesti puhkab kusagil Tais, Fidžil, Hawaii saartel vms – mida kaugemal ja kallimas kohas, seda parem; Euroopa tõesti ei lähe selliste inimeste puhul arvesse.

    Tead kuidas filmides ja seriaalides tehakse nalju, et keegi ei viitsi teise inimese reisimuljeid ja -pilte vaadata? Mina küll vaataks ja kuulaks, KUI seal on midagi huvitavat kuulata ja vaadata – hotelliaknast nähtud muljed ei huvita, aga isegi tavalise Euroopa linna puhul võib väga huvitav olla. Ja selliste reiside puhul ma olen tõesti õnnelik teiste jutte kuulates, sest basseinipuhkused mind väga ei tõmba 🙂

  5. Mul ka pole moblas töömeile. Kuigi nüüd puhkusel olles ma mõtlesin, et peaks äkki panema, sest mulle tulevad meilid, kui kohtumine meie müügimehega tühistatakse (kuna mina organiseerin neid). Ehk siis eestlaste töömentaliteet on tegelikult paigast ära, sest puhkuse ajal ei peaks ma üldse tööle mõtlema. Õnneks mu ülemus ütles, et meilid suunatakse ümber ja ma ei pea puhkuse ajal tööle mõtlema 😀

  6. Hmm, töönarkomaane leidub kõikjal, mitte ainult teitemaal ning minu hinnangul võib töömeile kasvõi öösel saata, kui töö tegija samas mõistab, et ta ei saa vastust enne, kui normaalne tööaeg pihta hakkab. Iga inimese enda asi, kas ta laseb (töö)meilidel 24h oma telefoni piiksuda või mitte. Minu telefon kusjuures mu meelest öösiti märguandeid ei tee. Pole muidugi ekstra kontrollinud, aga selline mulje on jäänud.

    Reisimise osas meenub mulle üks Soome film, kus yuppidest noorpaar, kellel kõik töökaaslased järjest ekstreemsemaid reise tegid (tahate Chamonix’sse matkama minna, see on nii kahe aasta tagune ttrend!), satub petturi otsa, kes müüb neile paketi “ela kui sotsiaaltoetust saav töötu pere”. Filmi nime ma kahjuks ei mäleta, aga peaks ligi 10 aastat vana olema.

    Mina olen ka ses osas reisimissnoob, et “käisin Türgis, olin ainult basseini ääres” ei ole minu jaoks suurem asi reisimine, sest inimene ei koge isegi mitte kohalikku söögikultuuri (nagu ma aru olen saanud, on kõik hinnas reisidel “Euroopa menüü”. Samuti ei mõista ma vajadust lennata hästi eksootilisele Kariibi mere saarele, et seal…. basseini ääres istuda. Puhtalt kvantiteedilt ma ilmselt “palju reisinud” ei ole, aga kvaliteedilt olen ikka küll. Näe, isegi välkarist mees on ja Eestis ka ei ela 😀

    Ja viimase asjana tahaks ma tuletada meelde (mina, kui “maailma näinu” saan seda ju teha :)), et need kirjeldatud junniomadused pole midagi eestlaslikku. Maailm on enesekeskseid sitapäid täis. Kui ei oleks, poleks meil pooli probleeme ja me koloniseeriks juba lähiplaneete.

  7. ma ei ole kunagi lennukiga lennanud, aga seda, et reisinud olen, julgeks öelda küll. hääletades on kuidagi isegi rohkem reisimise tunne kui ametliku transpordiga – saab jala ka vahepeal maha, saab inimestega suhelda jne.

  8. lendav

    Siin kirjeldatud definitsiooni järgi pole ma kohe üldse reisinud. Samas töö juures oli just paar päeva tagasi jutuks, kus keegi käinud on ja mind tembeldati paljurännanud isikuks. 5. klassis Pihkva, 1988 kahenädalane rongireis Odessasse (ja mis kõik sinna vahele jäi, Kiievist-Lvovist Kišinjovini välja), üle 20 aasta tagasi kunstikooli eksursioon bussiga läbi Euroopa (Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Austria-Itaalia-Kreeka), samasse perioodi jäi naiskoori visiit Soome, siis 15 aastat tagasi Rootsi, mõned sutsud Lätti, segakoori Peterburi-käik ja Austria-visiit. Rääkimata Eestis ringi kolamisest. Palju on siin kodumaal nähtud ja väga palju rohkem nägemata veel.
    Oleneb, kellega võrrelda. Hendrik Relve kõrval olen ma ülipaikne, aga mõnede kooli kolleegidega võrreldes ilma näinud inimene. Ausalt öelda tahaks rohkem rännata küll, kuid kauge maailm ei ole sugugi ahvatlevam kui oma kodune Eestimaa. Kui, siis Siber oleks põnev. Mida kaugemale, seda huvitavam. Kamtšatka on väga ahvatlev 🙂

  9. Phähh, nende nõudmiste järgi olen ma ikka täiega tegija. Viimased 11 aastat olen juba “reisil”. Nii kohalikuks muutunud juba, et ise ka ei usu. 😀 Basseini ääres ei istu, kesklinnas ega turisti kohtades ei käi ja ekskursioonidel ka mitte. Elan kohalikku elu, kohalike standardite järgi ja sõidan ühistranspordiga nagu peab.
    Ma tahtsin veel kobiseda, et kas tõesti keegi usub ka neid jutte Perekoolis, kus keegi väidab, et elab 500ruuduses majas ja käib perega 5 korda aastas reisil? Kindlasti on sellised inimesed kusagil olemas aga ma kahtlen sügavalt, et nad perekoolis istuvad. Ma arvan see on kõige labasem trollimine ja valetamine seal. 😀
    Ahsoo, millest ma ei saa aru, on see üldine üleolevus “basseini reiside” osas. See oli siin kommentaarides ka. Ma ei saa aru, mis neil viga on või miks nad reisidena arvesse ei lähe? Ma rahmin pikki päevi tööd teha ja ausalt, mulle väga meeldib sõita kusagile sooja, kus ma saan vähemalt paar päeva vedeleda segamatult basseini v mere ääres lebada. Ja nendel kariibi mere saartel ei olegi pahatihti muud teha kui just nimelt kusagil rannas tolkneda.
    Mille poolest on kusagil dzunglis seljakotiga kondamine rohkem reis kui rannas aelemine? Eriti kui asukoht on üks ja sama riik. Kas tõesti dzunglis kogeb päris elu rohkem kui rannas? Eriti kui kohalikud ei ela, tööta ega söö dzunglis. Kas see pole mitte lihtsalt isikliku eelistuse küsimus, et kuidas keegi soovib reisil aega sisustada? Reis on see ikka, küsimus on lihtsalt selles, mida sa seal reisil teed. Kas vaatad vaeste aguleid või rikaste villasid; käid dzunglis matkamas või ranna päevitamas. Ühtviisi reisikogemuse võid sa ikka saada.
    Sama hästi võiks siis ju kobiseda nende kallal, kes suusa resortides puhkamas käivad. Ühed ja samad mäed iga aasta ja mis sa seal suuskadel mäest alla tuhisedes ikka nii väga kohalikust elust näed. A seda miskipärast ei tehta nii väga maha. Topeltstandardid?

    • Eks see vahe ole inimestes – kui ma basseini ääres lösitada ja 3x päevas süüa tahan, siis mina ei näe selle eest maksmisel mõtet. Teiseks – ma ei VIITSI lihtsalt niisama lösitada kui ma olen lennanud teisele poole maakera. Kuna minu definitsioon on see “palju näinud” siis ma tõesti ei loeks inimest, kes iga talv samal suusamäel käib, palju reisinuks.

      Aga ma pole ka palju reisinud ja minu jaoks on selline mitte-kultuurireis lihtsalt igav. Igaühele oma 🙂

  10. Vaseliinika

    Ma eeldan kohe kui sellist jama loeks, et kellelgi on alaväärsuskompleks või üritatakse lihtsameelsetele koduperenaistele teemat pähe panna. 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: