Kuidas ma sõnu söön

Ma lubasin kirjutada lähiajal sellest, kuidas ma oma sõnu söön. Ideeliselt võiks oodata veel nädalakese selle kirjutamisega, aga ei suuda 😀

Ma olen üldiselt kogu aeg olnud selline inimene, kellel on väga tugev enda arvamus. Vähe sellest, ma leian, et see arvamus on ka üks õigemaid ja paremaid arvamusi üldse, sest kui see nii poleks, siis mis hea pärast ma niimoodi üldse arvaks! Aga et sellestki veel vähe poleks, siis ma kipun oma raudkindlat arvamust mõnikord ka muutma. Ja kui ma uue arvamise omaks olen võtnud, arvan jälle, et teistmoodi ei ole võimalik arvatagi ja võib-olla olen sisimas üldse äragi unustanud, et varem ma nii ei arvanud. Olen selline, midagi teha pole. Sõbrad on harjunud.

Üks viimaseid väga kindlaid arvamusi oli mul seoses kinnisvara soetamisega. Minu sõber müüs mõnda aega tagasi korteri maha ja hakkas mõtlema, kuhu ja milline uus osta. Ta kiikas kesklinna kortereid ja mina muidugi ütlesin, et ära ole loll, mis sa sinna kesklinna ronid! Seal on kõik nii ülehinnatud ja mõttetu seal autode vingu sees istuda. Lärm on ja palju inimesi, väkk. Õudne mõte, vaata ikka midagi muud ja kuhugi mujale, kesklinn on jama. Tal oli kindlasti häid argumente, miks kesklinnas elada, aga ma arvatavasti ei võtnud teda kuulda, mistõttu ma ei mäleta tema vastuväiteid. Võimalik, et ta ütles, et siis ei pea autot olema ja selle peale ma naersin ta nii kõvasti välja, et ei suutnudki edasi kuulata.

Aga siis ma hakkasin ise kodu otsima. Piirkonna osas ma teatavasti välistasin ainult Lasnamäe. Kuigi ega ma neid kesklinna piirkonna kuulutusi ei sirvinudki. Mõtlesin, et kõik on hirmsad urkad, kui need minu eelarvele vastavad ja kui ei vasta, pole mõtet vaadatagi.

Üks päev ma kirjutasin ju ka blogis, et hea lahendus kodu osas võiks tulla näiteks homme. Päris homme ei tulnud, tuli hoopis üle-ülehomme. Close enough. Üks mu sõber pani mulle Skypes lingi ühele korterile. Vaatan mina pilte ja mõtlen, et jaaaa, see mulle küll meeldib. Ainult hind oli veits kõrgem kui ma algselt olin plaaninud korterile kulutada. Aga pildid olid ju nii nunnud. Otsustasin vaatamise kokku leppida.

Kesklinna osas hakkas vastumeelsus hajuma. Et mis ta siis hea variant pole!? Mõtle, kui ma tahan seda välja üürida, mis raha ma labidaga kokku ajama hakkan! Kui ma müüa tahan, ma saan ju selle endiselt väga hea hinnaga maha müüa, sest südalinna korterid on alati hinnas (jah, just, südalinn on see). Pealegi on kuidagi normaalne tsiviliseeritud tunne, kui saab edaspidi inimestega kesklinnas kohtuda, ilma et peaks tüütult autoga kohale ronima. Ja veini saab juua. Kodust hea isegi teatrisse või baari jalutada. Kesklinna kolimine tundus….parim mõte, mis mul iial tulnud!

Käisin ka ühte mitte-kesklinna-korterit vaatamas ja seal ei tekkinud mingit tunnet. Kuskil Mustamäe taga otsas oli see korter. Üldiselt vastas minu nõudmistele, aga sees ei olnud üldse õiget tunnet. Oli ainult tunne, et jama – pliit on siin mingi vana kärakas ja nõudepesimasinat ka pole. Pealegi tundus, et see on linnast nii kaugel, et sinna ei tule mulle mitte ükski inimene isegi külla. Omanik üritas muidugi asja ilusaks rääkida, et kohe akna taga on loodus ja loomad. Loodus-šmoodus. Ei taha sinna kaugele 😦

Siis läksin seda kesklinna korterit vaatama ja tunne oli hoopis teine. Tunne oli siuke, et oh kui mõnsa siin on – põrandad soojad (põrandaküte!) ja kõik on olemas ja…mis see nõudepesumasin mul siis muretseda pole! Teine suhtumine kohe, eksole.

Saatsin teisele maaklerile kirja, et kahjuks ei ole ma nõus ostma, kuna hind, mida küsiti, oli absurdne ja tunnet mul ka ei olnud. Olgu, temale ütlesin lihtsalt, et tunnet pole. Ta tänas viisakalt. Siis rääkisin kiiresti pangaga juttu ja sain vastuse, et jah. Siis ütlesin teisele maaklerile summa x ja sain vastuse, et jah. Siis ajasime pangaga asja ametlikuks ja nad vastasid uuesti jah. Ja siis täna ütlesime kõik pidulikult notari juures jah. Nii et mina ei ole enam kodutu 🙂

Paar tähtsat kokkuvõtet viimase aasta sündmuste kohta:

  • sain pangast laenu, mille intress on väiksem kui oli eelmisel laenul
  • sain endale korteri, mis on väärtuslikum kui see, kus enne elasin

Lõpp hea, kõik hea 🙂

Sisse kolin ma vähem kui nädala pärast ja siis ma võib-olla teen teile mõne pildi ka 🙂

Advertisements

8 kommentaari

  1. Tere tulemast kesklinna! Mulle meeldib ka see, et kõik on käe-jala juures ja öösel saab mugavalt koju vantsida. Õnneks on mu korter sisehoovis, nii et müra pole ka. Ma ennustan, et hakkad kesklinnaelu veel armastama 🙂

  2. Wooohooooooo! Juubeldused, aplaus, lilled ja kast shampust! Ja no ma ütlesin kohe, et mitte keegi ei tule sulle sinna harku järve taha külla 😜 aga nüüd hohohooo, pane vaim (ja shampus!) valmis! Ma hakkasin juba soolaleivakinki sulle valima 😀

    • Hahhaaa jah, sul on õigus, nagu alati 😀 ma tahan soolakaks sama asja, mis sa viimane kord emale viisid (mitte kandik) 😛 😛

      • Mitte et ma mäletaks, mis ma talle viimane kord viisin, aga no sinu jaoks anything! 😘

  3. Nii tore! 🙂

  4. Triin

    Kus need lubatud pildid on? Ootan ju! 😛 😀

    • Väga vabandust 😀 Ma olen olnud nagu orav rattas ja ei ole jõudnud kõiki asju lahtigi pakkida, koristamisest rääkimata. Ausõna, tulevad varsti 😛

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: