Ma siin mõtlesin

Käisin täna postkontoris ja hakkasin juurdlema, et mis on selle mõte, et järjekorraaparaadist saab välja printida pileteid, mis tähistavad erinevaid eesmärke, miks ma sinna tulnud olen. Et kas on filateelia või mis iganes muud variandid, ma enam ei mäletagi, mis seal veel oli. Järjekord liikus ikka ühena – ei tundunud, et näiteks filateelia rahvas saaks mingi oma spetsiaalse järjekorra. Võetaks kuidagi vahele. Või teenindataks viimasena vms. Iga laua juures käis erinevate järjekordade inimesi. Imelik.

Veel hakkasin ma üks päev mõtlema, et see oli ainult mõni aasta tagasi, kui ma kirjutasin siiasamma blogisse, et ma vihkan turundust ja ma ei ole sellest üldse huvitatud. Et see on täielikult igav ja nõme asi, mida ma iial ei teeks.

Hiljuti kirjutasin ma ka seda, et ma olen selline inimene, kes võib olla küll väga kardinaalne, aga võib ka oma arvamust ühel hetkel lambist muuta. Ja siis kuulutada, kui hea ja õige see arvamus on. Vot turunduse koha pealt just see ongi juhtunud. Ma olen juba mõnda aega naha ja karvadega selle sees. Ja mulle väga meeldib. Kohutavalt palju meeldib.

Et ma tegelen asjaga, mis mulle väga kohutavalt meeldib, siis ma mõtlen turundusele sageli ka vabal ajal. Märkan turundust enda ümber ja üritan osasid asju enda jaoks lahti mõtestada.

Võtame siis kasvõi blogid ja sisuturunduse. Sisu tootmise, nagu nad siin tänapäeval moodsalt ütlevad. Koostöö postitused. Raha eest blogis kirjutamine. Teate küll. Ma ei ole ausalt öeldes selle suurem fänn. Ma olen ise blogija ja mulle siin oma nurgas raha eest kirjutamine ei meeldiks. Raha mulle õudselt meeldib ja kirjutamine meeldib ka õudselt, raha eest meeldib vägagi kirjutada. Aga mitte siin. Mitte minu nurgas. Sellepärast vaatan ma ka teiste blogijate raha eest kirjutamisele…noh, mina ei tea, kas nüüd just viltu, aga vaatan kuidagi….et mina ei teeks.

Või siis loen ja mõtlen, miks see asi ei toimi. Turunduslikus mõttes. Sest nii vähe kui ma viitsin ka koostöö-postitusi lugeda (ka neis blogides, mida ma muidu loen, jätan ma selgelt reklaamist nõretava promojutu tuimalt lugemata, ei koti lihtsalt), ei ole need tavaliselt mu meelest niimoodi tehtud, et “vohhhhh, pöial üleval,” saaks öelda.

Aga täna sattusin ma sellise postituse peale, mis isegi minu kummardama pani. Suurepärane. Ei, isegi fantastiline sisuturundus. Täpselt see, mis toimib.

Müts maha sinu ees, Liivi.

Ma ei kujuta ette, kuidas antud teemat veel paremini avada saad. Mis toimiks veel paremini, kui see, et oma murest räägib üks tavaline noor naisterahvas, täiesti ontlik ja respekteeritud, ja paneks sellise massi naisi endaga kaasa noogutama. Sellise massi, et Tallinna laod ostetakse ca 24 tunniga antud tootest tühjaks. Sest just see vist juhtuski. Mina ei oleks turundajana osanud sellise käigu peale tulla.

Saan aru, et eks see suurepärane šedööver sündis ka poolkogemata. Oli naine, kellel oli mure, ta sai selle lahendatud ja ta pakkus ennast ise müüjale välja, et tavai, teeme koostööd, see võib toimida. Esmaklassiline enese müümine (selles heas mõttes siis ikka). Täiesti filigraanne.

Sisuturundus blogides ei saagi hästi toimida ühelgi teisel moel. Sa pead enne ikka väga hästi teadma, kes on auditoorium, kellele sa oma sõnumi suunad. Mina ei tea, kuidas üks sekspood oma auditooriumi defineerib. Võimalik, et nad teavad juba ammu, et lõviosa nende klientuurist moodustavad täiesti tavalised pereemad. Mitte mingid seksimaiad svingerid vms. Sest ilma pikemalt mõtlemata mina just nii mõtleks. Kui mulle tehtaks ülesandeks müüa maha a la 200 vibraatorit, siis ma ei tuleks selle peale, et kui asi õigesti sõnastada, lähevad need täiesti tavaliste naiste seas nagu soojad saiad. Kusjuures soojad, 100-eurosed saiad! Aga need läksid.

Meie turundajad ei süvene väga influencerite auditooriumi analüüsi. Kas nad üldse küsivad teilt, kes on teie lugejad? Või küsitakse ainult klikkide ja lugejate arvu? Sest olgem ausad, see, kas lugejaskond on potentsiaalne klient või ei, on ikka väga oluline. Veelgi enam – väga oluline on ka see, kas blogija oskab kirjeldada toodet nii, et ta paneb kõik, kes tunnevad nö sama valu, endaga samastuma? Väga sageli see nii ei ole.

Kui mina oleks näiteks autode maaletooja-müüja, siis mina ei üritaks oma autot turundada sellise blogija abil, kellel juhiluba ei ole. Muidugi saab ta seal autos istuda ja pärast kirjutada, et jube hea oli istuda. Aga kas ta suudab ära sõnastada need tugevused ja kasud, mida oskaks hinnata inimene, kellel päriselt on luba ja kes igapäevaselt sõidab? Kas tema kirjutis toob selle brändi lihtsalt pildile – lugejad näevad, et selline nimi käib tekstist läbi – või suudab ta oma kirjutisega ka lugejaid mõjutada?

See näide on umbes sama hea, kui oleks anda jalutule jalgratas testida. Jah, jalutu võib ju rihmadega paka külge kinni siduda ja teda mööda linna ringi sõidutada, aga kas ta oskab usutavalt sõnastada selle, kui lihtsalt selle mudeli pedaalid liiguvad ja kui kerge on seda viiendale korrusele tassida? Julgen kahelda.

Ehk et mis ma tahan öelda, on see, et meie turundus läbi blogijate on veel lapsekingades. Mulle tundub. Sageli ootab tellija, et tema toode kiidetakse lihtsalt üles. Aga see ei mõju usutavalt. Blogija võtab karbist välja järjekordse talle tasuta saadetud jupstüki, uurib seda ühelt ja teiselt poolt, kirjutab mingi teksti valmis ja avaldab ära. Töö tehtud. Linnuke kirjas. Lingid 4 korda sisse visatud. Käib küll.

Aga kellel sellest postitusest pärast kasu on? Kas lugejal, kes pole ka rumal ja saab aru, kui talle jälle midagi kunstlikult üles kiidetakse? Või tellijal, kes oleks sama tulemuse – oma brändi mingi auditooriumi silme ette kuvamise – saanud ka Delfi bänneriga?

Jääb vaid küsimus, miks siis blogijate poole pöördutakse ja miks Delfis ei reklaamita, seal on külastajanumbrid ikkagi suuremad? Vastus on lihtne. Sest kuigi sageli oskamatult, teevad meie blogijad oma asja odavalt. Tasuta jogurti või sandikopikate eest. Delfi saadaks jogurtikasti pakkuva koostööpalvega pöörduja kiirelt kukele.

Advertisements

5 kommentaari

  1. Heh, aitäh vist?

    Sest see, mis välja kukkus, juhtus tõesti kogemata. Sellist menu ei osanud Ulakas Kaunitar oodata ja mina veel vähem, ma hoopis põdesin, et äkki valmistan neile pettumuse ja keegi sooduskoodi ei kasuta. Nüüd mõtlen hoopis, millist raha ma oleksin võinud praeguse müügiedu eest teenida. 😀 Tegelikult ei mõtle, minu eesmärk oli siiski anda endaga samas olukorras olevatele naistele midagi, millest ma ise olen puudust tundnud. Lohutust ja lootust.

    • Mhmh, Ulakas Kaunitar peaks ideeliselt sulle ikkagi mingi prääniku andma, sest see kasu, mida nemad siit lõikavad…selle kasu vääring turunduses oleks võinud vabalt neljakohaliseks summaks kujuneda 🙂 Aga lahe, et see niimoodi välja kukkus ja on heaks õpikohaks meile kõigile, nii blogijatele kui ka turundajatele.

      Komplimendid sulle sellise uhke aktsiooni eest on aga siirad. Ma kiidan väga harva, sest enamuse ajast tehakse minu meelest kõikjal täielikku saasta, aga sinu ees müts maha ja kohe väga maha! 😉

      • Olen meelitatud, aitäh! 🙂

  2. epp

    Kristallkuul, sinugi ees müts maha. Su mõttejooks tabab kümnesse, mu meelest.

    • Aitäh 🙂 avastasin just, et ma olin lõppu kõige olulisema sõnumi kirjutamata jätnud. Nüüd sain küll vist kõik öeldud.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: