Lihtsalt enda jaoks. Pärast hea meenutada

Korra ma juba olen Bulgaarias käinud. Tookord ei tekkinud sellist tunnet, et läheks tagasi. Aga mõnikord keegi ei küsigi – töö on töö. Ja nii oligi, et mul tuli jälle Bulgaariasse sõita.

Eks ma tegelikult juba ootasin ka seda reisi, sest sel suvel saab see olema puhkusele lähim ajaveetmise vorm. Päike ja paar vaba päeva. Ühe päeva siiski võtsin töölt vabaks ja kasutasin selle ka otstarbe kohaselt rannas päevitades.

Sunny Beach tundus suurem ja elavam kui Golden Sands. Seekord sattusin muidugi ka tipphooajale, aga sellegipoolest tundus, et elu käis kuidagi rohkem. Hotell ei olnud oluliselt parem kui Golden Sandsi oma – üsna lihtne, aga puhas ja korralik. Toit, mida all inclusive sisaldas, oli vägagi maitsev. Valik hullult lai, nälga ei pidanud keegi kartma. Juua anti ka tasuta, aga peale õlle mu arust miski juua ei kõlvanud. Kokteil on hea ainult siis, kui ta on tehtud päris mahlaga. Ma saan aru, et tuntud importjookide asemel pakutakse kohalikku kärakat ja see mind ei häirikski, aga kui ka mahl on asendatud kontsentraadist tehtud siirupijoogiga, siis sealt läheb minu piir. Olgu või tasuta, aga ma pigem loobun 🙂

Seekord mind ei häirinud Bulgaaria juures miski. Mu meelest on seal vägagi hästi võimalik üks lõõgastav ja lõbus puhkus maha pidada. Kuna me lendasime kohale tšarteriga, siis nägime paljusid inimesi, kes just selleks sinna minemas olidki. Erinevalt eelmisest korrast ei tuvastanud ma kedagi veidrat või piinlikult käituvat inimest. Keegi ei joonud ennast ülearu purju ega käitunud nagu mats.

Pidu pandi kõvasti. Terve pokkeriturniiri korraldusmeeskond pidutses vist iga jumala päev. Lõpuks olid ka kõige tugevamad väsinud ja kõigil oli hea meel, et koju sai, sest inimesed lihtsalt ei jaksanud enam. Meist läks õnneks hommikul kella 6ni pidutsemine täiesti mööda. Vastasel juhul oleksin ka mina reisi jooksul laibastunud, sest unepuudus mõjub mulle viimasel ajal laastavalt.

Aga meie viimane õhtu oli väga lõbus. Kui ma olin oma päevatöö kella 5 ajal lõpetanud ja arvuti kinni pannud, ütles Heimar, et täna võtame õhtust viimast. Kui keegi nii ütleb, siis tavaliselt ei lähe õhtu sugugi plaanipäraselt. Sa ei saa ju ägedaid õhtuid ette planeerida. Sa sõnud ju ära, kui ütled, et vot täna tuleb räigelt äge pidu. Tavaliselt kunagi ei tule. Aga meil tuli küll. Oleks teadnud, oleksin isegi juuksed ära pesnud ja meigi teinud. Mitte tulnud hotellist välja suvalise kaltsakana.

Minu kaltsaka välimus ei takistanud pidutsemist. Leidsime ühe live-bändiga baari ja istusime sinna maha Jack Danielsi jooma. Bänd oli selline tavaline kavereid laulev bänd, nagu ikka. Ainult et see bänd oli reaalselt jube hea! Naissolisti hääl oli täiesti hämmastav. Ka kaks meest laulsid. Üks oli sellise ooperirokkari häälega. Meat Loafilik. Teiseks meeslauljaks oli soolokidra mees, kes nägi välja nagu Ain Varts. Ainult et juukseid oli tal veidi rohkem. Bändis puudus basskitarrist ja meil tekkis sellega seoses vaidlus. Mehed arvasid, et bassi polegi ja asja ajab ära basstrumm. Mina kuulasin väga tähelepanelikult ja olin täiesti veendunud, et bass tuleb sündi pealt või kuskilt, sest see lihtsalt oli olemas. Pausi ajal läksin laulja käest küsima ja tuli välja, et ma kuulsin õigesti. Küll mul oli hea meel 😀 Mul on alati hea meel, kui mul on õigus, aga seekord rõõmustasin ma iseäranis selle üle, et ma suutsin muusikat taibata. Klappidest muusikat kuulates meeldib mulle väga tuvastada iga erinev pill ja siis hämmastuda selle üle, kui ägedalt nad kõik kokku kõlavad.

Kui bänd oli täiskasvanute meelelahutus, siis lapsi käis lõbustamas mustkunstnik. Tunnistan ausalt, et see mustkunstnik suutis lõbustada ka mind, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas trikid käivad ja see ärritab mind. Tahaks teada, kuidas trikke tehakse. Ma tunnen ennast kuidagi ebamugavalt, kui ma ei saa aru, mismoodi trikk käib. Nii ma siis ahmisin seal õhku ja muigasin mõttes enda üle, et olen ikka lollakas…

Kolmas ja vaat et kõige vägevam komponent selles õhtus oli karaoke. Ei, mina ei laulnud ja mingeid purjus somme ja muid enda võimeid ülehindavaid inimesi oli ka minimaalselt. Küll aga laulis meie oma Kristjan, keda me varemgi korduvalt utsitanud oleme. Bratislavas oli ta isegi peaaegu valmis asja ära tegema, aga seal oli karaokemasin, kust pidi ise endale laulu tellima ja kuskilt mikrofoni haarama ja kuna seal masina taga majandas mingi siniseks löödud silmaga mees, kes pidevalt oma laule kuidagi ette sai suruda, siis Kristjani “Riptide” lihtsalt ei jõudnudki kunagi kõlama. Ma olin juba ammu maha matnud lootuse, et Kristjanit kunagi karaokel laulmas kuuleme.

Aga seekord oli ta täiesti valmis, lugu oli olemas ja läkski asjaks! Püha jeesus, kui hästi see kõik kõlas. Kuku või pikali! Ta laulis lisaks sellele ühele loole veel mitu laulu. George Ezra “Budapest” näiteks. “Hey there Delilah”. Midagi oli veel, aga ma täpselt enam ei mäleta.

Peale Kristjani oli seal ka üks britt, kellele elevant kõrva peale polnud astunud. Temalgi olid päris arvestatavad vokaalsed võimed ja eks nende vahel läkski natuke nagu battle’iks ära. Üks laulis, siis läks teine pulti ja tellis omale loo. Siis jälle esimene jne. Väga vinge. Selle briti perekonnaga kohtusime ka tantsuplatsil ja ta ema rääkis mulle heldimusega, kuidas poiss õpib näitlejaks. Ma oleks ka tahtnud käsi kokku lüüa ja öelda, et näed, minu poeg käis meil kohalikus superstaari saates, aga ma ei saanud 😀 Pole poeg. Pole isegi vend mitte. Aga tunne oli küll siuke, nagu oleks. Nii uhke tunne oli!

Meie grupi omavaheliste suhete kohta arvas järgmisel hommikul taksojuht hoopis seda, et Madis on meie kõigi isa 😀 Nüüd on vist küll kõik variandid ära arvatud, et kes kellega millistes suhetes on. Et me oleme neljakesi lihtsalt kolleegid ja sõbrad, seda ei ole samas mitte kunagi pakutud.

Mis mul sellest reisist veel meelde jääb?

Minu vana hea klassika, et ma üritan mingi teise riigi rahaga maksta, tuli ka jälle ära. Rumeenias ja Londonis üritasin kogemata maksta Maroko rahaga ja seekord siis Türgi rahaga. Õudselt piinlik 😀 Nüüd on rahakotis veel üks Bulgaaria kümnekas ka juures. Huvitav, kus ma sellega järgmiseks maksta üritan?

Pokkerit sai mängida. Ma mängin ju väga harva. Seekord arvas turniiridirektor pärast lõppu, et staff võiks oma mängu teha. 10 euri nägu ja ka meie ostsime end sisse. Kokku alustas meid vist 11 ja kõik pressisime end ühe laua äärde. See oli võimalik, sest sealses kasiinos olid väga suured ja uhked kosmoselauad. Igal mängijal oli ülimugav oma tugitooli moodi tool ja lisaks topsihoidjale ka tuhatoos, sest seal kasiinos võis suitsetada. Lisaks voolas õlut ojadena. Lihtsalt telli, maksma me ei pidanud. Mäng oli meil nii pagana lõbus, et kõrval teisi turniire mängivad inimesed kindlasti kuulsid meid karjumas ja mõtlesid, et mis seal siis nüüd toimub…

Ja muidugi jäävad meelde jalkaõhtud. Ma olen üks väheseid eestlasest Inglismaa fänne. Ja Inglismaa-Rootsi mängu ajal sulandusime me brittide sisse ära. Mul oli jube hea meel, kui Inglismaa võitis. Päris paljudes baarides terves kuurordis oli õnnelikke inglasi õhtul tantsu löömas. Möll oli kõva.

Samas hoopis meeleolukam oli Horvaatia ja Venemaa mängu vaadata. Terve baar oli täis venelasi ja kohalikke, kes olid Venemaa poolt. Me otsustasime oma grupis, et pooled on Venemaa poolt ja pooled Horvaatia poolt. Mina ja Heimar olime Horvaatia poolt ja ühtlasi siis ka ainsad Horvaatia fännid terves baaris. Niisiis pidime me kõva häälega karjuma, kui Horvaatial hästi läks, sest mitte kedagi meid toetamas polnud. Õudselt lõbus oli jälle.

Minu jalkarõõm sai teatavasti eile otsa. Tegelikult ma arvasin, et kogu jalka MM jätab mind täies mahus külmaks ja ma ei vaata ühtegi mängu. Juhtus aga see, et ma vaatasin kõiki mänge, mida vähegi sain. Ja mulle meeldis! Eilne õhtu oli mu jaoks kurvastav, aga samas kui ikka nii halvasti mängida nagu Inglismaa mängis, siis ei olnud ükski muu lõpplahendus mõeldavgi. Ise nad käkkisid ära.

Finaali vaatan ma sellegipoolest ja ilmselt vaatan ka pronksimängu, ehkki mu meelest on jalkas nagu pokkeriski – kui sa just ei tule 1. kohale, siis oled sa kotti saanud ja ükski teine tulemus ei rõõmusta sind. Aga võib-olla on see minu isiklik traagika.

Kuna jalka saab kohe läbi, siis tuleb hakata enda ülejäänud suve millegi muuga sisustama. Aga millega? Mina küll ei tea.

Advertisements

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: