Suhetest

Rääkisin täna sõbraga, kes juhtus vaatama mingit saadet monogaamiast. Küsisin, et mis sellest üldse nii palju rääkida on, et lausa saate saab teha? Kas tänaseks on monogaamia näol tegemist kurioosumiga?

Ta siis selgitas, millest see saade rääkis. Teemaga alustati aastate tagusest ajast, kui inimesed veel kommuunides elasid. Ma ei usu, et siin peeti silmas 70ndate hipikommuune, ehkki sarnasused on ilmselt olemas. Nimelt peeti silmas kommuune, kus mehed käisid jahil ja naised kasvatasid lapsi. Kusjuures kasvatasid lapsi, kes ei olnud kellegi omad. Selles mõttes, et oli teada, kes on selle lapse ema, aga kes on isa…seda ei olnud võimalik kindlaks teha. Sest kõik seksisid kõigiga. Naised olid kõigi naised ja mehed olid kõigi mehed.

Kuna ma saadet ise ei näinud, siis ma kindlalt ei tea väita, aga ma usun, et mehed olid kõigi mehed sellepärast, et nemad tahtsid, et kõik naised nende omad oleks. Ehk et see ei olnud tõenäoliselt mingi girlpoweri ühiskond, kus naised said vastu võtta otsuse, et nad tahavad seksida mitme mehega. Pigem läksid nad asjaga kaasa, sest mehed otsustasid niimoodi.

Aeg läks edasi ja ka ühiskond arenes edasi. Mingil hetkel ei olnud ellujäämiseks enam tarvis kommuune, kus mehed pidid karjaga mammuteid nottimas käima. Söögi suutis koju tuua ka mees üksi. Ja lapsed suutis üles kasvatada ka naine üksi, ilma et mitme põlvkonna jagu abiemasid võtta. Puudus vajadus suure kogukonna järele ja pered muutusid aina väiksemaks. Noh, nii kahe täiskasvanu suuruseks. Mees ja naine asusid kahekesi elama. Millega kaasnes ka monogaamsus. Ei tea, kelle soovil sellise kokkuleppeni jõuti. Naiste survel?

Miks ma kohe sellise seksistliku järelduse teen, on see, et meeste suurt seemendamisjanu olla seal saates põhjendatud sellega, et uusi seemnerakke valmib neil iga päev. Samas kui naistel saavad munarakud küpseks ainult korra kuus. Mistõttu olevat naistel väiksem paljunemissoov (ja sellest tulenevalt ka seksiisu?). Seda hüpoteesi toetavat minu sõbra sõnul ka näiteks see, et kui vaadelda geimeeste ringkondi, siis monogaamset paarielu elavat väga väike protsent. Enamus olla kas üldse vallalised või siis avatud suhtes või siis lihtsalt petmist täis suhtes. Tema hinnangul esineb monogaamsust geipaaride seas igatahes vähem kui heteropaaride hulgas. Mis võib iseenesest ka tõele vastata, ametlikke andmeid pole, seega täpselt ei tea.

Igatahes jätkus pikka aega kahest täiskasvanust koosneva pere mudel. Peamiselt on see kestma jäänud taaskord majandusüksusena. Kahekesi on kergem kui üksi. Abikassa Abikaasa ja nii, tead küll. Kuid saates kõneisikuks olnud inimesed väitnud, et monogaamsus ei ole siiski inimesele omane. Paralleel toodi veganlusega. “Sa võid veganiks hakata, aga ega liha sellepärast teisiti maitse,” olevat kõlanud üks mõtlema panev tsitaat. Mnjaa. Tõetera tundub seal ju sees olevat.

Mul oli raske asjast aru saada eelkõige sellepärast, et mulle tundub armukadeduse kontseptsioon midagi nii loomuomast ja automaatset, et ma ei kujuta ette, et see võiks olla mingi moodsa eluga kaasas käiv kunstlik konstruktsioon. Õpitud. Mulle tundub küll, et see tunne tuleb inimese seest kuidagi täiesti iseenesest ja isegi tahtmatult. Sest kes tahaks armukadedust tunda? See on ju ebameeldiv, ärritav ja häiriv. Kuid võimalik, et ma ei oska lihtsalt näha seda, kuidas mõtleks inimene, kelle mõttemaailm ei ole minuga sarnane. Mitte et ma oleks armukade kreisipsühh, aga ma tunnistan, et suhtes olles ma ei tahaks, et minu partner teisi naisi ihaldaks. Aga just õpitud ja uudne nähtus see olema peab, sest miks muidu sai kommuunides elada nii nagu kunagi elati?

Veel olevat seal saates välja toodud, et hetkel elame ka mingis mõttes murrangulisel ajal. Kahe inimese vaheline monogaamne suhe kui kõige levinum suhtemudel pidavat olema muutumises. Enam ei vaja paljud enda kõrvale kaaslast lihtsalt selleks, et siis on kergem majandada. See on minevik. Hakkama saab ka üksi. Saavad nii mehed kui ka naised. Ja see kõlab jumala loogiliselt. Kuhu see kõik viib? Tagasi kommuuniühiskonna eluviisini, kus kõik seksivad läbisegi kõigiga, kellega tahavad, ainult et majandavad üksi ja monogaamsusega ka enam pead ei vaevata?

Pole kaaslast, pole lapsi, pole…tulevikku? Inimkond vaevalt välja sureb, selle eest hoolitseb kolmas maailm, kes on arengus piisavalt taga. Aga kui nii jätkub, siis eestlaste kadumisele väga kaua vist ei kulu…

Need mõtted tundusid huvitavad. Tahaksin ka seda saadet vaadata. Pani mõtlema. Et inimsuhete taga on tegelikult lihtsalt numbrid, instinktid, ajalugu ja olme. Armastus, tulevärk, muinasjutt… Kas need üldse on olemas?

Kui sina oled suhtes, siis mis sa ütled – kas sinul on tulevärk ja muinasjutt? Alguses vähemalt oli? Kas sa tunned, et sa said kokku selle inimesega, kes on sinu jaoks ideaalne kaaslane? Ma ei küsi, kas sa vahetaks ta välja, kui sulle täna võimalus antaks, sest see kõlaks lihtsalt hirmsasti. Aga kas sa said selle, millest sa vallalisena unistasid? 🙂

Ja kui sa oled vallaline, siis kas sa usud tulevärki ja muinasjuttudesse? Mis peaks juhtuma, et sa suhtesse astuksid? Kas piisab lihtsalt toredast inimesest, kellega tundub keskmiselt mõnus klapp olevat või ei lepi sa vähema kui muinasjutuga? 🙂

Mina olen parandamatu romantik. Mina usun muinasjuttudesse. Praegu veel. Nii huvitav oleks teada, mida sina arvad.

Advertisements

27 kommentaari

  1. Mina olen ka romantik ja usun ilusatesse tunnetesse, armastusesse, monogaamiasse. Kuigi mul on elus mitmeid ebaõnnestunuid suhteid olnud, kus olen minevikus haiget saanud, ise ka haiget teinud, aga vaatamata kõigele sellele pole ma kunagi lakanud armastusse uskumast. Jah, minu lahkuminekud minevikus pole olnud kunagi petmise pärast, alati on muud asjad olnud – seega konkreetselt sel teemal kaasa ei oska rääkida.

    Võib-olla on see lihtsalt mu iseloomus kinni, mäletan küll minevikust, et kui ma suhtes haiget sain, siis korraks isegi tahtsin mõelda, et kõik mehed on tropid ja milleks mulle üldse neid vaja on, sest lõpuks läheb ikka kõik pekki… Aga ma ei osanud niimoodi olla, niimoodi mõelda. Uskusin alati, et millalgi see enam niimoodi pole.

    Ja vastates su küsimusele, siis nüüd olen tõesti saanud sellise suhte, millest ma olen alati vallalisena unistanud. Just kolisime kokku ja ma olen nii õnnelik. Ma ilmselt minevikus ei hinnanud meestes neid asju, mida ma praegu hindan, olin palju pealiskaudsem. Ei hinnanud pikki vestlusi, oma hingemaailma avamist, igasugustel erinevatel teemadel rääkimist, mulle piisas ka niisama lihtsatest vestlustest. Enam ei piisa ja mul on hea meel, et olen leidnud enda kõrvale inimese, kes ka niimoodi asja näeb; kelle jaoks tunnetest rääkimine ei ole mingi pehmode värk vms. Mulle meeldib, kui minu kaaslane tundeid välja näitab. Minu jaoks on see väga oluline. Sest ma ise teen seda samuti.

    Mis ma öelda tahan on tegelikult see, et tihti ühiskond surub meile peale seda suhtumist, rt ah, pole mul kedagi vaja, saan üksi ka hakkama, mehed (või siis naised) on mõttetud, ma saan nagunii haiget jne. Eriti siis, kui ollakse haiget saanud. Sellest on kuradima kahju, sest tihti jääb siis inimestele märkamata mõni isend, kes ei ole selline, nagu minevikus keegi oli. Et me pole nõus enam oma südant avama, sulgeme selle mitme riivi taha, sest kardame haiget saada. Mingi piirini ehk seda isegi võiks teha, aga lõpuks võib see meile bumerangina kätte maksta, sest kaotame oma ebakindluses, kahtlustes kellegi erilise. Mul endal ei ole nii juhtunud, aga on mitmeid inimesi, kellel on seda ette tulnud.

    Eks ikka tahetakse ju end haiget saamisr osas kaitsta, aga niimoodi riive ehitades võib elu üldse elamata jääda. Ja vot sellest on kahju.

    • Teiste eest ma ei oska rääkida, räägin vaid enda eest. On täiesti võimalik olla nii, et tegelikult usud romantikasse, armastusse ja monogaamiasse, sest näed seda ümberringi päevast päeva. Aga mingid sündmused ja inimesed lõhuvad meid teinekord nii ära, et me ei näe seda enam iseenda jaoks. Mina nimetan seda katki olemiseks. Olin ise mitu head aastat katki, ei lasknud mitte kedagi endale ligi, kui lasin siis saboteerisin lõpuks ikkagi iseennast. Ma ei olnud valmis oma kaitsemüüre alla laskma ja olin sisimas veendunud, et KÕIK mehed on tropid ja mul ei olegi neid vaja. Veel hullem, ma olin kindel, et ma lihtsalt ei ole piisavalt hea! Vale! Nüüd kui mina olen valmis inimesi ligi laskma ja olen end terveks “ravinud”, kohtusin ise inimesega, kes on katki ja kes mu seetõttu kõrvale lükkas. (Karma?) Mul oli sellest väga kahju, aga oskasin end selle inimese kingadesse panna ja saan aru, sest olen sama teinud. Ja nii mõndagi nendest otsustest ma täna kahetsen, tegelikult olid need sel hetkel kõige õigemad otsused.

      Emotsionaalne valmisolek on nii keeruline, see on pahatihti lihtsalt otsus oma mullist välja astuda ja end avada. Aga öeldakse, et hirm on see, mis teeb inimese araks. Enda kaitsmine on alateadlik ja nagu sa ütlesid end tahetakse haiget saamise eest alati kaitsta. Tuttavaid-sõpru vaadates olen teinud sellise järelduse, et nende inimeste patud, kes on eelnevalt haiget teinud, nuheldakse väga sageli uute kaela. Sellepärast ma arvan, et väga haiget saanuna, on targem elada veidi aega oma müüri taga, sest muidu võib lõpuks ise olla see, kes kellelegi sama teeb, mis endale tehti. Inimesed on muidugi erinevad ja erineva emotsionaalse koormaga ja käituvad vastavalt sellele, mis ühele õige ei pruugi seda teisele mitte olla.

      Aga kui nüüd suhetest endist rääkida nagu teema postituses ju on, siis minu arust on inimeste vahelistes suhetes sarnaselt majanduslikele suhetele võimust võtmas tarbimisühiskond ja mujal on rohi rohelisem suhtumine. Mis põhimõtteliselt vist toetab seda monogaamia kadumise teooriat. Samas inimene on ikkagi emotsionaalne ja mõtlev loom ja võiks ju loota, et ei kao see monogaamia kusagile – mina loodan vähemalt. 🙂

      • Sorry küsimusele jäi vastamata. Minu jaoks on väga oluline, et inimesega oleks väga hea klapp, ühised huvid, sarnane huumorimeel, väärtushinnangud, teineteise mõistmine, sisukad vestlused jne. Riskides pealiskaudsena kõlada, peab inimene mulle ka välimuselt meeldima. 😀 Ja ärevus ja liblikad alguses peavad olema! Kui ei ole, siis on see reeglina surnult sündinud asi.

        P.S. Räägin jälle enda eest! 😉

        • Lihtsamalt öeldes – muinasjutt peab olema 😀

          • Päris muinasjuttu ma ei taha. Imal. Väkk. Aga no tõesti ma olen mõelnud, miks ma ei võiks mõnd vallalist sõpra “ära võtta” ja jõudnud järeldusele, et see oleks see nn. leppimine. Mitte et mu vallalistel meessoost sõpradel oleks midagi viga või nad oleks sobimatud, lihtsalt ei ole minu jaoks. Kuna mul ei ole ellu jäämiseks abi vaja, siis ma ei kavatse leppida, ma tahan seda inimest, kes mind täiendab ja kellega mul on äge läbi elu minna. Ja samal ajal olen ma omaks võtnud teadmise, et seda ei pruugi juhtuda.

            • Ma rõhutan, et minu jaoks muinasjutt=prints valgel hobusel ja päästmine, mind pole päästa vaja. Roosid ja küünlad ja romantilised õhtusöögid on okei, aga ma ei tunne sellest otseselt puudust.

      • Selles mõttes küll, Agnes, on sul väga õigus, et mingi aeg tuleb kindlasti endale paranemiseks anda. Muidu võib niimoodi juhtuda, et katkisena teedki valesid otsuseid ja valikuid, mida hiljem kahetsed. Eks selle juures mängib rolli ka see, kuidas inimesed üldse asjadest üle saavad – mõned raskemalt, teiselt kergemalt. Et mingi aeg tuleb kindlasti ülesaamiseks ja paranemiseks leida, kahju on aga siis, kui see olukord lausa viis või 10 aastat kestab. Et siis jääb palju elu elamata, sest tõesti – kardetakse uuesti ämbrisse astuda jne.

  2. Muud ei hakka seletama (liiga vähe kokkupuutepunkte), aga seda võin küll öelda, et seksuaalset armukadedust ma ei tunne. Vaimset küll, juba 2. klassis “kuidas see sõber tahab temaga rohkem aega veeta kui minuga, mis temaga on lõbusam või???”, aga seksuaalset lihtsalt pole.
    Magas teisega? Kah asi, kuni minult midagi ära ei võeta. Seks on ainult seks. Vat kui kondoomita seksib teisega, on kuri karjas – mis mõttes ta paneb minu elu ohtu oma põgusate lõbude nimel?!

  3. Eeee…. ma pole küll päris selline armukadetseja, kes nö noaga läheks teisele inimesele kallale, aga parajalt armukade inimesena olen küll. Väga väga naise näide, kus ta oli vaimselt teise peale armukade, sest sõbral oli teine sõber ka, olen ikka ka mõnikord kogenud – “mis mõttes sul on teine minusugune sõber ka?!”. Aga see võib tuleneda sellest, et mul on mõned sõbrad sellised, kellel ONGI palju lähedasi sõpru, aga minul on selliseid käputäis – lihtsalt raske tunnistada, et vot temale olen mina 1 paljudest (ent siiski oluline), ent tema on minule näiteks 1 viiest heast sõbrast.

    Suhte-armukadedust olen ka tundnud ning tunnistan ausalt, et ma lihtsalt ei mõista neid inimesi, kes ütlevad, et “laa-laa – mul on hea meel kui mees teisi naisi tahab ja järel jookseb, ma pole üldse armukade, armukadedus näitab et midagi on valesti”. Alati ei näita. Armukade olles ei pea olema kadedusest sõge ja noaga vehkima, piisab lihtsalt sellest, kui inimene, kellele sina aega pühendada, ei pühenda aega sinule, vaid teeb seda kellegi teisega. Sõgedat armukadedust tuleb muidugi piirata ja inimesel ennast muuta, aga pisike annus armukadedust ei tee alati paha – mõnikord on nii naisele kui mehele sõõm armukadedust hea meeldetuletus, et enda kõrval olev inimene on ka päris tore ja hea.

    Tead, selle üksi majandamise osas olen ma kahtleval seisukohal. Lääne riikides on üksi hakkama saamine siiski pigem hakanud muutuma raskemaks – inimesed kolivad tõmbekeskustesse, kus saadakse küll rohkem palka (aga Lääne riikides üldiselt on palgad hakanud kasvama aeglasemalt või lausa peatunud, samal ajal kui kulutused ja elukallidus on tõusmas), aga kus ka elamine on meeletult kallis. Sinna lisandub veel see, et nö tõusvast Aasiast tulevad väga rikkad inimesed, kes kohalike nina alt näiteks eluasemed ära ostavad ja kohalikku hinnataset oluliselt tõstavad. Läänemaailma suuremates ja kallimates linnades on tavaline, et noored – ka 30+ aastates inimesed – elavad kas kambakesi koos või uberikes, sest nad lihtsalt ei jaksa rohkem maksta.

    Nn millennialid kurdavad küll palju internetifoorumites, et nad ei saa endale kunagi lapsi ega eluaset lubada, sest nad lihtsalt ei jaksa nende eest maksta (st eluasemelaenu maksta jõuaks, aga sissemakset pole, kuna sissemakse kulub üürile). St lapsi tahetakse, aga neid lihtsalt ei saada, sest kardetakse tuleviku pärast. Ehk minu arust on see majanduslik edu kahe otsaga asi – jah, olukord on praegu kordades parem kui see on olnud üldse kunagi maailma ajaloos, ent see ei tähenda, et siit edasi lähevad asjad ainult ülespidi – või kui lähevadki, siis ei pruugi see olla Euroopa või USA või UK või Kanada või Austraalia kus need teed ülespidi lähevad, vaid hoopis kusagil mujal.

    Mis puutub romantikasse jne. Jah, ma olen hingelt romantiline inimene, agaaaaa…. ma ei järgi alati seda romantilist joont 🙂 Mul on üks hea sõber, kes on üdini romantik – lilled, küünlad, kommid, kingitused jne – tema jaoks on kohe midagi valesti kui suhtes pole romantikat, kõhus liblikaid jne. Minu jaoks on praeguseks romantika juba see kui mu partner teab, mida ma tahan ja vajan ning selle asemel, et ma peaks küsima, lihtsalt teeb ja annab ilma küsimata. Tugi ja kindlustunne koos romantiliste alatoonidega.

    Nooremana arvasin ka, et romantika = Hollywoodilik armulugu või Barbara Cartlandi romaanid, aga ajaga olen õppinud. Romantika vastu pole midagi, aga arvan, et ajaga asjad muutuvad ning kui inimene on ainult ning ainult veendunud, et teatud tüüpi väljendusviisidega suhe on ainuõige viis elamiseks, siis võib ta väga karmilt pettuda. Ning ma usun ka seda, et aja jooksul kired tõmbuvad tagasi, ent need kired asenduvad millegi tugevama ja kindlamaga kui šokolaad ja küünlad 🙂

    • Ma muinasjutu all ei mõtlegi tegelikult roos hambus küünaldega vannituba 😀 Muinasjutt minu jaoks on suured tunded, hästi kõva mõlemapoolne armumine ja metsik klapp – voodis ja sealt väljaspool. Ilmselt midagi sellist, milline suhe Printsessil paistab olevat. Mõlemad väga tahavad üksteisega koos olla ja sobivad omadustelt jube hästi kokku. Tahavad samu asju, pakuvad üksteisele vaimset pinget ja hoolivad teineteisest, näidates seda üksteisele ka nii palju välja, nagu teine pool vajab. Muinasjutuks ma nimetan seda sellepärast, et natuke tundub veel uskumatu, et nii hea suhe on võimalik. Mina ei ole 33 eluaasta jooksul seda veel kogenud.

      • Mina tean sellist inimest, kelle jaoks muinasjutt ongi sisuliselt roos hambus vannitoas 😀 Eks igaühele oma 🙂

        Mina olen sellist muinasjuttu näinud. Ise olen ka kogenud, aga julgen siiski öelda, et aja jooksul muinasjutt lahjeneb – ning siis sõltub juba kas lõppeb täiesti ära või käib natuke nagu Ameerika mägedel – mõnikord üles ja alla, ükskord lahvatab kireleek jälle, teinekord alaneb pisut.

        Kuigi – tuleb tunnistada, et olen sinu poolt kirjeldatud muinasjuttu näinud väga väga harva. Kas siis seetõttu, et eestlased ei näita oma tundeid välja (teistele, aga miks mitte ka üksteisele) või siis seetõttu, et minu mäletamist mööda minu ja sõprade vanemate põlvkond oli kohe eriti… mitte-muinasjutuline.

        • See küsimus, mille ma küsisin…see on tegelikult väga delikaatne. Mõistan hästi, et väga paljud ei taha sellele üldse vastatagi. Võib-olla anonüümselt oldaks nõus, oma nime alt…võib-olla paljud ei taha.

          Ehk et me võime kõrvalt teiste suhteid küll mingil määral hinnata, et kas on muinasjutt või mitte, aga seda, kas ka päriselt on, teavad ainult asjaosalised ise.

          Ega muinasjutt ka tähenda ju seda, et olemprobleeme üldse pole ja absoluutselt kõik on lust ja lillepidu. Elu on elu ja katsumused käivad õnnega käsikäes. Aga seda, et kaks inimest, kes teineteisse varvasteni armunud on, saavad päriselt koos olla….oeh, seda ma tõesti ei ole omal nahal kogenud. Aga ma ikkagi veel usun, et see on võimalik. Ehk kunagi ka minu elus 🙂

  4. Kerli

    Ma olen umbes 3 aastat vallaline olnud ja seda omal valikul. Algul oli tarvis jälle ise inimeseks saada ja siis tuli ka välja, et saan ise majandamisega hästi hakkama ja oma kodu oma luba hakkas aina parem tunduma. Nii ma siis elangi üksinda, vallaline ja õnnelik. Muinasjuttudesse ei usu aga kibestunud/katki ka ei ole – kui keegi jubbbe äge teele satub, siis risti ette ei löö aga otseselt ei oota printsi valgel hobusel. Usun lihtsalt sellesse, et igaüks peab elama nii, nagu see teda õnnelikuks teeb (ja kedagi teist ei ahista).

  5. Katariin

    Olen abielus ja mu mees ongi minu jaoks ideaalne kaaslane. Kokku saime siis kui olin 4 aastat üksi elanud ja majanduslikult väga heal järjel. Selle põhimõtte võtsin eelmisest lörriläinud suhtest kaasa, et oma töö, oma kodu, oma auto, oma raha jms peab mul endal olema ja punkt.
    Aga vot selle tulevärgiga on küll nii, et sädemeid on mul kõvasti rohkem lennanud nö lühiajalistes suhetes, kus oli juba algusest peale teada, et midagi püsivat ei tule. Aga kuniks keemia oli fantastiline ja mõlemad pooled vallalised, seni ju võis.

    Oma abikaasa valisin teiste kriteeriumite järgi – ma sain olla taga algusest peale mina ise, ei mingeid poose. Ta oli rahulik ja turvaline, suht minu vastand. Noh..ja ma teadsin teda väga hästi, kuna olime üle 10a samas seltskonnas liikunud(teineteist sesmõttes tähelepanemata). Minu otsus, et vot sellesse suhtesse ma panustan nüüd 101% oli enne ja siis veidi hiljem tuli ka tulevärk ja liblikad..kui aru sain KUI õige otsuse tegin 🙂

  6. kaisa

    meie olime elukaaslasega üksteisele esimesed igas mõttes. koos oleme olnud 7 aastat, koos elanud 4. eks vahel ikka olen mõelnud, et vallalisepõli jäi ju vahele, kõik seiklused olemata jne. kui kellegagi koos olla, siis see ju ei tähenda, et ükski teine mees ligitõmbav ei tundu ja eks igasuguseid mõtteid on ikka pähe tulnud. aga siis kui hakata päriselt mõtlema sellele, et mis siis oleks, kui me ei oleks koos.. siis see tundub nagu maailma kõige õudsam asi. ma ei usu, et siin maailmas on olemas teist inimest, kellega ma nii hästi sobin. see ei ole lihtsalt võimalik 😀 ma ei mäletagi, kellest ma vallalisena unistasin, sest ma olin viimati vallaline 18aastaselt ja siis olid ilmselt mu mõtted veidike teistmoodi. aga ma ilmselt unistasin inimesest, kes ajab mind naerma, keda saab jäägitult usaldada, kes on alati minu jaoks olemas ja kes on sama veider kui mina. ja selle ma sain kah, nii et ei kurda 😀

  7. HL

    Ma ei unistanudki teismelisena mingist abstraktsest meheideaalist. Kuigi ma olin vastassooga meeletult uje. Esimene suudlus ja üleüldse füüsiline kontakt (käehoidmine jms) olid alles pärast keskkooli lõpetamist 18-aastaselt. Aga ma olin oma sisemuses millegipärast kindel, et ma kunagi abiellun toreda mehega.
    …ja abiellusingi vähem kui 3 aastat pärast oma esimest suudlust (ei olnud sama mees, samuti ei olnud mu abikaasa minu esimene partner) Tegemist oli/on minu esimese päris suhtega – vastupidi mitte, sest mees on minust omajagu vanem.
    Nüüd, 10 aastat ja kaks last hiljem arvan, et ikka päris hästi läks. Muidugi on olnud raskeid aegu, aga oleme mõlemad üksteisele tunnistanud, et tõenäosus pärast lahkuminekut keegi nii sobiv leida on äärmiselt väike. Me räägime hästi palju omavahel selgeks, vajadusel palume vabandust. Meile meeldib üksteisega aega veeta, aga lisaks sõbratasandile on õnneks ka tugev seksuaalne klapp.
    Klassikalist romantikat minu elus ei ole: lilli olen saanud paar korda ja pulma-aastapäevad on järjestikku meelest ära läinud. Mõnes mõttes oleks ju vahelduseks tore, kui keegi tuleks, roos hambus, aga kuna see ei ole tegelikult mulle oluline, siis on nii jäänud. Samas ei tähenda see, et liblikaid ja elevust enam ei oleks. Muidugi mitte naii, nagu esimesed paar aastat, aga vahel nad tabavad üllatuslikult.
    Kumbki ei ole eriliselt armukade ja laseme üksteisel vabalt oma asjadega tegeleda. Siiani oleme 10 aasta jooksul suutnud üksteisele truud olla.
    Ehk hea suhte retsept: 1. õnn (kohata sobivat inimest); 2. õnn (saada ühel ajal aru, et sobite); 3. erinevate traumade ja kiiksude puudumine; 4. soov suhtes olla. Umbes nii vist.

  8. Ükskord oli nii

    Minu kogemus on 4 pikaaegset kooselu – esimesed 3 olid toredad , suured tunded, tulevärk ja kõik sinna juurde kuuluv. Aga ma teadsin, et tegelikult oli midagi puudus, need inimesed polnud ikka päris SEE. Alati mõtlesin, et noh, ega ideaali polegi olemas ja muidu ju klapib…pealegi võib alati lahku minna…Ja siis läksime ka 4-5 aastat hiljem.
    Praegu on absoluutne tipp! Peale tulevärgi on nii suur teineteisemõistmine, et hull-hull. Hobid, huvid, nägemused…kõik on nii ühte sammu. Ma teen absoluutselt kõik, et ma saaks selle inimesega kaua kaua oma elu jagada, sest sellist ideaali ma enam ei leia.
    Minu point – ma vist vanasti veensin ennast teise inimese sobivuses, sest tore ju oli. Aga see PÄRIS ei ole lihtsalt tore, vaid sa tead, et see on SEE 🙂
    (saan aru, et see viimane kõlab nagu tiineka roosade prillidega õhkamine, aga me oleme 3 aastat koos elanud, ma mõtlen, et juba loeb nagu kogemus?)

  9. Minul on selja taga 15 aastat abielu, mis lõppes 2 aastat tagasi. Õigemini, ma lõpetasin selle, et saaksin lõpuks olla mina ise. Ja hüppasin kohe uude suhtesse. Olin selle inimesega mõned aastad varem ühes ruumis viibinud, kuid pilgud polnud kohtunud ja ma polnud sel hetkel ka oma sisemas seal maal, et üldse mõtleksin kellegi teise kui oma abikaasa peale. Sisemist valmisolekut polnud. Ja siis, kui ma olin teinud otsuse edasi liikuda, me pilgud väga huvitava juhuse tahtel ka kohtusid ning sealt pole enam tagasiteed olnud. Äratundmine oli kohene, kuid püüdsime seda pisut aega veel ignoreerida 🙂 Sest see rabas ikka nii kõikehõlmavalt. Mitte sekunditki ei kahetse. Tulevärk, teineteise mõistmine ja klapp on…lihtsalt hämmastav. Oleme kahe aastaga läbinud kordi pikema tee, kui oleks arvanud. Ja ma sekundeerin siin eelmisega: ” Ma teen absoluutselt kõik, et ma saaks selle inimesega kaua kaua oma elu jagada, sest sellist ideaali ma enam ei leia.”

  10. Võtsin 29-aastaselt aja kolmeks aastaks maha ja õppisin üksi olema. Pärast pilpaid ja mitmeid p…sekukkunud suhteid oli vaja taastada oma muinasjutu-usk. Kui seda kunagi üldse olnud oli – pigem ma nägin uue suhte puhul kokkukolimist kui lõpu algust. Nii need lood umbes-täpselt kaks ja pool aastat kestsidki. Ja nüüd on päris hästi: olen uskumatult heas suhtes inimesega, kellega varem neli aastat sõbrad olime. Oli tõmme, aga lihtsalt ei olnud õige aeg. Nii et selles mõttes on juba see pikk loksuv algus omamoodi muinasjutt. Usun, jälle ja südamest. Ja tulevärk on, kui ise teha. Aga tahtmine teha saab olla küll ainult koos õige kaaslasega.

    Lähen nüüd tegema. 😉

  11. Armukade ei ole sageli sama, mis kahtlustav. Kui ütleme, et keegi on armukade inimene, siis sel on kohe negatiivne kuvand – kreisipsühh, nagu sa ütlesid. Aga kui me oleksime vahel “kärbsed seinal”, oleksime kõik vahel armukadedad. Probleem tekib aga siis, kui armukadedus muutub kahtlustuseks. Siis hakkab inimene ette kujutama, süüdistama, nuhkima, kontrollima… ja see on juba haiglane ja suhte surm.

    • Hinna Tõus

      Armukadedus on see kui naine ei taha et teised naised tema meest armastavad ja väljendub see selles kas peksab (mõjutab) teisi naisi või kodus meest. Valetamine ja petmine kui see mingil moel tõeks saab muutub kahtlustuseks ja usaldamatuseks, aga see pole ju armukadedus. Nii, et kui on armukade siis on ikka kreisipsühh. Need kes petavad ja valetavad, ega need ise ka pärishästi ei mäleta mida nad kellele räägivad. Ja see kes tappa saab tavaliselt ei saa aru, et ta sai valetamise ja petmise eest, vaid mõtleb et tema peale ollakse kade ja piiratakse tema vabadust.

  12. Armukadedus on surm eelkõige armukadetsejale endale. Aga eks see võib ikka ligi ronida, kui lasta ebakindlusel tuurid üles võtta. Eriti idiootne on muide armukadedus endiste kaaslaste peale – vat seda ma olen küll ebakindluse tõttu harrastanud. Kuid eks ma leian end ikka aeg-ajalt “üle-kolmekümne-aastaste-naiste”-aedikusse kinnijooksnuna ja siis on lihtne kriuksuma hakata. Määri seda kortsukreemi palju tahad – 33 ei ole 26 (nagu oli eelmine). Võib-olla ongi hea, et ei ole – õpin ka mina (läbi virina) iseendaga rahu tegema. Ja tõsiseltvõetav kaaslane on ju ikkagi keegi, kellega koos on tore ka kortse lugeda.

  13. Lisett

    Ma olen oma mehega olnud koos elanud 16 aastat. Me ei ole abielus ja ma kasutan piisavalt tihti väljendit, et ma ei vaja teda. Need on kaks põhjust, miks ikka ja jälle alustab keegi mu sõbrannadest vestlust teemal ‘kui ta ei ole sinu jaoks see õige, siis miks te üldse koos olete’. Aga ta on minu jaoks see õige ning see on minu muinasjutt. Minu jaoks see palju õigem muinasjutt, kui allkiri paberil või kuulutamine, kuidas ma ilma temata ei saa. Ma ei usu abielusse, sest ma tahan et mul oleks teadmine, et tal on nii lihtne lahkuda ning ometigi ta ei tee seda (ei ela Eestis ning lahutus on siin selline vähemalt kaheaastane kadalipp). Mul on seda teadmist vaja, et kui ta tahab lahkuda siis ta ei mõtle mitte hetkeks ka selle peale, et ‘ah, parem jään sest noh liig kallis ja pikk see lahutus’. Samas on mulle endale seda teadmist vaja, et ka minu poolt hoiab meid koos ainult ja ainult tahe koos olla. Ja ma ei vaja teda. Ma saan ilusti hakkama ilma temata. Aga antud hetkes ja ruumis ma valin ometigi temaga koos olemise. Seda on raske seletada, aga see ei ole vajadus tema järele- see on vajadus teada, et me mõlemad tahame olla koos ja vajadus selle ‘meie’ järele siin ja praegu. Ning see ‘meie’ ei saa hetkel tekkida mitte kellegi teisega- see pidi olema temaga.

  14. anonüümne austaja

    ma olen 41 ja pärast mitut kooselu – mille hulgas oli nii head kui ka sellist … meh-kooselu – usun ma ikkagi muinakaid ja armastust. armusin sel aastal kapitaalselt, no ikka täitsa ohhohhoo-armusin, ja kuigi sellest midagi ei tulnud, sain ma aru, milline võimas potentsiaal minus peidus on. ootan nüüd, et ehk tuleb see kunagi lähiajal kellegagi uuesti ja seekord mõlemalt mõlemale.

Trackbacks

  1. Üksinda suremine haiseb | Manjana blogib
  2. Muinasjutust tragikomöödiasse | ritsikukodu
  3. Üksildusest – Kuidas kasvatada inimest?

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: