Gurud ja võlurid

Teate, mis mulle juba ammu õudselt pinda käib? See, millistesse äärmustesse langetakse kõiksugu töökuulutustes. Eriti turundusvaldkonnas.

Olen FB-s mõnes turundajate grupis, sest see on mulle tööalaselt vajalik. Nii ongi silma jäänud ka mitmeid postitusi, mis kutsuvad vabu turundusinimesi tööle kandideerima. Aga ei otsita inimesi! Otsitakse võlureid, maage, gurusid, imetegijaid ja vahel ka superstaare. Ma ei tee nalja. See, kui keegi kirjutab, et ettevõte vajab turundusspetsialisti või turundusjuhti, on tõeline haruldus.

Ma ei saa aru, mida sellega saavutada üritatakse. Tahetakse olla lahe ja noortepärane? Kas see nõue, et sa pead olema maag, on kuidagi ihaldusväärne? Sest mind tõukaks see näiteks eemale. Mina olen inimene ja ma ei ürita väitagi, et mul on võluri võimeid. Kui otsitakse aga turundusvõlurit, siis mina näiteks kohe välistaks selle kuulutuse. Jumal teab, mis üleloomulikke nõudmisi sellega mulle ette kirjutatakse. Olles kord end juba võlurina üles andnud, on väga raske hiljem ennast välja vabandada, kui ei suudagi 2 nädalaga imet teha. Näiteks. Nii et head kolleegid võiks natuke enne mõelda, kui jälle oma ülespuhutud sõnastusega kuulutusi treivad ja mõtlevad, et nad on nii loomingulised ja ligitõmbavad.

See, et turundus on mingi tühja pläma õhku täis puhumine, on üldse üks uue aja levinud trende. Tegelikult ei ole turundus see, et võrdleme, kes on suutnud enda oma suuremaks rääkida kui see tegelikult on. Vastik loll stereotüüp, mille tahaks ümber lükata. Ma näen ka oma töö käigus väga palju tühja ja väärtusetut sõnadevahtu. On see siis steroidide pealt suureks pumbatud enesekiitus või ilusate sõnade jada, mille lugemine mitte kellelegi mitte midagi ei anna. Teate ju isegi, et luuakse kohutaval kombel contenti. Ikka rohkem ja rohkem, sest kui sa nurgast kõva häälega vahepeal ei röögata, siis sind unustatakse ära.

Mulle ei meeldi tühi röögatamine. Mulle meeldib, kui kirjutatakse siis, kui on midagi öelda. Siis on ka midagi lugeda. Kui sul ikka mitte ühtegi head mõtet ei ole, siis ära kirjuta. Ma arvan, et see reegel kehtib blogijate kohta ka. Nagu ma isegi võin vahel näiteks 2 nädalat või kauemgi täiesti vait olla. Lugejate kadumine mind ei hirmuta. Kellele läheb tõeliselt korda, mida mul vahepeal öelda on, see tuleb tagasi. Ka siis, kui ma ütlen harva. Ja ma arvan, et ta on isegi tänulik, et ma oma tühjade röögatustega tema aega ei raiska.

Miks ma üldse selle teema peale leili läksin, oli see väga hea postitus. Ma lugesin seda alles täna ja pean nõustuma iga sõnaga. Ehk puudutas see mind, kuna olen ka ise ajakirjanik olnud? Ehk sellepärast, et olen täna turunduses ja taunin samal viisil neid sooja auru suust välja ajajaid, kes reostavad internetti oma sisutu müraga ja tegelikult lasevad seeläbi täis terve turunduse maine?

Lõpuks võibki nii juhtuda, et inimestel on turunduse vastu täielik allergia, sest selles ei nähta mitte mingit väärtust. Kommertsajakirjandusega on juba ammu nii läinud…

Advertisements

12 kommentaari

  1. Jaaa! Ma olen ka neid võlureid-imetegijaid tähele pannud ning mõelnud “no miks?!”. Müügivaldkonnas sama teema, inimesi ei taha enam keegi. Mitte et ma üldse neisse valdkondadesse ihaldaks, aga selline väljendusviis peletab kohe väga kaugele (“hisssand, kas seal ainult hullud töötavad või?!”)

    • Seda ka, et ju siis pakutav toode-teenus on nii kehvakene, et maha parseldada suudab seda vaid imeinimene?

    • Vot just, müügi puhul täpselt sama teema.

  2. Hiir Safiir

    Ah kui hea, et seda Sinu suust kuulen! Olen personaliotsija ning minu käest pidevalt eeldatakse, et leian neid “võlureid” ja “imemehi”. Päriselt ka, me supleme siin kõik esiteks samas koorekirnus ning teiseks, “elastiknaised” eksisteerivad siiski vaid laste multikates mitte kontorites. Ka meile, otsijatele, on kõva surve, et “tehke meile äge tekst”. Aga milleks ma seda teen (tead küll, kui aeganõudev on selgelt ja lühidalt väikesele pinnale niigi midagi asjalikku ja õiget sihtgruppi kõnetavat luua), kui sellega tulevad “ägedad”, aga kahjuks sobimatud kandidaadid. Minu ülesanne on ju leida õigete märksõnade abil, jah tõesti, loomulikult hea sõnakasutuse toel, sobivad kandidaadid, mitte imemehed ja -naised… Kallistan selle teema ülesvõtmise eest!!!

    • Jep, klientidele võib otse öelda, et kahe jalaga maa peal olevaid inimesi selline võlts-cool liialdamine ei kõneta. Ma kahtlustan, et selline kuulutus meelitab kohale väga kõrge enesehinnanguga tööotsija, kellel tegelikult mingit väärtust pakkuda ei olegi. Kas siis sellepärast, et ta on veel nii noor ja tal puudub igasugune kogemus, või siis sellepärast, et tema võimed kahjuks ei küündigi kunagi kõrgustesse. Kas tööandja tegelikult on sellistest hampelmannidest huvitatud? Kui jah, siis andku tuld. Kui mitte, siis soovitan soojalt inimeste otsimist jätkata 🙂

      • Ma kipun ka arvama, et sellistele turundusvõlurite ja -gurude kohtadele kandideerivadki rohkem inimesed, kes on paar postitust FB-sse või Instagrami lisanud ning usuvad, et see ongi see 🙂

    • Mulje, mis mulle sellist kuulutust lugedes jääb, on see, et palka ei taheta vist eriti maksta, miks nad muidu noortepärasusele ja lahedusele panustavad. Hiir Safiir oskab selle kohta ehk öelda, kuidas on.

  3. Tiira Taara

    EI otsita, vaid tahetakse luua endale lihtsameelsete kergesti mõjutavate inimeste andmebaasi, seda teevad ju kõik eriti innukalt nagu oleks kullasoone avastanud nemad on need kellele midaiganes saab müüa, vähemalt lihtsalt väikese raha eest mõjutatavad.

  4. Lugesin Kaukvere kirjatüki läbi (jah, lõpuni) ja läksin samuti leili, kuid pisut teise nurga alt. Näen ju enda peal, mida see infouputus tähelepanuvõimega teeb ja kuidas sotsiaalmeediast pärit formaat “pilt+ max 3 lihtlauset” mu keskendumisvõimet laastab. Mulle meeldib lugeda ja kena on lugeda nii, et kohale ka jõuab, aga selle oskuse alalhoidmine muutub järjest keerulisemaks. Räägin enda näitel, eks.

    Vahetasin hiljuti ametit ning uute tööülesannete hulka kuulub ka sotsiaalmeedia haldamine. Kuu aja pärast on tulemas ka üpris põhjalik koolitus, kuidas Instagramis, Fb-s ja teistes toredates kohtades paremini silma paista. See sama tohutus koguses pahna ja müra tootmine au ja kuulsuse saamise eesmärgil. Ja see hakkab mulle natuke vastu, sest tegelikult ettevõtte ja teenuse, mille eest seisan, üheks põhiväärtuseks on just looduslähedase ja prügivaba elukeskkonna loomine. Aga teabe levitamiseks ja inimesteni jõudmiseks tuleb veebiavarustesse kiiresti palju auru (õnneks mitte CO2-te) paisata.

    Kuidas ma tahaks, et ikka veel oleks (ajakirjandus)maailm, kus lausete taga on kandev paus. Ja kus Tiit Hennoste “Uudise käsiraamat” oleks iga kirjatüki avaldava inimese jaoks vähemalt natuke püha raamat. Ja et oleks rohkem inimesi, kes loevad silmi pööritamata Sirpi, Vikerkaart ja Eesti Loodust.

    • 2 aastat tagasi, kui ma copywritingu alal tööle asusin, ajas mind ka kohutavalt närvi, et mismõttes inimesed ei jaksa enam lugeda!? Kuidas saab niimoodi tööd teha, kui üle 2 rea ei tohi kirjutada. Mitte ainult sotsiaalmeedias vaid üleüldse. Tundus, et üheski kanalis ei suuda keegi 5 sekunditki ilma tüdimata ära olla. Et kogu aeg peaks nagu pakkuma kärtsu ja mürtsu, kõike seda 3 sekundiga.

      Aga nüüd olen avastanud, et saab küll inimesi lugema panna. Peab olema hea sisu ja mõned nõksud on veel. Veebimajutuse blogisse peaks lähiajal (täna, homme või millalgi) üles minema üks väike intekas, kus ma siis…arvan ja selgitan 🙂 mis on rämpssisu ja mis on hea sisu ja kui palju seda viimast lugeda viitsitakse.

      • rinuljok

        Saada link! Seda tahaks kyll lugeda! 😉

  5. Mina tunnistan küll, et ei jaksa pikka teksti enam lugeda. See nõuab pingutust ja tähelepanu ning sellega on mul probleeme. Mis aga ei tähenda, et ma loeksin neid jaburaid lühikesi jutukesi, mida sotsiaalmeediasse treitakse.

    Gurude, maagide ja võlurite koha pealt – ei ole turundusinimesed ainukesed. Ka näiteks mujale otsitakse sarnaste sõnumitega inimesi – näiteks ei otsita enam kontorisse büroojuhti, vaid “head haldjat, kes teeks kindlaks selle, et meil kõigil oleks kontoris hea tuju”. Tead mis pilt mulle tekib, kui seda töökohta ette kujutan? Sellist kontorit, kus kellegil on hommikul s*tt tuju ja kes selle hea haldja p***rahega üle valab või eeldab, et tema halva tuju vastuseks see hea haldjas midagi välja võlub ja automaatselt asjad korda ajab.

    Teine asi, mis nende gurude ja võluritega pähe tuleb on see, et nad ei taha selle töö eest maksta. Kui sa oled õppinud turundust, siis tahad sa korralikku palka saada. Aga kui sa oled “võlur” või “maag” või “guru”, siis tekitab see minus tunde, et inimene peab tegema imetööd pisku raha eest (ehk võluma midagi eimillestki) või et sa peaksid seda tööd tegema missioonitundest – sa oled ju GURU, sa ei tahagi suurt palka saada, su palgaks on su töö edukus vms.

    Aina enam mõistan ameeriklasi, kelle jaoks ei kanna töö ei lojaalsuse märki ega midagi muud tähelepanuväärset – tööd tehakse palga vastu ja ei midagi muud.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: