Tööl karjumine

Mul on selektiivne mälu teatud asjus. Kipun halba unustama. Kuulnud oma sõpradelt lugusid situatsioonidest, mis on tööl ette tulnud, tahaks öelda, et mul küll nii pole kunagi olnud, aga tegelikult olen lihtsalt ära unustanud. On ka minul olnud tööl kiusamist. Lihtsalt olen jätnud kirjutamata.

Sest teatavasti ma kirjutan ju siia blogisse kõik üles. Uskuge, mul on mitmeid sugulasi, kes käivad siin hinge kinni pidades lugemas, higi seljalt alla voolamas, et ega täna ole minu kohta midagi halvasti kirjutatud. Khiihihiiiihhiihihii. Head higistamist, you never know, millal tuleb 😀

Tegelikult ma muidugi päris kõike ei ole kirjutanud. Näiteks mingid aastad tagasi talusin ma päris sageli kiusamist töises keskkonnas. Oli üks selline töökaaslane, kes osalt nagu oli, aga osalt ainult pidas ennast minu otseseks ülemuseks ja suutis väga sageli minus tekitada sellise tunde, et ma teen absoluutselt kõike valesti ja olen oma töös väga halb. Ma olen vist keskmisest õrnakesem kah, mulle sugugi ei meeldi põhjendamatu kriitika. Ma pole selline, et aahh, las haugub, mina teen ikka oma asja. Mind ärritab, kui keegi põhjendamatult kellegi kallal võtab. Minu või kellegi teise, vahet polegi. Konkreetseid näiteid… No näiteks ükskord ma plaanisin kohvi tellida bürootarvetest. Tellimuse kinnitamise asemel ta lükkas selle tagasi ja saatis muidugi ka kirja põhjendusega, et poest ostes tuleb odavam. Justkui ma oleks plaaninud just terve ettevõtte oma arutu kulutamisega põhja lasta. Jah, tuli tõesti paar eurot odavam, mingi 7-8 paki peale. Ainult et minul polnud tol ajal autot, et poes kohvi ostmas käia. Ja ma ei usu, et ühelegi sekretärile on ka ülesandeks tehtud mööda linna kõige odavamat kohvi taga ajamas käia. Ettevõtte rahavoogudes ei oma see 3 eurot poole aasta peale erilist mõju.

Seda tunnet, mida taoline kohtlemine minus tekitas, ma muidugi pole unustanud.

Igatahes läks asi selleni, et ma hakkasin uut tööd vaatama. Erialast, kiikasin ajakirjanduse poole. Käisin töövestlusel, tegin isegi jupi proovitööd. Ja sain tagasiside, et oleksin sobiv kandidaat, kui vaid nii palju raha ei tahaks. Ma küsisin vestlusel muide vähem, kui tol hetkel teises kohas sain, sest töövahetuse motivatsioon ei peitunud rahas, vaid lootuses pääseda keskkonda, kus mind ei kiusataks. Veel väiksema palgaga (sest tol ajal ei saanud ma küll mingit eriti inimväärset palka) poleks ma mitte mingil juhul välja tulnud, nii et jäin vanasse kohta. Või noh, ega mulle seda reporteri kohta ei pakutudki, sest minu küsitud summa oli ilmselt pakutavast nii palju kaugel. Seega jäi ainsaks võimaluseks ülemusega rääkimine.

Mingit rääkijat minust muidugi pole 😀 Küll aga kirjutajat. Panin kõik oma mõtted kirja ja lõppu küsimuse stiilis üleskutse mulle otse välja öelda, kui ma tõesti olen oma töös nii kehv nagu mulle mõista on antud. Et kui lugu tõesti nii on, leian mingi võimaluse lahkuda ja anda neile omakorda võimalus leida parem töötaja. Kirja panin ülemusele teele.

Ülemus vastas mu kirjale ja kinnitas, et ma teen väga head tööd ja lubas kiusajaga rääkida. Mida ta vist ka tegi. Nii et olukord läks mingil määral paremaks. Lõpuks lahenes üldse kõik minu kasuks ja nagu näha, siis sügavaid arme mulle juhtumist ei jäänud. Kuid sarnast töökiusamist ei ole mul hilisemate aastate jooksul ette tulnud.

Seetõttu on mu jaoks täiesti müstiline kuulda juhtumitest, et keegi on kellegi peale tööl karjunud (!) ja kuskil avalikus meililistis mõnitanud või alandanud. Kaks sõbrannat on sellisest olukorrast mulle rääkinud, kuidas on osutatud mingile täiesti mikroskoopilisele veale, mis ühel juhul juba ammu parandatudki oli, ja tehtud sellest avalik afäär. Kirja mõte polnud mitte midagi muud kui ainult veale osutamine ja vea teinud inimese häbistamine.

Veelgi üllatavam on, kui kergekäeliselt suhtuvad sellesse ülemused. Ma näeks ainsa normaalse lahendusena seda, et mõnitaja-karjuja kutsutakse vahetult pärast vahejuhtumit vaibale. Millele järgneb tema vabandus, mis on täpselt sama avalik nagu oli ka mõnitamine.

Mis on aga reaalsus? Reaalsus on see, et enne ei liiguta ülemus lillegi, kui mõnitatav pole ise oma rahulolematust väljendanud. Minus tekitab see küsimusi. Kas eeldatakse, et alandus tuleb alla neelata? Või et asi klaaritakse omavahel ära, ülemus siia sekkuma ei peaks? Mismõttes sa ei sekku? Kui sinule on pandud ülesanne inimesi juhtida, siis peaksid sa seda tegema. Juhtimine kätkeb endas ka alluvate konstruktiivse koostöö saavutamist ja hoidmist. Pole võimalik, et juht peseb käed puhtaks või ütleb, et ah, tollel oli täna halb tuju, ära pane tähele. Tähendab, nähtavasti ON võimalik, aga pole ju normaalne.

Minu praeguses töökohas ei ole kunagi ühtegi karjumist ette tulnud. On olnud mõni labiilsem klient, aga see on ikka väga erandlik. Ma ei kujuta ette, mis olukord see peaks olema, kus üks täiskasvanud inimene võtab endale õiguse karjuda teise täiskasvanud inimese peale. Isegi kui tegemist on alluvussuhtega. Ja kui pole alluvussuhe, siis kellele ja mida head saaks teha veale osutamine ja häbistamine, selle asemel et pakkuda konkreetseid lahendusi, mis kõiki ühiselt edasi aitaks?

Ilmselgelt olen ma lihtsalt moodsa aja lumehelbeke. Sest töötajatega halvasti käitumine ei ole mitte lihtsalt aktsepteeritav, vaid isegi premeeritav. Lood sellest, kuidas haridusministeeriumis on väidetavalt töötajatega halvasti käitutud ja selle eest pärast preemiaks lausa 2 kuu palk välja mõistetud, jahmatasid mind. Töö juures pole kiusamist olemas, see on “reljeefne juhtimisstiil”, bitches!

8 kommentaari

  1. LSD

    Sa oled ju mõistlik, see on poliitika ja see elu on hoopis teistsugune kui sulle tundub. Kui on vaja mingi seltskond laiali peksta, siis tuleb seda teha, iseasi kui viisakalt see välja kukub.
    Sinu kohustus on tööd teha selliselt, et kellelgi pole irisemist ja kui see tundub kiusamisena siis on midagi valesti selles kes seda tunneb, sul on leping mida pead täitma ei midagi enamat. 🙂

    • Maire

      Eks ole, ikka ohvrid on alati süüdi. Veider suhtumine.

  2. Kris

    Aitäh selle postituse eest. Väga tuttav teema.Olen sarnases olukorras olnud. Töötasin ühes osakonnas kiusajaga, meie ülemus lasi asjadel lihtsalt minna, ei aidanud mind kuidagi. Juhataja juhtimisstiil oli üldse kohutav. Mind kutsuti vestlustele täiesti tühiste asjade eest. Sain pahandada sarnaste asjade eest mis sinagi. Kartsin juba lõpuks koguaeg, et teen midagi valesti. Selle kiusajale ma ei meeldinud ja tema eesmärk oligi mind välja süüa. Kokku suutsin seal töötada veidi üle aasta, otsisin lõpuks uue töö ja läksingi madalama palga peale ning loobusin mitmetest hüvedest. Aga see kogemus on mulle sügava jälje jätnud, näen siiani kui aasta möödas, vahel unenägusid sellest töökohast ja inimestest. Lisaks sain ma tunde, et olen kehv töötaja ja ei oska midagi õieti teha. Eelmine töökogemus enne seda oli 100% positiivne, seetõttu oli shokk eriti suur, kuna ma ei kujutanud ette et sellist olukorda võiks üldse tekkida või sellised suhted reaalselt ühes töökohas olla.

    • Kõige hullem on see, et kiusamine võibki hakata enesehinnangut mõjutama. Mõtled, et aga äkki ma polegi suuremat palka väärt. Ja jäädki tööle kuhugi, kus oled alamakstud. Võib-olla ongi see üks strateegia, millega meil Eestis on võimalik palgataset nii madalal hoida.

  3. Mu peale on karjutud küll töö juures. Mõlemad korrad oli karjujaks ülemused (vanemad meesterahvad) ja ma olin esimene kord 14 ja teine kord 17. Nende ülemuste ja töökohtade vahele mahtus veel mitmeid teisi, väga toredaid ülemusi ja töökohti. Põhjust minu kallal võtta polnud kummalgi korral, kuna süü oli teiste. Lihtsalt mina olin kindasti nähtavalt kõige väiksem, noorem ja nõrgem vastane.

    • Mh, kommentaar läks üles, enne kui ma lõpetada jõudsin. 😀 Aga mõte kadus nüüd ära. Igatahes jah, sellised kiusamised mõjuvad väga pikka aega veel. Peale kooli lõppu muidugi arvaks, et saab kiusajatest ka lahti, aga kus sa sellega. Olen tuttavatelt ka mitmeid töö juures kiusamise lugusid kuulnud. Ja lõpuks on ikka nii, et kannataja saab olukorrast rääkides veel rohkem kannatada ja see, kes oskad hästi pugeda, sellele jääb õigus.

  4. Juht-psühhopaat on mu meelest üks levinud juhi tüüpe lausa. Need, kes midagi vastu ütlevad on kibestunud lumehelbekesed ja süüakse välja, ülejäänud kannatavad ning usuvad, et ainult niimoodi tippu jõuabki. Ainuke võimalus sellistest organisatsioonidest eemale hoida kui vähegi võimalik. Loota, et saavad omad vitsad või organisatsioonikultuur muutub, on üsna asjatu, näiteks kõik need psühhod, kes mu kunagises Kah Tähtsas Ministeeriumis töötasid on aja jooksul ikka edasi karjääri teinud, kuigi isegi inimesed, kes nendega kunagi koos töötanud pole, teavad linna pealt jutte, et need inimesed on hullud. Aga karavan läheb ikka edasi.

  5. LSD

    Ma saan ka aru, et lumehelbekesed on ka kibestunud inimesed kelle ootused on suuremad kui nende võimed või kelle positsioon või haridustase ei võimalda neil sellised valikud teha nagu minister teeb. 🙂

Vasta marca-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: