Mul on hästi

Ma polegi kirjutanud mingit aastat kokku võtvat postitust. Vist sellepärast, et ma ei tee erilisi lubadusi ega pea hiljem ka vaatama, mis ma lubasin ja mis ma tegelikult tegin. Umbes nagu ma raha kogun – ma ei sea eesmärke, lihtsalt elan ja pärast vaatan, palju järele jäi. Kui jäi palju, siis väga hea, aga kui ei jäänud, siis ma ei põe ka.

Kõige rohkem jäid mulle ilmselt meelde jõulud. Muidugi sellepärast, et need alles olid ju ja oleks imelik, kui juba meelest oleks läinud. Aga ka sellepärast, et see oli lihtsalt maksimaalselt tore aeg. Ma olin ennast muidugi täiesti tühjaks töötanud. Vajasin kohutavalt neid vabu päevi. Sõitsin ema juurde ja hakkasin nautima. Paks lumi, mida aina juurde sadas, koerad, hobune, lume lükkamine, kvaliteetaeg emaga… Ja klaver!

Jah, ma pole teile jõudnud veel öeldagi, aga ma hakkasin klaverimängu õppima. Kuna mu tädipoja ekspruut mängib klaverit ja õpetab kodus lapsi, siis ma küsisin, kas ta oleks nõus mind ka õpetama ja ta on nõus. Olengi kaks korda tunnis käinud ja kuna mu ema ostis ka klaveri, siis sain terve jõuluaja harjutada. Mul oli kaasas laste klaveriõpik ja ega seal kahe käega mängimiseks palju lugusid polnud. Mõned siiski. Näiteks Aisakell. Kui mu ema armastaks muusikat vähem kui ta armastab, siis ta oleks tõenäoliselt mu juba esimesel päeval välja visanud, sest kaua sa jaksad kuulata… Õnneks ei visanud ja ma sain harjutada nii et maa must. Ja lisaks Aisakellale ma õppisin ka ühe teise loo peaaegu ära. Peaaegu, sest mingid rütmid on kindlasti valed, aga ära mängisin ma igatahes puhtalt. Lõpuks. Mul on ka lindistatud telefonis. Nüüd ma peagi lihtsalt lähen ja ostan endale koju klaveri. Sest muudmoodi ei ole võimalik edasi areneda.

Aga jaa. Jõulud. Mul ei olnud otseselt plaanis, aga kuidagi läks nii, et ma rääkisin emale ära midagi, mida ma 10 aastat tema eest varjanud olin. Hiljem rääkisin ka vennale. Sest see nii öelda peresaladus on asi, mida ka temal lõpuks on õigus teada. Tegemist on põhjusega, miks ma oma isaga mõned aastad tagasi suhtlemise lõpetasin. Vend teadis rääkida, et kui nad nende aastate jooksul isa perega isekeskis mingeid üritusi on pidanud, siis tuleb teema, miks Mariliis isaga ei suhtle, ikka üles. Ja siis isa naine laiutavat imestusest käsi, et huvitav, MIKS küll…et EI TEA. Tõesti või? 😀 Ei tea või? Kas ma tuletan meelde?

Vend nüüd teab. Ja üldse ei imestanud, et ma ei suhtle isaga. Ta sai minust aru. Võib-olla olid selle aasta jõulud esimene kord, kui me üksteisest aru oleme saanud. Lapsepõlves oli helgemaid hetki, aga täiskasvanueas pole neid enam olnud. Pole osanud neid hetki isegi enam oodata. Aga tänavu jõuludel tuli lootus tagasi. Ma pärast alles hakkasin mõtlema, et augustis ma käisin psühholoogi juures konstellatsiooni tegemas. Muuhulgas oli minu “välja” peal ka minu vend, kellele psühholoog soovitas mul asju öelda. Ma algul arvasin, et ma ei oska talle midagi öelda, sest nagunii see midagi ei muuda. Aga psühholoog ütles, et muudab küll, isegi kui sa talle päriselus midagi ei ütle, siis siin konstellatsioonis teraapia käigus öeldud asjad panevad energia ise muutuma. Ma siis ütlesin talle midagi sellist, et mul on kahju, et me ei suhtle ja ma tunnen sinust puudust. Ja siis jäi see asi sinnapaika. Ma ei uskunud, et see mingi muutuse toob. Aga selle aasta jõuludel ma nägin, et see vist tõesti on mõjunud. Nali naljaks, aga on. Mul on selle üle väga hea meel.

Üldse nägin jõulude ajal paljusid endale olulisi pereliikmeid ja muid tuttavaid inimesi. Ja veetsin lahedalt aega. Vaatasin oma vennapoega, kes on ikka üks tõsiselt lahe tegelane. Mulle meeldib tema siirus ja heatahtlikkus, aga samamoodi tema hea kasvatus. Ja andekus. Tõesti lausa lust vaadata kõrvalt. Või no mis lust, heldima paneb. Tahaks pisara poetada umbes iga ägeda asja pärast, mis ta teeb.

Mõtlesingi elu üle järele ja tundsin, et mul on küll praegu põhjust õnnelik olla. Ma olen sellises vanuses, et mingid hingevaevad, mis piinasid mind 10 või rohkem aastat tagasi, täna enam mind ei mõjuta. Olen piisavalt küps ja enda psüühikaga tegelenud. Mul on töö, mis mulle meeldib ja milles ma olen päris hea. Mul on lisatööd, mis mulle ka väga meeldivad ja millega saab normaalselt lisa teenida. Nüüd on mul ka hobi. Lisaks plaanin ma hakata uuesti trenni tegema, mis lisab hobide lahtrisse veel ühe hea asja. Uksuge või mitte, aga ma 2 päeva tagasi käisin juba esimeses trennis ka. Väga raske oli ja eile ma olin sisuliselt liikumisvõimetu, aga ma tean, et see on alles algus ja varsti läheb kõik palju lihtsamaks.

Et mis mul siis nii väga häda on? 🙂 Mul on hästi. Seda on nii tore endale tunnistada. Ehkki aasta lõppemine ei tähenda mu jaoks midagi, sest 1. jaanuar on täpselt samasugune päev nagu iga teinegi, on võib-olla tore sellise tõdemusega see aasta kokku võtta. Mul on praegu hästi ja ma naudin seda.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Seda oli hea lugeda! Ilusat aastalõppu ja veel paremat uut!

  2. Head uut aastat sulle!!! 🙂

  3. Aitäh teile mõlemale 🙂 🙂 Ja mõnusat vana aasta äraminekut!

  4. Mul on su üle nii hea meel! Ilusat aasta lõppu sulle! 🙂

Vasta Indigoaalane-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: