Väike Berliini kokkuvõte

Berliini seiklus hakkab kohe läbi saama. Päris tore oli vahelduseks sõpradega üks pikk nädalavahetus Eestist eemal teha. Valisime Berliini, sest see on nii lähedal ja lend sinna oli väga hea hinnaga.

Plaane me eriti ei teinud. Vaatasin järgi mingid vaatamisväärsused ja paar muuseumi, aga et üks neist oli nii kaugel meist, siis ei hakanudki minema. Neljapäeval peale õhtusöögi muud teha ei jõudnudki. Hea üllatusena tuli see, kui odav oli õlu ja muu kärakas. Kusagil kohvikus-baaris-restoranis jäi pooleliitrise õlle hind 3 euro kanti, sõltuvalt kohast siis kas mõnikümmend senti alla või üle. Aperol Spritz maksis restoranis 5.50. Aga Saksamaal käies ikka ju jood õlut, kuidas siis muidu.

Reedeks planeerisime šopingu outlettide piirkonda. Algul tundus sinna jõudmine liiga tülikas, aga selgus, et tegelikult polegi keeruline. Ja no isegi kui oleks keeruline, tasuks see ikkagi täiega ära, sest nii heade hindadega nii head kraami tihti ei saa.

Eestis just jalatseid otsides olen tihti kogenud, et lihtsalt ei meeldi see pakutav valik. Kui meeldib, on 250 eurot ja (õnneks) jalas ebamugav. Nii olengi Eestist harva jalatseid ostnud. Aga nüüd seal outleti piirkonnas olin nagu pöörane, sest valik oli meeletu ja palju oli selliseid jalatseid, mis väga meeldisid. Nelja paari ma siiski ei ostnud, piirdusin kahega. Ja tõtt-öelda poleks rohkem kohvrisse mahtunudki, sest ostsin ju riideid ka. Kõik oli väga sarnane Rootsis outletis käimisele. Samad brändid, samasugune väike linnak ja samasugused head hinnad. Ilmselt kehtib see siiski vaid jaanuari allahindluste kohta, muul ajal, kui lisasoodukaid pole, on hinnad ikkagi krõbedad. Ühesõnaga, riideid ei ole enam mõtet Eestist osta.

Kui oma tavaariga tagasi hotellis olime, hakkasime vaikselt õhtusööki planeerima ja leppisime kokku kohtumise ühtede sõbranna tuttavatega. Nad kutsusid meid hipsteri linnaossa sellisesse ägedasse hipsteriurkasse, mille ekvivalenti Tallinnas ma vist ei oskakski välja tuua. Selline nats underground, samas hipster, aga üldse mitte posh või selline eemaletõukav. Soodne muidugi ka. 2.80 maksis üks hea õlu. Ainus asi, mis pole omane ainult tollele paigale, vaid Berliinile üldse – kaardiga ei saa väga paljudes kohtades maksta. Sularahavabale eestlasele on see tõsine katsumus! Eriti arvestades seda, et mul läks lennujaamas meelest sularaha võtta. Ja Berliinis ei ole üldse umbes iga nurga taga sularahaautomaat, nii nagu Eestis. Ainsad masinad on mingid veidrad tasulised sullimasinad, nii et lisaks välismaal raha võtmise tasule lisandus 4.50 kohalikku teenustasu. Seega – soovitan kõigil Berliini minnes kodust sularaha kaasa võtta.

Pärast oli ikka vaja kuskile tantsima ka minna. Kohalikud arvasid, et hea valik on üks Brasiilia rütmidega baar, aga nad ei teadnud, mis pidu seal on. Läksime kohale, kohalikud olid nõus minema metrooga, meie hakkasime alustuseks jonnima, et mis mõttes, lähme ikka Uberiga, aga kompromissiks oli jalutamine – kohalike meelest oli see koht lähedal, meie meelest oli täiega kaugel. Ei ole harjunud nii suure linnaga, kus on ikka päris vahemaadega tegemist.

Pidu oli seal väga veider. Alguses. Mingi eriti artistlik performance toimus. Mingi naine laulis autotunesiga mingit joigu ja aeles põrandal. Õnneks sai see kohe läbi. Ehkki 8 eurot tuli selle etenduse tõttu ikkagi sissepääsu eest maksta. Muidugi sulas.

Edasi läks lõbusamaks. Muusika võttis hausiliku suuna ja kokkuvõttes oli väga hea õhtu.

Muidu nende õhtute ja väljas käimistega on Berliinis nii, et põhimõtteliselt peetakse parimaks klubisid, kus mängitakse technot. Ma käisin sellistel pidudel teismelisena, seega juba mõte ise tundus võõras, aga teised olid 100% veendunud, et tahavad minna. Nojah, mis valik siis mulgi oli. See sai laupäevaseks plaaniks.

Klubi, mida sihtisime, oli Berghain. Berliini kuulsaim klubi, maailma parimate klubide hulgas. Ja lisaks umbes ligipääsematuim, sest suur osa inimesi sisse ei pääsegi. Sellest on internetis kilomeetrite kaupa infot, kuidas Berghaini pääseda ja kuidas mitte pääseda. Ilmselgelt lugesime meiegi umbes pooled kilomeetritest läbi. Põhimõtteliselt on nõuded sellised, et kindlasti tuleb riietuda musta. Hea on, kui sa oled emo, see tuleb igati kasuks, sest siis sa oled nagunii kogu aeg mustas. Aga techno-emo on lisaks sellele ka cool. Tal on igasuguseid neete, rõngaid. Näos ja kõrvas. Ja kui ta on naine, siis tal on juuksed krunni pandud. Teate küll, need lagipähe tehtud junnid – vot selline junn pealael tuleb Berghaini saamisel kasuks. Parem on, kui sul ka meiki pole, sest kammoon – mingi meinstriim wannabe Berghaini ei pääse. Lisaks sellele ei tohi täis olla (ainus normaalne nõue) ja järjekorras oodates ei tohi omavahel rääkida. Jah, lugesite õigesti. Ole vait, katsu mitte silma paista ja siis võib juhtuda, et sul läheb õnneks.

Selliseid techno-emosid koguneb Berghaini järjekorda ootama sadu. Pole midagi ennekuulmatut, kui inimesed ootavad klubisse pääsemiseks 3 tundi õues järjekorras. Jep, lugesite õigesti, 3 tundi. See kõlas väga sürrilt ka meile, aga otsustasime kohale minna tükk aega enne tipptundi, et ehk siis on lühem järts. Ja oligi. Aga kui te eeldate, et nüüd ma kirjutan, kuidas seal sees oli, siis ma ei saa seda teha, kuna ka meie ei osutunud piisavalt techno-emoks. Mind see ei üllatanud, kuna kandsime küll nii musti riideid kui võimalik, aga ühel meist oli punane jope ja see oli kindlasti juba suureks ohumärgiks. Lisaks läks meil veel üks asi viltu. Kuna sisse pääsevad ca üle ühe grupid, siis oli meie lootus nagunii väike – meie ees seisid Berghaini unistuste kliendid. Ilusad inimesed, kaks neist veel Jaapani juurtega, üleni mustas, perfektselt vait, kui uksele lähenesime, ühel naisel pealael juuksejunn ja kõrvalestades augud, kõhre sees, kus olid rõngad. Jalas olid neil ideaalsed technoriided. Naistel mustad laia säärega kukepüksid. Ma saan aru küll, et need on praegu väga moes, aga minu jaoks on need nii koledad, et ma paneks need jalga minimaalselt relva ähvardusel. Jalas olid siis veel paksu tallaga toss-jalatsid. Teine suur EI minu jaoks. Ja ega nii läkski. Meie ees sai seltskond sisse, meie ei saanud. Õnneks saadeti seal tagasi ka kümnete viisi perfektseid technoemosid, nii et ausalt öeldes ei ole kunagi kindlust, et sisse saad, isegi kui oled kõik nii öelda õigesti teinud.

Hoopis lõbusam oli baaris, kus me enne Berghaini istusime. See oli seal klubi lähedal, mingi täiesti suvaline urgas, kus umbes mitte ühtegi klientigi polnud. Sest Berghain ei asu keslinnas, pigem nagu kohalikul Lasnamäel. Me võtsime oma soodsad õlled ja ajasime juttu. Seal oli ka piljardilaud. Kui see vabanes, läksime meie ka mängima. Üks meist polnud enne kordagi elus piljardit mänginud, nii et ta tahtis kohe esimeses mängus minu vastu mängida. Vahepeal käis baarman klaase koristamas ja näinud, et mu vastane hakkas pähe saama, tuli talle appi. Kõmmutas paar kuuli sisse. Minul oli vaid must jäänud. Lõpuks haaras ta kii mu mängukaaslaselt üldse käest ja võttis asja üle. Õnneks suutsin ma ikkagi võita. Ta ütles, et järgmise mängu teen mina tema vastu. Keegi ei vaielnud. Ja kui ma võidan teda, saame ühe ringi õllesid tasuta. Kuna inglise keelt ta ei rääkinud, panime reeglid saksa keeles paika. Ma sain peaaegu kõigest aru. Detailid siis seletati käte abil. Mäng oli tasavägine ja tuline. Ma küll kaotasin, aga see oli napp. Baarmani soovil tegime veel ühe mängu ja ehkki ma põrutasin alguses ette, ei suutnud ma seegi kord oma võimalust ära kasutada. Vähemasti oli tal mulle kiidusõnu jagada. Ja arvestades, et ma polnud jälle nii ammu piljardit mänginud, läks mul isegi hästi. Lõbus oli küll.

Aga tagasi negatiivse juurde 😀 Me polnud pärast Berghaini veel alla andnud. Mina moraalselt juba olin ja tahtnuksin tegelikult juba hotelli tagasi minna. Üks meist pakkus, et läheksime siis juba mingisse tavalisse klubisse, kus tuleb tavaline muusika, aga kuhu me vähemalt sisse saaksime ja kus meil lõbus oleks. Teine arvas, et ta võib Vabanki ka minna, kui ta tavalist pidu tahaks, aga et praegu oleme Berliinis ja võiks ikka midagi erilist teha. Ma sain mõlema mõttest aru, aga ise oleks tahtnud pigem juba käega lüüa.

Siiski sai otsustatud proovida ka teist technoklubi nimega Tresor. Seal saadeti juba palju vähem inimesi ukselt tagasi, aga mõistagi olime ka siin üks neist vähestest 😀 No mis sa teed, ei anna technoinimese mõõtu välja. Nüüdseks olime õhtust juba 1,5 tundi õues järjekordades passinud. Kusjuures Tresoris küsiti meilt üldsegi alustuseks, miks me tulime (What brings you here tonight?). Selleks küsimuseks ma küll valmis ei olnud. Mis ma ütlema peaks?? Teine küsimus oli, et kes täna esineb. Millele ka ei osanud õigesti vastata 😀 Ehk et kui sa ikka oled tulnud konkreetselt vaatama, mis loomad need technoinimesed on ja kuidas nad pidutsevad oma maailmakuulsatel mitmepäevastel reividel, ilma et sul oleks halli aimugi, mis see lineup on, siis ära parem üritagi…

Nii lühikeseks meie technokarjäär jäigi. Ei tahtnud me klubi ees narkotsi osta ega midagi. Kuigi seal väga lahkesti seda pakutakse. Ja narkotsi nad kahtlemata seal kõik teevad, sest kuidas muidu on võimalik a la 48 h järjest pidutseda. Ja nad reaalselt pidutsevadki. Tresori järjekorras kuulsin ühte meest rääkimas, kuidas ta ükskord läks laup õhtul peole, esmasp õhtul sai koju ja teisip õhtul läks vana templiga tagasi peole. Ehk et lisaks need technoinimesed veel ei pese ka end korralikult.

Aga mis me siis veel tegime? Täna käisime söömas ja sekspoes. Sest neid on Berliinis palju ja need on rikkalikud. Ma polnud enne käinud, nii et ma ei teadnud, mida poolte müüdavate asjadega üldse tehakse. Oli silmi avav külastus.

Pärast läksime ühte muuseumisse Hitleriteemalist näitust vaatama. How could it happen oli nimi või midagi sellist. See oli väga huvitav. Audiogiidi abil sai palju targemaks, aga ise lugedes ka. Näiteks ma ei teadnud, et kui juute holokausti ajal tapeti, siis maha lastud juutide tarbeks olid siuksed kondipurustusmasinad, kust laibad läbi lasti ja pärast tehti saadud massist väetist. Või kui hiljem põletati laipu, kasutati talvel osa tuhast seal koonduslaagri jalgradadel libedatõrjeks. Ma teadsin, et juutidel aeti enne hukkamist pead paljaks. Aga ma ei teadnud, miks. Juuksed nimelt koguti kokku ja saadeti kuhugi, kus neist juustest vilti tehti. Vilti kasutati sõjameeste saabastes voodrina. Võib-olla olen ma lihtsalt rumal, aga ma tõesti ei teadnud neid fakte. Ja need vapustasid omajagu. Pärast seda näitust ei tundunudki eelmise õhtu technomure enam nii õudne.

Veel oli Berliini puhul huvitav suitsetamine. Paljudes baarides ja klubides tehakse rahulikult sees suitsu. See pole legaalne, aga enamikku see ei huvita, lubatakse ikkagi teha. Nii et sellega tuleb seal välja minnes arvestada.

Üldiselt mulle Berliin meeldis. Kogu see technojama muidugi tundus tobe. Mismõttes ma pean pingutama, et kuhugi klubisse sisse pääseda? Mismõttes ma ei saa ise otsustada, mis ma selga panen? Mismõttes ma pean järjekorras vaikima? Kõik need reeglid tunduvad lausnapakad, tehes kogu selle technoemode seltskonna mu meelest sama naeruväärseks nagu nad ise peavad mingit suvalist Vabanki-tibi.

Aga kindlasti tahaks Berliini veel jõuda. Kui mitte muu jaoks, siis šoppama küll 🙂

Advertisements

6 kommentaari

  1. Ma mõtlesin algul ka, et no mida üldse ronida kuhugi, kust on teada, et sinna “igasuguseid” ei tahetagi. Ok, turistidena saan veel aru, aga muidu? Samas, kui tõesti küsitakse line-upi, siis nad ilmselt üritavad seda kohta võimalikult autentsena hoida ja lihtsalt nii suures kohas kui Berliin see kukubki niimoodi välja, et pooled saadetakse tagasi. Vastasel juhul olekski seal äkki enamus niisama uudishimutsejaid? Huvitav, et meil siin väikses riigis toimib see selektsioon kuidagi loomulikult – teatud inimesed lihtsalt teatud kohtades ei käi ja polegi mingeid reegleid vaja, et sina sisse ei saa, pigem võetakse kõik soovijad avasüli vastu. Mingeid legendaarseid peokohti nagu pole ka ja kui on, siis vaid lühikeseks perioodiks, vähemalt tundub nii mulle.

    • Jep, meil selliseid kohti pole. Samas ei saa seda ka mõista, et inimene, kes reaalselt täidab kõiki ajuvabasid nõudeid, ei saa ikkagi sisse. Meie ei läinud ka sinna päris valges miniseelikus, kõrgete fuckme kontsadega vms 😀 Me ei näinud välja päris narkotsihuvilised reivijad, ma saan sellest aru, aga kõik need tavalised tehcnoemod, kes nägid, mis nad valesti tegid? Imelik. Meil siin on iga klient kõndiv rahakott, kõik võetakse avasüli vastu. Aga seal see nii pole. Tahtjaid jagub, seega saavad seda endale lubada.

  2. Saksamaal elanuna võin öelda, et kaardipelgus pole vaid Berliini probleem vaid üleüldine värk Saksamaal. Sageli ei saa üldse kaardiga maksta või peab makse vähemalt 10 euri olema ja kui sa veel krediitkaardiga maksta tahad, hakkavad neil käed värisema ja nad poevad leti alla peitu.

    Ja suitsetamisega oli veel kahe aasta eest nii, et ongi baarid, kus tohib suitsetada ning neil on tavaliselt uksel ka vastav kleebis. Loogika on vist see, et kui sööki kohe üldse ei paku (pähkleid-krõpsu ka mitte), siis võib suitsetada, kui baar seda lubab. Päris täpselt ma ei tea, aga vähemalt Braunschweigis ma paari suitsetamist lubavat baari teadsin (ja neis seetõttu kunagi ei käinud ka).

  3. J.

    Teemaväline, aga ega sa ei plaani juhuslikult selle aasta Eesti Laulust kirjutada? Olen sinu reviewsid varasemalt väga nautinud 🙂 Või kui oled juba seda teinud, siis olen midagi maha maganud.

    • Aitäh selle kommentaari eest, mis mu päeva ilusaks tegi 🙂 Nii nunnu on teada, et keegi mõnda mu traditsiooni nautinud on :))))

      Sel aastal on tõepoolest nii kiire olnud, et pole jõudnud ette võtta seda kuulamist. Kui vähegi aega saan, teen ära! 😉

      • J.

        Juhuu! 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: