Miks nii vaikne on

Näitan vahepeal siia ka nägu. Miks pole vahepeal näidanud? Sest kiire on. Ja ei tee üldse nalja. Olen vahepeal natuke elust lausa ära väsinud. Ei, valetan. Töötamisest. Elu on ilus. Lihtsalt tööl on nii kiire, et kui ma pean samamoodi jätkama, järgneb sellele läbipõlemine.

Sellepärast ma ei ole jaksanud olla ka nii palju seltskondlik, nagu ma tahaks. Ehkki mul endal on tunne, et selliseid vaikseid päevi ja õhtuid, kus ma olen lihtsalt üksi ja omaette, tuleb ette haruharva. Tegelikult tulebki. Mul ikka ja jälle käib keegi külas või olen ma ise kuskil. Ja see kõik on väga tore. Mul on lihtsalt aja ja elu planeerimise probleemid. Ma olen nende probleemide lahendamise kallal 🙂 Seega loodetavasti läheb peagi paremaks.

Ja kui läheb paremaks, siis ma jõuan blogi ka rohkem kirjutada. Sest näiteks üks lugeja tundis puudust minu Eesti Laulu põhjalikust analüüsist. Nii nunnu! Ma oleks tahtnud seda teha ka, aga lihtsalt ei jõudnud. Käisin välismaal tööl, tagasi jõudsin teisipäeval, pärast mida tegin päevatööd ja siis magasin 3 tundi uinakut, ärkasin korraks ja siis uuesti magama. Kolmapäeval käis sõber külas, pärast seda vaatasin MKRi osi järele. Neljapäeval haigestusin õhtul ja läksin kell 10 õhtul magama, lootuses halb enesetunne ära magada, aga see ei õnnestunud. Tunni pärast hakkasin oksendamisega pihta ja lasin hommikuni välja. Vahepeal sain magada ka. Kas pole mitte tihe graafik?!

Reedel võtsin esimest korda 2,5 aasta jooksul haiguspäeva. Muidugi oli arvuti lahti ja aeg-ajalt üritasin sinna ka piiluda, aga olin füüsiliselt nii läbi, et no ikka täiesti läbi. Nädalavahetuseks olin aga lubanud ema juurde minna ja seda ma ei saanud tühistada, sest poleks läinud, ei oleks saanud enne aprilli uuesti minna. Jah, mul on kuni aprilli keskpaigani kõik nädalavahetused kinni. Oi, ei ole aprilli keskpaigas ka tegelikult vaba. Ühesõnaga, mais on vaba alles. Vot niimoodi ma elan. Ja ärge arvake, et need nädalavahetused on kõik mingid suured lustimised. Neist kaks on vaba aja alla arvestatud, ülejäänud on töö.

Nii et kui ma siin blogis ei jaksa kirjutada, siis andke andeks, eksju. Ma igatsen teid ka.

Eesti Laulu ma eile siiski vaatasin. Minu lemmik oli Uku laul. Superfinaali pääsesid muidugi täpselt need kolm, kellel ainsana sinna asja oli. Aga võitis mulle neist kolmest kõige vähem meeldinud laul. Ma tahtsin Uku võitu, sest ma panin 5-eurose panuse tema võidu peale. Aga mõtlesin, et kui Stefan võidab, siis see on ka tore, sest ta ise on tore ja laul ei ole kaugeltki halb. Aga Stig Rästa laul mulle seekord ei meeldinud, ilmselt tean liiga mitmeid teisi Stigi laule, mis mulle rohkem meeldinud on. Ehk et minu jaoks müstika, et omal ajal “Eliisele” ei võitnud, aga nüüd see laul võitis…Nagu…nalja teete v?

Aga see on tüüpiline. Kui Eesti Laul mulle pettumust ei valmista, siis on midagi mäda kuskil. Mõni üksik aasta on ka mäda olnud. Kahjuks sel aastal ei olnud. Kui üldse nüüd nendest lauludest midagi arvata, siis ma tahaks mõne loo kohta öelda, et vot see oli tõesti pask. Aga ma ei taha siia internetti kirja panna. Sest ma vaatasin #vihkaüksi Radarit ja noh…inimesed ise ju arvavad, et on väga hea lugu. Mis ma siis hakkan nüüd.

Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid vaheklipid. Sorry, selle pean välja ütlema. Need olid sellised, et vaatad ära, kortsutad kulmu ja mõtled, et wtf? Mis see oli? Kus see nali oli? Millest ma aru ei saanud? Väga mage. Et neegrinaljad on juba kulunud, seda ei hakka mainimagi. Et naljad nii läbimõtlemata ja ajuvabad olid, see oli lihtsalt kurb. Hea küll, ma saan aru, kui mõnikord nali välja ei tule. Siis mõeldakse edasi, kirjutatakse uued naljad. Aga need olid kelleltki juba heakskiidu saanud!? Ilmselt mitmelt inimeselt. Ehk et ahh?!?

Näe, tuleb üle 49 aasta internetti ja kukub kohe vinguma, onju. Õudne inimene.

Positiivset? Teen trenni endiselt, kujutage ette. Ema tegi komplimendi: “Sa oled nii peenikeseks jäänud, et hirmus on.” 😀 Tegelikult ei ole hirmus. Väga hea on! See tunne, et sa lähed poodi ja proovid riideid ja KÕIK sobib… Hindamatu. Kapp hakkab teksadest juba üle ajama. Sest ei ole võimalik minna poodi, kus on hirmkallid teksad piinlikult soodsa hinnaga, need passivad jalga nii hästi, et nutt tuleb peale, ja sa jätad ostmata. Ei jäta ju ometi. Täna katsetasin ühtede teksadega, mis ma ostsin ajal, kui ma veel vanasti trenni tegin. Ma ostsin netist, nii et ma ei teadnud, et need mulle jalga ei mahu. Aga ei ole raatsinud ka maha müüa. Ühesõnaga, mõtlesin, et proovin, kaugele mul veel keha voolimisega minna. Ja püksid läksid eest kinni. Esimest korda elus. Umbes 2 kg maha võtta ja siis saab neid juba ka kanda. Lihtsalt see, et võimalik, et ma saan varsti oma elu parimasse vormi, on üks õudselt hea tunne.

Nüüd kukkus kekutama…

Aga saage aru, mul ei ole elus praegu väga palju muud rõõmu kui trenn 😀 Tunnen, et see on ainus asi, mida ma teen täiesti iseendale. Mitte keegi teine ei saa sellest kuidagi kasu, see on ainult mulle. Muidugi on töö ka tore, aga see on ikkagi teine asi. Klaverit ka õpin nii palju kui vähegi aega on. Kui te tahate teada, mis pala mul hetkel käsil on, siis vaadake Youtubest. See siin on küll teises helistikus, sest mul on üks veidi lihtsustatud versioon, aga lugu on sama. On ju mõnusalt sünge? Mulle ka meeldib. Raske on, aga ma punnitan.

Ja rohkem mul polegi. On kohutavalt kiire, tean, nii ei tohi jätkuda. Tegelen. Ja üritan varsti siin ka rohkem olemas olla.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: