Nii palju siis MJ armastusest

Ritsik vaatas hiljuti saadet “Alasti ahvatlus” ja šokeerus natukene. Ma olen ka vaadanud ja šokeerunud. Aga täna sain palju suurema šoki, kui vaatasin ära Michael Jacksoni poistearmastusest rääkiva dokumentaali “Leaving Neverland” I osa…

Ma olen Michael Jacksonit armastanud sellest hetkest alates kui mu kõrv tema muusikat esimest korda kuulis. “Black and White” oli see lugu, mis mulle nii kohutavalt meeldis, sest selle videos oli Macaulay Culkin, kes oli nii bad ass. Ja laul oli ka nii hea. Nagu kõik MJ laulud. Seda ei arvanud ma ainult lapsena, ma olen selles veendunud olnud ka kuni tänaseni.

Muidugi olin ma ka kuulnud kunagi jutte, et Michael tegi oma Neverlandis poistega asju. Aga ma ei uskunud neid jutte. Sest ma polnud neisse süvenenudki. Ja eks igasuguseid jutte võib rääkida. Pealegi ma ei mäleta, et seda teemat nii laiapõhjaliselt käsitletud oleks. Nii kõva nimi ja nii keskpärane skandaal…ma ei tea, tavaliselt tõmmatakse selliste asjade peale saag nii kõvasti käima, et pole võimalik asja detailsusteni mitte teada. Mingil põhjusel oli see minust igatahes mööda läinud. Kuid alles hiljuti valmis HBO-l 2-osaline dokk, mida saab Youtube’ist täiesti vabalt täispikkuses vaadata.

Ma ei tea, kas ma hakkan siin kõike ümber rääkima või tahate ise vaadata? Vaatamine oli päris häiriv 😦 Sest sa saad oma armastatud artisti kohta sellist infot, mis lööb pahviks ja valmistab pettumust.

Kõik taandub lõpuks sellele, et kas mehed, kes dokumentaalis rääkisid, valetavad või mitte. Kes ei suuda/taha uskuda, eks see vabandab enda jaoks välja, et mehed valetasid. Kes on valmis uskuma, see saab aru, miks taoline saade juba 25 aastat tagasi ei ilmunud. Ja mina vist saan aru, miks.

Esiteks on kohutavalt uskumatu, kuidas sellised asjad juhtuda said. Praktiliselt laste emade silme all. Karm, kui suur faktor ikkagi raha on. Kui tegemist on rikka ja kuulsa inimesega, siis ta päriselt saabki endale osta, mida iganes ta tahab, sest tema suhtes ollakse pimedad. Tahetakse lihtsalt tema läheduses olla, omamata vähimatki kahtlust, kas kõik, mida see inimene teeb või kes ta on, on ikka hea ja õige.

Kas keegi kutsuks endale külla suvalise võõra täiskasvanud mehe, kes tunneb huvi sinu 7-aastase pojaga sõbraks saamise vastu? Vaevalt küll. Kas keegi lubaks sellel täiskasvanud mehel oma 7-aastase pojaga üksi ühes ruumis viibida? No vaevalt küll. Veel vähem siis ühes toas (voodis) magada ja niimoodi ikka päevi ja nädalaid… Aga kui see mees on kuulus, tema raha toob “kasu” tervele perele (kallid hotellid, reisid, kingitused, kontserdid ja muud VIP-hüved), siis palun väga… Tundub ju uskumatu?

Imestan, et need filmis rääkivad mehed on tänaseks veel terve mõistuse juures. Ma ei tea, kui palju tunde teraapiat raviks kulunud on, sest mul on II osa veel vaatamata. Aga ise kahtlustan, et väga palju tunde. Nad olid ju tol ajal alles kujunemisjärgus lapsed. Ja kui keegi täiskasvanu õpetab sulle asju, olgugi et need on imelikud, siis laps ei pruugi kahtlustadagi, et need asjad ebanormaalsed on.

Kui mina laps olin, siis ma näiteks mingis vanuses ei teadnudki, et mu isal on pärisnimi ka. Mina arvasin, et tema nimi on Issi. Olin väga üllatunud, kui selgus, et nii see polnud. Ja ma olin lausa 2. klassis (7-aastane), kui ma teada sain, et isade vendasid ei nimetata kaupodeks, vaid see on päriselt ikkagi inimese nimi. Kuna minu isa venna nimi on Kaupo ja minu klassiõe onu nimi on ka Kaupo, siis ma olin veendunud, et isade nooremaid vendi kutsutaksegi kaupodeks. Et see on samamoodi üldine nagu nimetus issi – kõigile üks ja üldine. Laste loogika töötab teistmoodi, paljusid täiskasvanutele elementaarsena tunduvad asjad ei pruugi lastele sugugi nii elementaarsed olla. Maailmapilt kujuneb selle põhjal, mis on lapse enda elus toimumas ja mida ta omal nahal kogeb. Nii et mina ausalt öeldes ei imesta, kuidas suhted nii hästi ja probleemideta Michaeli ja poiste vahel toimida sai.

Kõige rohkem jäid kummitama ühe mehe öeldud sõnad: aga kõik armastasid teda, seega oli ta üleni justkui heaks kiidetud. Muidugi oli seda inimest turvaline armastada, sest miljonid armastasid teda, jumaldasid teda. Enda ema ju ka kiitis kõik heaks. Kust laps pidanuks teadma, et midagi valesti on?

Ah et siis pidanuks aru saama, kui asi seksuaalseks kiskus? Kusjuures need mehed räägivad täiesti ausalt ära, kuidas see kõik mitte lihtsalt normaalne ei tundunud, vaid isegi meeldis neile. Loomulikult ei ole lapsed seksuaalsed olendid, kes teaks, mis seks on ja oskaks seda tahta. Aga kui neile seda vähehaaval tutvustama hakatakse? Kui selgub, et füüsiline puudutus, kui keha selleks bioloogilises mõttes valmis on, on tegelikult meeldiv? Kui seda tutvustab lapsele inimene, keda ta jäägitult usaldab? Ja armastab? Sest lapsed kiinduvad kergelt. Mu endagi käest on üks väike laps kunagi küsinud, kas ma saaksin tema emaks hakata. Ja palun nüüd mingeid paralleele mitte tõmmata – tegemist oli grillpeoga, mitte minu ebaterve huviga väikeste poiste vastu. Fakt on see, et lapsed on usaldavad ja nende armastus ja kiindumus on siiras. Kui mõelda sellele, et keegi on võimeline selle puhta armastuse ja siiruse segama seksuaalse lähedusega, et selle peal oma haigeid kihke välja elada…see teadmine teeb vihaseks, jõuetuks ja kohutavalt kurvaks. Valus on nende laste pärast.

Täna räägivad need mehed asjast kuidagi stoilise rahuga. Ma ei tea, äkki nad olid enne intervjuude andmist mingeid rahusteid võtnud. Või on nad lihtsalt väga tugevad inimesed. Või on see ikkagi väga hea teraapia, mida nad on saanud. Ma ei tea, mis see on. Aga see on kokkuvõttes üks võigas vaatamine, mis raputab korralikult läbi.

Vaadake seda filmi. I osa siin. II osa siin. Ja rääkige oma lastele, millised suhted sõpradega on normaalsed ja millised mitte.

Mis tundega ma pärast seda filmi MJ muusikat kuulan, ma ei tea. Pean selle kõige üle tõsiselt järele mõtlema. Talenti oli tal rohkem kui kellelgi teisel, keda me staariks nimetame. Aga mis hinnaga me seda sära nautinud oleme… Liiga kõrge hinnaga.

Advertisements

20 kommentaari

  1. Ma arvan, et meil on lapsepilastajatest ehk sageli veidi vale kujutluspilt peas – mingi räpane pervost onkel, kes last ründab. Ma kipun arvama, et lõviosa laste ära kasutamisi, mis pereliikmete või perekonnatuttavate poolt toimub, on MJ juhtumile mõneti sarnased. Lapsele luuakse tunne, et tal on hea sõber ja sõbrale tahad ikka meele järgi olla. Sõber tahab ehk kaisutada ja silitada ning see on ju tegelikult mõnus ning nii liigutakse samm-sammult edasi. Lapsed ei ole küll tõesti seksuaalsed olendid, kuid nende kehad toimivad. Hell silitus meeldib ju kõigile ja kui ühel hetkel sellest midagi rohkemat saab, tundub see ilmselt lapsele normaalne. Kus kohast tema teadma peaks, et see seda ei ole.

    • Jah, täpselt nii. Mäletan minagi, et lapsena räägiti kommionudest ja liputajatest. Neid teadsin karta küll. Aga mingitest muudest piiridest küll juttu ei olnud. Olen veendunud, et neid teemasid tuleks juba lasteaias lastele rääkida. Nagu elu on näidanud, siis see ei ole liiga vara. See on tagumine aeg.

  2. Ma ei ole veel vaadanud, aga see on mul plaanis. Ma tean, et kusagil 2000ndate keskpaigas oli see küll jutuks, sest meil tuli teha koolis ettekanne oma lemmikutest muusikutest, ning need, kes MJ-st selle ettekande tegid, neilt muusikaõpetaja küsis, et mis nad nendest kuulujuttudest ja süüdistustest arvavad (vastus: et küllap on need valed, sest kuulus inimene, kellel on palju raha – st neid levitati rahasaamise eesmärgiga).

    Mis aga puutub pedofiilidesse, siis ma arvan, et Rohelohe on väga hästi tabanud ära selle erinevuse mis ilmneb siis kui me räägime lapsepilastajatest ning kui me reaalselt neid inimesi näeme, kes on lapsepilastajad. St meil on ettekujutus, et pedofiil on keegi, kes tuleb ja käperdab kiirelt, kes on pervo ja kellest on kohe aru saada, et too ongi “imelik” ja “teistsugune”. Ning küllap selliseid ongi ka piisavalt palju, et selline ettekujutlus tekkida on saanud. Küll aga räägitakse ju palju-palju enam, sh ka lastele, et see ohtlik inimene on nö täiesti tavalise näoga – ta ei erine teistest mitte kuidagi, kui see välja jätta, et ta tekitab lapsega usaldussuhte ning vaikselt mõjutab last ennast näitama, sunnib last ähvarduste või kingituste või häbistamise hinnaga vaikima jne. Ka seegi ju, et enamik ahistajaid on siiski lastega mingis kontaktis olnud, selliseid võhivõõraid a’la stranger danger on siiski vähemus.

    Ma olen kindel, et kui filmi olen ära vaadanud, siis valdab mind tülgastumus ka tema muusika suhtes. Jah, see võis olla ainulaadne ja tema kontserdid erilised, aga mina näiteks ei suudaks eristada meest (tema isiksusest ja isikust) ja tema talenti, nagu osa inimesi on välja toonud (st inimesena jube, aga voh milline talent).

  3. Lugesin just internetist neid “ümberlükkamatuid fakte” – st mehi võib uskuda või mitte uskuda, aga on teatud faktid, mis on kinnitust ja tõestust leidnud. Näiteks see, et ta magas ühe poisiga rohkem kui 30 päeva järjest ühes voodis. Ja noh, eks selliste asjade valguses siis võib otsustada, kas subjektiivset juttu uskuda või mitte.

  4. Lewis Carroll. Mees, kelle muusaks “Alice Imedemaal” kirjutamise ajal oli seitsme aastane tütarlaps, kelle vanematele kirjutatud kirjas palus ta luba nende tütart suudelda, mees, kelle muude kiindumuste hulgas (ja neid oli palju ning nad olid enamasti alla kümne aastased tütarlapsed) ja kirjades neile tüdrukutele on lauseid “suudelda teie juukselokki teie enda asemel on ikkagi parem kui ei midagi”.
    Ja ma ei ole Alici raamatut suutnudki läbi lugeda….

    • …lisaks tundub, et selle kommentaari kirjutamise ajal on mind tabanud raskekujuline kirjaoskamatuse atakk…

  5. epp

    Allan Roosileht on lolliks läinud?? Võrdleb Jacksonit Alice Cooperiga???
    https://kroonika.delfi.ee/news/muusika/allan-roosileht-kasitlen-michael-jacksoni-loomingu-vastast-tegevust-vihakone-eriti-johkra-grupiviisilise-vormina?id=85572879
    Kes viitsib, vaadaku Wikipediast – Cooper, personal life. Kui üldse keegi, siis Roosileht peaks teadma, et lava-Cooper ja eraelu-Cooper on kaks totaalselt erinevat asja. Issand anna kannatust.
    p.s. Hea hea postitus sul.

    • Üllatavalt valuline reaktsioon Roosilehe poolt. Ma ei tea, minu jaoks oli küll Jackson jumaluse staatuses. Mul on siiani silme ees see pilt kontserdilt, kus laval oli hunnik sõdureid, kõigi püssid Jacksonile suunatud ja siis hakkas mängima The Earth songi muusika. Ma nutsin nagu väike plika (mida ma tol hetkel muidugi olingi), sest mõte sellest, et keegi võiks minu armastatud Michaelit tulistada, oli täitsa hingematvalt valus.

      Täna sellele kõigele tagasi vaadates on õigustatud, kui me veidi antud jumaluse staatuse üle kõik kollektiivselt järele mõtleme ja ehk veidi pidurit tõmbame. Mitmed inimesed on tema tõttu väga palju kannatanud. Need mehed muidugi enim, aga ka nende meeste lähedased näiteks. See, et keegi hästi laulab ja head muusikat teeb, ei anna talle õigust nö saadikupuutumatusele, eksole. Mul on tegelikult terve tänane päev see teema peas ja kõhus keerelnud. Raske on seda muusikat sama tundega edasi kuulata. Midagi olulist on katki tehtud.

  6. Ma pole seda filmi veel vaadanud ja ei tea, kas suudangi, aga tunnen, et mu süda on murtud. Olen samuti terve elu MJ muusika fänn olnud ja enne viimaseid uudiseid ei võtnud kunagisi jutte tõsiselt. Põhjalikku uurimistööd tegemata jäi mulje, et meedias esitati süüdistustele alati tugevaid vastuväiteid ja MJ ise tundus mulle nagu igavene laps, kes oli oma päris lapsepõlvest ilma jäetud ja ei tahtnud kunagi suureks kasvada. Ma ei suutnud teda lapsepilastajana kuidagi ette kujutada. Praegu muidugi mõtlen, et eks see tema veidrus oligi üks suur ohumärk, aga mingil põhjusel pigistas suur osa maailmast silma kinni.

  7. mnjah, ma ei ole kunagi mitte kellegi fänn sellel määral olnud, aga mul on sarnaseid raskusi Woody Alleniga. Kusjuures tema on mõnes mõttes veel hullem: ta on MJ-ga võrreldes väga normaalne (ses mõttes, et tundub olevat tervema enesehinnanguga ja MJ puhul on kõrvalt vaadates see kahtlus, et äkki ta jäigi peast lapseks) ja esitab oma väga hästi tehtud filmides seda, kuidas tema alter egod teismelisi nillivad, ja kriitikud viskavad valdavalt silda ja räägivad, et oh mis kaunis armastuslugu. noh, et tema pmst ei üritagi varjata, et ta on kiskja, ja on ikka kuulus ja rikas.

  8. epp

    Mulle tundub, et (lääne)maailm on jõudnud mingisse väärtuste ümberhindamise perioodi. #MeToo, paljastused kirikumaailmas jne, ja et ka näiteks Trump ja EKRE on osake sellest puhastusprotsessist, kuna nad raputavad mõistlikud inimesed letargiast üles, toovad mugavustsoonist välja („First they came for the socialists…“).

    Neile, kes hakkavad selle vana hea „issake, nüüd ei või enam midagi…“ – neile on mul kaks head näidet. Kui taim on viltu kasvanud, siis selleks, et teda sirgeks saada, vaja kõigepealt vastassuunas koolutada. Ja pendel peab ka teises servas ära käima, enne kui keskele paigale jääb. Nii et tuleb ära kannatada, et hetkel iga põsemusi ahistamiseks defineerub, või et raadiojaamad MJ lugusid keelduvad mängimast. Sest siiamaani on ju vastupidi olnud – naised kandnud liiga lühikesi seelikud, ärgu tulgu pärast kurtma, ja eks need pappide pilastatud poisikesed ikka ise kah süüdi olid, tarvis siis kirikukoori laulma minna, tegelenud millegi mehisemaga.

    Ühinen Nodsuga Woody Alleni osas. No ja näiteks Kevin Spacey oli mu lemmiknäitleja, nüüd redutab kusagil metsas nagu Veerpalud, saadab krüptilisi sõnumeid läbi YouTube. Mõtlen, et läheb aega mööda, ehk vaatan ta filme jälle, praegu aga on liiga värske.

  9. MIKI

    Minuarust MJ polnud mitte keegi ja nüüd mingi pilastaja, no ei tea kaevake üles pange vangi, teil on see võimalus teha seda AINULT virtuaalselt oma peas ja muidugi INTERNETIS edu. 🙂 🙂

  10. Morgie

    Noh, ma pole MJ lauludest kunagi eriti lugu pidanud, kuigi ta on omal alal kindlasti kõva tegija. Mul on lihtsalt teistsugune maitse.

  11. Karin

    Kõiki onusid ei kutsutagi kaupdeks 🤣 Appi, kui hea!

  12. Vaatasin täna seda videot https://www.youtube.com/watch?v=m4trDbeFWTY
    Päris huvitav.

    • Aitäh lingi eest, vaatasin ka selle ära. Kokkuvõttes selgemaks midagi ei läinud, see ongi sõna sõna vastu olukord. Ühest küljest võib ju öelda, et süüdistajatel mingeid tõendeid ju pole. Teisalt, mis tõendeid saakski olla näiteks sellest, et “seksiti kuskil aiamaias”. Blacklightiga tuvastatavad ihuvedelikud madratsil või mis täpsemalt?

      Ma ei saa vist öelda, et ma kummagi poole seisukohta 100% uskuda saan. Endiselt on sama segadus, mis oli Leaving Neverlandi vaadates.

      • Ma vaatasin ühte videot veel. See oli parem vist isegi. Lihtsalt seal toodi välja faktid, mis olidki konkreetselt siis süüdistaja poolt valed. Tundus loogiline. Ajaliin oli ka kohati päris paigast ära süüdistaval poolel. https://www.youtube.com/watch?v=m4trDbeFWTY&frags=pl%2Cwn
        Mulle aga paraku ei jäänud üldse usutavat muljet sellest süüdistajast (süüdistajatest/ohvritest msiganes). Ja noh, miks seda siis nüüd täna, nii palju aastaid hiljem, vaja üles tõmmata on? Ah, segane värk. Ma enne ei tahtnudki vaadata neid, aga kuidagi jäi ette ja siis muude koduste toimetuste kõrvalt kuulasin.

Trackbacks

  1. Rikas pedofiil Mihkel – Manjana blogib

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: