Puhkus, ma tundsin sinust puudust

Lõpuks ometi hakkas mul puhkus. Ma olen seda oodanud nagu hingeõnnistust! Ja mu puhkus on auga välja teenitud.

See on alanud nii ägedalt, et kui ma oleks teadnud, et nii põnev saab olema, poleks ma suutnud seda rahulikult oodatagi.

Minusugune alustab puhkust muidugi tööga. Kui reedel kell 5 päevatööl pastakas kukkus, läksin kasiinosse, kus oli vaja teha oma lisatööd. Kuna parasjagu tegime ülekannet soomlasest pokkeriprofi ürituselt, siis oli see veelgi lõbusam ja ägedam kui meie tavalised tööd. Kohal oli mitmeid pokkerimaailmas väga tuntud nägusid. Ja niisama miljonäre, kellest ma tegelikult midagi ei teadnud. Ja palju ma nüüd neist mängijatestki teadsin… Aga üritus oli selles mõttes vinge, et õhkkond oli teine. Tööd teha oli lausa lust. Rääkimata sellest, et kui töö lõppes, oli peoaeg. Pidutseti Teatris. Ma polnud seal juba aastaid käinud, aga läksin tegelikult ainult sellepärast, et läksid ka noored meie tiimist.

Meie tiimis on kõik operaatorid ja režissöörid filmikooli õpilased. Teadupärast on neil vaja aeg-ajalt ka koolitöö raames praktilisi ülesandeid teha. Näiteks mingi klipp filmida. Täpselt selline ülesanne ootas ka nüüd ees. Ja E., kellel seda klippi vaja teha oli, küsis, kas mina oleksin ka nõus üheks näitlejaks tulema. Ma arvasin, et mis seal ikka hullu olla saab, muidugi lähen. Andsin nõusoleku enne kui üldse stsenaariumiga tutvunud oleks. Ise veel viskasin nalja, et kui pornofilmi ei pea tegema, siis olen nõus. Mille peale noored muigasid, et no pornokas ei ole, aga A. (minu kaasnäitleja) peab särgi seljast võtma küll. Küsisin, et mis seal siis toimuma hakkab, kas mul läheb printer katki või. Aga ei läinud.

Tegelikult oli sinna klippi vaja kahte näitlejat. Ühte 45-aastast naist ja 18-aastast paksu nohikut (poissi). Küllap nende 21-aastaste noorte silmis mina juba vaikselt 45-aastase naise mõõdu ka välja annan 😀 Aga paksu 18-aastast polnud kuskilt võtta. Jäi siis hoopis 21-aastane poiss, kes pole mitte paks, vaid vastupidi, väga treenitud. Stsenaariumi järgi tulen mina oma kodus parasjagu duši alt ja lähen elutuppa juukseid kuivatama. Kui ma järsku kuulen, nagu keegi oleks mu esikus kapis. Haaran mina siis köögist noa ja lähen kapi juurde, kust leian nohiku piilumas. Noaähvardusel ajan ma poisi kapist välja ja asun uurima, mida ta teeb ja kes ta selline on. Selgub, et tegemist on minu naabripoisiga. Miks ta on hiilima tulnud, sellele ma mingit tarka vastust ei saa (“Ma tahtsin sind näha” ja “Ma pole seda varem teinud”), mistõttu tahan ma vist teda alandada ja annan talle korralduse hoopis ise paljaks võtta. Võtabki tema siis noaähvardusel dressika seljast. Ja vot siin ongi see, et kui oleks algse stsenaariumi järgi mõeldud paks poiss, siis tunduks see kuidagi teistmoodi… Aga et on hoopis väga ilusa kehaga poiss, siis minule väidetavalt see meeldib. Noh ja võib-olla lasekski ma poisil end täiesti alasti võtta, kui ei kostuks koputust, nii et ma lükkan poisi kappi tagasi ja lähen ise ukse juurde. Lõpp.

Kuidas kõlab? On ju nagu täiesti arvestatav pornoka algus? Seda üllatavam, et stsenaariumi on kirjutanud õpetaja ise. Igatahes kõlas see meie jaoks igati naljakana ja mõtlesime, et teeme lihtsalt ära, mis seal siis on. Õnneks polnud ka täiesti võõras poiss, me oleme töökaaslased.

Nalja sai kõvasti ja kokku kulutasime selle lühikese klipi filmimisele oma laupäevast mingi 3 tundi. Harjutada tuli, valgus üles sättida. Režissöör oli meil ikkagi väga kannatlik ja leebe, mingit karjumist ei olnud. Lihtsalt nii äge oli vaadata, kuidas see asi kõik käib. Ongi nii, et režissöör palub kaameral valmis seada, helimehel kõik valmis seada, siis ütleb Scene 4, take 2, lööb plaksu ja ütleb: action! Nagu päris värk noh. Vahepeal juhendas näitlejaid kah, et sa pead rohkem hirmunud olema, mine tee juukseid rohkem märjaks jne. Minu meelest väga huvitav kogemus. Natuke tahaks näha, mis sealt lõpuks kokku tuleb, aga natuke ei taha ka 😀

Laupäeva õhtul käisin Sergeiga söömas. Me polnud kumbki Kalambuuris käinud, aga väga tahtsime minna. Tallinna paremuselt neljas restoran (Tripadvisor nii ütleb)? Jah, tegelikult teenitult. Oli küll mõnus. Hinnad olid ka normaalsed. Magustoit võib-olla oli selline so-so, aga eelroad ja pearoad olid küll head, vein ka. Pärast restorani läksime oma kodubaari, kus meid juba läbi akna ära tunti. Ja menüüd ei hakatud ulatamagi, sest nad teavad, mida me tahame ja neid asju menüüs nagunii polegi. Mina läksin baarist veel edasi oma tööseltskonnaga kohtuma, istusime Beer House’is ja jõime minu meelest parimat õlut, mida Eestis saada on (Vana Viini midagi). Vaatasin seal heldimusega vanainimesi, kes bändi saatel tantsu lõid. Kõva rokkimine käis. Kui mina vanaks jään, siis ma tahan ka sinna tantsima minna! Jõudsime veel vanalinnas jalutamaski käia ja pärast veel ühed õlled teha. Ideaalne laupäev.

Pühapäeval oli samuti töö, õnneks õhtul. Nii et ma magasin pool päeva ja hea oligi, et magasin, sest päev venis väga pikaks. Töö sai läbi üsna ruttu, aga pärast oli jälle pidu. See oli mõeldud kõigile töötajatele, kes sellel festivalil tööd tegid ja muidugi miljonäridest mängijatele. Mindi karaokebaari. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et meil Tallinnas karaokebaare mitu tükki on. Aga kui keegi üldse teab, siis soomlased. Ja nemad teadsid väga hästi. Lendasimegi oma suure kambaga sinna sisse ja äkitselt oli pidu täies hoos. Ma arvan, et meid oli seal kokku vast 30 kanti. Baar oli rõve. Aga see rõve baar on nende soomlaste traditsioon ja et seal rohkem eriti inimesi ei käi, siis sobib neile väga hästi.

Muidugi lauldi ka. Ütleme nii, et laulda oskas tegelikult ainult üks inimene (õppinud ooperilaulja) ja ta kõlas tõesti nii hästi, et kuku või jala pealt pikali maha… Teiste lälin läks lihtsalt kõrvust mööda. Ei, mina loomulikult ei laulnud. Aga lõbus oli küll, hästi väga palju lõbus. Just nii lõbus, et pühapäeva öö vastu esmaspäeva, mil on ametlik puhkuse algusaeg, ei saaks lihtsalt enam toredamalt mööduda.

Ainus tõrvatlik meevaadis oli see, et ma kaotasin oma telefoni ära. Ei ole võimalik, et keegi seda varastada tahtis, sest sellel oli katkine ekraan ja see ei ole üldse nii kallis telefongi, pealegi veel hommikul kutsus, kui sellele helistati. Nii et väga väike võimalus veel on, et ma selle sealt kätte saan, juhul kui koristaja on leidnud vms. Aga isegi kui läks, siis mis seal ikka. Uut telefoni tahtsin nagunii osta, sest üksjagu piinlik on sellise katkise telefoniga tähtsalt ringi käia…

Täna olen terve päeva MKRi vaatamata jäänud osi järele vaadanud ja mitte midagi kasulikku teinud. Lihtsalt puhkust nautinud. Ilma telefonita. Ilma kohustusteta. Milline vabadus! Juba neljapäeval sõidan järjekordselt Maltale, mida ma samuti väga ootan. Oeh, puhkus, sa oled parim!

Advertisements

1 kommentaar

  1. Oo, Malta! Praeguse ilmaga keeraks ise ka otsa ringi ja läheks teisipidi puhkusele tagasi. 😂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: