Kui ma poleks paks, siis mul oleks mees

Ei, ma ei räägi endast tegelikult. Räägin hoopis filmist, mida Ritsiku blogisoovituse põhjal vaatasin. Seda näidati hiljuti ETV-s ja selle nimi oli “Üksilduse ajastu”.

Hea film oli. Rääkis üksildusest ja selle erinevatest vormidest. Mõni on vana, kõik sugulased ja sõbrad on ära surnud ja sellepärast tunneb end üksikuna. Mõni on vana, aga lapsed ei käi külas ja sõpru pole. Mõni on noor, aga elab koduriigist eemal ja tunneb end pärast lahkuminekut üksildasena. Mõni pole juba sada aastat suhtes olnud ja tunneb end üksildasena. Tähendab, seal on väga palju erinevaid variante, vaadake kindlasti ise, kui teema kõnetab.

Minu pealkirja lause käib selle naise kohta, kes on sada aastat vallaline olnud ja tunneb end nüüd väga kurvana. Tunneb, et keegi ei taha teda, ta ei kõlba kellelegi. Kui muudel päevadel suudab ta sirge näo ette manada ja eluga kenasti toime tulla, siis raskematel päevadel hakkab ta mõtlema, et asi on ilmselt selles, et ta on liiga paks. Sest enesehaletsussööstude jooksul tuleb ikka selliseid tobedaid mõtteid pähe.

Ta oli tõesti veidi ülekaaluline, aga selles küll põhjus olla ei saa. Maailmas on palju kogukaid mehi ja naisi, kes kehakaalust hoolimata suhtes on. Muidugi oli mul sellest naisest kahju, sest ta polnud absoluutselt mingi koll või kohtlane. Tundus tegelikult ilus naine ja sümpaatne ka. Aga ta oli selle mõtte, et keegi teda ei taha, kuidagi liiga külge endale pookinud. Enese mittermastamine oli liiga sügaval kontides sees. Isegi kui ta sellest parajasti ei räägi, ei jää see teistele märkmata. See aura ja sisemine hoiak ning hirmud ei kao ära ja tõukavad seetõttu inimesi eemale. Ma targutan, sest ma olen ise samasugune olnud.

Mäletan, et kui ma olin 20ndate alguses, siis ma olin samamoodi meeleheitel. Ma arvasin, et mul on mingi väärtus ainult siis, kui keegi mind tahab. Mingi mees. Kui ma oleksin suhtes, siis ma oleksin nii õnnelik…mäletan ma end mõtlemas. Nii väga oli vaja väljastpoolt kinnitust, et ma päriselt olen midagi väärt. Et ma olen ilus ja mul on maailmale ja teistele inimestele midagi anda. Ja mitte anda ümmardamist (a la teen mehele süüa, korjan sokke kokku, pesen pesu), vaid päriselt midagi. Inspiratsiooni, tuge, intellektuaalset stimulatsiooni. Ma tõesti arvasin, et ma olen midagi väärt ainult siis, kui keegi mulle selle selgeks teeb. Kusjuures kui mulle seda ütleski inimene, kelle vastu mul oli aastaid suur armastus olnud, siis ma lihtsalt ei uskunud seda. Ehk et ise ma endasse ei uskunud, arvates, et see on võimalik ainult siis, kui keegi teine seda ütleb. Kui keegi teine seda ütles, siis ma seda ei uskunud, sest ei pidanud seda võimalikuks… Kõlab nagu ummik?

Kuhu see mõttemall mind viis? Veel sügavamasse üksindusse. Keegi ei taha tegelikult sellise inimese kõrval olla. Keegi ju ei taha, et tema külge klammerdutakse. Et ta oleks kellegi päästerõngas. See tundub nii õudne koorem ja kohustus. Võib-olla mõni psühhopaat tunneks sellest ka mõnu, kui ta saaks olla kellegi terve maailm. Aga üks terve inimene tõenäoliselt seda ei soovi. Mina küll ei soovi.

Ise ma sellest muidugi aru ei saanud. Kui mulle öeldi, et sa pead ennast enne ise armastama, siis armastavad sind ka teised, tundus see mulle mingi tobe klišee. Lihtsalt midagi, mida öeldakse, aga millel tegelikult tähendust pole. Ma ei mäletagi, mis ajal ma seda päriselt uskuma hakkasin. Ikka aastaid hiljem. Kusjuures selle mõistmine ei andnud veel tulemuseks seda, et ma ennast armastama hakanud oleksin. See protsess on alles praegu käimas ja ma ei julge väita, et lõpule jõudnud. Õnneks saan ma vähemasti aru, kuhu suunda liikuda ja see on juba mu meelest pool võitu.

Mitte et ma tegeleks selle protsessiga eesmärgil saada mehele. Ma arvan, et kui suudad iseennast armastada ja õnnelik olla, siis pole suhte olemasolu kohustuslik osa elust. Tähtis on end hästi tunda, ükskõik, mis elus parasjagu toimub.

Nii et seda filmi vaadates mul ühest küljest oli nii kahju inimestest, aga teisest küljest tekkis tunne, et meie üksildustunne on meie endi kätes. Me ei pea end üksildasena tundma, kui me ei taha. Seda on võimalik muuta.

Võib-olla see, et “mul pole piisavalt palju sõpru, kellega rääkida” ei ole tegelikult algpõhjus, mis üksildustunnet põhjustab. Sest uusi tutvusi on võimalik ju leida, kui selleks vaeva näha. Mul on terve elu palju sõpru olnud, aga sellegipoolest olen end suhte puudumise tõttu haletsenud. Võib-olla ma ei nimetanud seda toona üksilduseks, aga sama tunnet antud filmis mõned inimesed just kirjeldasidki. Nende jaoks oli üksildustunne see, et polnud kellegagi a la õhtul koos jõude istuda. Vaikida. Telekat vaadata. Tunda, et keegi on nende jaoks olemas. Raske kirjeldadagi, mis tunne see on, sest mina tunnen praegu väga suurt rõõmu, kui ma saan mõnel õhtul kodus üksinda jõude istuda, telekat vaadata ja näiteks kaks päeva järjest vaikida 😀 Tõeline õnnistus. Kusjuures ma ei tööta kuskil lärmakas tehases ega veeda oma päevi karjuvate laste seltsis vms. Ma saan vaikust ja rahu nautida üsna tihti. Ent sellegipoolest ei põhjusta sellised olukorrad minus üksildust. Kuid mõnedele end üksildaseks nimetavatele inimestele on taoline olukord talumatu.

Pakun, et rohkem kui üksildusest, rääkis see saade tegelikult depressioonist. Kui inimene tunneb end jõuetuna, et enda ebameeldivat olukorda kuidagi muuta, siis on tal lihtsalt depressioon. Minu mõistus tõrgub vastu võtmast fakti, et inimene on vaimselt täiesti terve ja sellest hoolimata tunneb ta end kohutavalt üksildasena, oskamata selle vastu mitte midagi ette võtta. Et ajastu on selline, kus ongi rohkem üksildust. Mina ei usu, et ajastu on süüdi. Süüdi on ikkagi depressioon ja muud vaimsed häired nagu ärevus jms, mis rohtudele ei allu. Mina usun, et kui tegemist pole vaimse häirega, on õnnetu olemine vabatahtlik valik. Vaid haigus suudab minu jaoks välja vabandada motivatsioonipuudust, mis takistab jalgu tagumiku alt välja löömast ja endaga tööle hakkamast. Maailm on psüholoogidest ja eneseabiraamatutest pungil. Ja neist on päriselt abi, kui inimene ise soovib enda elu muuta.

Mida teie arvate?

Advertisements

18 kommentaari

  1. Kerli

    Oh see postituse pealkirja osa käis ikka mõnusa jõnksuga läbi minust praegu.. Ma pole kunagi ennast üksikuna tundnud, mulle samamoodi isegi pigem meeldib iseendaga aega veeta aga mehe puudumises süüdistasin pikalt oma kehakaalu küll. Praeguseks olen 25 kg alla võtnud ja selle käigus õppinud, et kuigi tähelepanu tuleb rohkem, siis see ei tähenda, et suhtematerjali rohkem teele satuks. Suhte jaoks olulised alustalad on ikkagi kusagil mujal… Ja need mehed, kelle jaoks ei ole, pole nagunii need, kellega ma deitida tahaks. 🙂 Enesearmastus on vast kõige olulisem osa meie eludest, suhtes või mitte. Ja ma usun, et seda õpime veel kogu elu.

    • Ma arvan täpselt samamoodi nagu sina. Kehakaalu võib muuta, ilulõikusel võib käia, juuksed võib ära värvida, pikaks kasvatada või maha lõigata – teha võib mida iganes, aga välimus ei ole see, mis määrab. Üleüldse iseenda kardinaalne muutmine ei anna tulemust. Ma tahan inimestele meeldida täpselt sellisena nagu ma olen. Ilma et ma peaks teiseks inimeseks muutuma. Sest ma tean, et ka mina olen armastanud inimesi nende terves ebatäiuslikkuses. Olgu välimuselt või sisemuselt. Ja kui mina olen suutnud ebatäiustega leppida, miks ei peaks siis minu tulevane partner minu ebatäiustega leppima.

      Kui kehaga vaeva näha, siis iseenda jaoks. -25 kg on väga vinge saavutus. Äge! 🙂

  2. tyxie

    7 aastat vallaline. Neist 2a aktiivselt otsinud (tinder, okcupid), kuna nende inimeste nõuanded kes ütlevad et “ootama peab” kohe kindlasti ei päde. Paks ei ole, pigem vastupidi. Töö kaudu uusi inimesi eriti ei kohta. Ühiskondlik surve : on. Võiks olla siiski aktsepteeritav, et kui see/need keda mina tahan mind vastu ei taha siis on OK ka üksikuks jääda ja seda ei hõõrutaks hirmsasti nina alla.
    Viimasel ajal kahtlustan hoopis seda, et võib-olla ma näen liiga “suhtes” välja ja seepärast ka ei näkka, ehk siis selle enesearmastuse pahupool.

    • Igasugune nina alla hõõrumine on nõme. Teiste suhete või nende puudumisega ei tohiks ju kellelgi asja olla.

      Mina vist olen see, kes jääb ootama 😀 Eeldan, et kui kuskilt tulema peab, küll siis tuleb. Tinder jms pole minu jaoks. Vanasti oli netitutvumine kuidagi teistmoodi, siis sobis mulle rohkem. Tänapäevane asi ei sobi.

    • Aga mida see tähendab, et näed liiga “suhtes” välja?

      • tyxie

        Noh selline “suhtes” eluviisiga, kes ikkagi õhtuti pigem kodus passib ja iseendale süüa teeb või raamatut loeb kui et väljas käib (üksi baari minna on ikka liiga imelik). Välimusega ka midagi silmatorkavat ette ei võta, et signaliseerida oma saadavalolekut 😛
        Õnneks mul vanasti netitutvumisega võrdlusmaterjal puudub, sel ajal kui see oleks võinud tekkida (2000ndate keskpaik kuni lõpp) olin veel üsna pikaajalises suhtes.

        • Mina neisse baaritutvustesse isiklikult ei usugi. Ma kunagi hakkasin mõtlema, et peotutvusi (a la saime klubis tuttavaks), kellega suhtlema jäin, on mul ainult üks ja see on ka mu parim sõber, kes on gei. Ja ma olen väljas käinud ikka ohtralt.

          Ma ikkagi usun, et on ka teisi kanaleid, kust väärtuslikud tutvused tulevad. Ma luban, et panen kirja, kust tuli, kui tuleb 😀 Ja sina tule pane omakorda kirja, kui sul tuleb.

  3. Oeh, nii palju tuttavaid mõtteid postituses ja kommentaarides 😀
    Minul läkski vist konkreetselt 30 aastat aega, enne kui mul tekkisid suuremad unistused seoses karjääri ja üleüldse iseendaga, varem olen ma alati unistanud… meestest, suhetest, perest – sellisest värgist. Ja samamoodi arvanud, et justkui siis olen ma miski, terviklik ja vajalik. Samas jällegi nokk kinni, saba lahti olukord, sest olen olnud ka mitmes suhtes, kus tundsin end lõksus ja mõtlesin, et üksinda oleks nii palju normaalsem olla.
    Ja nüüd olengi, niivõrd-kuivõrd. Aktiivselt ei otsi, aga seal on tõetera küll, et kui sisetunne on hea, siis tõmbad ka ligi, olenemata kehakaalust, silmavärvist ja tähtkujust. Näide: vahepeal ma viitsisin pikalt ainult dressipluuside ja retuusidega käia ja siis ühel reedel mõtlesin (ja ütlesin veel oma emale ka), et täna lähen välja ja olen ilus. Panin kenasti riidesse, meikisin, lõin pea kuklasse ja õhtu lõppes sellega, et kaks meest olid mulle pihtinud, et nad arvavad, et ma olen imekaunis. Võimas tunne, olgugi, et üsnagi pealiskaudne, aga järelikult oli mul seda vaja tol õhtul. Algas seest, paistis väljaspoole ka 😀 Ema veel pärast küsis, et noh, kas olid siis ilus? Olin küll 😛
    Aga loomulikult on enese armastama õppimine elukestev protsess. Vahel ikka on endiselt tunne, et olen maailma mõttetuim krõll, aga ka see on okei… tunda sellist tunnet. Mina arvan, et alati ei peagi see depressioon olema. Vahel inimesed lihtsalt jäävad mingisse olukorda kinni ja ei oska enda vaatenurka või käitumist muuta. Ka selle kohta võin öelda been there, done that. Sellest aga rääkida on jällegi väga hea. Kes sõprade, kes terapeudiga. Inimesed elavad minu meelest poole ajast oma pea sees, saamata aru, et seda suhtumist saab muuta ja siis muutub juba muu ka 🙂

    • Maailma mõttetuim krõll 😀 Haha, nii tabav! On küll okei, kui mõnikord on paha tuju. Kõigil on mõnikord paha tuju. Ehkki ma olen viimasel ajal mõtlema hakanud, et ka oma paha tuju saab tegelikult nii öelda juhtida. Kui mind miski vihastab, siis ma üritan kohe jälile saada, mis see on, mis mind ärritab. Kui ma selle enda jaoks olen ära defineerinud ja pulkadeks lahti harutanud (loe: endale selgeks teinud, kui väike asi see tegelikult suures plaanis on), siis ma üritan ennast veenda aru saama, et tegelikult ma ei tohi lasta nii väikestel asjadel ennast rööpast välja lüüa. Siis viskan asja peast ja elan rõõmsalt edasi.

      Ma mõtlen, et depressioon on siis, kui pikaaegselt kestab paha tuju ja vingumine, et ma olen nii üksildane ja kõik on nii halb ja paha. Kui depressiooni pole, siis saab lihtsalt ühel päeval otsustada, et võtan ennast kokku ja muudan oma mõttemalle, et olla õnnelikum. Kui on depressioon, siis vastav energia ja motivatsioon puudub ja sõrmenipsuga seda ümber ei keera. Aga mõnele meeldibki halada. Depressiooni pole, võiks muutuda, aga lihtsam on lõputult halada.

  4. Nell

    Ei ole suhtes olemist kunagi eesmärgiks seadnud, iseendagagi on alati huvitav olnud. On olnud 2 pikka püsisuhet, kumbki neist ei olnud minu algatatud ja mõlemas olen olnud ülekaaluline. Ja kui suhete vahel vaba olin siis ikka ülekaaluline ja ikka kutsuti deitima ja välja… Seega kaal ilmselgelt domoneeriv joon ei ole.
    Aga vot depressioonis olles kipun tõesti oma kookonisse varjuma ja ümbritsevat maailma vältima. Ja päris augus olles võib küll üksi jääda.

  5. Tuleb välja, et mul läks oma ülimadala enesehinnangu juures veel hästi.

    Üks põhjus oli vbla see, et ma võtsin väga põhjalikult hoiaku “viinamarjad on hapud” ehk “ma olen nii eemaletõukav, et nagunii ühtegi intiimsuhet ei teki, niisiis hakkan hoopis vaimu panema ja arendan ennast igast küljest ja teen ennast üksi nii õnnelikuks, kui suudan, ja kellele seda suhet üldse vaja on”.

    Teiseks põhjuseks kahtlustan seda kiiksu, et ma olen äärmiselt sekssubjekt, selle asemel, et olla -objekt. Teisisõnu, kui mul keegi armumise või muidu erootilise tõmbe mõttes pähe hakkab, siis mul kaob esialgu iseenda pealt fookus absoluutselt ära, olemas on ainult see armumisobjekt ja “matahan matahan matahan” – ma võisin end ju üldiselt maailma kõige koledamaks naiseks pidada, aga armumise hetkel kadus see täiesti ära, ma hakkasin ikkagi huvisignaale välja saatma nagu mingi enesest mitteteadlik loomakene.

    Esimese, hapude viinamarjade suhtumise miinuseks osutus pärast see, et minust sai väikest viisi suhtefoobik. Vbla tekitas suhtefoobiat ka madal enesehinnang ise – põhimõttel “mina olen vastik – X ilmutab minu vastu huvi – tal peab midagi viga olema, näiteks halb maitse!” Igatahes oli mul aastaid häda sellega, et niipea, kui keegi hakkas huvi ilmutama, hakkasin mina eemale tõmbuma. Mees pidi oma huviga väga järjekindel olema, et ma jõuaks eemaletõmbumise faasist katsetamise faasi.

    • Aga kas sa oma suhteid välistava perioodi ajal tundsid end seetõttu ka õnnetult ja üksildasena? Või toimis see kaitsemehhanism nii hästi, et suutsidki end ära veenda, et suhet vaja pole? Kui toimis, siis läks sul tõesti hästi 🙂

      • Ma ei olnud – vähemalt alates ülikooliajast, aga tglt juba keskkooli lõpuski – väga üksildane, sõpradega suhtlemine aitas üksilduse vastu päris kenasti. No ja ma olin ka kasvavas joovastuses selle üle, et mul on sõpru ja et ma muudkui leian inimesi, kellele ma inimesena meeldin (vastandina põhikooli-elule). Kasvavas, sest see kõik läks kogu aeg aina paremaks.

        Põhikoolis olin ma olnud samamoodi veendunud, et mul ei hakka kunagi olema ühtki sõpra (v.a mõni sugulane), vaat siis olin ma tõepoolest õnnetu. Ilmselt pärines ettekujutus, et ma olen võimalike lähisuhtepartnerite jaoks eemaletõukav, samast ajast – või õigemini, oli üldine ettekujutus, et olen kõigile eemaletõukav.

        Selle ettekujutuse sõprade-osa hakkas kuskil 14-15 eluaastast kiirenevalt lagunema, sest elu hakkas andma pidevalt tõendeid, et tuleb neid, kes tahavad sõbraks saada, ikka küll ja muudkui juurde ja vaat et rohkemgi, kui ise jaksan sõber olla!

        Intiimsuhete-osaga läks kauem aega, sest normaalselt külgelööjaid polnud mu keskkonnas sugugi nii palju kui sõbraks tahtjaid (ma olen praktiliselt 100% hetero ja suhtlusringkonnas peaaegu polnud vabu heteromehi ja isegi paardunud heteromehi oli vähevõitu, umbes 1 mees 10 naise peale); tõendeid, et keegi minuga kunagi seksida tahaks, oli seega vähem tulemas ja selles osas marineerisin oma koledat ettekujutust kauem.

        Aga see ei olnud arusaadavalt kaugeltki sama hirmus. Pmst olin ma oma ettekujutuse järgi saanud elult sõprade näol juba niigi kaugelt üle ootuste inimsuhteid. Õnnest purjus.

        Pigem oli see paarilise puudumine… piinlik. Umbes nagu see oleks olnud üksikasi, mis paljastab selle, et päriselt ma ikkagi ei kõlba ja kui sellest teada saadakse, siis ei taha keegi enam sõber ka olla.

        Kurb oli see ainult siis, kui tuli mõni õnnetu armumine mõnda järjekordsesse kättesaadamatusse abielumehesse (muud sorti mehi ei olnud silmapiiril noh). A dopamiinisõltlasena andsin endale aru, et õnnetud armumised on etemad kui üldse mitte armuda.

  6. Hiir Safiir

    Väga hea teema! Panen nüüd vist teemale kõrvalharu külge, aga tegelikult haagib. Üksindust on vaja. Juhitud ja teadlikku üksindust. Mitte sellist nagu seal filmis näidatud. Mina olen küll sada aastat abielus olnud, aga tegin äsja läbi ca aastase metamorfoosi “tahan olla üksi”. Palusin kõigilt lähedastelt vabandust, et mul on seda vaja!!!, et ärge arvake nagu mul oleks keskea kriis, läksin lolliks või sain mingi nimeta vaimuhaiguse… Mul oli konkreetselt VAJA, peale laste suureks saamist, ja 26-aastast abielu, ja miljonit aastat oma firmat ja… olla omaette, tulla endaga üksi toime, teha asju, mida ma ei lubanud endale need 26 aastat; setitada iseennast ja oma kogu aeg hajevil mõttemaailma. Ja ühel hetkel tundsingi, et tegelikult olen ma ikka kooselaja-tüüpi naine. Ning tulin oma vanasse maailma tagasi, aga palju puhtama ja selgemana (arvan ma ise). Ei soovi teha (ausalt, minu arust) vigu, mida nii mõnedki naised (kel ilmselt ka seda aega vaja oleks, aga arvavad, et see on kellegi teise põhjustatud probleem) sellistel hetkedel teevad- lähevad suure paugu ja tülidega heast perest lahku. Mina hakkasin sobrama enda sees, selgitasin mehele oma seisu (kuigi tal oli ikka väga raske seda uskuda ja sellega kohaneda ja ega ma kõike tahtnud ka avada) ja mulle tundub siiani, et üksindust on vahel kõigile vaja. Aga sellest nagu ei räägita. Palun võtke see üksindusaeg siis, kui ikka tundub vaja olevat. Parem selgitatud üksindus ja läbi selle hiljem kokku hoitud terve pere kui närvipuntrast ja õnnetu naine.

  7. See on päris tuttav teema ja ma tahaks kõikidele rõhutada, kes nii tunnevad rõhutada, et asi ei ole selles, et paks oled. Olin paks, ei olnud meest, olen sale, ikka pole meest, no praegu ei ole. Huvitav, mis mul nüüd häda on, kui enam paks ei ole? (Must huumor) Ma mõtlesin ka paksuna, et vot kui ma saledaks ja ilusaks saan, siis kohe tuleb mees ka. Tõsiasi on, et huvilisi oli siis kui olin kogukam ja on nüüd ka. Nüüd on neid ilmselt rohkem ja terade sõkaldest eristamine veel keerulisem. Ja kui ma päris aus olen, siis ilmselt ei ole tükil ajal ühtki sellist isendit ette jäänud, keda kodustada tahaks. Vanasti oli ükspuha missugune, peaasi, et oleks mees. Nüüd tahaks kvaliteeti. Nokk kinni, saba lahti. Nodsul muide on tegelikult hea tähelepanek, natukene on piinlik ka, kui meest pole.

    Tegelikult on kurb, et naistena kipume end läbi meeste heakskiidu defineerima ja hindama. See aga omakorda tähendab, et ega keegi meid hindama ei kipu, sest enesearmastust ja -austust jääb vajaka.

    • Kui “Suure paugu teooria” sarja uskuda, siis vaevlevad paarilise puudumise piinlikkuse käes ka mehed, nii et see on midagi üldisemat.

  8. Paula

    Väga hea teema. Mina olen selle skaala hoopis teine ots. Ma ei ole praktiliselt mitte kunagi üksi elanud ja mul on olnud õnne olla koos väga ägedate meestega. Nüüd, pea viiekümneselt, on mul võimalus mõned kuud üksi elada ja blogides jookseb üksinduse teema. Õudselt põnev on. Kas üksi on kurb ja kole? Või on hoopis väga mõnus? Äkki hakkab meeldima?
    Ootan põnevusega

  9. Analüüs saatest

    Vaatasin ka selle saate ära ja oi kui palju erinevaid mõtteid see minus tekitas. Ainuke grupp kelle puhul mul mingi kahjutunne ja empaatia üldse tekkis olid vanurid. See grupp on reaalselt see kellel on nö kõige raskem seda üksildust kuidagi muuta kui mitte pea võimatu ja kõige kurvem minu jaoks oli see, et enamustel nendest vanuritest oli veel palju lapsi ja lapselapsi. Ühel ei olnud, aga lihtsalt kuidagi selline mega kurbus tekkis nende puhul kellel lapsed isegi vaatamas ei käi:( Teiseks ka need lahutatud keskealised inimesed, et võib-olla tõesti peale pikka koosoldud aega kuidagi raske uue elukorraldusega harjuda ja kui veel lapsed ka kes pole veel täisealised. Mis mind muidugi ühe mehe juures üllatas kui ta ütles, et peale lahutust kadusid ka kõik sõbrad ära, selle järgi võib vist järeldada et kas siis sõbrad kuidagi naise kaudu tulnud või lihtsalt suhte jooksul ühised sõbrad kellega nö eraldi ei hängiks vms. Sest mul endal on küll enda suhtest sõltumata minu täiesti oma sõbrad kelle olemasolu minu jaoks mu mees-suhted kuidagi ei mõjuta vaid nad lihtsalt käivadki mul elus kaasas.
    Nüüd aga need grupid kes minus siis peaaegu et seda empaatiat ja kaastunnet absoluutselt ei äratanud olid ülikoolis õppiv noor naine ja see sinu pealkirjas välja toodud ülekaaluline meeste leidmisega kimpus olev naine. Ah õigus, ja veel see väikese lapsega kodus olev ema. Kui inimesed ei leia endal isegi mitte ülikoolist sõpru ega seltskonda siis ma ei oska arvata kust nad võiksid endale seda leida. Just peaks olema ju nö common ground, ühised huvid ja palju üritusi, ja loomulikult peab ise ka aktiivne olema seltskonna ja sõprade otsingul, kui ikka lihtsalt oodata et teised inimesed tulgu ja tehku ja olgu ja ise nagu mingi passiivne puunott istuda ja haletseda ennast. Võib olla olen ülekohtune, aga rohkem see tüdruk enda tausta seal ei avanud et miks ta ikkagi sõpru endale seal ei leidnud.
    Ja see 40 aastane ennast haletsev vallaline naine ei tekitanud minus mingit kahjutunnet just nimelt selle pärast, et ta oli nii paganama abitu ega isegi ei kavatsenud ette võtta midagi mis tema võimalusi kaaslase leidmise turul suurendaks siis ega keegi teine teda aidata ka ei saa. Fakt on see, et vanust tal oli juba omajagu, näo poolest polnud tal küll otseselt midagi dramaatilist viga, üsna okei või keskmine tavaline naine nägi välja, aga see hetk kui ta tõdes et kaaslase leidmine võib olla tema lisandunud ülekaalu taga kinni siis miks ometi selle masetsemise asemel mitte minna trenni, jõusaali või rühmatreeningusse kus leida uusi tutvusi pluss endalt ka need lisakilod maha saada, lisa enesekindlust juurde saada ja natukenegi parandada võimalusi. Sest olgem ausad, fakt on see, et paljudel inimesetel puudub piisav enesekriitika ja nad arvavad, et ise absoluutselt midagi vastu pakumata nad tahaksid saada mingi supper kaaslase. Ja see naine lausa ise ütles, et ta ei võta kohe kedagi suvalist ettejuhtuvat. Muidugi inimesel võivad ja peavadki olema standardid, aga need standardid peaksid olema siiski reaalsed, et kas nõudmised vastavad selle mida endal pakkuda on ja kui tegemist on juba keskeale ligineva ülekaalulise vallalise naisega siis lood on üsna nutused kui enda latti ikka korralikult alla ei lase. Ja see naine ise juba andis välja suht hullu enesehaletsuse signaali oma olekuga. Seda ma lihtsalt tahaks näha milliseid mehi ta seal onlines nillib.
    Sellised olid siis minu mõtted saate osas ja vaimsed haigused tunduvad olevat heaoluühiskonna inimeste haigused, Kui ikka elu eest võitlema ei pea ja kõik mugavused on olemas siis on ju vaja muid probleeme välja mõelda. Nt selle ennast ära tahta tapva mehe puhul, kellel oli ometi toetav naine ja hea töökoht kus ta sai ka head tagasidet oma töö eest ja jutust tuli välja, et justkui oleks olemas ka sõbrad kes tulid talle külla ja küsisid kuidas tal läheb , aga ta ei tahtnud rääkida ja otsustaks siiski et läheb enesetappu tegema.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: