Veidi Barcelona-juttu

Olen mina jälle Barcelona kandis. Kandis sellepärast, et meie (töökamba) seekordne pesitsuspaik on linnast eemal ühes väikses kuurortlinnakeses. Ja üldse mõtlesin enda jaoks mõned muljed kirja panna.

Mul ei ole näiteks Barcelonaga mingit armastussuhet tekkinud. Mina ei tunne selle linna vastu mitte midagi. Ei mingit vaimustust. Ma ei ole seda ka tervenisti läbi kapanud (või tegelikult pole siin üldse kapanud), aga sellegipoolest ei ole tekkinud ka mingit suuremat huvi see armusäde süüdata. Minu meelest see linn meeldib paljudele väga hirmsasti, aga mina ei saagi aru, miks siis.

Mina kardan siin pätte näiteks. Et äkki tuleb keegi tänaval ja röövib mu paljaks. Igasuguseid hulle on ju suurlinnades. Varastamine olevat siin täiesti tavaline. Rand on liiga ülerahvastatud ja igal sammul tuleb seal ligi mingi tegelane sulle kas rannarätikuid müüma või koola-vaater-biir pakkuma. Kui pimedaks läheb, siis muidugi kogu narkotsivalikut samuti. Et pidevalt mingi kanepihais ümber heljub, seda ei maksa mainidagi. No ei tea, mul ei ole seda tunnet lihtsalt.

Muus osas mulle meie Barcelona ots meeldib. Töö on täpselt sama mõnus nagu alati. Kasiinos on kuidagi kodune tunne ja seal töötav kaader on adekvaatne (see tähendab, et ka meil on oma tööd head teha). Ilm on ilus (no seda ma loomulikult Barcelona puhul armastan) ja asjade hinnad on ka normaalsed.

Seekord me linnas ei peatu. Meil on hoopis renditud üks suur maja linnast väljas. Ja kui ma ütlen suur maja, siis ma mõtlen suurt maja. Üheksa magamistoaga. Lisaks veel elutuba, suur söögituba, koridori pind, siseõue moodi hängimisala ja päris palju terrassipinda. Maja ise on kivist, kõrgete lagedega ja õudselt kajav. Vaipu maas pole, seega võimendub iga naksatus, klõpsatus ja krapsatus praktiliselt pommitamist või möiret meenutavaks hääleks 😀 Esimesel ööl ma näiteks kuulsin mingeid imelikke tuhme põmakaid, mis meenutasid mulle seda häält, mis Näljamängudes kõlas, kui keegi surma oli saanud. Keegi surma ei saanud, aga mis põmakad need olid, ei tea ma tänaseni.

Aga need naksatused ja põmakad on veel väike asi. Kõige huvitavam on hoopis siin väikelinnas asuv kirikukell, mis reaalselt kõliseb iga 15 minuti tagant. Kui kell on “veerand midagi”, siis kõlab: tõõ-ta-tamm. Kui pool, siis kaks korda: tõõ-ta-tamm; tõõ-ta-tamm. Kui on täistund, siis vastavalt neli korda ja üksikute põmmidena veel ka number, palju kell on. Kas siin kohalikel inimestel pole kellasid käe peal/kodus, et neile on vaja üle terve küla seda kella kõmistada? 😀 Ma pole aru saanud, aga ütlen ausalt, et see häirib mind siin elamise juures enim. Mina olen lõunauinaku-inimene. Mina tahan vahepeal silma looja lasta, näiteks pärast tööd või nädalavahetusel näiteks keset päeva. Aga ma ei saa magada, kui mingi vali kirikukell mind iga 15 minuti tagant üles ajab. See on rohkem nagu inimese piinamine kui miski muu…

Ülejäänud osas on siin tore. Linnake on pisike, samas kõik vajalik on siin olemas. Kaasa arvatud rand! Vahemerele avaneb meie maja mitmest toast ka vaade. No ja muidugi ka rõdult. Rõdul saab lamamistoolidel päevitada, kui ei viitsi randa minna. Päike hakkab sinna paistma juba hommikul. Maja on, nagu öeldud, suur. Kõik leiavad siin piisaval määral privaatsust ja oma nurga, kus olla. Mis siis, et meid on siin kümme inimest. Kümme on päris palju inimesi. Aga siia mahume me ilusti ära.

Mainisin, et siin on head hinnad. Näiteks odavad päikseprillid, mis Maltal on 7-8 eurot, saab siin 3.50 eest. Ka söömas käisime üks õhtu ja hinnad olid uskumatult normaalsed. 15 euroga suur loomalihaga praad. Veinipudeli hinnaks näitas veiniäpp 15.50, aga seal restoranis küsiti 13.50… Teistes restoranides pidi isegi 11 euroga veinipudeli kätte saama.

Töö on ikka linnas. Kui teised liikusid eile tööle meie oma mikrobussiga, siis mina läksin hiljem järele hoopis ise. Rongiga. See oli ka omaette põnev kogemus. Rongi sõiduaeg oli ca 50 minutit. Pärast tuli edasi liikuda veel trammiga. Mingit normaalset eelinfot ma ei teadnud, et kust ja kuidas täpselt. Muidugi vaatasin Google Mapsist järele, aga kui juba rongipeatuses selgus, et need ajad, mida Maps pakkus, olid rohkem suvalised kui täpsed, siis mul oli korraks isegi kõhe. Õnneks on inimesed siin abivalmis. Piletimüüja aitas mul aparaadist pileti osta ja ütles, mis rongi peale ma minna võin.

Rongis väga palju istekohti polnud. Vist selles mõttes meie porganditega sarnased rongid. Ma algul seisingi püsti. Kuni ühs peatuses kargasid sisse kolm mingit skede-venda,  panid kõlarist muusika peale, üks haaras mikri ja kukkus üle vaguni räppima. Hispaania keeles, nii et aru ma suurt ei saanud, aga et mainiti sõna “politica”, siis eeldan, et eks see mingi ühiskonnakriitiline sajatamine oli. Teised ei teinud teist nägugi, aga mina korraks ei osanud kuidagi reageerida, sest ma sellist rongiräppi enne kohanud pole ja ta räppis kohe täpselt minu kõrval. Pidanuksin peaga kaasa lõngutama hakkama? Ma ei osanud kuidagi reageerida. Samas kui nad lõpetasid, siis ma ikka plaksutasin natuke, sest…teine ju laulis ja puha. Raha taheti ka, selles mõttes ei erinenud tegelased sugugi mingist metroos akordionit kääksutavast kerjusest, aga minul sularaha polnud, nii et minust jäi rahaline panus andmata. Ühtlasi sain pärast seda peatusevahet ka istuma.

Sõit jätkus, kuni läksin rongilt maha, et suunduda trammi otsima. Küsisin jälle abi piletimüüjalt ja ta ütles, kuhu minna. Ta arvas, et piletit saab trammile osta vaid müntide eest, aga nagu me tänu eelmisele lõigule teame, siis minul raha polnud… Kahjuks oli ka tramm täpselt ees, nii et ma ei saanud süveneda, kus see masin oli (piletimees ütles, et trammis) ja mis värk on. Trammis piletimasinat muidugi polnud. Ja kuna mul oli sõita 13 peatust, siis süda hakkas valutama, sest nii pikalt ma jänest sõita ei suuda. Guugeldasin kiirelt, mis aja pärast järgmine tramm tuleb ja piilusin ka peatuses aknast välja, et kas seal on pileti ostmise masin ja kas seal kaardiga maksta ka saab. Sai. Nii hüppasingi trammist välja, et korraliku ristiinimese kombel pilet osta ja järgmise trammiga minna. Olen väga kehv varas (piletita sõit on varastamine), midagi teha pole.

Õnneks jõudsin ilusti kohale. Aga jällegi – nähes neid inimmasse, mis Barcelonas liikusid, ei tekkinud minus kordagi tunnet, et äkki tahaks ka siin kunagi elada. Ei ole minu koht.

Teine väga oluline aspekt selle reisi juures oli minu jaoks päevitamine. Et meil sai ju suvi läbi, siis tundus, et see reis on mu ainus võimalus pruuniks saada. Õnneks sain ka. Ehkki kuulu järgi tulevat nüüd kohe Eestisse ka suveilmad tagasi. Sobib imeliselt.

Ja sünnipäev oli mul ka täna. Seega eile õhtul juba lõime klaase kokku ja võtsin õnnesoove vastu. Kristjan küsis, mis oli minu eelmise eluaasta suurim õppetund ja mul oli hea meel, et ta seda küsis. Ma arvan, et mu suurim õppetund oli enesele teadvustamine, et õnn on otsuse küsimus. Ja nii ongi. Täpselt nii lihtne. Ma võin ise otsustada, kas ma lasen ennast häirida sellest külakellast, mis kõmiseb ja mul magada ei lase. Või et juunis rohkem mitte ühtegi reisi ees polegi. Või naeran selle üle ja tunnen rõõmu kõigist neist headest asjadest, mis mul elus on. Ise valin. Ja nüüd, aasta vanemana, ma juba tean, kumma variandi ma valin 🙂

Advertisements

4 kommentaari

  1. Palju palju palju õnne!!!!!

  2. Oi, hilinenud õnnesoovid!

    Aga minu jaoks on ka Barcelona rand ebameeldiv kogemus, sest seal on immigrandid, kes ilmselgelt kohalikest kommetest aru ei saa (või ei taha saada), ja jäävad lihtsalt seisma ja sind jõllitama. Väga rõve.

    • Aitäh 🙂

      Kusjuures, piinlik öelda, aga meie Barcelona kandis olevas rannas oli liiv suureteraline ja jala all valus. Käisin nv Stromkal ja mõtlesin, et nii mõnus ja pehme liiv 😀 Patrioot much? Peatage mind, enne kui ma EKREt valima hakkan.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: