Olen ma ikka nii zen?

Kirjutan siin juba mitmendat korda, kui zen ma ikka olen ja kuidas kõik hästi on. Kusjuures ongi. Aga sellest tulenevalt ma mõtlen aeg-ajalt, kas mul polegi õigust vahel vihastuda või häiritud saada. Et kas see tähendab, justkui liiga zen ikka pole?

Näiteks tööalaselt ma eile korraks snappisin. Ma olen sedasorti, et alati ikka sõbralik ja osavõtlik, abivalmis, aga kui asi võtab juba nõmeda pöörde, siis ma ei suuda reageerimata jätta.

Näide. Tegime kliendile raadioreklaami tekstid. Päris nunnud kukkusid välja, idee oli olemas, sisu oli päris korralikult välja nämmutatud (kes, millises keeles ja millise aktsendiga lugema peab jne), juures oli veel märkuski, et kui midagi arusaamatuks jääb, saab teksti autorile helistada ja ta loeb telefonis ette, kuidas peab. Klipp lõpuks sisse loetud, ei olnud see päris see. Hea küll, meil oli kaks varianti ja saanuks lihtsalt kasutada seda teist, aga klient soovis siiski mõlemat. Okei, viidi mind siis nii öelda raadio poolse projektijuhiga kokku. Selgitasin talle detailselt, mis valesti oli ja kliendi palvel uurisin, kas saab uuesti lugeda. Vastuseks sain kontaktid produktsiooni poolega, et arutage ise, mis ajal keegi tulla saab ja kuhu.

Mulle tundus veider. Ma suhtlesin juba oma arust vastutava isikuga. Küsisin veel sõbralikult, kus stuudio asub, sest kui see asunuks teises linna otsas, siis ma ei hakka oma copyt sinna minema sundimagi. Miks ta peaks, jumal issand küll. Vastuseks sain stuudio aadressi ja palve ikkagi produktsiooniga ise ühendust võtta ja sobiv aeg kokku leppida.

Nüüd mul jäi suu lahti juba. Milleks see vahelilleke siis üldse, kui mina pean hakkama tema projekti juhtima ja inimeste vahel aegu kokku leppima? Tundsin, et sealt jookseb minu piir ja raksatasin, et minu copyle sobivad x, y ja z aeg ja palun see info projekti juhtivale isikule edastada, oma koostööpartneritega võiksite ise suhelda.

Noh, see oli minu tavalist suhtlusstiili arvestades keskmisest järsem lause, aga ma tõesti tundsin, et iga inimene peaks ikka oma tööd ise tegema. Mina ei pea hakkama teiste inimeste projekte juhtima, sest mul on endalgi neid enam kui küll… eks asjad muidugi hakkasid ka kohe liikuma. Leiti sobiv aeg, saatsin copy kohale ja loodetavasti sai tulemus selline, nagu pidi. Aga oli mul õigust siin niimoodi enda eest väljas seista või käitusin ülbelt?

Teine olukord oli lennukis (kus ma olen praeugi). Minul on aknaalune koht ja minu kõrval istub üks lätlanna koos oma ca 8-9aastase pojaga. Järsku rokib kohale pereisa, kes küsib minult, kas ma parusskit gavarjuun. Vastasin, et njet. Siis jätkab ta inglise keeles: Do you want to change seats? Nohhh…ma siis olin aus, et ei taha, olen selle kohaga rahul. Siis ta läks ära ja ilmselt kurvastasin korraga tervet vahmiili, sest ei võimaldanud neil kõrvuti istuda. Aga…miks ma peaks oma koha loovutama? Esiteks, minult ei palutud, et a la mu naine/laps kardab lennata ja pean talle toeks olema vms, kas olete nõus vastu tulema. Teiseks, ta ei öelnud, et tema pakub näiteks vastu oma aknaalust kohta vms. Nagunii oleks mingi keskmine tool kahe paksu vahel… (just nägin – keskmine iste beebi kõrval – no, thanks) ja no ma reaalselt ei tahtnud. Kui küsitakse, kas ma tahan, siis ma võin ju öelda nii nagu asi on? Või olen siiski halb inimene?

Kolmaski situatsioon on värske, otse siitsamast lennukist. Täpselt minu taga juhtub olema üks eestlasest poiss, ka ca 7-8aastane. Ta on oma ema või vanaemaga, pigem vist ikka vanaemaga, aga ega ma täpselt aru saanudki. Mind lapsed ei häiri muidu, aga see tõmbas küll kohe tähelepanu. Nimelt on tegemist väga ropu suuga isendiga. Mõned suvalised kraaksatusnäited: Kevin, peksa pihku. Haista vi**u! Meil käib koolis üks pederast (laulvalt).

Noh, okei, teise Eesti seas on igasuguseid imbetsille, kes oma lapsi kasvatada ei suuda. Ei suuda ka see ema/vanaema, kelle ainus reaktsioon lapse rõvetsemisele oli tagasihoidlik “ah, ole lihtsalt tasa”. Või nii õpetataksegi lastele, kuidas avalikus kohas käituda?

Enivei, see polnud suurim probleem. Laps oli näljane ja arvas, et see annab talle õiguse nõmedalt käituda. Ta hakkas jalgadega togima minu istme seljatuge. Algul mõtlesin, et teen lihtsalt häiritud poolpöörde. Ema/vanaema ju näeb seda ja saab ehk signaali kätte, et asu oma tattnokka keelama. Aga väga suurt efekti see ei andnud. Rahulikul, sugugi mitte keelaval häälel selgitati poisile, et ees tädi on juba kuri. Noh, mõneks minutiks sellest oli ka abi. Kuigi pihku peksma saadeti meid kõiki ja seda ema/vanaema ikka edasi. Varsti kukkus inimene ka seljatoe küljes oleva lauaga lõgistama. Ja vot sealt jooksis minu jaoks järjekordne punane joon. Keerasin ennast poisi poole ja laususin kurjalt: “Teeme nii, et nüüd hakkad hästi kiiresti normaalseks, eks!” Vastuseks tulid punnis silmad ja vaevu aimatav noogutus. Aga mida vastab ema/vanaema? “Aga ta ilmselt ei hakka.”

Mis sellise inimese vigastus on? Selle asemel, et minu ees vabandada, annab ta mõista, et selline käitumine ei ole veel nii pea lõppemas? Jälle täiesti arusaamatu minu jaoks. Mis inimestel viga on?

Samas, minu sõim mõjus, sest edasi valitses vaikus. Kedagi kuhugi ei saadetud ja istmetega ei lõgistatud. Ilmselt ehmatasin lapse poolsurnuks. Aga mis teha, keegi pidi märku andma, et see tema nõmetsemine ei ole okei ja isegi kui sa arvad, et terve lennuk on täis välismaalasi, kes sinu keelest aru ei saa, tuleb alati olla valmis emakeelseks sõimuks, kui sa selle ära oled teeninud.

Ma nüüd ei teagi, kas minu närvid on läbi nagu politseikoeral või on mul ikkagi õigus ärrituda, kui nõmedat käitumist kohtan? Ja õigus teenete tegemisest loobuda, ilma et peaksin end hiljem süüdi tundma.

Mõtteainest mulle. Kas läbinisti õnnelik inimene ikka saab neist asjadest häiritud või neelab kõik alla, sest elu on nii ilus…

Aaaga ei, ma vist võtan oma kahtlused tagasi. Läti laps on asunud ennast unustavalt kõhugaase väljutama ja see on siiski tõsiselt rõve. Fuck zen, I’m done.

21 kommentaari

  1. Ma arvan, et kui sellistes olukordades, kus keegi selgelt sinuga nõmetseb ikka püüda zen olla, siis kukubki välja nagu sel vanaemal, et lõpuks laiutad käsi – ta ongi meil selline ebanormaalne, mis teha. Ausalt, kõigi selliste sigatsevate tatikate taga on alati olnud lapsevanemad, kes on lihtsalt liiga zen-id.

  2. ritsik

    Õnnelik olemine ei tähenda, et närvi ei võiks minna. Saan aru, et väikese beebiga tõesti pole midagi väga teha, kui ta karjub, aga 7-8aastased on väga hallatavad ja suunatavad, nemad juba peaks oskama olla.

  3. Muarust zen ei tähenda seda, et sa pead ennast otseselt ahistada laskma. See tööalane asi oli, et ta üritas sind ära kasutada ja ise mitte tööd teha.

    See, kui keegi palub sul lennukis mujale istuda, on tema soov, millega ei pea nõustuma. Kui ta oleks päriselt tahtnud oma naise ja lapsega kõrvuti istuda, oleks tal tulnud pilet sel ajal ja selle hinnaga osta, et see võimalik oleks. Ma ei arva, et oma hea koha mitteloovutamine oleks kuidagi bitš käitumine. Et ma lähen ka äriklassi ja palun seal mõnelt lahkema näoga inimeselt, et kas me vahetaks kohad?

    Ma olen ka lennukis nii sõitnud, et tagant laps peksab jalgadega selga. See on ju totaalne ahistamine, tavaliselt aitabki see, kui täiskasvanule pilk heita. Jalgadega selga peksmise talumine on ebanormaalne mitte zen.

    Et tegelikult olid need kõik 3 näidet sellest, et keegi üritab ahistada või ära kasutada ja tekib segadus, et kas ma peaks endaga laskma imelikult käituda või mitte. On olemas terve hulk viisaka käitumise reegleid ja kõigis nendes kolmes näites rikkusid teised inimesed neid kirjutamata reegleid. Sellises olukorras võibki tunnne tekkida, et hoopis ma ise eksisin.

    • Eriti, et need kolm olukorda sattusid kahele järjestikusele päevale!

      • Sind on proovile pandud 😀

        • Aitäh sulle selle mõtte eest! See mõte väga meeldib mulle.

    • selle kohta, et ei pea end ära kasutada laskma – meenus selline raamat nagu “Öökull huikas mind”, kus surmahaige noor kirikuõpetaja (ise ta ei tea, et on suremas) saadetakse n.ö raskesse külla. Raamatus paistab ta üldiselt silma hästi suure headuse ja adekvaatsusega ja temast on külale palju kasu, aga üks esimesi asju, mis temaga juhtub, on see, et kohalik joodik üritab talt raha laenata. Tema ei laena.

  4. Isemajandav

    Mul on Eesti zen-lainel sobranna, kes alati vaidab, et inimesed yritavad oma parimat, igakord lihtsalt igayks ei suuda oodatust paremini. Ma seda maailmavaadet kindlasti ei jaga ja vaidan, et enamike inimeste kaitumine juhindub sellest, kui laisk neil voimaldatakse olla. Erandid siis, muidugi, yllatavad. Paraku naitab ka pikaajaline tookogemus, et sellele antake lisatood, (1) kes teeb selle kohusetundest ara, (2) kes pole delegeerijale eriline prioriteet.

    Lennukikohtade vahetamise osas kasutan ma juba aastaid pakkumist, mis palli automaatselt teisele osapoolele tagastab. Nimelt olen ma alati nous kohta vahetama, kui sellega moni hyve kaasneb, isegi ka keskel istuma. Kuna ma kokkuhoidliku inimesena lennukitoitu voi jooki kunagi ei osta, ytlen tavaliselt, et tassi kohvi eest olen nous. Moned kyll loobuvad, enamik aga ostavad, koik on siiski yllatunud. Taolises olukorras syytunnet ei teki, sest otsustama peab ju kysija. Varahommikune varskelt topsi tehtud purukohv maitseb pikal lennul siiski ylihea. Voi naudingi edasi oma jubavalitud kohta. Win.

    • Jah, ma ka päriselt seda ei usu, et kõik alati oma parimat üritavad. Ehkki tuleb tunnistada, et teinekord seab vaimne võimekus päris korralikke piire ette. Kui nupp ikka ei noki, siis ei ole sellelt inimeselt ka enamat oodata. Traagiline.

      Väga huvitav lahendus sul lennukis 😀 Mina muidugi vist hakkaks muretsema, et kui ma mingil mehel palun endale kohvi osta, siis äkki ta arvab, et ma üritan külge lüüa 😀

      • Isemajandav

        Ha ha, ent kylgeloomine on vaevalt see seos, kuna kysija soovib ju kellegi teisega kokku istuda. Ja istub ka.
        Teisalt veelkord — kui zen tahad olla (voi eriti, kui ei taha olla), pole ju vahet, mida teised arvavad?

        • Eks see ole ka nii öelda koolkonna küsimus. Mul on endiselt meeles DISCi käitumuslik mudel. Selle järgi jagunevad inimesed loomuomaselt sellisteks, kellele läheb teiste arvamus korda ja sellisteks, kellele ei lähe. Kui seda uskuda (ja ma kipun isegi uskuma), siis vaevalt oma loomusest üldse niimoodi eemalduda saab, et muutud täiesti teiseks inimeseks.

          Ja jah, mina olen selles rühmas, kellele teiste arvamus korda läheb (nagu võis juba eeldada) 🙂 Mitte et ma elaks pidevalt sellele mõeldes, et mis nüüd teised arvavad, aga ma ei hakka valetama, et ma sellele üldse ei mõtle.

          • Isemajandav

            Ma olen sellega nous, et loomuomaduste vastu ei saa. Eks ehk saab ka, aga it’ll take years of training. Ma naiteks arendan yhes kaugel riigis kinnisvara, vaga raske on seda teha, kui sydametunnistus pidevalt kysib, et aga mida naabrid voivad tunda.. Lahematega ma siis teen kogu aeg barterit, et kui ma pean relakat voi drelli kasutama, siis ma lahen ja vabandan ette ja taha, sageli koos millegi soodava ja joodavaga. Bulky refuse kogumispaevaks panen alati sildi valja, et prygi on tanaval kooskolastatult linnavalitsusega. Neilt sain isegi hiljuti tanu, kuna ma olen ainus nii pyhendunu ja kogumisfirma kiitis mind neile.
            Niiet kohvi teene eest vastukysimuse parast ara muretse. See on sama, kui palud kolleegil puhkuse ajal lilli kasta ja ta ytleks, et kommikarbi eest ikka. Ikka tood ju, sest syda rahul, et keegi asja teha vottis.
            Suures plaanis on nn. ‘anonyymsetest teistest’ hoolimine tervisele kahjulik. Samas ei tea ma, kuidas seda hoolimisseisundit ‘ravida’. Yldiselt peaks elus ja inimestes pettumine aitama seda kyll vahendada..

  5. Zen on kiire, lõikav ja sageli põhjustab vastaspoolele šoki. Zeni eelduseks on muidugi oma isiksusest vabanemine (= tegelikult illusioonist, et on mingi isiksus).

  6. Ma oleksin täpselt samamoodi käitunud. Vanasti üritasin ma küll heatahtlik olla ja kohti vahetada või muudmoodi inimestele vastu tulla, aga elu näitas, et heategusid ei hinnata, vaid nõutakse juurde. Nüüdseks olen ma vana ja kalestunud ning mõtlen eelkõige enda mugavusele. Eriti lennukis või bussis! Ma vihkan seda, kui inimene näeb, et ta ei saa oma soovitud kohta, ostab teise koha ja siis IKKAGI istub sinna, kuhu tahab. Mul on Tallinn-Tartu bussis seda tihti ette tulnud, et lähen oma koha juurde ja avastan, et keegi on ennast sinna mugavalt sisse seadnud, sest “taga istudes hakkab mul paha”, “mu laps ei taha tagapool istuda”, “teised kohad on vabad, istuge sinna”. Ma vihkan, kui apelleeritakse oma tittedele, et mul süda haledaks läheks. Ei lähe! Alati kamandan ma oma koha siiski vabaks, sest see on minu koht ja kui keegi endale mugavamat kohta tahab, ostku siis varem pilet vms. See ajab mind nii närvi 🙂 Ja ma ei räägi olukorrast, kus nt mina istun ja rase kolmikutega naine peab seisma, vaid olukorrast, kus kõigil on istekoht, aga lihtsalt tahetakse endale mingeid eeliseid välja kaubelda.

    Nagu näha, pole mina üldse zen 🙂

    • Vanasti olid Ryanairi lennukites vabad kohad. Kes ees, see mees. Kui olid viimane lennukisse tulija, siis pidid istuma sinna, kus veel vaba koht oli. Sellisel juhul saan veel kuidagigi aru, et palutakse kohti vahetada vms. Ehkki sellist palvet mina ei esitaks, kui mul ei oleks vastu pakkuda täpselt samaväärset või paremat lahendust. Keskmine iste ei ole kunagi parem lahendus. Ehk et mina ei söandaks aknaaluse koha asemel oma keskmist kohta pakkudagi.

      Täna saab kõigi lennufirmade puhul kohti valida, lihtsalt odavamate puhul tuleb selle eest juurde maksta. Ja sellisel puhul ei ole tegelikult kohavahetuse nuiamine enam kohane. Ma olen äkki maksnud oma aknaaluse koha eest…. Ja bussis täpselt samamoodi. Ma olen ekstra sellepärast netist pileti ostnud, et valida bussi keskele akna alla koht ja siis ta tuleb ja maandab oma tagumiku minu koha peale. See pole üldse okei.

  7. Kerli

    Mu jaoks ka kaks eri asja zen olemine ja enese alla surumine, et teisel (eriti võõral) hea oleks. Enese eest peab seisma – ma usun, et see on tegelikult pikemas perspektiivis zen-olemise eeldus. 🙂

  8. Elsa

    ma tavaliselt lennukis ytlen, et ei soovi kohta vahetada kuna olen selle koha eest maksnud.
    Kas ka pariselt pidin koha reserveerimise eest maksma ei ole hetkel oluline :).

    • Jep, see on väga mõistlik. Tegelikult ei tohiks üldse vajalik olla see põhjendamine, miks ma juhtumisi oma kohal tahan istuda 😀 Aga selline vastus peaks kogu diskussiooni kiirelt lõpetama.

    • põhjenduse esitamine pidavat selle kuuljad leplikuks muutma, ükskõik kui ogar põhjendus on. oli mingi katse, kus katsetaja trügis järjekorras vahele – variant a: lihtsalt trügis; variant b: ütles mingi tautoloogilise põhjenduse, à la “sest mul on vaja rutem saada”. Esimesel puhul naljalt ei lastud, teisel puhul üllatavalt palju.

  9. Dr. Trump

    Dr. Trump
    Arvab, et ei maksa aidata sellepärast, et inimesed ilusti küsivad ja siis mingi vabandusega süümekaid üritavad tekitada, alati on võimalik häbenemata pöörduda mingi korra tagamiseks vastutava inimese poole. Aga ju siis sa paistad nii ebakindel välja tõmbad sigasugu kakki külge 🙂

  10. Lapsed lennukis - kes nad on

    Yks Lapsed lennukis lugu tuli meelde: Seljataga istuvad pisikesed ca 5+6 aastased kaunitarid olid juba ehk tund kisanud ja kakelnud, tagunud jalgadega istme seljatuge pikalt ja innuga, nutnud ja laulnud ja pasunaid puhunud esimesest hetkest alates, kui nad istmereale maandusid. Oli suht viimane piir juba…..Lõpuks otsustas üks neist oma väikesed pisut määrdunud jalad sirutada istmete vahelt läbi minu juurde.
    Võtsin jalast kinni, pöördusin tüdruku poole ja ütlesin, et selle võtan nüüd ära, ja nii jääb. Tüdruk piidles mind, püüdis ettevaatlikult jalga ära tõmmata. Ma ei lasknud lahti…. Natuke aega oli vaikus. Siis kostus peenike hääl:” Emme, keegi hoiab mu jalga kinni! ” Vaikus…Emme ei teinud MITTEMIDAGI! Ta luges oma raamatut rahulikult edasi! Mõlemad tüdrukud olid nõutult vait, ühe jalg minu peos….Veidi aja pärast lasksin jala lahti. Vaikus kestis reisi lõpuni.
    Vol. 2. “Huvitava” sõnavaraga laps lennukis oli arvatavalt pisut voi pisut enam autistlik. Autistlikku last tavakeeludega ei mõjuta ja nad on erakordselt osavad manipuleerjad lähedastega. Seksiga seotu on nende jaoks väga põnev aga nad ei oma ega omanda mõistet häbi, siivsus intiimsfaaris ja suhetes, ning seetõttu panevad pereliikmeid ebameeldivatesse olukordadesse( siin valjendite kordamine nahes et see arritab vanaema) . Neile suudab avaldada mõju see, kes on kavalam, suudab teda üllatada, või on ilmselgelt tugevam – Ilmselt võib kolaka saada, vaja vait jääda, jään mingist hüvest ilma vms. 🙂

    Erinevus autisti ja kasvatamatu lapse kaitumise vahel ei pruugi esmapilgul olla suur.

Vasta Dr. Trump-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: