Natuke on piinlik, aga laias laastus pole

Ma olen mõelnud varemgi sellest kirjutada, aga eks see üks tabuteema ole. Jõle lolli mulje jätab teatud inimeste silmis. Et näe, mingi ullike naiivik, oma peaga mõelda ei oska. Täna Marca hästi lühidalt käsitleb seda teemat oma postituses, aga kuna ma tean, et ta armastab mind, siis ma ei arva, et ta arvab, et ma olen idioot 😛 Ja kirjutan ikkagi sellest tabuteemast.

Eneseabiraamatud.

Tõstan käe üles, et olen mitut oma elus lugenud ja loen ka praegu ühte. Loen muidugi ka ilukirjandust, aga tõesti on mul kõrvalt käsil ka üks eneseabikas, mille nime ma siia surmaähvardusel ka kirja ei pane, sest see on fakin piinlik pealkiri. Siiski-siiski. Kui ma arvaks, et selle raamatu sisu on kokkuvõttes piinlik ja jura, siis ma seda raamatut ei loeks. Võtsin selle kätte, sest ema sõbranna tõi selle talle ja ma tahtsin vaadata, et kui rumalat juttu siis seal küll ajada võidakse. Võta näpust. Juba paar esimest peatükki olid sellised, et tundus täiesti mõistlik. Tänaseks on mul üle poole läbi ja pean ütlema, et see raamat tekitab minus tugevaid emotsioone, on pannud mind väga palju asjadele teisiti mõtlema ja aidanud mul tervemaks inimeseks saada.

Äkki siis kõik inimesed pole nii katki, et leiaksid eneseabiraamatutest enda jaoks mingi mõtte. Ma ka kõigist pole leidnud. Arvatavasti olen elu jooksul sisse kiiganud vast nii 5-6 erinevasse eneabikasse. Seega tegemist ei ole mingi minu totra sõltuvusega. Nagu ma ainult nende najal elakski. Sugugi mitte. Päris juhuslikult on need mulle kätte sattunud ja see üks, mille ma päriselt ise netist tellisin, tundus nii suur saast, et seda ma tõesti rohkem ei puutu, isegi see ca 30 lehekülge, mis ma lugesin, oli halb.

Kas eneseabiraamatut loetakse isikliku kasu pärast, nagu Marca arvab? Jah, kindlasti. Marcal on isikliku kasu vastu mingi tõrge. Minul ei ole ilmselt oma töö tõttu. Iga tööd tehes mõtlen mina sellele, kuidas see haakub lugeja isikliku kasuga. Sest reklaamsõnumeid või sisuturundust pakkudes ma ei saa eeldada, et inimene peab oma vaba aega (lugemiseks kuluv aeg) panustama selleks, et lugeda, mida MINA öelda tahan. Ei, ei, see kõik peab lähtuma sellest, mis kasu temal saada on. Kui mul midagi kasulikku öelda pole, siis ma olen vait (loe: kui tahetakse tellida toote/teenuse ülistuslugu, siis ma ütlen selle töö ära). Eniveis, see läks nüüd päris teemast liiga kaugele. Vast on siiski aru saada, miks kellegi isiklik kasu mu jaoks vastumeelne ei tundu. Ka mu enda kasu.

Mulle meeldivad eneseabiraamatud, mis aitavad mul oma mõtteid korrastada. Mitte selliseks, nagu “nemad soovivad”, vaid mis mu enda õnnelikuks teeks. Olen seda vist tuhat korda juba öelnud, aga ma usun tõesti, et see kognitiivse psühholoogia üks alustalasid, mis ütleb, et oma emotsioone saab ise oma mõtete abil juhtida, vastab tõele. Ma usun sellesse, ma rakendan seda ja see aitab mind. Sellega seoses usun ka sellesse, et elu ei ole lihtsalt sihitu siplemine stiilis “tuleb mis tuleb”. Ma usun, et meil endil on selle üle veidi rohkem võimu. Ka see, kui suudame oma lapsepõlvetraumad enda sees ära lahendada, aitab meid edasi. Näiteks isiklikke suhteid luues. Aga ka tööalaselt. Näiteks kui sa eluaeg oled olnud madala enesehinnanguga, pole endasse uskunud (sest su lapsepõlves ei usutud sinusse), pole end väärtustanud (sest lapsepõlves ei armastatud sind piisavalt) või näiteks tunned end pidevalt ebakindlalt (sest lapsepõlves ei pakutud sulle vajalikku turvatunnet), siis sa ei julgegi suuri asju teha, sest sa arvad, et pole vääriline ja võimekas. Armastame öelda, et lollidel on elus lihtsam, sest nad ei oska tagasilööke kartagi, panevad aga buldooseriga läbi seinte ja kui midagi pekki ei lähe, siis ütleme, et neil on lihtsalt vedanud. Äkki nad ikkagi ongi tugevamad isiksused, kes ei lase võimalikel tagasilöökidel ennast peatada? Äkki see sihikindlus ja endas mitte kahtlemine on siiski õpitav, parandatav? Mina usun, et on. Ja teisalt ma usun, et kui ma selle kallal töötan ja soovin enesekindlamaks inimeseks saada, siis see ei tähenda, et ma silendan enda aju läbi mingite triviaalsete mõttemallide pähe tampimise ning hülgan oma peaga mõtlemise.

Ma olen vist väsinud sellest nälgiva kunstniku klišeest. Et nälgiv küll, aga vähemalt pole loll. Et tema on kuidagi ülevam kui inimene, kes saavutab edu läbi selle, et ta näeb endaga vaeva läbi millegi nii väiklase ja madala nagu eneseareng eneseabiraamatute ja juhtimisõpikute abil. Minu meelest on just see tobe stigma. Tunnistan, et ka ise vaatan väikse muigega neile inimestele, kes ilukirjandust üldse ei loe, olles samas suur juhtimisõpikute ja erialase kirjanduse tarbija. Samas ma ei nõustu sellega, et üks välistab täielikult teise. Mu meelest võib vabalt lugeda mõlemat sorti kirjandust ja ikkagi olla respekteeritud inimene, mitte mingi loll, kes ise mõelda ei suuda.

Sellest eneseabiraamatust, mida ma loen, olen väga palju abi saanud oma lapsepõlvest tulnud puudustega toimetulekul. Tead, sa loed sealt mingeid asju ja saad aru, kui väga sealsed asjad kehtivad. Muidugi mitte kõik, sest ma ei ole kindlasti pärit perest, kus olid absoluutselt kõik võimalikud kasvatusvead. Kindlasti mitte. Aga need, mis jätsid jälje, on äratuntavad ja tahan anda endale võimaluse need iseendaga ära klaarida.

Käisin vaatamas Rocketmani filmi. Kaamos kirjutas häääästi lühidalt oma muljed ja talle tundus see iseenda kasvatamine ja kallistamine naeruväärne. Mina seevastu sain aru, et Elton tegi oma teraapia käigus täpselt seda, mida soovitataksegi teha. Kõike seda, millest sa lapsepõlves ilma jäid, pead sa oskama endale täiskasvanuna anda ise. Tagantjärele. Minu jaoks ei olnud see sümbol üldse naeruväärne. Ma usun, et enda terveks tegemiseks tulebki ennast kallistada, selle asemel et oodata, kuniks nurga tagant kappab välja prints valgel hobusel ja su ära päästab. Sest nii ei käi elus asjad. Aga veel enne kui sa oskad enda puudujääke täitma asuda, pead sa aru saama, mis sul täpselt puudu jäänud on. Ma ei tea, võib-olla oskab mõni selleni jõuda ka pelgalt ilukirjandust lugedes, aga mina ammutan vastavad teadmised just eneseabiraamatust. Võib ka psühholoogi juures käia, aga miks ma peaks ennast halvasti tundma, kui ma saan vastava info ka sellest raamatust kätte?

Keeldun end halvasti tundmast ja loobun ka piinlikkustundest 🙂 Las need naeravad, kellel endal kõik sees hästi on. Mina tunnistan, et mul pole ja tegelen sellega. Mis ei tähenda üldse, et ma ilukirjandust ei loeks. Loen hea meelega ja naudin täiel rinnal. Aga üks hea eneseabiraamat mahub minu riiulisse samuti ära.

Vot selle asja tahtsin hingelt ära saada. Ja kuulan hea meelega mõtteid, mis teil eneseabiraamatute kohta on. Olgu need siis negatiivsed või positiivsed.

Advertisements

17 kommentaari

  1. Tegelikult sai minu postitus ajendi hoopis vastupidisest. Kaur nimelt ütles, et noored ja edukad ei loe enam tänapäeval ilukirjandust, see on hääbuv gerontide hobi, loetakse seda, millest ka praktilist kasu on ja mõtles ta siis pigem erialakirjandust, kui otseselt eneseabiraamatuid.
    Eneseabiraamatutega on mu meelest see häda, et kui ka miskit loetust meelde jääb (mulle ei kipu jääma näiteks), siis päriselu teeb ikka omad korrektuurid ja väga raske on kätteõpitud mustreid uute vastu vahetada. Ma võin ju ka õpetada, kuidas elada nagu mina, aga keegi teine ei ole mina ja ilmselt see ei aita neid.

    • On jah raske sisseharjunud halbu mustreid uute ja paremate vastu vahetada. Ega iseseisvalt seda ei pruugigi välja mõelda. Ega üldse teadagi, et need on. Aga eneseabiraamat võib aidata mõlemaga. Kas õpetus jääb meelde või mitte, sõltub motivatsioonist oma halbadest mustritest vabaneda. Kui ikka tunned, et tahad ja on vaja, siis jääb meelde ka 🙂

      • Ma vaidleks sellele viimasele lausele vastu, aga samas, võib-olla tõesti on tahtmisest vajaka jäänud, ei oska ju hinnata. Teisalt kõlab see jälle nii nagu “see imeravim ei aidanud sind sellepärast, et sa ei uskunud piisavalt”, kes aga ütleb, palju on piisavalt 🙂

        • Mkmm, minu jaoks on vahe, kas tehnika ei mõju või tehnika rakendamise meetod ei jää meelde 🙂

          • Mul on meeles kõigil muudel hetkedel peale selle, millal rakendada oleks vaja.

  2. Ma polnud üldse teadlik, et eneseabiõpikute lugemisest rääkimine on tabuteema. Ma olin su postitusest väga üllatunud. Ma tean, et inimestele meeldib jagada ilukirjanduslikke raamatuid, et näiteks Cartlandi lugemine näitab, et sa oled rumal ja Tammsaare kohta halvasti ütlemine näitab jälle, et rumal. Ma arvan, et sellised jaotajad ise on rumalad.

    Lugesin Marca postitust ka ja üritasin aru saada, miks talle eneseabiõpikud ei meeldi. Tulin samale järeldusele, mida ta siin kommentaaris ka ütleb – Marca ei usu, et nendest õpikutest on inimesele kasu, sest temale ei ole, kuna ta elab nii nagu elu ette toob ja lepib sellega, mis on.

    Muarust on ilukirjanduse lugemine meelelahutus, samasugune meelelahutus nagu filmide vaatamine. Või nagu teleka vaatamine. On erinevaid raamatuid, erinevaid filme, aga taandub ikkagi kõik sellele, et sa ei tee midagi muud, kui lõbustad ennast ja täidad aega passiivse tegevuse ehk jälgimisega. Kui palju keegi kaasa mõtleb, kui ta raamatut loeb, filmi vaatab, telekat jälgib, on individuaalne ja raskesti mõõdetav. Inimesed saavad ka ühest raamatust erinevalt aru.

    Eneseabiõpikut saab samuti võtta kui meelelahutust, aga tihtipeale pole ta väga kirjanduslikult veetlevalt kirjutatud ehk lugeda saab ainult siis, kui sisu vastu on mingi isiklik huvi, mille korral nn. lugemisnaudingu saamine pole nii oluline. Kuidas keegi eneseabiõpikust aru saab, on jälle individuaalne.

    Ehk muarust on kogu teema selles, et kuidas keegi arvab, et ta kõige paremini meelt lahutab. Kas ta loeb erinevaid raamatuid, vaatab telekat või mängib arvutimänge. Kas ta nende tegevuste juures ka midagi õpib ja teadmiseid endale kasulikult rakendada oskab, on suuresti juhuse küsimus.

    • Minu jaoks on küsimus hoopis selles, kui leitakse, et meelelahutus kui selline on üldse saadanast, tuleb tegeleda ainult nende asjadega, millest mõõdetavat kasu saab (palka juurde, tõusu karjääriredelil, rikast meest). Mulle tegi nagu see muret. Meelelahutuseks tehtavaid asju üldse ei kritiseeriks.

      • Meelelahuttus ei olegi saatanast. Samas need inimesed, kes loevad äriõpikuid, ei pruugi pärast üldse palka juurde saada või need, kes lugesid, kuidas meest valida, ei saa paremat meest, ehk ka nemad ainult lahutasid meelt. Seega pole vahet. Seda ma öelda tahtsingi.

  3. A

    Palun raamatu nime. Lugesin ühte hurraaga-rikkaks-saamise raamatut ning seal oli lause, et kõikide raskete ja koledate haiguste kõrval on veel üks raske ja kole haigus – madal enesehinnang. Ja täiesti nõustun selle mõttega, seega tasus lugemist. Nälgiva-kunstniku-värgile pani teistmoodi vaatama E.Gilberti “Suur võluvägi”.

  4. Hm. Nii vaadates on sul õigus.
    Mind kasvatati “Sa pead ja ära küsi miks, sest sa lihtsalt pead!”-vaimus, kallistamine oli äpudele ja kui ise toime ei tule, siis oma viga, sest kasvatati ju ometi õigesti, ilmselt lihtsalt ihunuhtlust jäi napiks.
    Füüsilisest karistamisest olen oma lapsi säästnud, kuid kahjuks suutsin neile “ära kurda!”-mentaliteedi siiski külge naelutada. Nüüd on küll kahju.
    Siiamaani elan nii. Vingun ja virisen küll palju rohkem kui lapsena, õhutan oma lapsigi ventileerima…
    Filmi vaatasin üldse valel hetkel, küünilisus ajas juba kõrvadest välja. Mingis teises seisundis mõnel teisel päeval oleks pidanud, noh.

  5. ritsik

    Mina loen samadel põhjustel kui sina. Huvitav on ja vahel saab millelegi teisest küljest pilku heita. Kasvõi seesama “emotsioone saab ise juhtida” lihtne tõde kipub vahel meelest minema ja siis on hea, kui mõni raamat tuletab selle jälle meelde.

  6. DR. Trump

    Eneseabiraamat on nagu kunstiteos igaüks võib saada omamoodi aru ja kõik on väga õnnelikud, selleks neid vorbitaksegi. Õpikud on selleks et kõik ühtmoodi aru saaks. Kui inimesel on abi vaja, siis ta on kerge saak igasugu manipuleeriatele. Samas reklaam on puhas manipulatsioon ime ka kui see su emotsioone segadusse ei aja. Vaevatud inimene loeb hoopis teistsuguse mõttega kui tervelt tundev inimene eneseabiraamatut. 🙂

    • Aga miks see tervelt tundev üldse eneseabiraamatut lugema peaks?

      • DR. Trump

        Selleks ikka et aega raisata inimene on uudishimulik. Ma ei usu et kõik kirjutavad oma kogemustest osa ikka fantaseerib ka natuke või on see otsene haigusnäht ja kui haige kirjutab oma elamustest, kas ta on ikka päristerveks saanud seda ei tea keegi. Me ole täiuslikud, aga pürgime selle poole ja see panebki meid ennast haigeks mõtlema ja nii loebki terve inimene, et ennast veel tervemaks teha mingi hullu kirjutatud või kellegi viiest raamatust kokku kirjutatud teost, aga kui see sobib siis on ju kõik OK. 🙂

  7. mina loen mõningaid, vahel… mugavam on lugeda mingeid artikleid, holistika lehelt või mõne asjaliku terapeudi kodulehelt/blogist. aga eks õppida on nii ilukirjandusest kui eneseabiraamatutest. mu meelest on ilukirjandus päris hea empaatia õppimiseks ning nendel, kes lapsena-teismelisena ilukirjandust pole lugenud on arusaamad üsna teistsugused 😦
    eneseabiraamatud on tihti head selleks, et tuletada meelde asju, mida sa tegelikult tead aga kipud ära unustama.

  8. anonüümne austaja

    aga mis raamat see on, mida lugesid? olen ise just sellel lainel, et võtaks mõne huvitava eneseabika ette.

Trackbacks

  1. Kes ma olen ja millal ma võin end bitšiks pidada? – Manjana blogib

Vasta Kaamos-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: