Niisama sotsmeedia tobedusi

Manjana blogis jõudsime kommentaarides kuidagi Facebooki õnnesoovide olulisuse üle arutlemiseni. Vaatasin, et nüüd on sama teema üleval ka Perekoolis. Ja täitsa huvitav on lugeda arvamusi, mis on inimestel FB-s õnne soovimise, aga ka üldise FB-s käitumise reeglistiku osas.

Mõnele on tõesti FB õnnesoovid olulised. Ta ootab neid ja tahab kindlasti sotsiaalmeedias õnnesoovi saada ka siis, kui ta on selle muus kanalis juba saanud. Näiteks kui talle on helistatud või kõrvaltoast juba käidud õnne soovimas. Kui kentsakalt see kõik mulle kõlab! Mulle olid vist FB õnnesoovid olulised miski 10 aastat tagasi. Siis oli küll hea jälgida, kes soovisid. Täitsa piinlik mõeldagi. Mingit tabelit ma muidugi ei pidanud, et kes soovis ja kes jättis soovimata. Pigem üllatusin, kui nägin soovi inimeselt, kellega juba ammu enam ei suhtle, näiteks mõni endine sümpaatia või midagi.

Praegu mul FB-s sünnipäeva polegi. Sest ma ei taha, et mulle kirjutavad chatti mingid inimesed, kellega ma ei suhtle. Ma ei viitsi nendega viisakusi vahetada. Ma ei saa aru, miks nad soovivad. On see lihtsalt käe sisse harjunud rutiin või mõeldakse ka kirjutamise jooksul korraks selle peale, kellele soovitakse? Ma pole enam kindel.

Sünnipäevaks õnne soovimise dünaamika on üldse aastatega vist muutunud. Näiteks kui sa paned sünnipäeva päeval üles foto, siis ma saan aru, et sellele laigi vajutamist tuleks tõlgendada õnnesoovina. Eelmisel aastal jäi selline mulje igatahes.

Mind Instagramis pole, nii et ma sellest ei tea eriti midagi, aga üks sõbranna rääkis, et tal oli mingi Story sünnipäeva päeval üleval olnud (oli reisil ja Storyst oli aru saada, et on sünnipäev) ja seda vaatas hulk jälgijaid, kes pärast vaatamist õnne ei soovinud. Vot see tundub teistpidi veider. Oled teinud pingutuse, et lahti klõpsata ja ära vaadata teise videoklipp, saades teada, et tal on sünnipäev, aga siis õnne ei soovi… Ehk lausa rõhutatult mittesoovimine 😀 Kah huvitav.

Veel üks huvitav asi on motiiv, kellel üldse FB-s sõbrad on ja mis printsiipide alusel siis tutvusi eemaldatakse. Kas sõpradeks lisatakse/võetakse vastu vaid need, kellega on igapäevane suhtlus? Kui sageli seda listi siis värskendatakse? Kas peab põhjalikult tülli minema, selleks et kustutatud saada? Kui kaua peab tülis olema? Või kui pikk on see ooteperiood, mille jooksul loetakse tutvus aegunuks? Sinuga pole ma juba kaks aastat sõnagi vahetanud, minu jaoks oled sa edaspidi surnud? Tean ka inimesi, kes kustutavad lihtsalt sellepärast, et mõne ühise tuttavaga on tülli mindud või suhtlus lõpetatud. Seal on terve teadus taga.

Mõni kasutab FB-d nagu ruuporina. Ma ei tea, kas tal on päriselus liiga vähe sõpru, kellega asju arutada või milles asi. Kui ma ei teaks, et tal/neil blogi on, siis ma pakuks, et neil pole blogi ja sellest ka suhtlemis- ja arvamisvaegus. Aga ma juhuslikult tean, et blogi on ka olemas. Sellegipoolest kirjutatakse igapäevaselt staatuseid, mis arvavad midagi mõne päevapoliitilise asja kohta või räägivad sellest, kui intelligentne nende 5-aastane laps juba on. Mis tuletabki meelde, et peaks sellele konkreetsele inimesele unfollow tegema, sest õudselt igavad ja tüütud on need avaldused.

Täiesti silmi pööritama panevad mind omakorda inimesed, kes erialastes gruppides näiteks pühapäeva õhtul kell 8 midagi postitavad. Kas päriselt muud teha pole, kui vabal päeval töötada? 😀 Ja kas häbi ei ole teisi inimesi keset puhkepäeva mingi tööalase pläraga häirida? Minu jaoks on vaba aeg püha. Ma üsnagi elan ja kavatsen ka edaspidi elada nii, et kell 5 pastakas kukub. Ja mitte sellepärast, et ma oma tööd vihkaksin või see ei meeldiks mulle. Sellepärast hoopis, et minu vaba aeg on tõesti püha ja ma ei luba seda kellelgi häirida. See on MINU aeg. Aga FB-s näen, et fanatte, kellele meeldib turundust elada ja hingata ka oma vabadel päevadel, ikka leidub. Ja ma isegi saan mõnikord a la kell seitse õhtul kolleegilt Skaipi sõnumi. Millele ma muidugi iial ei vasta, enne kui järgmise tööpäeva hommikul. Miks nad seda teevad, ma ei oska arvata. Mina ei suudaks.

Minule meeldib FB-s kõige rohkem nali. Kui nalja saab, siis see rahuldab mu sotsiaalmeedia vajadused täies mahus mõnusalt ära.

Erinevalt FB-s toimuvast on minu jaoks hoopis üks täiesti teine ajuvaba asi oluline. Uberi reiting. Ja ilmselt ka Bolti ja Yandexi oma, kui seal reiditakse, neid ma lihtsalt ei näe. See, kui ilus ma olen või kui populaarne ma olen, mind tõesti ei huvita. Seega igasugune sotsiaalmeedia võidujooks ja eneseimetlemine läheb minust mööda. Aga kui ma saan halva hinnangu justkui oma käitumisele, siis see häirib mind tohutult.

Ma olin väga pettunud, kui ma Uberis oma esimese nelja sain. Mis mõttes? Mida kurja ma sulle teinud olen, kallis taksomees?? Ma ei teinud talle üldse midagi kurja. Mul oli lihtsalt üks väike vahepeatus, kus tuli teist inimest umbes 1-2 minutit oodata. Ometigi ajatariif ju samal ajal tiksus, ta ei kaotanud sellega raha. Ka käitumine oli meie poolt igati viisakas. Aga näed, selline viha kees sees, et pärast virutas mulle nelja.

Kunagi Londonis ma sain vist üldse ühe. Sest ma ei osanud suure kaubanduskeskuse juures õigesse kohtumispunkti minna, ma ei suutnud ka telefonis taksojuhile selgitada, kus ma olen ja kuhu ta tulema peaks. Siis ta lõpuks tühistas mu sõidu ära ja pani ühe. Sellest ma saan isegi aru, mingi lollakas turist, mida sa raiskad mu aega. Aga et mu hinnang on praegu 4,86…see ikkagi tähendab, et ma olen kuskilt mujalt ka halbu hindeid saanud ja see häirib. Sest on olemas taksojuhte, kes on teinud a la 5000 sõitu ja kelle hinnang on 4,96 vms. Ehk et peaaegu täiuslikku hinnangut tuleb ette, lihtsalt mina selleks ei kvalifitseeru ja see ärritab mind!

Pole midagi öelda, igaühel omad kiiksud 😀

15 kommentaari

  1. M.

    Oo, see töövälisel ajal suhtlemine. Ma võiks raamatu kirjutada sellest! Kunagi töötasin turunduses ja osakonnajuhataja oli püstihull! Helistas õhtuti kl 22 ja nädalavahetustel (ma loomulikult vastu ei võtnud, sest nagu Sinulgi – mu vaba aeg on püha) ja siis järgmisel päeval kutsus vaibale, et ma olen kohustatud igal ajal ta kõnesid vastu võtma, et tal on tähtsad teemad (sest just kl 22 on vaja arutada, kas bänneri taust tuleb kollane või roheline). Eee…. how about no 😀 Sellega ta rahunes maha, kui ütlesin, et okei, võin võtta, aga siis hakkan arveid esitama töövälisel ajal tööteemadega tegelemise eest vastavalt minu ettevõttes kehtivale hinnakirjale (toona 50 €/h). Lisaks oli meil oma osakonna chat Messengeris. Meil oli hästi vahva seltskond, suurema osaga neist inimestest käin jätkuvalt üsna tihedalt läbi. Olimegi pigem nagu sõpruskond, kes tegi koos tööd. Noh, ja aegajalt ajasime seal chatis “vabal teemal” juttu ka. Kes kus nädalavahetusel väljas käis ja mis ägedaid uusi söögikohti linnas on vms. Ühel hetkel proua kirjutas siis caps lock’is, et see grupp on eranditult tööalaseks suhtlemiseks ja tema ei taha seal teiste ringilitutamisest lugeda 😀 Tegime eraldi chat’i, siis oli solvunud, et teda ei kaasata töövälisel ajal toimuvasse. Igatahes, tollest seltskonnast on kõik liikmed endale uue töökoha leidnud, välja arvatud austatud osakonnajuhataja.
    Kusjuures, mulle väga meeldis mu töö ja tegin seda naudinguga, aga see oli vaid osa mu elust, mitte kogu mu elu. Samamoodi kl 17 pastakas kukkus ja astusin koju. Loomulikult oli vahel kiiremaid aegu ja olin kauem tööl, aga märkisin endale selle kõik üles ja siis nt järgmisel päeval läksin selle võrra varem minema. Kahju, et jätkuvalt on nii palju tööandjaid, kes eeldavad, et töötajad on 24/7 nende käsutuses ja kahju, et on nii palju töötajaid, kes lubavad endast niimoodi teerulliga üle sõita.

    • Suurepärane suhtumine! High five.

      Töövälisel ajal mingi tööasjaga tegelemine saabki ainult olla sügavalt vabatahtlik, aga minu meelest mitte kunagi sunnitud. Kui hakatakse eeldama ja ootama, siis tõesti ainult lisatasu eest. Miskipärast ei taheta lisatasu maksta…

      Võib-olla olen kunagi sellest juba kirjutanud, aga meenub endine ameeriklasest kolleeg, kes ütles, et USAs käib enese üles töötamine konkreetselt läbi ületöötamise. Sa pead alati kontoris olema enne ülemust ega tohi enne teda iialgi lahkuda. Seda kõike madala palga ja ilma igasuguse lisatasu eest. Ainult siis on lootust, et saad kunagi kõrgemat palka või parema positsiooni. Kuna ta oli Eesti firmas ise ülemus ja muuhulgas väga töökas, siis ootas sellist suhtumist ka enda poistelt. Ma kulutasin ikka tunde, et talle selgeks teha, et Eestis nii ei käi ja pole üldse õiglane oma töötajatelt sellist orjamentaliteeti eeldada. Aga tal oli sellest väga raske aru saada, sest tema oli ju selle kõik juba läbinud…

  2. Marge

    “Sellegipoolest kirjutatakse igapäevaselt staatuseid, mis arvavad midagi mõne päevapoliitilise asja kohta või räägivad sellest, kui intelligentne nende 5-aastane laps juba on.” Vot sellest ma aru ei saa, miks selliste asjade postitamine kellelegi vastukarva on? Facebooki seal postituse kastis/lahtris on lausa kiri “Millest mõtled, ….?” Ja et siis kui ma kirjutangi sinna, millest ma hetkel mõtlen, siis olen nõme?

    • Arvamused siin kindlasti lahknevad. Aga kui inimene teeb keskmiselt kolm postitust päevas ja enamasti on need väga igavad, siis minu meelest ei maksaks tõesti seda FB soovitust (panna kirja iga oma peas leiduv mõte) liiga tõsiselt võtta. Õnneks on see unfollow nupp ikkagi olemas.

  3. No ma sain alles praegu teada, et Uberis on ka mind võimalik hinnata. Läksin kohe paranoiliselt kontrollima ja näen, et olen kliendina nii mõnelegi pettumuse valmistanud. Ilmselt sellega, et olen ehteestlaslikult omaette nohisenud, mitte britilikult small talki pingutanud. 😛
    Ma ise olen tegelikult reitimise suhtes nii tuimaks muutunud, sest mul see igapäevane töö osa. Üliõpilased ju reidivad mind pidevalt ja kuigi ma olen igati andekas naine, siis isegi minu võimetel on piirid ja näiteks kõigile ma meelejärgi olla ei suuda. Seega olen ammu aru saanud, et mitte meeldimine ei ole mitte minu, vaid teiste inimeste probleem. Ja nii ma siis ülbelt seda kõike ignongi.
    Ületöötamine oli kunagi ka minu suurim nõrkus, lasingi 24/7 kuni läbi põlesin ja nuttes adusin, et mitte ükski tööandja ei ütle mulle aitäh, kui mina end puruks tõmban. Kui ma südariga maha sureks, asendataks mind ilmselt nädalaga ja keegi ei mäletakski, et ma seal olnud olen. Nüüd olen targem: töövälisel ajal meilidele ei vasta põhimõtteliselt, kuigi vahel täitsa võiks; igasugu lollidele lisaülesannetele ütlen tuima näoga “ei”, kuigi ma võiks neid lihtsa vaevaga täita; ja sama tuima näoga küsin lisaasjade eest ka raha juurde, sest miks peaksin tasuta tööd tegema. Aga ma tunnistan, et vanade käitumismustrite murdmine ei tulnud sugugi lihtsalt ega vaid ühe läbipõlemise järel….

    • Vot nüüd ma läksin vihaseks. Mismõttes saab sulle üldse keegi alla 5 anda?? Kuradi perverdid! Taksos ja ülikoolis.

      Ega ma ka suur vestleja pole. Samas see oligi Londonis, kui ühel tuhandeid sõite teinud mehel oli hästi kõrge hinne (vist lausa 4,98). Mõtlesin kibeda eestlasena, et no näita ette, mismõttes sa siis selline vinge sell oled. Autos hakkas ta minuga rääkima ja selleks ajaks kui kohal olime, olin talle juba ette laulnud, mis tööd ma seal teen, kust seda näeb, teda turniirile mängima kutsunud ja tagatippu veel andsin 2 naela jotsi ka 😀 Müts maha, tõesti igati 5 tärni väärt taksomees.

      • Hahaha, nunnu! Ülikoolis antud reiting on valdavalt siiski suht kõrge. Ma pakun et üliõpilased ei julge puhtast hirmust nõrgemat hinnet anda, kuigi see on anonüümne 😀 Närvi ajavad mind vahel vaid madala reitinguga kaasnevad lollakad kommentaarid stiilis “i did not enjoy the subject”. No mis ma siis nüüd tegema pean sellega, et sina ei nautinud?
        Muide ma kahtlustan, et uberis tulebki vabalt nõrgem hinne, kui jotsi ei jäta. Aga ma ei saa kuidagi lahti mõtteviisist, et see, et keegi teeb lihtsalt oma tööd (taksomees viib mind punktist A punkti B), ei ole veel preemiat väärt. Ma näiteks ei saa preemiat selle eest, et ma õigeaegselt tööle ilmun. See on ju suht miinimujm kriteerium. Preemiat, st jotsi ma annan ikka siis, kui on midagi erilist v üle normi olnud.

        • Just, just, just! Kui on remarkable performance, siis tuleb jots. Aga et ta viitsis end täna tööle ajada, ei suutnud õiget teeotsagi üles leida ja tegi just autos suitsu, kuid ootab jotsi… siis no ei.

          I did not enjoy the subject, see läheb samma kategooriasse nagu need TUI kunagised tagasisided pakettreisidele. Et Hispaania reis mulle muidu meeldis, aga olen pettunud, et kõik inimesed rääkisid hispaania keelt. Või et mind ei hoiatatud, et rannas nii liivane on…. Et…ahah.

        • Oih, sorry, Thomas Cooki omad olid 😀

          Ja siin asuvad: https://www.tripadvisor.co.uk/ShowTopic-g240327-i395-k5786375-A_list_of_Funny_Travel_Complaints-Puerto_Morelos_Yucatan_Peninsula.html

          Ma soovitan kõigil lugeda, ma sain jälle nii kõvasti naerda, et pisarad silmis 😀

  4. FB õnne olen vältinud juba mitmeid aastaid. Võimalik, et see on samuti üks enda aja väärtustamise viise – ma ei taha lihtsalt “oma päeva” raisata vanade tuttavate poolkohustuslikele sooviavaldustele vastamisele . Lihtsalt – see ei ole kellelegi hea. Soovija peab ka ju tegema midagi, mis tal niisamuti meeleski poleks. Ja eks FB-s ole ka rohkelt sariõnnitlejaid, kelle jaoks pole konkreetne sünnipäevalaps üldse oluline – peaasi, et soovida saab.
    FB sõbralisti kuulumisega on nii, et ma katsun sel silma peal hoida ja kui mõni (sõbra)suhe on oma aja ära elanud, siis pea alati otsustan selle ka sotsiaalmeediast välja arvata. Mul on selline lihtne test, saamaks aru, kas mul on huvi selle inimesega lävida või mitte: kujuta ette olukorda, kui kohtuksid temaga toidupoes, turul või kas või tänaval. Kas teretad või teeskled, et ei märka? Minu jaoks toimib see kuidagi väga hästi, reaalses elus võib tulemus muidugi ebaviisakana näida, aga sõnum on ilmselt seda selgem. 🙂 Test ei saa kehtida muidugi kõrgemal positsioonil olevate kolleegide või sugulaste vms kodanike kohta, keda ei saa järsult enda elust välja lõigata. Kuid muul juhul olen seda meelt, et inimsuhted ongi erineva pikkusega – osad kestavad terve elu, mõned saavad otsa näiteks töökohavahetusega. Heh, kusjuures mu mõned väga pikad sõprussuhted on saanud alguse just nimelt eelmistest töökohtadest, lihtsalt üleliigse pudru olen FB-st eemaldanud. Ja unfollow on ka tõesti võlunupuke, millega saab seinale natuke puhtamat sisu luua. Tädi Maimu on vahva, aga mul ei ole tegelikult vaja lugeda kõiki neid tsitaate, mida ta internetiavarusest suuteline leidma on…
    Oeh, ma kõlan nii õelalt, aga ausalt ei ole. 🙂

    Ja see tööasjadega tegelemine vabal ajal on üldse omaette peatükk, ma võin selle teema peale natuke vahutama hakata. Ehk siis nõustun Sinuga vägagi töö- ja eraelu vahele piiri tõmbamise tähtsuses.

    • Mul on ka tegelikult isikuid, kellest ma lõpuks oma listis puudust ei tunneks. Aga ma just kujutan ette olukorda, kus mingil põhjusel tuleb välja, et ma olen ta ära kustutanud ja siis ta mõtleb, et mida kurja ma tegin siis, et listist välja visati. Ja ma ei taha tegelikult temas neid mõtteid tekitada, sest enamasti ta ei ole mulle midagi kurja teinud 🙂 Ja et süüa kah seal listis olemine ei küsi, siis ma olengi alles jätnud. Küll aga ei võta ma vastu sõbrataotlusi, kui ma ei tea, kellega tegu. See on omaette liik, kes saadab kutseid suvalistele inimestele. Milleks küll…

    • Oleneb ilmselt erialast, aga näiteks mina töötan sellisel moel, et mul ei ole mingit kindlat töö- ega puhkeaega. Ise valin, millal mida teen. Äärmisel juhul – kui tõesti vahepeal üldse ei saa tööasjadega tegelda, annan põhiklientidele teada, et nüüd järgmise nädala jooksul ma ei pruugi saada toru võtta. Küllap on sellisel režiimil toimetajaid veel.

  5. lendav

    Mu päevakava on ka üsna juhuslik. Ärkan hilja, magama lähen ka hilja ja kirjadele vastan siis, kui arvuti ligi satun, olgu see siis kasvõi pühapäeva õhtul kell 11. Aga ma ei oota, et keegi minu kirjale või fb või skype sõnumile otsekohe vastaks. Nii nagu mina ei pruugi mulle saadetud sõnumit päris mitu tundi nähagi. Olulisem on telefonikõnede tegemise aeg ja seda ma küll valin hoolega.

    • See, kui töömeilid laekuvad öösel või pärast 17, mind ei häiri, sest neid ma ei loe lihtsalt. Häirib, kui keegi läbi instant messagingi mind tööasjadega pommitab, sõidab mu vabale ajale sisse. Kui sama inimene (tööga seotud) kirjutab väljaspool tööaega eraelulise küsimuse/probleemiga, siis palun väga. Tööasjadest ei taha ma midagi kuulda. Saatku meil ja vastan, kui on tööaeg.

  6. Ma olen ka imestanud, et mul on üks sõber, kes ütleb telefonis õnnesoovi peale, et ära unusta Facebooki ka kirjutada. Aga tal muidu ka palju nartsissistlikke jooni, eks tahab tähelepanu.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: