Eesti ja teenindus

Epp kirjutas postituse sellest, kuidas teda ja tema ameeriklasest abikaasat Tallinna teenindusasutustes koheldi. Seda oli huvitav lugeda. Eriti arvestades teenindust, mida ma ise hiljuti Londonis kogesin.

Ma olen just viimasel ajal rääkima hakanud, kuidas mulle meeldib Tallinnas elada. Iga päevaga üha rohkem. Muidugi ei ole põhipõhjus selles, et siin on õudselt hea teenindus. Põhjused on mujal.

Näiteks normaalne elujärg, mida endale lubada saab, ilma et peaks ninast vere välja pongestama. Oma kodu, oma auto jne. Tervislikku toitu jõuab osta. Ei ole nii, et salat maksab 4 korda rohkem kui kiirtoit vms.

Ilm võiks muidugi parem olla, aga see on selline kõrvaline asi rohkem. Vahemaad on suhteliselt väikesed, seda nii üle riigi kui ka Tallinna siseselt. Saad käia autoga, kus iganes soovid. Välja arvatud suurürituste ajal.

Mulle meeldib, et Tallinnas on elu. Pole igav ja liiga uniselt vaikne. On mõnusalt energiline, kui soovid õhtul restorani minna või vanalinna jalutama. Aga ei ole liiga palju rahvast, et see häirima hakkaks. Vot sellised head asjad. Aga teenindus….nojaa…

Mul on mõned oma kohad, kus ma käin ja kus on teenindus imeline. Kodubaar nii öelda. Näiteks. See asub Pärnu mnt-l ja seda peavad mingid noored kutid. Parasjagu jutukad, neil on püsiklientide näod ja nimed ka meeles. Ja meie puhul isegi joogid, mida joome. Ma ei oska mitte midagi ette heita, nii mõnus!

Koht, kust käin lõunat ostmas, seal sama lugu. Mind teatakse, teenindajaga me oleme isegi tsau, mitte tere peal. “Sind pole ammu näha olnud,” uuritakse murelikult, kui ma jälle tükk aega kusagil reisil olen olnud. Täna küsiti, kas ma olin puhkusel. Olin jah, 2 nädalat. Neil olevat kohe tunda andnud, et mind pole. No ühesõnaga on kohti, kus on täitsa mõnus teenindus.

Aga see siiski ei küündi ingliskeelsete riikide tasemele. No ei 🙂

Käisin Londonis paaril päeval šoppamas, sest allahindlused, halloo! Hinnad on nii palju alla löödud, et jõuab isegi kvaliteetseid ja häid asju osta. Läksin minagi TK Maxxi, kus on palju kõiksugu brändikraami. Kassas oli müüja ülimalt sõbralik. Tegi minuga smalltalki. Kusjuures see polnud üldse tüütu. Vist sellepärast, et ma sellega eestlasena nii harva kokku puutun. Eestis ei küsi ükski müüja, kuidas mu šopingutiir edenenud on ja kust ma pärit olen ja mida Londonis teen. Selle müüjannaga saime kõik need ja mitmed teisedki jutud räägitud.

Sama kordus ka paaris teises kaupluses. Küll mitte igas poes. Ühes küsis kassas olev teenindaja, kas keegi ka mind saalis aitas, aga kui ütlesin, et mitte, siis rohkem küsimusi tal polnud ja jutt sellega lõppes.

Kõige ägedam oli aga see, mida ma õhtul metroojaamas kogesin. Läksime nimelt võileiba ostma. Sellisesse kohta nagu Pret a Manger (nende miniasutus Petit Pret, kui täpne olla). Ostsime Siiriga võileiba ja see kõlbas igati hästi süüa. Pärast võileiba tekkis minul mõte, et äkki peaks ikka mingi magusa ampsu ka ostma. Läksin tagasi.

Minu ees oli naisterahvas, kes küsis küpsiste kohta, et mida teenindaja soovitaks. Ta soovitas šokolaadiküpsist, et see olevat parim. Naine ostiski. Kord minu käes, küsis teenindaja sõbralikult: “Back already?” Mis siis, et tema mind üldse võileivaga seoses ei teenindanudki, ikka olin tal meeles. Uurisin, kas šokolaadiküpsis on tema meelest ka croissantidega võrreldes parim valik. Ta ütles, et tema meelest tõesti. Mina siis vastasin, et usaldan teda ja võtan küpsise. Mille peale tema uuris: “Is this your first time to taste it?” Tunnistasin, et nii see on. Millele tema vastas naeratades: “In this case it’s on the house.” Ja andis mulle küpsise täiesti tasuta.

Ma pidin sealsamas pikali kukkuma. Imestusest. Sest kuidas nii, et keegi annab midagi täiesti tasuta? Ma pole sellega küll üldse harjunud. Võib-olla antaks Eestis ainult siis, kui midagi valesti tehakse. Et näiteks pasta sees on kapsauss või midagi. Ükskord mul oli. Ainult et tookord ma ei saanud midagi tasuta, isegi allahindlust ei tehtud.

Igatahes olin täiesti positiivselt hämmeldunud ja mõtlesin, et vot on ikka teenindus.

Millega eestlastel jälle teistpidi väga hästi on, on külalislahkus. Seda sain ma samuti Londonis tunda. Maris, sa oled imeline võõrustaja, aitäh sulle! 🙂 Nimelt kostitas Maris mind eriti rikkaliku brunchiga. Ahjus muffinivormis tehtud muna-prosciutto ampsud, Kanadast toodud õige vahtrasiirupiga pannkoogid, mitmesugust võileivamaterjali ja saia… Sinna kõrvale põnevad vestlused ja kuum kohv. Kui õdusat pühapäeva pärastlõunat saaks näidispildina ajakirja panna, siis see pilt oleks just seal Marise juures tehtud olnud.

Maris ja tema mees rääkisid, et brittidelt sellist küllakutset oodata ei maksa, sest üksteise külastamine ei ole neil kombeks. See teadmine oli mulle täiesti uus. Ja kõlab teisalt uskumatult, et nii tugevas üksteisega kena olemise kultuuriruumis ei ole külaliste vastuvõtt kombeks.

Aga ehk on see uskumatu ainult minule, kellel mul iga päev inimesed külas käivad. Ehkki ma ei suuda alati võõrustada eestlasele vääriliselt. Näiteks kui ma olen terve päeva töösse süvenenud, nii et pole jõudnud meikigi näkku visata, rääkimata siis uhkete piduroogade ettevalmistamisest. Eks ma üritan siis loomuliku sarmi ja armastusväärsusega lüüa 😀 Aga külalisi ma väga armastan ja ei kujutaks ettegi elu, kui mul ei käiks külalisi…

Kes veel külalisi armastab? Kui tihti teil külas käiakse? Kas meenub mõni värvikas teenindusjuhtum Eestist või mujalt? 🙂

Advertisements

30 kommentaari

  1. ritsik

    Mina ka armastan külalisi, aga meil käib viimasel ajal külas üsna väike ja kindel seltskond. Ei saa võrrelda ajaga mõned aastad tagasi, kui meile sattusid jaapani toiduajakirjanik, Kongo rändur, vahetusõpilased, USA misjonärid jt. Vahel põen oma liiga lihtsa ja natuke räämas elamise pärast, aga katsun üle olla.
    Reedel toimub meie õues eelmise firma veteranide kokkutulek, natuke pabistan sellele mõeldes.
    Mu inglastest sõpradel oli väga sageli maja rahvast täis. A nad veits pöörased kah, pidasid kodukirikut.
    Ja ükskord oli mu toidus surnud kärbes, väkk! Kokk oli suht pisaratesse puhkemas ja pakkus uut toitu, aga ma ei suutnud enam midagi süüa.

    • Mul vist käivad ka enamasti samad sõbrad külas. Neid on küll hea hulk, aga siiski sõbrad, mitte võõrad inimesed.

      Inimestele meeldib külas käia kuskil, kus on hubane ja soe 🙂 Siis ei olegi oluline, et uus ja peen vms. Tee nii nagu mina teen – lase tulesid vähemaks ja pane küünlad põlema, siis on alati hubane ja keegi ei pane tähele, kas kõik on uus või ei 😀

      Aga kärbsele mõeldes….mul hakkab sellest mõttest juba halb :/ Loodetavasti arvet sulle selle toidu eest ei esitatud?

      • ritsik

        Suvi on, pole tulesid, mida kustutada 🙂.
        Tolle toidu eest ma ei mäleta, kas sain raha tagasi, vist jah. Mul oli kokast päris kahju, sest ta suht ainuisikuliselt pidas seda kohta ja toidud olid muidu head, aga ma ei suutnud sinna enam tagasi minna ja koht pani uksed varsti üldse kinni.

        • Kindlasti just selle sinu kärbse pärast pandigi uksed kinni 😀

          Aga ei, ma olen nõus, mul oleks ka kahju olnud. Ega tahtlikult ju tehtud…

  2. Eestis on millegi tasuta saamine tõesti üliharv. Me saime hiljuti Tartus tipprestoranis Hõlm, kus toodi igaühele (me olime 8-kesi!) kohvi kõrvale 3 käsitöökommi näo kohta, lihtsalt selleks, et “juttu jätkuks kauemaks” ning pärast jäeti kohvid arvelt üldse ära, sest teenindaja ei saanud oma sõnutsi rahvarohkuse tõttu meile piisavalt aega pühendada. Samas, sealne hinnaklass on ka teine, kui tavakohas.
    Ma olen ülihalb võõrustaja, minu täielik õudusunenägu oleks see, kui peaks mingi mitmekäigulise õhtusöögi kokku keerama näiteks. Enamasti on meil külalistele ainult snäkid. Kuigi, jõulude ajal isegi sai sooja sööki ka pakutud, see oli selline haruldus, et me isegi avastasime, et meil pole kodus ühtegi laudlina ja pidime jõululaupäeval seda kuskile hankima minema…Ses mõttes ma vist eestlaslik pole. Aga vähenõudlikud külalised mulle meeldivad 🙂

    • See oli küll kena, et kohvi tasuta anti. Aga ikkagi oli põhjus juures (ei saanud teie seltskonnale piisavalt tähelepanu pöörata). Mina Pret a Mangeris ütlesin, et it’s so nice of you ja sain vastuseks, et I know, I’m kind hearted like that 😀 Seega ei mingit jama silumist vms, lihtsalt tasuta küpsis.

      Ma olen just selline vähenõudlik külaline, kes ei eelda kunagi kuninglikku vastuvõttu, aga kui ma selle saan, siis löön käsi heldimusest kokku ja olen väga meelitatud 🙂

  3. Mulle meeldivad samuti vähenõudlikud külalised, kes saavad ise endaga hästi hakkama, aga samas ei tunne ennast liiga koduselt, et nt omapäi mu kodus ringi kolistada. Mind häirib tohutult see, kui keegi hakkab omaalgatuslikult endale mu juures ekskursiooni korraldama. Muidu aga on tore, kui inimesed tulevad külla. Ma küll ei korralda rikkalikke pidusööke, aga laua katan ikka ja üritan enne isegi koristada 🙂

  4. Maire

    Mulle sobiks siis hästi Londonis elada, sest kõige parem on kodus siis, kui saab omaette olla 🙂 Külalised meil vahel küll käivad, aga nii mulle kui mehele tekitavad nad alati mingi tobeda stressi – et vaja koristada ja vaaritada ja nii. Mitte et meil muidu siin pidevalt koristamata oleks, aga kuidagi on selline komme, et enne külalisi saab kõik nurgad üle küüritud. Ma arvan, et mul ei juhtuks sellest midagi, kui terve aasta mitte ükski inimene külla ei tuleks 🙂

    • Londonis ja üldse UK-s pidavat nad külas käimise asemel sõpradega kohtuma hoopis pubis. See on mõnikord mu meelest teistpidi tülikas. Säti ennast korda, talu pubis lärmi ja võõraste inimeste nühkimist. Mulle meeldib kodus sellepärast, et seal on vaikne ja mõnus 🙂

  5. K.

    Olen ka Pret A Mangeris tasuta asju saanud. Käisin kohalikus Pretis tihti kohvi vahukoorega joomas, aga ükskord ütles teenindaja, et sorry vahukoor on otsas. Liikusin juba sõbrannaga uksest välja, kuna läksin sinna just nimelt selleks, et vahukoort saada, kui äkitselt üks töötajatest mind tagasi kutsus ja teavitas, et nad leidsid ikka vahukoore ja tulgu ma joogu oma kohvi ära. Kohvi eest raha ei võetud. Teinekord olin ühes teises linnas ja otsisin lapsele tualetti. Läksin jälle Preti, aga nägin et uksel oli silt, et kasutamiseks ainul klientidele. Kusjuures uks oli lukus ja luku sai lahti ainult tsekil oleva koodiga. Tahtsin siis osta ühe 50 pennise banaani ja küsisin ka tualeti kohta ja teenindaja tegi niisama ukse lahti ja banaani eest ka raha ei võtnud. Mõlemal korral tuli see kuidagi nii ootamatult, aga samas jättis väga hea tunde sisse.

    • Nii armas ikka. Seda paraku Eestis juba ei kohta. Tasuta pissida vahel ikka lubatakse, aga banaani tasuta ei anta 😀

      • Kadri

        Prismas saab tasuta banaani, lapsed vähemasti! 😀

        • Nojah, aga mina, lastetu, ei saa siin Eestis midagi tasuta 😀 😀

  6. alice castle

    Kas sa pead külaliste vastuvõtu ja kostitamise alla silmas kellegi võõra või tuttava ööseks külla kutsumist või lihtsalt külla kutsumist?

    Kui lihtsalt külla kutsumist, siis mina ei ole sellega kohe üldse nõus, et inglased külalislahked ei oleks ja inimesi endale külla ei kutsuks (šotlaste ja walesikate kohta ei oska öelda kuna ul puudub nendega otsene kogemus). Eks see muidugi olene ka inimestest, samamoodi kui Eestiski, aga BBQ, dinner parties ja niisama õhtusöögile või päevaks külla kutsumine tuttavate vahel on küll inglaste seas täiesti tavaline nähtus. Muidugi saadakse kokku ka pubides, või käiakse niisama kohvil või restoranis söömas, sest sedasi on kas mugavam, kiirem või siis ei jää kogu organiseerimine ja maksmine vaid ühe poole kanda, või see on lihtsalt heaks võimaluseks koduseinte vahelt aeg-ajalt välja saada. Pubides käimine on populaarne ka töökolleegide seas, sest igat kolleegi ei hakka ju endale koju kutsuma ja paljud kolleegid elavad üldse töökohast kaugel.

    Mis aga minu arvates Eesti ja Inglismaal vahel erinev on on see, et Inglismaal ei ole viisakas lihtsal koogiga ilma ette teatamata kellegi ukse taha ilmuda. Kuna kõikidel on oma elu ja tegemised, siis kokkusaamised planeeritakse eelnevalt alati ette (tihti isegi mitu nädalat või kuud varem). Mulle ka ei meeldiks kui ma näiteks tahan laupäeva hommikul kaua voodis vedeleda ja mees pole ka jõudnud veel kööki ära koristada kui äkki ilmuvad me ukse taha külalised kes kooki ja kohvi soovivad. Sellisel juhul ei pruugi meil kodus isegi mitte kohvi jaoks piima olla ja me peaksime siis kiiruga poodi sõitma. Viisakas oleks sellisel juhul kasvõi pool tundi ette helistada, et pererahval oleks vähemalt võimalus juuksedki ära kammida ja ennast mitte ebamugavalt tunda.
    (Aga suure tõenäolisusega jääks sellised äkk-külalised hoopis ukse taha, sest üldjuhul ei istu pereinimesed nädalalõppudel lihtsalt kodus :-))

    Meil on näiteks praegu kalendris kirjas kolm küllakutset mis on kõik kirja pandud juuni keskel ja mis tegelikult toimuvad alles augusti lõpu poole (ja kutsujateks on inglastest tuttavad). Kahe perega on kutse veel õhus, mis tähendab, et me tahame kindlasti kohtuda, aga me pole jõudnud veel kuupäeva kokku leppida, sest suvepuhkused tulid vahele.

    Me ise korraldame samuti sagedasti dinner parties-id ja kutsume inimesi külla ning tihti just mu inglasest mehe, mitte minu, algatusel. Meil on ka külas käinud üsna mitu blogiperet (nii Eestist, kui ka mujal Euroopas elavad Eesti segapered) keda ma eelnevalt vaid läbi blogide tundnud olen ja mu mehel ei ole kunagi probleemi olnud et me neid mõned ööd või kogunisti nädala korraga võõrustame. Peaaegu kõigi nende peredega olema ka väga headeks sõpradeks saanud ja osadel neil ka omakorda ise külas käinud.

    Aga eks inglaseid ole igasuguseid. Leidub kindlasti ka neid kellele ei meeldigi külas käia või endale inimesi külla kutsuda või neil puudub oskus külalislahke olla või neil lihtsalt puuduvad võimalused teiste kostitamiseks.

    Mis aga puutub sinu kirjeldatud tasuta asjade saamisse või viisakusse, siis otseloomulikult ei üllata mind sinu kirjeldatud juhtum üldse. Ma olen sellise suhtumisega nii ära harjunud 🙂

    Vabandust, hirmus pikk kommentaar tuli. Ma lihtsalt ei oska lühidalt kirjutada.

    • Ikka just jah sellisest tavalisest külas käimisest rääkisin. Räägid kellegagi, et saaks kokku, aga väljas kohtumise asemel pakub üks, et tule näiteks neljapäeval pärast tööd minu juurde. Ma uurisin oma šotlasest sõbra käest samuti, kas nemad niimoodi külas käivad ja vastati, et ei käi. Kui meenutan hetki, mil ta on öelnud, et saab mõne sõbraga kokku, siis tõesti on alati jutt olnud pubis kohtumisest vms. Külla on mindud pigem pereliikmetele – õele, isale, emale…

      Kuna ma elan kesklinnas, siis mul on tihtipeale nii, et keegi kirjutab, et kle ma olen sul värava taga/jalutan varsti su majast mööda, kas oled kodus. Või et ma hakkan süüa tellima, kas sa ka tahad (tule siis minu juurde või ma tulen sinu juurde ja tellime koos). Viimase nädala jooksul on mul niimoodi planeerimata külas käinud neli inimest.

      Võib-olla ma elan lihtsalt liiga vallalise-elu 😀 Siis pole vaja mõelda, et annaks pool tundi ette teada, võib-olla pole mees veel aluspüksegi jalga saanud vms 😀 Peredega läbi käimine on võib-olla teistmoodi hoopis. Mingit suurt dinner partyt ma ise ka pole väga kaua hostinud. On sõprade grupp, kellega teeme sedagi ja see on muidugi alati eelnevalt kokku lepitud. Ise eelistan ka pikemat planeerimist, sest vaid siis saan kindel olla, et pole muid plaane ees. Aga mõnikord on nii, et keegi grupis kirjutab, et meie juures täna õhtul veini joomine, kes saab, tulgu.

      Tallinnas on see kõik ka lihtsam. Vahemaad on lühikesed, kõikjale on kas max paarikümneminutiline autosõit või saab üldse jala minna. Kui kiireks kohtumiseks peab ette võtma tunnise metroo või rongiga liiklemise, siis on eksprompt külastamist raskem korraldada.

      Ja see ka, et kui on inglane, kellel suurem elamine ja palju ruumi, siis temal ongi lihtsam külalisi võõrustada kui kellelgi, kellel juba oma perega väiksesse korterisse mahtumine probleemne on.

      Väljas käia on ka tore, aga koduses ja rahulikus õhkkonnas istumine meeldib mulle kõige rohkem 🙂 Eeldusel, et see võõrustajale stressi ei tekita. Kui enne külalisi peab hakkama aknaid pesema ja parketti poleerima, siis on juba jama. Väga lähedaste sõpradega ei ole vahet, millal täpselt viimati tolmuimeja tööle pandi.

    • Mulle pole AASTAID keegi ootamatult ukse taha tulnud. Ja ka aastate eest olid viimased külalised jehoovatunnistajad. 😁

      • 😀 😀 😀

        Küll on hea, kui on lukus värav ja puudub uksekella nupp.

  7. introvert?

    Pole midagi hirmsamat kui külalised…Küll ma imestasin noorena ja lapsena oma isa,kes tahtis lausa metsa elama minna ,et mitte kedagi näha.Nüüd ise samal tasemel ja peab nentima—geenidel on tohutu jõud!

  8. HOT DOG

    DIGI Eesti teenindaja on robot, nagu pult ei migit jutustamist välguta kaarti ja saad oma banaani teenindajal polevõimalik muuta ostlemist meeldivaks, tema on see kes sulle ainult kastist banaani annab ülejäänud teeb masin ära ja kõik on loetud. 🙂

  9. Me armastame Sind ka! 😘 Ma olin nagu pigem meelehärmis, et ei jõudnud midagi asjalikumat vaaritada. Aga nii armas, et Sulle meeldis. Järgmine kord laseme Gordonil end võõrustada. 😉
    ma ei tea, kas oled juba taibanud aga mulle meeldib võõrustada. Hullult kusjuures. Ja (nüüd ilmselt peetakse mind psühhopaadiks vms) aga mul on elamine ka alati korras ja koristatud, nii et kellegi külla tulek ei põhjusta eriti mingit stressi. Vahel kui on sigakiire periood, siis stressan menüü välja mõtlemisega…aga no see on tegelt suht tühine.
    Ja ma eelistan 200% alatu kodus olemist mistahes restoranile v pubile. Ja sinu kodus oli ka ülimõnske olla, kuigi pidime seekord suhtelisel dieedil olema 😂😂😂

    • See vastab küll tõele, et sul on elamine alati korras. Ja see on ka lihtsalt nii ilus, et seal on lausa lust olla – mina eelistan ka sinu kodu 200% õllestele pubidele 😀

  10. Ahso, unustasin enne. Alice kommentaari lugedes adun, et mul on valed sõbrad ja tuttavad lihtsalt 😀 Mind on külla kutsutud siin küll ja üks kutsujatest on selle 12 aasta jooksul olnud isegi brit aga muidu sellist dinner partydest kubisevat sotsiaalset kalendrit mul pole ette näidata 🙄🤷‍♀️

  11. LiW

    Rootsis samuti ei käida üksteise kodudes lihtsalt külas. Pärast aastaid Rootsis elamist sain Eestis ikka korraliku šoki kui töökaaslane koju sünnipäevale kutsus. Ostsin väikse kingi ja viisin talle tööle, koju minna ei julgenud, sest kartsin, et siis oodatakse minult kutset enda juurde. Minu jaoks ikka päris õudne, kui keegi koju tuleb. Rootsi läksin 18-aastaselt, elasin seal kümme aastat, nii et oma koju külaliste kutsumise kogemust mul Eestis polegi, läksin ju otse vanemate kodust.

    • Oi, kusjuures minul seda küll üldse pole, et kui külla kutsun, siis hakkan ootama, et vastu kutsutakse.

      Kas sul vanemate kodus ei käinud ka külalisi? Mina mäletan lapsepõlvest küll, et meil käidi külas ja lapsed käisid ka sageli üksteisel külas. Isegi vanaemal käis sõbrannasid külas, käisin ise ka vanaemaga kaasas tema sõbrannadel külas.

      • LiW

        Vaat see vastukutse ootamine on ka Rootsist külge jäänud. Muidu rootslane arvab, et on sulle võlgu vms kui vastu ei kutsu.
        Käidi ikka külas meil Eesis, aga kuskil teismelisena ma enam külla kaasa minna ei tahtnud. Vanaema oli mul ka selline, kes kuskil kohvikus sõbrannadega kokku sai, ei mäleta, et vanaemal keegi kodus külas oleks käinud. Lapsena küll sõbrannad käisid külas, aga tuppa kutsuda kedagi ei tohtinud, pidi mängima aias (ajame toad sassi).

  12. Ma olin viimati just hädas liigset smalltalki tegeva teenindajaga, hambaarstiga nimelt. Esiteks ta ninnunännutas mind nii palju, et mul hakkas imelik (mulle pole elus nii palju “väga tubli” öeldud) ja teiseks üritas lobisema hakata ja esitas mulle küsimusi, et kus ja miks ja kuhu (noh, et miks ma oma esmaabivisiiti homsele ei saanud lükata, kuigi ei valuta). Ja kuna mina ei oska otsestele küsimustele hästi vastamata jätta ega valetada, ladusingi talle täpselt ette, kuhu minek ja kust tulek, sisimas läksin aga üha rohkem turri ja mõtlesin, kas peaks ütlema, et minu arust küsib ta liiga isiklikke asju. Aga ei taha ju inimest, kelle meelevallas su hambad on, ärritada.

    • järjest süvenes soov karjuda “see pole teie asiiiiii!!!”

    • Pärast mõtlesin, et vbla ta arvab oma suhtlusoskusest maru hästi ja räägib pärast kodus, kuidas näe jälle üks patsient rääkis talle pool elu ära. Taipamata, et ta pmst pigistas selle jutu minu käest välja.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: