Kodukohvikud

Küsin targematelt inimestelt – mis värk nende kodukohvikutega siis ikkagi on? Milles nende mõte seisneb ja kuidas nendega toimetatakse?

Ma saan kohvikute mõttest üldjoontes aru, kuna külastan taolisi asutusi kogu aeg. Koht, kus saab kõhu täis süüa, jah, selge. Aga kodukohvikud. Kas pole nende mõte mitte see, et kohvikuid on terve suur rodu ja kui külalised nende vahel ekslevad, võiks neil olla võimalus igas kohvikus väike nokatäis midagi osta ja miskit maitsta? Noh, mingi mõistliku hinna eest, sest reeglina seal vist palgalisi töötajaid pole ja ruume ka ei rendita, mistap ei tohiks tegemist olla üüratute tegevuskuludega, mida röögatud hinnad kuidagi katma peaks…

Äkki ma muidugi lihtsalt ei tunne asja, kuna ma ei ole suur kodukohvikute päevaline kunagi olnud. Ma ei tea, kas ma üldse kuhugi “päevadele” sattunud olen. Nüüd nädalavahetusel käisime ringi sõitmas ja sai kiigatud Peipsi Toiduteele. Selles asulas, kus me käisime, oli kolm kohvikut. Üks neist vist ka selline päris restorani mõõtu hoov, kuhu oli üles seatud ka puhvet. Teised kaks olid päriselt koduhoovid vist. Aga toit, mida seal pakuti, oli selline…keretäis sööki tüüpi. Või siis hoopis imelikult kallid snäkid?

Okei, ma saan aru, et süüa üks kausitäis kohasuppi, see ei ole nii suur keretäis toitu, et ma midagi muud enam süüa ei jaksaks. Aga kui tahaks lihtsalt mingit snäkki võtta, siis väga valikut ei olnudki. Või noh, kuidas võtta. Olid mingid koogilõigud hinnaga 2.50-3 eurot tükk. Isegi tassitäis rabarberijooki oli 2.50. Mingid sigurisaiad samamoodi 3 eurot. Kuidagi krõbedad hinnad mu meeles. Või ei?

Suitsurääbis oli märgitud maksma 5 eurot. Kas see tähendaski ühte rääbist või oli portsjonis mitu, seda ei täpsustatud. Olgu öeldud, et kui nurgataguse kalapoe ise üles leidsid, maksis kilo suitsurääbist 12 eurot (kilos oli u 20 kala). Kalakotletid sai kätte koos mingi kartulivärgiga, selle eest küsiti 7 eurot. Hinna järgi otsustades peaks tegemist olema mingite rikkalike portsjonitega, millest kõhu korralikult täis saab. Ja ilmselt olidki (ma loodan, sest sellise hinna eest ma küll ühestki KODUkohvikust midagi ostma ei hakka).

Ma ei pea ennast nüüd maailma kõige vaesekemaks inimeseks, aga need hinnad kõlasid suht ulmekalt. Kindlasti mitte nii, et jalutan ühte kohvikusse, võtan tassi kohvi ja kolm väikest tikuvõileiba, vantsin teise, maitsen suppi, siis liuglen kolmandasse ja mekin suitsukalakest jne. Minu peas oleks kodukohvikute teema olnud midagi sellist. Aga nii vist ei ole?

Rääkige inimesed, kuidas need kodukohvikud toimivad ja kas tõesti on normaalne, et kodukohvikus millegi ostmiseks tuleks eelnevalt üks neer maha müüa, sest hinnad on lihtsalt absurdsed? Või tähendab kodukohvik ikkagi täiesti tavalist palgatööjõuga opereerivat asutust, mis täidab toiduohutus- ja euronõudeid, maksab riigile makse ja on ka kõiges muus ametlike toitlustusasutustega igati samal pulgal?

Advertisements

28 kommentaari

  1. Ma käisin samuti Peipsi toiduteel ja imestasin hindade üle. Täpsemalt hinna-koguse suhte üle. Mu plaan, igast kohvikust midagi proovida, läks vett vedama, sest mul hakkas lihtsalt rahast kahju. Lõpuks ostsingi ainult ühest kohast ühe ahvenaprae ja muud ei midagi.

    • Oh, siis polegi ehk viga minus. Mõtlesin, et äkki ma lihtsalt ei tea, mismoodi kodukohvikute värk töötab.

      Kui hinnad oleks normaalsed, oleks võinud ju ühes kohas maitsta ahvenat, teises latikat, kolmandas rääbist, neljandas sibulapirukat ja viiendas midagi magusat. Vähemalt millestki sellisest ma unistasin. Täielik pettumus igatahes.

      Sibulavanikud olid ka mu meelest päris huvitava hinnaga. Umbes pooleteisekilone maksis 5 eurot ja a la 3-kilone 10 😀 Sama raha eest saab poest 10 kilo sibulat, kui mitte rohkem.

      • aga sibula_vanikud_ on ka poes kallid. Ja Eesti sibul on ka poes kallim kui Hollandi oma.

  2. Ma arrrmastan igasuguseid kodukohvikute üritusi. Ent selle armastuse juures tõden ma alati, et selline “amps siit, amps sealt” asi on alati “rahakott puuga kaelas” üritus, sest kõik asjad on nii kallid.

    Ühest küljest on vast asi selles, et iga kodukohviku pidaja tahab vähemalt ots-otsaga kokku tulla, et kulud vähemalt nullis oleks, ja seetõttu on hinnad krõbedamad. Teisalt puuduvad kodukohvikute pidajatel arvatavasti ka võimalused osta toorainet hulgi, sest palju sa ikka seda hulgiostmist teed kui heal juhul aastas korra-kaks vaja oleks suuremat kogust. Kolmas… eks võib-olla ollakse ahned ka, aga seda viimast ma pigem arvan vähem.

    Mis kohalikku sibulasse puutub, siis eelistan iga kell natuke rohkem maksta ja osta kohalikku Peipsi sibulat, kui mingit välismaist. Samas on see minu teadlik valik ja otsus rohkem maksta, ning sibulat – kui ostan kohalikku – ostan ka kindlate müüjate käest, kel tõepoolest kohalik sibul müügis on, mitte “kohalik”. Ent jällegi, see on koht kus ma teadlikult rahakotiraudu paotan – on paljusid, kes leiavad, et sealne sibul on ikka liiga kallis, et koju osta.

    • Kuna ma ise teen süüa ikka väga vähe, siis peaksin moka maas hoidma. Aga kuna mu vanaema teeb oma koduköögis just raha eest süüa (ja maksimaalselt kvaliteetsest toorainest), siis ma juhuslikult TEAN, et ots otsaga kokkutulek pole see kohe kindlasti mitte 🙂 Ka minu vanaema ei osta midagi kusagilt hulgi.

      Kõige reljeefsem oli minu jaoks see rabarberimorsi hind 2.50 topsi eest. Tule jumal appi!

      • Ahh, siis vast ikka natukese rahasoovihimu on seal ka. Muud ei oska pakkuda, sest ma olen siit-sealt kuulnud, et selline kodukohviku tegemine ei ole odav, aga kui sul on isiklik näide olemas, siis peab seal vast ikka miski muu siis olema. Ühest küljest – arusaadav. Teisalt aga… kurb, sest kui on kallis, siis ma väga ei kipu seda raha nii palju kulutama… kui on odavam, siis kulub isegi rohkem, sest siis tundub kõik palju odavam.

        • Ilmselt ongi kodukohvikute päevad jne lihtsalt üks viis raha teenida ja ei muud. Et ma temaatikaga kursis pole, sellepärast tegingi postituse, et ehk teab keegi rohkem ja oskab valgustada. Kui on viis raha teenida, siis ei imesta, et üritatakse oma kalakotleti eest hingehinda välja pigistada, mõni ju ikka ostab.

          Kui on väga kõrge hind, siis kõhu täis saamiseks tuleb valida välja üks koht ja seal praad ära süüa. Õllesummeril ka ostad šašlõki ühest kohast, mitte ei uudista erinevate putkade vahel.

          Mõtlen sinuga samamoodi. Kui olnuks soodsamaid asju, oleks ostnud ja näksinud, maitsnud. Et kõik tundus põhjendamatult kallis, siis ei ostnud kelleltki mitte midagi.

  3. ritsik

    Me tegime eelmisel suvel ja nii kallid hinnad kindlasti polnud. Asja põhimõte oli nautimine, mitte raha kokkuajamine. Meil polnud küll sooja sööki, aga kausitäis suppi tuleb kindlasti odavam kui mingi peen suupiste.
    A koduköök on teine asi, siis peavad küll kontrollid ja litsentsid jms olema.

  4. Mae

    Oeh, ma võiks sellest pikalt-laialt pajatada (tglt olen seda ka teinud “Minu Hiiumaa” raamatus), sest ühepäevakohvikut oleme enda hoovil teinud kolmel korral. Rikastumise soovi pole, käsi südamel, kordagi olnud ja seni pole ka taolist ohtugi mitte tekkinud. Lühidalt on raske kokku võtta, mis selle ürituse pidamise kalliks ajab, aga mulle tundub, et peamiselt siiski rahvamass ise (siin on vastuolu, ma tean!) ja teiseks just nimelt see ühekordsus. Igasuguste asjade/seadmete soetamine ja rent läheb ju kohe oluliselt kallimaks, kui seda kõike vaid üheks korraks teha. Külastajatega on aga ka nii, et mina ütlen küll ausalt, et kui keegi lubaks mulle, et mu õuele laekub selle päeva jooksul max. 50 inimest, siis annaks armas ja soodne pidulaud teha küll.Aga kui lõppeks käib su juurest läbi neljakohaline number inimesi (ja neid ei lohuta, et uups, kõik on juba otsas, sõitke nüüd heaga tagasi), siis lähevad kogused päris ulmeliseks.
    Tõsi, pärast kolme korda võin juba viimaks öelda, et suurem osa vajalikest vahenditest on olemas ja kui nüüd veel abilistearmee suudaks kerge vaevaga kokku ajada, võiks kasvõi uuesti kohvikut mängida 🙂

    P.S. Ma seni polnud mandril neil päevadel käinud, aga eile väisasin Merivälja omi. Ehk sattusin valedesse hoovidesse, aga… Hiiumaal on need kohvikud ikka oluliselt vingemad 🙂

    • Sinuga on üldse teised jutud 🙂 Blogi oli kadunud ja ma kuskilt lugeda ei osanud. Nüüd näen, et uus url. Tore! Tundsin puudust.

      • Mae

        Niuks, nii armas 🙂 Sain sellise patutembuga kevadel hakkama jah 🙂

  5. h.

    Kas oma aia saadused peaksid maksma sama vähe, kui plastmassmaitsega Hispaania-Poola tooted poes? Need on ju oma aiast! Tasuta põhimõtteliselt. Ise kasvavad seal, ei vaja hoolt ega tööd ega midagi.
    Kas näksid-ampsud annaks sõrmega lihtsalt? Lusikatäis suppi nt? Oma sõrme vahelt annan külalise sõrme vahele koogitüki? Sest kuidas serveerida ampse? Kõik asjad tiku otsa ei sobi ja ka tikud on kulu siiski. Taldrikud on tohutu töö pesta, kui hoovist käib läbi tuhat inimest. Meie planeedi kopsud põlevad, seega mingist plastmass-või papptaldrikust ei saa juttugi olla ja suussulavaid torditükke salvaka vahele kinni kleepuma ka ei pane. Et siis näpuga serveerida on okei, eks?
    Kas Peipsi äärest linna poodi saab lennates? Kohalikel on tiivad ilmselgelt, töötavad tasuta. Linnakohvikute päevade jaoks saab kõik umbes 400m raadiusest ümbernurga poest kätte. Mis maapiirkonnas aias või naabriaias ei kasva, tuleb poest tuua ja üldiselt on see pood 50-60 km kaugusel, sest külapoes on valik väike ja hinnad veelgi kõrgemad.
    Kas sina jõuad kaks pikka päeva hommikust öösse köögis toitu ette valmistada, siis mõnetunnise une järel naeratades kümme tundi tuhandet inimest hoovil tervitada ja teenindada, samal ajal toitu ette anda, samal ajal kiirelt otsa saanud salatit vm ette hakkida, samal ajal nõusid koristada tuhande inimese järelt, samal ajal parkimist korraldada, samal ajal nõusid pesta, samal ajal otsida midagi mis kadunud kuigi just oli silma all, samal ajal vastata erinevatel küsimustele mis see või teine toit on, mis sees, miks kohalikud nii teevad-joovad, miks-miks-miks? Siis vastu ööd hoovi koristada, minna koju ja poole ööni uusi toite ette valmistada, sest teine päev tuleb samasugune. Jõuad seda üksinda teha või pereliikmega kahekesi? Või vajad abi? Sõbrad-tuttavad tulevad kõik hea meelega tasuta orjapäevi tegema, eks?

    Meie pere võttis ka sellest üritusest osa. Mitte selles külas, kus sina kirjelduse järgi käisid. Meil olid suured portsud ja koogitükid, korralik praad. Kõik, kes küsisid poolt portsu, selle said. Kõik oli suhtlemise küsimus.

    Hind on alati väga subjektiivne teema. Ühe jaoks vähe, teise jaoks samas palju. Meil käis hoovil kahe päeva peale kokku üle 1500 inimese. Peaaegu kõigile jagus soovitud toitu. Aga kui suur kogus toitu see on? Kui palju selleks peab aega olema ja vaeva nägema, et seda valmistada? 1499 olid nii rõõmsad ja rahulolevad inimesed, tõid rohkem ja rohkem rõõmu meie südamesse. 1 inimene torises, et kui kallid hinnad. Eks me kõik tahaks tasuta saada ju. Mina tahaks tasuta tooraine ja tööjõudu saada, sina tahaks tasuta süüa saada ja lustida.

    • Aa, planeeti päästate oma räigete hindadega. Selge, selge. Nüüd saan aru küll, miks rabarberimorss 2.50 maksis. Käib kogumine planeedi kopsude puhastamiseks. Ja ots otsaga kokkutulemine.

      Aga ei, mina, nagu ma ALATI igal võimalusel teinud olen, soovitan siiski kõigil raha kasiinosse viia. Hea uudis ka – vesi on seal täiesti tasuta.

      • h.

        Küsija suu pihta ei lööda. Vanasti kehtis selline talupojatarkus. Tänapäeval on lumehelbekestel muidugi teine maailmapilt.

    • Trips

      No sellise tigediku juurde küll sööma ei läheks neid suure vaevaga valmispingutatud hõrgutisi. Kõlad nagu keegi oleks relvaähvardusel sundinud sind neid tegema … Tahad korraldada, aga kriitikat (õigustatud, muide) ei kannata – vali muu amet, säästad ka oma närve 🙂
      p.s. Oled ikka kindel, et need poolteist tuhat klienti rahule jäid?

  6. h.

    Sõrmed olid agarad eelmist kommentaari ära saatma, viimane mõte ei saanudki kirja veel.

    Kasiinosse raha maha jätta õnne otsides on kindlasti mõistlikum ja odavam tegevus,kui toetada maaelu. Kord või kaks aastas inimesed võtavad osa millestki suurest ja ägedast, hoiavad maal elu sees. See on siis patt, kui ta natuke ka võileivaraha sellega teenib?

  7. Tahtsin juba eile kommentaari kirjutada, aga midagi tuli vahele ja nüüd on siia päris huvitavaid arvamusi settinud. Väga hea, et mul midagi vahele tuli – hea oli lugeda. 🙂

    Igatahes on mul selle kohvikuteemaga selline paduromantiline kinnisidee – no umbes sellises umbmäärases kategoorias soov, et kunagi tahaks kirjutada vähemalt ühe raamatu ja pidada kohvikut vms. Kuid ootan selle kokkamisega targu selle ajani, kui ma olen pisut kannatlikum ja enam kolmveerandit oma toodangust põhja ei kõrveta. Olen kohvikupäevadele sattunud, aga mingi tulihingeline fänn ei ole. Küll aga kujutasin ette, et need, kes seda kohvikut peavad, teevad seda umbes-täpselt samalaadse eesmärgiga – saada osa kohvikupidaja elustiilist ilma Veterinaar- ja Toiduameti osaliselt idiootsetesse nõuetesse laskumata ehk siis hulga vähema vaevaga. Ja kui see tundub nii õudne vaev ja märterlik tegevus, siis ma ilmselt ei teeks seda, kuid lihtsalt suurlinnaga sarnast hinda küsida tundub veidike kummaline. Aga ma ei oska üldse suurem asi rahaküsija olla, võib-olla on asi selles. Kui enne praegust pikka puhkust sattus töö juurde mõni laps, kes oma taskurahast ei saanud kokku nii majapileti kui ka jäätise raha, siis ma pileti koha pealt pigistasin silma kinni. Mõne jäätise klappisin oma isiklikust rahakotist ka. 🙂
    Nii et kui nüüd kodukohvikute seisukohalt vaadata, siis mina kohe kindlasti sellega rikkaks ei saaks 😀

    • Jah, mina ka mõtlesin, et kodukohviku värk on selline tore asi rohkem. Paned oma leti üles, müüd snäkke ja keelekastet, suhtled inimestega. Ma ei oskaks ise külastajana kodukohvikult ka midagi ulmelist oodata. A la viimase moe aiamööbel, mis spetsiaalselt selleks sündmuseks kokku ostetud-renditud, kaetud lumivalge laudlina ja kalli lauahõbedaga. Nurgas tinistab Koit Toome või vähemasti Sulogi. Köögis huugavad hommikust õhtuni nõudepesumasinad ja pesumasinad. Tehnika vahel askeldab kõrgepalgaline personal, kes tunneb ennast ikkagi nagu ori, sajatades tänamatuid külalisi, kes jõupingutusi sajalisi pildudes hinnata ei oska…

      Meil siin kesklinnas ei ole muidugi neid kohvikupäevi korraldatud ka. Vähemasti ei ole postkasti veel laekunud linnaosa käsklust, et aetagu sugulased-orjad sellel ja tollel kuupäeval jalgele, sest kohustuslikus korras tuleb avada kodukohvik.

      Kui ma vabatahtlikult kodukohvikut teha saaks, siis ma avakski nii mõneks tunniks. Või seniks, kuni asjad otsa saavad. Niimoodi, et külastaja pärast ei tunneks, et ta mulle midagi võlgu on. Nagu ma oleks talle mingi ilmatu teene osutanud.

  8. Meresilm

    Loodan, et seda postitust lugedes saadakse kodukohvikust ja selle ettevalmistamisest natuke adekvaatsem ettekujutus kui “paned leti üles, müüd snäkke ja suhtled inimestega”: https://missestenam.blogspot.com/2019/08/nadalavahetus-koogis.html.
    PS. Ei ole viidatud blogi omanik ega ka tuttav. Lihtsalt tahaksin siinse blogija kitsapiirilist ja enesekeskset maailmavaadet väheke muuta, ehkki usku selle võimalikkusse on vähe.

  9. tom

    Kodanikud, arutelu teemal kas hind on liiga kõrge või madal kuulub nõuka aja igandite hulka. Vabakaubanduse tingimustes määrab toote hinna nõudluse ja pakkumise suhe, mitte tootmiskulu. Seega võib igaüks (kodukohviku omanik) panna pakutavale kaubale (rabarberimorsile) just sellise hinna, mis talle meeldib ja turg (külastajad) annab tagasiside kas see on liiga kõrge, madal või just paras. Julgen arvata, et 2.5 eurist rabarberimorssi palju ei müüdud. Kui aga leidus rahakaid laisku, kes ei viitsinud janu kustutamiseks külapoest odavamat õlut või kalja osta, jääb vaid üle aplodeerida oskusliku hinnapoliitika peale.

    • Võib küll nii olla, et tegelikult ei tahetudki morssi eriti müüa. Ma tean ka muudes valdkondades inimesi, kes mõnele päringule, mida nad töösse lasta ei soovigi, virutavad sellise hinna, et teavad juba ette, et nagunii ei tellita.

      Miks ma kulme kergitasin, oli lõpuks ju see, et kui kuulutatakse välja, et Toiduteel on 175 km kohvikuid, siis külastajana ei plaani ma sinna minna selleks, et ÜHES kohvikus süüa üks päris restoraniga võrreldava hinnaga praad, vaid sõita läbi ikka mitmeid ja mitmeid kohvikuid, maitsta üht ja maitsta teist. Hinnapoliitika paraku seda ei toeta. Nagu ma ütlesin, mul iseenesest natuke raha on, aga ma ei ole selle raha peale vihane 🙂 Kui ma tahtnuks süüa ühte restorani hinnaga praadi, ma oleks selle Tartus ära söönud ja 100 km maha sõitmata jätnud.

      Aga ilmselgelt on mul kodukohvikutest mingi väärastunud arusaam.

      • Tom

        Minu arusaam kodukohvikust (olles elus vaid korra Vormsil käinud) on äärmiselt lihtsameelne: tehakse kokanduse, suhtlemise ja mingi uue asja proovimise huvist, mitte ärilisel eesmärgil.

        Sealsamas Vormsil pisikeses kohas, kus käisin oli äärmiselt meeldiv ja inimlikud hinnad (maailma parim leib kui kaasa küpsetatu välja arvata). Teine ilmselt ärilistel eesmärkidel püsti aetu peletas nii sortimendi, hinna kui teenindusega eemale. Midagi ostmata istusin kiviaiale (tasuta) ja korkisin oma “Vormsi Ennu” õlle, mille tagasivaadates ettenägelikult olin seljakotti varunud 😀

      • Kariine

        Sa pole ainuke, kel selline arusaam.
        Mul tuli neid kommentaare lugedes meelde paari aasta tagune seik Elva kodukohvikute päeval. Selline ülimalt ebameeldiv seik, mis siiani tollest koolilähedasest majast mööda sõites meenub. Käisime meie siis neljaliikmelise perega Elvas, mitu kohvikut juba külastatud. Seal õnneks enamik kohvikuid inimsõbralikud, maitsesime kooke, võileibu, jäätist. Kõik tore, lapsed rõõmsad. Kava kellaaegadega näpu vahel. Arvasime siis, et astume veel viimasest kohvikust läbi, veidi kohvi-kooki ikka mahub veel, imetore päev. Kava järgi pidi see kohvik juba tunnikese avatud olema. Kui õuele astusime, marssis vastu trullakas mammi, kes sõna otseses mõttes näod meil täis sõimas stiilis, et alles pannakse laudu valmis, miks me seal oleme jne. Kogu rõõm päevast rikutud, noorem laps ikka täitsa hirmunud – emme, miks see tädi nii halvasti rääkis? Lahkusime loomulikult, loodan väga, et see “kodukohvik” kõrbes siis ja kõrbeb edaspidi. Selles hoovis oli ka koduskasvatatud juurviljade müügilett. Millised kaupmehed võimalike klientidega niimoodi käituvad? Aga lugedes siin eespool H. sapist tilkuvaid kohvikupidaja eneseõigustusi, arvan praegu, et ju vist too keset õue käed puusas õiendav mammi oli ka kaks ööd valmistunud ja valas selle stressi kohvikupäevaliste peale välja. Kahju. Aga mitte säärastest ülbikutest vaid eelkõige oma perest.

  10. Ma ei saa aru kodukohvikute poindist ja neid ise ei külasta. Kui ma tahan kellegi teise valmistatud asju süüa, siis ma pigem lähen professionaalide, mitte amatööride juurde. Ehk siis einestan mõnes kenas puhvetis v restoranis. Miks ma peaks minema kellegi võõra juurde koju? Aga see selleks.
    Hinnapoliitika osas mulle tundub, et siin on väike “Capri saare fenomen”, kus on kõik kirvehinnaga aga kvaliteeti selle eest alati ei saa. Probleem selles, et kohalik rahvas peab kogu oma tulu teenima suvitushooajal ja sellest tulust terve aasta aega suutma elatuda.
    Peipsi ääres ma kardan sama probleem. Ka sealsed kodukohvikud jms elatuvad ju turismist, sest vaevalt et naabrid vastastikku üksteise juures kohvikus käivad. Eestis on kogu see kodukohvikutrall ju ainult suviti, sest kes see toas ikka suudab 1000 või isegi 100 inimest võõrustada. A suvi meil na lühike, ja kodukohviku aeg veelgi lühem, sellest ka kõrgem hind.
    Noja see on ju ammu teada, et absoluutselt kõik söögikohad, olgu nad siis peened Michelin tähe restoranid v Peipsi kandi kodukohvikud teenivad tulu ikka jookidest. Kannutäie rabarberimorsi eest sai ilmselt nii mõnegi toorainekulu ära katta. 😉

  11. kris

    Olen suur kodukohvikute sõber. Hinnad olid Peipsi ääres keskmistest kodukohvikutest palju kallimad (ikka ostsin, sest spetsiaalselt selleks kohale sai sõidetud) ja just nimelt proovimiseks-maitsmiseks valikuid oli väga vähe. Nendes kohtades, mis meie käisime (põhiliselt Peipsiäärne vald) ja enamjaolt praade proovisime (olen suur õgard ja mitmekesi) olid ka praed naeruväärselt väikesed. Lammas, mis muidugi ongi kallis, aga pisi-pisi tüki eest kümme eurot välja käia oli ikka täielik piin. Oleks enne portsjoni suurust näinud, poleks iial tellinud. Iseloomutust oli kohtades väga palju, linnades ei ole sellist asja kodukohvikutes märganud, vastupidi omapärasus on see, mis mind on võlunud. Ilmselt oli asi ka selles, et paljud asutused tegutsesid poole kohaga ka turimistalude/galeriide/muuseumitena vms ja üritus oli nö kohustuslik.
    Toredat oli muidugi ka, nt Aljoša(?) kohvik Varnjas oli täpselt selline, mis mind kodukohvikute juures võlub.
    Kodukohvikuid tehakse kindlasti kokandusehuvist, aga see on ka paljudele päris hea tulu allikas (kõik tuttavad, kes aasta-aasta järel teevad, väidavad seda ja see on üks suur põhjus üha uuesti teha). Tulu teenimine ei ole loomulikult vale, aga Peipsi ääres oldi sellega väga nahaalseks mindud.

    • Küsi ja sulle antakse! Mina küsisin, et mis värk kodukohvikutega on ja sain sinult 100% ammendava vastuse 🙂 Suur aitäh, asi läks palju selgemaks, sest sul on lisaks Peipsi Toiduteele olemas ka võrdlusmoment teiste kodukohvikutega.

  12. Ühest küljest saan aru et tundub kallis aga olen ise päris palju suurele hulgale süüa teinud ja ka kodu kohviku laadset asja teinud ja tean täpselt et see kindlasti ei ole et “katan laua ja lobisen külastajatega” tavaliselt on sul aega ringi vaadata siis kui pidu läbi on. Nüüd ma üldiselt ei vingu hindade üle eriti kui pakutakse midagi mille vastu mul huvi on ja alati on vôimalus mitte osta ja küll need hinnad alla lähevad kui keegi ei osta aga tundus et kannatas kôrgete hindadega müüa.

  13. mairi

    Mul ei ole kunagi kahju Sibulateel raha maksta, ei kalasupi ega sibulapiruka eest, ammugi mitte ehtsate Peipsiääre sibulate eest, ehkki nende kilohinnaga võiks Poola sibulaid poest mitu-mitu kilo osta. Maksan kord-kaks aastas rõõmuga kõige eest just seda hinda, mis küsitakse – tänuks neile inimestele selle eest, et nad sealkandis elu alles hoiavad.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: