Minu Šveits

Kuidas võtta kokku mingi rahvuse identiteeti ja olemust? Niimoodi üldiselt, et kehtiks laias laastus kõigi kohta. Ma ei tea…ma ei tea, kas seda üldse tegelikult saabki teha. Ma vaatan näiteks sageli oma kaasmaalasi ja mõtlen, et nii põhjalikult ei olegi võimalik kellestki erineda. Mis vahel paneb mind kahtlema Minu-sarja raamatutes kui sellistes. Et mida ma sealt üldse siis tegelikult teada saan. Aga uudishimust loen ikka.

See, et ma pole tükk aega ühestki raamatust kirjutanud, ei tähenda, et ma midagi ei loeks. Loen ikka. Ja eile võtsin kätte “Minu Šveitsi”, sest mul oli tarvis see läbi lugeda, et Šveitsi kui riigi ja seal elavate inimeste kohta infot saada. Esimese u 30 lk põhjal mõtlesin, et ma ei ole paremat minukat lugenudki – nii ladus stiil, mõnus huumor, sümpaatne peategelane. Mõtlesin lugedes, et selle autoriga tahaks ka päriselus sõber olla. Mingist hetkest hakkas raamat siiski muutuma.

Vahepeal lugesin ka mõnda Goodreadsi arvustust ja nägin, mis sellele raamatule ette heidetakse. Mae kirjutas, et ta tahaks ühte Šveitsi raamatut siiski veel lugeda ja poole raamatu peal ma nõustusin, mõeldes: “Jah, teise raamatu võiks kirjutada keegi, kellele Šveits MEELDIB.” Ma olin väga üllatunud, kuivõrd vähe raamatu autorile Šveits meeldivat näis. Isegi nüüd, aastaid hiljem, sest raamatu tegevus algab 90ndate keskel, aga kirjutatud on see u 2 aastat tagasi. Tavaliselt moonduvad ammused mälestused ju rohelisema rohuna ilusamaks, sel puhul näis, et aset on leidnud vastupidine areng. Või siis ongi Šveits üks üsna ebameeldiv riik.

Teisalt, siin tulebki mängu inimeste erinevus. Anule paistis väga vastukarva olevat Šveitsi korra- ja reeglite armastus. Kusjuures mulle ei jäänud muljet, et Anu oleks mingi pea pilvedes hõljuv hipi. Loodust armastav eestlane, jah, aga mitte mingi uinamuina kukeseen. Pigem tundus väga arukas ja asjalik! Seda enam hakkasin endas kui eestlases kahtlema. Kas kõik eestlased peavad olema varbad samblas kukeseened? Tähendab, mulle meeldib ka loodus ja mõte metsas seenel käimisest jne. Aga kui ma elaks riigis, kus selline loodusega ühinemine nagu Eestis, ei toimiks päris samal kujul, siis ma ei oskaks sellest niimoodi puudust tunda, et hinge mingid haavad tekiks. Ma elan praegu Eestis, kus võiks käia iga päev mände kallistamas, aga palju ma seda teen? Korra aastas teen, siis on isegi väga hästi läinud 😀

Või noh, just Šveitsile ette heita loodusega seonduvat tundub mulle raskesti hoomatav. Minu jaoks on mäed pühad. Meri VÕIB olla, aga mäed…. Kui need mulle anda, siis ma oleks küll juuksejuurteni õnnelik.

Korraarmastusest ja reeglitest ka. Mulle tundub, et mul ei ole iseenesest reeglite vastu vist midagi. Kui ma ennast olen vahel kõrvalt analüüsinud, siis märkan, et teatud olukordades on mul reeglitest väga raske kõrvale astuda. No näiteks, et kui ma sõidan bussi või trammiga kasvõi kaks peatust, siis mul peab olema pilet. Ma ei saa jänest sõita. Või kui hotellis on hommikusöök kellast x kellani y ja ma seal juba ära olen käinud, siis mina ei saa minna hiljem koos sõpradega uuesti hommikusöögialale. Isegi kui keegi sööjate toanumbreid ei kontrolli ja isegi kui ma sealt midagi võtta ei plaani, ja ma kohe kindlasti ei suudaks uuesti võtta, see oleks nagunii kindlalt välistatud. Selliseid näiteid oleks mul tuua hulgim, lihtsalt ei meenu kohe. Minus on kohati väga vähe rebelit. Mulle on reeglid täiesti okei.

Igaks juhuks toon ka näite, mida reeglite teemal raamatus käsitleti. Maja kuue korteriga, kus autor koos abikaasaga korterit üürisid. Korterites pesumasinaid ei ole, ei pidavat mahtuma. See-eest on maja ühisruumides pesuruum, kus pesumasinad ja kuivatid. Igale korterile on määratud konkreetne aeg nädalas, mil neil lubatud pesuruumi kasutada, kusjuures pesuruumi kasutamisele on ka kindel kord määratud (koristad enda järelt ära jne). Sain aru, et kuna 6 korterit, siis iga korter sai ühe päeva ja reeglite järgi pühapäeviti pesuruumi kasutada ei tohtinud. Miks? Sest selline on reegel. Anule tundus see täiesti totter. Minule tundus pigem normaalne. Sest minu jaoks tundub ainuvõimalik, et ühise ruumi kasutamisele kehtestatakse mingi kord. Kui seda korda ei ole, siis käiks ju igaüks pesemas, millal jumal juhatab ja ehkki see on võimalik, et üheaegselt riideid pesta soovijaid ei tekiks, on võimalik ka täpselt vastupidine – mitmed soovivad ühel ajal pesta. Sama siis selle õnnetu pühapäevaga. Kui see päev vabaks lasta, hakkakski ehk igaüks käima nii nagu ise tahab ja sellega seoses ei teaks enam keegi, kes peaks päeva lõpus ruumi ära koristama jne. Anu käis oma mehega ikkagi ka pühapäeviti salaja riideid pesemas. Mis on minu jaoks just siuke tobe üleastumine, mida mina ei teeks. Sest mis privilegeeritu siis mina olen, et mulle reeglid ei kehti? Või mis häda mul on üldse üle astuda sellest reeglist ja oma mustade trussadega niimoodi majas salaja hiilida? Ma ei vaja selliseid ekstreemsusi 😀 Või teeksin enda elu pigem muul moel põnevaks.

Eks see pesuruumi värk ole eestlasele lihtsalt üleni võõras. Meil pestakse riideid oma kodus, millal iganes, ilma et peaks kelleltki luba küsima.

Üldiselt jah, igas riigis on oma omapärad. On teatud asjad, mida ja kuidas tehakse, sest on selline komme. Miskipärast kipuvad autorid Minu-raamatutes riikide kombeid kuidagi naeruvääristama. Sageli pole tegemist siira imestamisega, vaid ikkagi asjale kerge üleolukoga vaatamine. Isegi kui see on maskeeritud huumori taha, jääb ikkagi mõru maik juurde. See on läbiv joon väga paljude Minu-raamatute puhul. Üks põhjusi, miks paljud Minu-raamatud minu silmis punkte kaotavad.

Ei saa öelda, et Šveitsi-raamat negatiivsusest nõretas. Kuigi vahepeal ma lausa ehmusin. Ühel hetkel rääkis Anu sellest, kuidas ta tundis end võõrana ka Eestis. Ja see osa raamatust oli kuidagi täiesti haakumatu minu jaoks, ka stiililt. Mõtted ja sajatamine läksid väga tumedatesse toonidesse ja tundus, et lisaks Šveitsile on tõeline sitt ka Eesti ja kartsin juba, et autori näol on tegemist järjekordse lillekesega pasameres, mis on tuttav motiiv samuti juba mitmest Minu-raamatust. Õnneks läks see kiiresti üle.

Raamatu teises pooles saame teada, et lisaks kõigele halvale on Šveitsis ka natuke head. No hea seegi, et siis natukenegi head on 🙂

Ma ei heidaks Anule ette, et raamat lõpeb järsult ja paljud otsad jäävad lahti. Kui palju autor meile iseennast avada tahab, peaks jääma tema enda otsuseks. Ju ta ei tundnud vajadust meile teada anda, mis temast tänaseks täpselt saanud on ja kus ja kellega ta elab. Mina austan seda otsust ja olen tänulik sellegi avamise eest, mille ta vaevaks võttis. Viimane foto võib-olla isegi natuke annab aimu, mis tänaseks võis saanud olla. Mul tekkis küll oma teooria.

Kokkuvõttes mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Kirjandusliku poole pealt lähevad minult Anule maksimumpunktid. Kallutatuse eest võtan ühe punkti maha. Ehkki seegi on minust ilmselt ebaõiglane, sest igaüks, kes kirjutab raamatu, mille pealkirjas on sõna “Minu”, võib selle kirjutada täpselt nii kaldu kui ise soovib. Aga siin ma astun siis järelikult oma just praegu välja mõeldud reeglist üle 🙂

22 kommentaari

  1. epp

    Hea postitus.

    Tead, mul on värske kogemus teemal “kirjutada võiks keegi, kellele X riik meeldib”. Peale sellesuviste Eestis-käigu muljete jagamist sain mitmetelt Eestis elavatelt sõpradelt verbaalselt sugeda, tunti end lausa solvatuna, et julgesin muuhulgas ka negatiivseid elamusi blogis kirjeldada. Mul võttis tükk aega, et hämmastusest üle saada – minu blogi, minu elamused, miks ma ei võiks? Ma pole “Minu Shveitsi” lugenud, aga sinu (ning Goodreadsi) arvustuste põhjal oskan end Anuga samastada.

    • Aga sinu keiss on tegelikult natuke teistsugune. Esiteks, sa pidid konkreetselt rinda pistma sellega, et sinu vastu oldi ebaviisakas. Ega meil Eestis ju pole kombeks ebaviisakas olla. Ebaviisakad teenindajad on lihtsalt pipraterad täiesti arvestatavas meetünnis. Jah, meil on neid piprateri palju rohkem kui paljudes teistes riikides, aga ometi me keegi ei pea seda siin normaalselt, ei lükka päikseprille ninale ega teata: Deal with it. Halb teenindus ja ebaviisakud on siiski taunitav. Nii et kui sa kirjutad oma negatiivsetest elamustest, siis minu arust on see küll täiesti okei ja selle peale solvuda on lapsik. Eriti arvestades, et sa oled ise eestlane, sulle ei saaks ju öelda, et eestlased ongi üks õudselt ebaviisakas rahvus, keda tasub vältida. Sa ju ei nõustuks sellega.

      Teiseks, sina olid siin vaid mõned nädalad. Seega sa kirjutasid oma kogemustest selle mõne nädala jooksul. Kui sa kusagil riigis pikemalt elad, siis selles riigis elamisest kirjutades ei tee sa vast üldistusi kahe või kolme nädala põhjal. Nii saaks ju igast reisist ühe Minu-raamatu kirjutada ja pärast öelda, et vat selles riigis ongi selline elu. Ehk et Minu-raamatu autoril on riigist mulje kujundamisel veidi vastutusrikkam ülesanne kui paarinädalast reisi kirjeldava blogipostituse autoril 🙂 🙂

      Kolmandaks. Kirjutamine on hirmus peen kunst. Ma loen sinu kirjutisi ju ka kogu aeg. Selliseid, kus sa räägid ameeriklastest ja nende kommetest. Aga sinul õnnestub üleolevat suhtumist vältida. Saad kenasti kirjeldatud, ilma et pidevalt käiks kaasas viltune pilk ja peas keerlevad mõtted: no vahi hulle, täitsa soojad peast. Mitmete Minu-raamatute puhul on vastav hõng siiski heljuma jäänud. Vähemalt minu jaoks, tunnetuslikult.

      • epp

        Nõus, kõik kolm asised pointid. Ja tegelikult peaksin Minu Shveitsi läbi lugema, enne kui mingeid paralleele tõmbama hakkan =)

  2. Mulle tundub ka see pesumasinasüsteem täiesti absurdne – ma ei saa ju tagada, et mul just teisipäeviti aega on, ikka tuleb midagi vahele jne. Tundub, et sellise süsteemiga peseksin ma pool ajast pesu tasulises pesulas.

    Ja hommikusöögiga tundub mulle täiesti normaalne, et kui ise söön kell 9, aga poole tunni pärast ütleb sõbrants, et ta NÜÜD jõudis, siis lähen ja istun uuesti maha. Võtan isegi uue kohvi ehk, mis sellest, et enne juba võtsin – ja ei saa isegi aru, milles props. Hotelli seisukohast pole ju vahet, kas joon kaks tassi kohvi järjest või on vahepeal pool tundi pausi. Päris nii, et kell 8 hommikusöök ja 11 brunch, ei teeks, aga mingid sellised asjad, mida nagunii sadades liitrites kulub, nagu kohv ja tee, ei võtaks hetkeks ka südametunnistust kripeldama, ma poleks eales selle pealegi tulnud.

    • kaur

      Šveits eeldab, et sina kui naine sead oma elu ümber pesupesemise ja muude kodutööde, ja muu kas tuleb hiljem või ei tule üldse. Mis mõttes “tuleb vahele”? Ei tule.

    • epp

      +1

    • Mia

      Muide, Rootsis on ka pesuruumid enamikus korterelamutes vist ja sõltuvalt sellest, kui palju on kasutajaid, võib olla väga raske löögile pääseda. Kui küsid sõbralt, et mis sa täna teed ideega midagi koos ette võtta, siis kuuled üsna tihti vastuseks, et ta peseb pesu ja ei saa midagi muud teha. Nii lihtsalt see elu siin käib. Minu esimeses majas siin pidin ma vahel üle nädala ette broneerima, et saada õhtune või nädalavahetuse aeg või lootma drop-in ruumile ja seal passima kullipilgul, millal kellegi pesu lõpetab, et tema asjad siis julmalt masinast välja kupatada, kui ta ise kohe ei reageerinud. Jagatud kohtades on kord väga oluline, aga mina oleks pühapäeva jätnud drop-in päevaks. Kes ees, see mees.

  3. kaur

    Vihkan reegleid ja eriti vihkan nende totaalset, paindumatut jõustamist. Käisin suvel korraks Austrias, seal tuli kohe see “minu Šveits” meelde. Ma ei suudaks neis riikides päeva ka elada, ma läheks hulluks.

    • epp

      Sama siin. Ja vihkan mitte niivõrd reegleid, kuivõrd nende “totaalset, paindumatut jõustumist”. Olen olnud Austrias ja Saksamaal, ma vist kah ei suudaks seal elada, kõigi nende pitskardinate ja pelargooniumite keskel. Aga noh, see on jälle sihuke labidaga lahmimine tegelikult, sest näiteks Saksamaal on ju ikka täitsa teistsugust skeenet kah, kus pitskardinatest pole haisugi.

      Ameeriklased on õnneks suhteliselt altid reegleid vastavalt vajadusele tõlgendama. Tulime just kämpingust, broneeritud laagriplats ei meeldinud, campground host pigistas ühe silma kinni, lubas meil ilma igasuguse paberimajanduseta paremasse kohta ümber kolida. Nii inimlikult kena temast.

  4. M

    Ma ei oska ise värskelt Šveitsi kolinuna ka veel siinsete reeglite osas seisukohta võtta. Meil kindlaid pesupäevi pole ja pese millal tahad (v.a pühapäeval ja öösiti loomulikult), sellepärast see pesumajandus mind nii väga ei šokeerinud. Küll aga pani kulmu kergitama punkt üürilepingus, et kella 22 ja 6 vahel ei ole lubatud duši all ega vannis käia. Nagu… miks? Kui ma muidu üritan oma uut elukohariiki koos tema reeglitega austada, siis see punkt käigu omadega küll maiteakuhu. Ilmselt mingi iganenud punkt, millest tegelikult kinni ei peeta, olen küll kuulnud õhtul väga hilja naabreid veega solistamas ja loomulikult käin ma ise ka tihti umbes kesköö kandis duši all. Sama tegelikult pesupesemisega – kuigi ametlikult on pühapäeviti pesu pesemine keelatud mis keelatud, siis üürikorterit otsimas käies räägiti meile peaaegu igas majas, et naabrid on toredad ja kui vaja, saab ka pühapäeval pesu pesta. Samas need majad olid ka nooremate inimeste päralt, äkki on vanemad inimesed siin konservatiivsemad ja võtavad reegleid väga sõna-sõnalt.

    • Ütleme nii, et keelust oma kodus duši all käia ei peaks mina ka kinni. Vähemalt mitte enne kui mulle pole selle tõttu politseid kutsutud ja politsei mulle kinnitab, et selline teguviis, ennast keset ööd pesta, on tõsiselt inetu.

      Mis puudutab reeglite painutamist, siis see on ka minu meelest okei, kui konsensusena seda aktsepteeritakse. Näiteks oletame, et me elame kõrvuti korterites ja meie majas on igaühele määratud pesuruumide kasutamiseks oma päev. Sinul on teisipäev, mul on reede. Oletame, et ma tahaks õudselt pesta teisipäeval. Ma küsiks sinult luba, kas ma võin sinu ajal pesta. Kui sa ütled, et muidugi, siis ma peseks ka teisipäeval, hoolimata sellest, et “reegel ütleb, et peab pesema reedel”.

      Mul pole reeglite vastu midagi, aga ma pole päris idioot 😀 (juhuks kui mõni arvab).

      Teisalt jälle – kus ma mingit reeglite painutamist isiklikult näiteks ei talu, on kõiksugu mängud. Mängudel on reeglid ja ma olen nõus mängima ainult nii, kui neist kinni peetakse. Ei ole sellist asja, et ütleme kellelegi midagi ette, aitame ja eirame vastutuleku korras mingeid reegleid. Fuck this shit. Minuga ei lähe läbi.

      Kui keegi veel ütleb, et mängime midagi mingite oma välja mõeldud reeglite järgi, siis selle peale võib mul isegi mingi keskmiselt tugev lööve tekkida 😀

      • Isegi kui oma välja mõeldud või täiendatud reeglid lepitakse juba enne mängu kokku? nt et otsustame Aliast mängida nii, et seletame kõiki sõnu üksnes pantomiimiga? või iga kaardi pealt sama numbri seletamise asemel võtame hoopis nii, et terve kaart tuleb järjest seletada?

        • Ei, Aliase puhul sellised muudatused mitte.

          Pigem selliste mängude puhul, kus on konkreetsed reeglid a la mida miski kaart teeb või tegema peab (viimasena meenub Monopoly Deal, kus sõber ütles, et “me mängime natuke teistsuguste reeglitega”).

          Või et mängime Scrabble´it ja siis üks ütleb, et tema tahaks enne oma käiku ÕS-ist järele vaadata, kas on ikka õigesti. Sellega ma nõus pole.

          • kaur

            Oo scrabble!! Scrabble reeglid töötavad inglise keele peal. Eesti keele reeglid (need, mis on karbis kirjas) on täiesti pekkis. Ses mõttes, et nad muudavad mängu täiesti teistsuguseks, strateegiliselt vastupidiseks alg-inglise-scrabble’le.

            Eesti keeles PEABKI scrabble reegleid kokkuleppeliselt muutma, muidu ei saa.

            Ja näiteks anda kahetäheliste sõnade nimekiri trükitult igale mängijale kätte on ka täiesti okei. Jäävad ära lakkamatud vaidlused teemal kas “go” “fa “jo” “ep” “vä” on sõnad või ei.

            • Aga reegel ütleb, et kui sina paned lauale sõna ja mina selle vaidlustan, siis võtame koos ÕSi lahti ja vaatame, kas seal see sõna on või pole. Kui pole, siis tuleb vale sõna klotsid ära võtta ja käik jääb vahele. Ehk et ise leiutatud kahetähelistega kaasneb risk. Ja pikki vaidlusi ei pea üldse olema. Lepitakse kokku, et mäng käib aastal x välja antud ÕSi järgi ja sellest piisab.

              Mu meelest saab mängida küll. Meil on kahetähelisi sõnu vähem kui inglise keeles. Samas mäletan, et kunagi FB-s ingliskeelset Scrabble’it mängides olid tõepoolest kahetähelised sõnad mingi tabelina ees. Mu meelest tegi see mängu lihtsamaks. Nüüd jääb vaid küsimus, kas mängijad tahavad, et see oleks lihtsam või raskem…mina eelistaks raskemat.

            • Kaur

              ÕS on kahjuks natuke suvakas. Näiteks toosama “go” on sealt puudu, ehkki sõnana (mängu nimi) täiega kasutuses. “Vä” on samuti puudu, Wiktionary sõnastikus on näiteks olemas. Osad noodid on ÕS-is sees, osad ei ole. Ma olen sellest kunagi bloginud:
              https://kurinurm.blogspot.com/2009/12/scrabble-kahetahelised-sonad.html
              https://kurinurm.blogspot.com/2011/03/eestikeelne-scrabble.html

              Inglisekeelses Scrabbles on ekstra sõnastikud just Scrabble jaoks. TWL SOWPODS jne.

              Moraal on minu jaoks siin see, et mõnede reeglite eksta kokku leppimine teeb mängu ühesemaks ja lihtsamaks ja mõnusamaks kui “ametlike” reeglite järgmine. Eriti kui eestikeelse mängu reeglid erinevad niikuinii originaalist. Ja kui mäng on keele struktuuri erinevuste tõttu ise ka niikuinii erinev.

              • Xavi

                Ma pole Scrabble’it kunagi mänginud. Aga mulle paistab, et pärisnimed nagu Go tuleks igal juhul välistada. Sest pärisnimesid võib olla lõputu hulk, pärisnimi on miski, mille kohta pole erilisi keelereegleid. Igaüks võib anda ükskõik mis nime millele tahes. Pärisnimi võib olla võõrkeelest (nagu Go ongi), sest keelsus pole pärisnime puhul oluline. Üldnimedega on teine asi – need peavad olema keelde üle võetud, need on ÕS-is või kuskil olemas.
                ÕS-ist võetud näide: pärisnimi on Miisu ja üldnimi on kass.

                • Kaur

                  Go on mängu nimi nagu male või kabe või korvpall.

                • Kaur

                  Go inglise keeles on tihti suure tähega, aga pole selge, miks. Ja selle üle vaieldakse. Üks väide on, et kuna inglise keeles on “go” väga sage sõna, siis on vorm “Go” lihtsalt lugemise hõlbustamiseks ja mängu / tavasõna eristamiseks.

                  Näiteks “Monopol” mänguna on küll suure tähega. See on kaubamärk ja konkreetse firma konkreetne toode. Go ei ole.

            • Inglise keeles pannakse üldse Suurtähte Söögi Alla ja Söögi Peale, kahjuks on see mõne halva tõlke kaudu ka eesti keelde lekkinud. “Kahjuks” mitte sellepärast, et see mis tahes keeles halb mood oleks, vaid eesti keeles on siiski olnud teised kombed ja suurtähte kasutatud teises funktsioonis (nt just pärisnimede ja perioodikapealkirjade eristamiseks).

  5. Mul on muidu reeglitega nii, et ma lähtun eeldusest, et reeglil on mingi eesmärk. Kui selgub, et reegel on vormistatud nii, et ta seda eesmärki kõige paremini ei täida, siis hakkan ma teda eirama niipea, kui ma tulen sellise käitumismalli peale, mis vastab eesmärgile paremini.

    nt jalakäijate valgusfoori eesmärk on teha liiklemine ohutumaks (vähemalt ma loodan, et neil on see eesmärk, neil PEAKS minu arust olema see eesmärk), järelikult kui valgusfoor on seadistatud nii, et jätab fooritule järgi liikleva jalakäija ohutussaarele vältimatult lõksu, ületan ma osa teed punasega, kui liiklus lubab (sest ohutussaar on ohutu koht üksnes nime poolest ja tühjast teest punasega üleminek on ohutum kui pool minutit hiljem õhukesel ribal kahe kiire liiklusvoo vahel olla).

    • Mõistan seda loogikat. See on umbes sama, et keegi õpetab tööl mingit asja tegema ja näitab ette, et nii on alati seda tehtud. Kui aga on võimalik leida otsetee sama tulemuse juurde kiiremini ja tõhusamalt, siis oleks ju loogiline seda kasutada.

      Mulle meeldivad reeglid enamasti sellepärast, et need tagavad õigluse ja võrdsed võiduvõimalused. Nii pea, kui hakatakse reegleid kuidagi väänama, tekib ikka kellelgi kuidagi mingi eelis ja see mulle lihtsalt ei sobi. Võitja võiks minu silmis selguda õiglaselt. Ei taha ma ise ka võita nii, et võit pole teenitud.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: