Sügisplära

Kas mõni normaalne inimene fantaseeriks sellest, mis saaks, kui maja põlema läheks? Ilmselt mitte. Mis tähendab, et mina ja mu ema pole normaalsed.

Istusime meie õhtul söögitoas laua taga ja jõime veini. Sügisene aeg, kärbsed on suuresti juba ära kadunud, aga mõni üksik ikkagi veel tiirles toas ringi. Üks oli veel eriti suur jurakas ja eriti uimane. Nii uimane, et põrutas teine järjekordsel ülelennul otse küünlaleegi sisse. Käis kerge srrrssss ja tüüp maandus põrandale. Tiivad põlesid tal kohe ära, nii et edasi lennata ta enam ei saanud ja ma ütlesin emale, et ta vaesekese kiiresti maha lööks. Mida ema ka tegi.

Nalja pakkus meile aga järgnev mõttelõng sellest, mis oleks saanud, kui maja sellisel viisil põlema oleks läinud. Lendab küünlaleegist läbi kärbes, süttib ja kukub näiteks paberist lambivarjule, mis omakorda kiirelt süttib. Sealt saanuks tuli juba kergesti levida kardinatesse, põlema süttida ka antiikne puidust kummut, söögilaud, toolid, lambanahast vaip… No ühesõnaga, palju ei ole vaja. Kuid mismoodi seletaks ära selle olukorra, kuidas maja süttis, näiteks kindlustusele? Kusjuures minu ema seda kärbse situatsiooni ise tähele ei pannudki, seda nägin vaid mina. Kui kärbes oleks lambivarju põlema süüdanud, võinuks ema sama hästi arvata, et tegemist on poltergeistiga, sest mismoodi sa seletad olukorda, kus laual põlevad rahulikult kaks küünalt, kuid järsku süttib 2 meetri kaugusel lambikuppel…

Kujutasime juba ette, kuidas me poleks kindlustuselt mitte mingil juhul raha saanud, sest lisaks kõigele jõime me ju parasjagu veini. Meile oleks tehtud kainuskontroll ja ehkki me polnud purjus, oli ju aru saada, et veini joodud. Küllap oleks meid peetud mingiteks jotadeks, kes keset napsutamist ärplema hakkasid, nii et küünlajalg lendas ja lambikupli põlema pani. Kuulnud selgituse ära, oleks ehk peetud lausa deliiriumis hulludeks, kellel fantaasia väga hästi töötab.

Või kui me kumbki kärbest näinud poleks, oleksime üldse mõlemad mõelnud, et mängus on kõrgemad jõud ja võib-olla oleks tulnud selgeltnägijate saatesse minna oma looga 😀 Kujutlege siis, et eksisteeriks mõni päris selgeltnägija, kes oleks lagedale tulnud kärbse-looga. Kas keegi oleks seda uskunud? Kas me ise oleks? Tunduks nagu kuidagi labane selgitus, mis eemaldaks loost kogu müstika ja ei pakuks ilmselt selgitust, mis läinuks mitmeid kuid, võib-olla ka juba aastaid omas mahlas marineerinud kujutlustega kokku. Ilmselt oleks see selgeltnägija tol nädalal saatest välja hääletatud 😀

Öelge veel, et elus ei saa nalja! Osati must huumor, aga no täiesti haige situatsioonikoomika, meie saime küll kõvasti naerda.

Muus osas on elu jälle kiireks läinud. Tööd on palju, kogu aeg keegi tahab midagi. Seetõttu oli vahelduseks tore ka üks väiksemahuline maatöö ära teha. Võtsime emaga porgandeid üles. Porgandid olid aga kasvanud sellised jurakad, et vaata ja imesta. Nii suuri porgandeid pole ma varem näinudki. Vagusid ei olnud palju, kuid porgandisaak oli sel aastal igatahes kõvem kui kartulisaak. Täitsa veider kohe. Seda rõõmsamad uudised hobusele, kes terve ülesvõtmise aja meie juures seisis. Tegelikult ta isegi ninaga nügis mind selja tagant, kui ma hargiga kaevasin. Ehmatas täitsa ära, kui ei oska oodata, et keegi järsku seljale tonksab, kui sa tead, et rohkem inimesi läheduses ei ole. Oodatud porgandid ta ka kätte sai. Igal juhul on vahelduseks tervistav maise eluga kontaktis olla.

Sest nüüd järgmised kaks kuud on iseäranis intensiivsed. Täiesti vabu nädalavahetusi mul enne novembri lõppu polegi, kõik on ühel või teisel viisil tööga täidetud. Aga kurta ma ei saa, sest minu lisatöö tähendab mõnusat seltskonda ja millegi sellise tegemist, mis mulle väga meeldib ja mis pealegi mul mitte kuidagi konti ei murra. Ja et peaaegu paar nädalat oktoobrist möödub Maltal, kus on veel ilm soe, ei tule ka just kahjuks. Rääkimata sellest, et töö, see on raha 😀

Hiljuti õnnestus osaleda ka väikesel koolitusel, mis tegi sissejuhatuse mindfulnessi. Ma ei teadnud sellest enne midagi. Päris uinamuina see ei tundu, ehkki esialgu võiks nii arvata. Olen täiesti nõus, et mõistusele tuleb vahepeal mingi paus anda, seda ei tohi üle koormata. Üldse, kehaga kontaktis olemine ja selle mõistmine ja seoste tähtustamine läheb mul vanusega üha aktuaalsemaks teemaks. Kas pole mitte Hiina meditsiin sellele keskendunud, et haigus, see on lihtsalt mingi sisemise probleemi sümptom vms. Ma hakkan ka järjest rohkem seda uskuma.

Olin hiljuti ka ise haige ja kuigi lihtsaim oleks sellele nimetuseks anda külmetus, siis kas see seda ka tegelikult on… Võib-olla on see keha reaktsioon hoopis mingile muremõttele, täitmata vajadusele või lihtsalt kogunenud stressile. Tobe tundub, et tänapäeval üritatakse kõike justkui stressiga põhjendada. Aga kas see siis pole nii, et leida praegu inimest, kellel EI oleks stressi, on….väga raske, praktiliselt võimatu ülesanne?

Nii ma siis siin olen. Üritan oma külmetusele või keha reaktsioonile seletust leida. Kõvasti analüüsides. Mingid asjad mõtlen ma ka välja, aga mingid asjad käivad justkui üle jõu. Väga raske on lahendusi leida. Teades ennast kui inimest, kes tahaks kohe täna kõik vastused kätte saada. Kas teiselt poolt ei tule neid vastuseid sellepärast, et need ei sünni nii kiiresti, või sellepärast, et polegi midagi sünnitada… Vist on lihtsam igat enda jaoks ebamugavat olukorda tõlgendada kui järjekordset kastumust, millest tuleb üle ronida. Aga passiivne ootamine pole lihtsalt minu moodi. Ma olen see, kes arvab, et elu ei ole lihtsalt paratamatus, mis kuidagi üle pea voolab, nii et tuleb leppida sellega, mis pudeneb, vaid ma usun, et palju sõltub iseendast. Kuidas aga käib läbi iseenda teiste inimeste seisukoha võtmise aktiveerimine, seda ma vist välja ei mõtlegi.

3 kommentaari

  1. Kärbsed kärbesteks, aga sul on hobune?! Oi, ma olen kade. 🙂 Aga mis puutub maal toimetamisse, siis ma vandusin nii hilisteismelise kui ka varatäiskasvanuna, et minu süda kuulub linnale ja igikestvatest kartulivagudest ma hoian elu hinnaga eemale, aga nüüd üks loll mõtleb tõsimeeli maale kolimisest. Okei, linnakorter jääb siiski alles, kui südatalvel pakane ja hanged mõistuse pähe sunnivad.

    Olen natuke selle keha, vaimu ja meelte omavaheliste suhete kohta uurinud, eriti mõne aasta tagusel perioodil, kui omadega suhteliselt katki olin. Täitsa usun, et inimene saab oma füüsilise keha kehvade mõtete ja halvavate emotsioonidega tuksi keerata. Ja kestvamad haigused, probleemid on tulnud meid õpetama. Näiteks ennast hoidma või siis pidurit tõmbama, kui töö võtab elu üle. Mis iseenesest ei tundu ju halb, kui töö meeldib – sellepärast on mul ka keeruline ära tabada, millal stressi liiga palju saab. Stress mõõdukas koguses on ju isegi hea, panebki tegutsema.

    Aga jah, naudi põdemist. Saadaksin sulle rahulikku meelt ja kannatlikkust, et ma ei ole neid veel üles leidnud. 🙂

  2. Kui küünlaleegist lendab kärbes paberlambile, siis misiganes täpselt edasi juhtub, päästeameti inspektor, kes tuleõnnetusi analüüsib, kirjutab tulekahju põhjuseks “lahtine tuli”.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: