Good thoughts first

Pole juba tükk aega üksi lennujaamas istunud ja oodanud. Tavaliselt lendame ju seltskonnaga. Aga täna pidin mina üksi Tallinnast Riiga lendama. Nii et sisustan siin aega.

Vahel mõtlen, et mul on Tallinnas sadu tuttavaid inimesi, aga väga harva jooksen ma kellegagi juhuslikult kokku. Tõesti, ma kas siis ei käi mitte kuskil või juhtub nii, et ma ei käi seal, kus teised inimesed, keda ma tean või tunnen. On ainult üks inimene, keda ma olen päris mitu korda näinud. See on üks tuttav ca 7 aasta tagusest ajast. Me saime omal ajal väga hästi läbi, aga kõige rohkem on mul sellest ajast ja suhtlusest meelde jäänud üks lause, mis ta ütles. See kõlas kuidagi nii, et ta ei suhtle mitte ühegi inimesega, kellest tal mingit kasu pole. Küsisin, et kui ta minu sõbrannaga enam ei semmi, kas me siis enam sõbrad polegi. Vastus oli, et just nii. Ja nii tegelikult läkski 😀 Aga nüüd, aastaid hiljem, oleme korduvalt juhtunud üksteist kusagil nägema.

Nii ka muidugi täna lennukis. Ja mitte lihtsalt niisama, et oi tsau, sina ka siin, vaid me juhuslikult olime paigutatud kõrvuti istuma. Mida kokkusattumust. Kuna lend Riiga kestab väga lühikest aega, siis ei ole nagunii kohustust väga pikalt vestelda. Kui lend läheb aga hommikul kell 5.45, siis on täiesti normaalne, et üks tahab magada ja teine inimene lihtsalt oma mõtetes ise vaikselt ärkamisega tegeleda. Nii et ebamugavat small talki ajama ei pidanud. Aga mõne sõna ikka vahetasime ja lihtsalt naljakas, kuidas me niimoodi kokku satume.

Seoses selle tuttavaga meenub mul lisaks ainult kasulike inimestega sõbrustamisele veel midagi. Nimelt LHV pension. Sest tema alustas oma tänaseks üliedukat müügimehekarjääri just sellest. Plaan oli tal selge – lähengi seda kohutavalt tüütut ja rasket pensionimüüja tööd tegema, sest sellest paremat kooli ei ole olemas. Kui ma õpin pensionit müüma, suudan ma müüa mida iganes. Tal oli 100% õigus. See leib oli raske, aga ta ajas selle tööga metsikut raha kokku, sest ta oli kuradi osav.

Nii et vahet pole, kas ma näen teda ja mulle meenub LHV pension või on vastupidi – ma näen LHV pensionimüüki ja mulle meenub kohe tema jutt selle töö kohta. LHV pension oli vahepeal kohutavalt agressiivselt absoluutselt kõikjal. Nüüd minu meelest nagu vähem. Aga Kristiine Keskuses on see endiselt olemas. Avastasin selle õudusega sel nädalal, kui läksin jopet keemilisse puhastusse viima. Kõigepealt astud keskuse uksest sisse ja sind asuvad piirama Telia poisid, kes tahavad sulle tulevikuinternetti müüa. Ma tuhisen alati kiirelt mööda ja ütlen, et ei, aitäh. Järgmine takistus ongi LHV poisid, kes on end sisse seadnud peaaegu Euronicsi ette. Natuke agressiivsemalt astutakse ligi. Ma ütlesin, et ei aitäh, aga ikka ta üritas vestelda. Ma suures tuhinas kütsin Euronicsistki mööda, olgugi et sinnagi oli tegelikult asja. Kolmas koll tee peal on Elisa putka, mis on üles seatud Prisma sissekäigu juurde. Ka sealt lendavad kohe kärbsed peale ja tahavad midagi pähe määrida.

Kohutavalt ebameeldiv! Ma otsustasin, et see jääb viimaseks korraks, kui ma õhtusel ajal Kristiinesse lähen. Sest sama takistusrada tuleb läbida ju ka poest väljudes. Kui oled jalamees, siis võib muidugi esiuksest väljuda ja oledki pääsenud, aga kui tahaks tagasi parklasse, siis mine või ümber maja ringiga… Haige ju. LHV poiss muidugi veel tagasiteel tegi nalja, et näe, tulidki tagasi. Ma ütlesin, et mul on juba pension olemas ja ma ei vaja midagi. Aga ega nad jäta, siis tahavad ju teada, kus see pension on ja isegi kui ütled, et LHV-s, siis kiidavad hea valiku eest. Ühesõnaga, iga võimaliku võttega tahavad nad su kinni pidada ja sinuga jutu peale saada, sest juhul kui sa neile midagi luisanud oled, hammustavad nad selle ruttu läbi ja enne sind minema ei lase, kui oled kuhugi alla kirjutanud. Nii et tähtis on kindlasti mitte seisma jääda.

Teisalt, ma mõtlen sellele, et tänapäeval pidi olema hirmus palju üksikuid inimesi, kellel pole kellegagi rääkida. Selliste jaoks on LHV poisid ju täielik õnnistus. Mine ja räägi, nii et pea pärast huugab. Ja kui LHV poiss ära väsib, siis sul on veel Elisa ja Telia poisid-tüdrukud. Käi või iga päev suhtlemas…

Aga see selleks. Minu lend jõudis peagi kohale ja lennulik oli buss vastas. Istusin, plärtsti, toolile. Inimesi muudkui tilkus. Järsku ütleb jälle mulle keegi tsau. Ehk et lennukis oli juhuslikult veel üks tuttav inimene. Seekord sõbranna, kellega Austraalias väga tihedalt läbi käisime, aga kes on pärast seda igal pool üle maailma elanud ja kellega pole väga ammu näinud ega suhelnud. Kusjuures alles hiljuti FB-d skrollides veel mõtlesin tema peale, et peaks kirjutama, tahaks temaga kokku saada.

Kui ma sellele mõtlema hakkasin, et vat mis juhuslikud kohtumised, tuli muidugi meelde ütlus, et juhuseid pole olemas. Et iga asi juhtub ikkagi justkui mingi põhjusega, teadvustad seda endale või mitte. Ja võib-olla see polegi vale. Võib-olla ka see kohtumine sõbrannaga oli märk mulle, et tegelikult polegi vaja midagi muud kui mõelda ja asi juhtub! Arvestades mu hiljutisi jonnimõtteid olgu see mulle hoiatuseks ja vihjeks. Mida rohkem lolle asju mõtled, seda suurem tõenäosus, et nii ongi. Või nii lähebki. Seega note to self – palun mõtle rohkem häid mõtteid.

2 kommentaari

  1. Catrat

    See et kedagi kohtad on ainult tõenäosus ja selle täitumine sõltub sinu liikumisest ja kui paljusid sa tunned, edasi saabki ainult juhtuda. Ma saan aru nendest inimestest kes on nõus ennastunustavalt ennast vastu tahtmist igale naeratajale kes ta pilku püüab jäägitult andma, aga see on ju lihtsalt naiivsetes inimestes süümekate tekitamine ja nende vastutulelikkuse ärakasutamine. Ise tunned ju seda, aga keegi ei sunni sind ütlema kus su pension on, kus võrgus ja mis kaabel sul on ja kas üldse on.

  2. Mulle tuli selle pensioniga meelde, kuidas mu sõbrants mõned aastad tagasi neil pakkujatel suu lahti jättis. Noored poisid (ilmselt ka LHV, aga võis olla ka mõni teine teenusepakkuja) püüdsid ta kuskil keset kaubandusvõrku kinni ja küsisid, mitu pensionisammast proual ka on. Ja sõbrants vastas neile naeratades, et neli. Poisid olid hämmingus: üle kolme ei saa ju olla! Aga sõbrants luges kenasti ette: “Mari, 11-aastane; Anni, 9-aastane; E, 7-aastane ja R, 3-aastane.” No aga tal tõesti on neli last, ei valetanud ega midagi. 🙂

    See lugu tuleb mul alati meelde, kui vaja mõnikord neist mööda nihverdada, siiani ajab muigama. 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: