Restoranikülastus lõppes fiaskoga

Ma olen ikka ja jälle sõbrannadele öelnud, et kodust väljas tuleb käia, siis on elus põnevust. Kui ma Tallinna restoranide nädala raames õhtusöögi broneerisin, ei osanud aga uneski ette näha, mis kõik juhtuma hakkab 😀 Show’d ma ju ometi ei tellinud.

Sõbrannaga kahekesi ma igatahes täna õhtul sööma läksin. Valisime restorani, kus kumbki varem käinud polnud ja mille menüü isuäratav tundus. Polnud enne ausalt öeldes sellest restoranist kuulnudki.

Kenasti kohale jõudnud, võtsime istet. Meid tuli teenindama üks meesterahvas. Kui jookide tellimise aeg, teatasime, et soovime suure pudeli mullivett. Aga vastuseks sain silmad, mis olid natuke nagu tõllarattad ja täis keerlevaid küsimärke. “Mullivett?? Kas te veini ei soovigi?” küsiti meilt. Justnagu seal restoranis oleks lausa kohustuslik veini tellida. See üllatas mind. Ebameeldivalt. Sest äkki ma olen alkohoolik, kes ei tohigi veini juua? Või äkki ma võtan hetkel ravimeid, mis välistavad alkoholi tarbimise? Ja üldse, pühapäeva õhtu on, ma tõesti päris ausalt ei tahtnud alkoholi juua, sel nädalal on selja taga juba üks šampanja maitsmise üritus ja reedene õhtu täis kokteile, lihtsalt ei jaksa enam! Nii et need kerkivad kulmud tekitasid alustuseks veidi tuska… Ent edasi saime väga head teenindust.

Kui eelroad kohal ja esimene lusikas suhu rännanud, sain aru, mis kvaliteeti see restoran pakub. Toit oli hämmastavalt hea. Kammkarp oleks võinud olla natuke vähem praetud, kuid et see polnud selle roa kõige tähtsam element ja otseselt suus ringi käima ta ka ei jäänud, on selle mainiminegi rohkem nokkimine kui mingi probleem. Kõik muu oli filigraanne. Kümne palli skaalal kokkuvõttes tugev 9.

Pearoa serveeris meile teine kelner, kes oli tuntavalt professionaalsem. Äärmiselt soe ja sõbralik, kuid mitte ebamugavalt omamehelik. Vahetu küll, aga seda oli väga õiges koguses doseeritud. Toit ise oli jällegi suurepärane. Maitsed sobisid omavahel hästi kokku, kogus oli ideaalselt paigas, minul puudusid igasugused etteheited. Sõbranna sai pisut rohkem küpse liha ja see võinuks olla õige tsipa roosam, aga jällegi on tegemist pisiasjaga.

Magustoiduks oli kõige parem šokolaadi fondant, mida me kumbki elus saanud olime. Kõik see, mida juurde serveeriti…no kirjeldamisest tuleb sõnu puudu. Ideaalne kooslus, mis oli suurepäraseks punktiks nii kenale õhtusöögile. Edasi jäi üle vaid teed juua.

Aga meie maiustamise ajal vahetusid kõrvallauas külalised ja lõbusa keskealiste seltskonna asemel maandusid sinna kaks Soome prouat. Ja siis läks huvitavaks!

Prouad tellisid portsu kõiksugu asju ja mõne aja pärast toodigi neile kaks klaasi mingi joogiga. Täpselt ma ei kuulnud, milles asi, aga sain aru, et prouad tellisid Dry Martinit, ent kuna menüüs oli sama nime all ka midagi muud kui see klassikaline aperitiiv, siis oligi juhtunud eksitus ja prouad said vale joogi. Suurte vabanduste saatel lubati, et tuuakse uued joogid.

Tegemist täiesti inimliku eksitusega ja ma ei ole veel näinud, et keegi sellise asja peale endast välja läheks, aga prouad olid väga bravuurikad ja said lausa vihaseks. Kui nende eelroog lauda maandus, sai kelner uue peapesu. “Miks nende jookidega nii kaua aega läheb? Kaua me veel ootama peame?” nõudsid daamid, kui neid nii võib nimetada. Sel hetkel teenindas neid see meie lemmik kelner, kes kuulas prouad ära, teatas, et just praegu jooke valmistatakse ja üritas neid igati rahustada. Ning pakkus, et toob siis klaasi veini, kui prouad soovivad. See plaan sobis ja vein valati ka kohe välja.

Mõni sekund hiljem saabus teine kelner kahe Dry Martiniga. “Mis me nendega nüüd tegema peaks? Kas Teie meelest on normaalne, et me tellime aperitiivi ja me ei saa seda kätte enne eelrooga??” põrutasid prouad väga vihaselt. Meil hakkas järjest enam piinlik. Teine kelner ei osanud olukorda kuidagi lahendada. Vabandas ja jäi üsna tummaks, ega see inglise keel tal vist ka kõige lihtsamalt ei tulnud. Üks prouadest teatas nüüd, et olgu, las need jäävad siia, aga me ei maksa nende eest. Kelner lahkus.

Mõtlesime, et sellega on asi lahenenud. Aga ei olnud mitte. Kelner tuli veelkord tagasi ja teatas omakorda, et peakoka sõnul ei ole võimalik neid kokteile ilma rahata anda. “Siis viige need siit minema, me ei taha neid,” lajatas üks prouadest ja hammustas ülbelt valju krõmpsu saatel saia.

Nüüd tuli nende laua juurde ka teine kelner ja võttis suhtluse üle. Ta ütles, et vabandab, et esialgu valed joogid toodi, aga nüüd on õiged joogid kohal ja tegelikult ei ole reeglit, mis keelaks aperitiivi tuua eelroa kõrvale, mistõttu puudub alus nende jookide tasuta nõudmiseks. Prouad hakkasid aga häälekalt vastu vaidlema, üks hoidis veel kahvlitki käes ja joonistas sellega õhus ringe. Asi muutus järjest piinlikumaks, mina tahtsin juba laua alla peitu minna, sest ma pole veel näinud ebaviisakamaid einestajaid.

Midagi pidi juhtuma! Ja juhtuski. Midagi, mida ma pole veel kunagi näinud. Nimelt palus kelner väga rahulikult prouadel restoranist lahkuda.

“Te ei jäänud meie teenindusega rahule, keeldute tellitu eest maksmast ja meie omakorda ei soovi siia selliseid kliente. Palun võtke oma mantlid ja lahkuge, toidu ja jookide eest, mis te juba ära tarbinud olete, te maksma ei pea. Uks on seal,” osutas ta kenasti käega ukse poole. Prouadel olid lõuad maani.

“Te viskate meid välja??”

“Jah.”

Nii ei jäänudki peenetel Soome daamidel muud üle, kui haarata oma mantlid ja astuma hakata. Loomulikult sajatuste saatel, kuidas nad elus halvemat teenindust kohanud pole ja kuidas nad sellest kõigile rääkida kavatsevad. Ilmselt on homse Helsingin Sanomate esikaane lugu teada 😀

Mina aga leidsin, et kelner käitus ainuõigel viisil. Kõigi osapoolte huvides oli parem, kui rahulolematud prouad oma väärtuslikud eurod kuhugi mujale viivad. Kuhugi, kus nende varbaid suudeldakse ja kus neile tasuta jooke ja sööke serveeritakse. Tegemist on ju ikkagi kõrgemast soost rahvaga, meie Eesti matsirahvas peaks õnnelik olema, et nad üldse meiesugustega sama õhku hingavad. Väga ebameeldiv on samal ajal restoranis mõnusat õhtut nautida, kui ühed kliendid lihtsalt pritsutavad, teenindajatega ebaviisakalt suhtlevad ja tasuta asju nõuavad. Või mida nad üldse nõudsid? Nende plärtsumine jäi täiesti arusaamatuks. Tundus, et tahtsid lihtsalt kedagi alandada.

See viisakas kelner, kes nad välja viskas, tuli meie juurde ja vabandas, et sellist jama pealt nägema pidime ja ütles, et see kajastub kindlasti ka meie arvel. Meie aga toetasime teda omalt poolt ja ütlesime, mis me asjast arvame. Ja jätsime tavalisest palju kopsakama jootraha. Sest meil hakkas kelnerist kahju, tema tegi kõik, mis suutis, et klientidele meele järgi olla.

See pole ikka normaalne, kui selliselt käitutakse. Eksimusi ikka juhtub, aga igal asjal on piirid. Need naisterahvad ületasid igasuguse piiri. Pakun, et nad olid juba kuskil mujal varem alkoholi tarbinud, sest ükski kaine inimene ei saa lihtsalt nii nõmedalt käituda…

Kogemusena oli see priceless 😀 Pole veel näinud, et kedagi restoranist välja visatakse 😀

Aga teie?

9 kommentaari

  1. Helina

    Juubeldan lihtsalt mõtteis, et keegi sommidele koha kätte näitas! Ses suhtes see ei ole neil kindlasti veini käitumine, mõni kohe ongi selline, eriti just soomlane :)) Olen ise merel töötanud ja kahjuks seal ei saanud inimesi lahkuma sundida, khm, üle parda visata, aga väga kirjut pilti sommidest nägi küll.

    • Ma ei ole juhtunud nägema kedagi nii ebaviisakalt käitumas. Mulje jäi just selline, et naised arvasid, et neile kui soomlastele on Eestis kõik lubatud, mis need pärismaalased siin ikka teha saavad. Aga vot saavad 😀

  2. tyxie

    Holy hell… mind on teenindamata jäetud ja pooltühjas restoranis tuimalt ignotud, aga välja pole tõesti visatud (Rents ja veel üks sõber oli ka seal, võivad kinnitada).
    Aga no need tõesti väärisid seda.

  3. Klari

    Mind on mitu korda välja visatud 🙂

    Aga selgituseks peab ütlema, et tegemist ei olnud mitte restorani, vaid hädapärast kohvikuga (tegelikult pigem söökla), aeg oli üheksakümnendate keskpaik ja välja visati meid sellepärast, et me istusime seal IGA JUMALA PÄEV tundide kaupa kooliskäimise asemel ja kuna meil raha polnud, siis ostsime kamba peale ühe tee. Paar korda tõesti paluti meil lahkuda ja ma ei leia, et see vale oleks olnud 😀

  4. Midagi lausmeeldejäävat välja viskamisega ei meenu, aga Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias olen korduvalt juhtunud nägema, et kelnerid panevad täiega mõnele külastajale ignori. Kord Cordobas oli kelner äärmiselt sõbralik ja tähelepanelik, juhatas eraldi saali suitsetama jne ning samas eiras üht (vb ameeriklaste) lauda, kes ilmselt olid sisenedes lause või kaks valesti ütelnud.

  5. tipp-tropp

    Kõikide rahvuste seas on igasugu intrikante, kes korda rikuvad või üritavad oma korda teha. Ei pea ju teenindama kui tellitakse, aga maksta ei taheta. Sööklast visatakse sind ka välja kui varastad. Mullivett tuuakse otse kraanist ja sinna juurde räägitakse kuidas see on valmistatud Antartika jääst ja on 5x väärtuslikum kui mingi Martini lurr. 🙂

  6. Liis

    Elades ise Soomes, siis peaks mainima, et see on väga tavaline, et soomlane ootab, et saaks midagi tasuta, kui mingi viga on juhtunud! Ja siin Soomes tavaliselt saavadki! Aga muidugi see oli väga ebaviisakas käitumine nende poolt, sest see kas midagi hüvitatakse või mitte on ikkagi restorani enda otsustada.

    • Tegelikult saab Eestis ka tasuta asju. Meie saime sealsamas restoranis nende muttide fiasko tõttu näiteks kannu teed tasuta. Ilmselt oleneb suhtumisest. Kraaklejad visatakse välja, normaalse kliendi eest hoolitsetakse hästi.

      • tipp-tropp

        Soe vesi leotisega, nii vähe on vaja, et inimene õnnelik oleks, peaasi tasuta. 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: