Kas annetada, kuidas ja kellele?

KKI kirjutas täna annetamisest ja nagu tal ikka kombeks, läks teemaga laiemaks. Ma hakkasin kommenteerima, aga mõtteid sai nii palju, et sünnitasin hoopis oma postituse.

Mina ka annetan. Ei saa öelda, et jõuludel rohkem kui muul ajal. Lihtsalt annetan, kui tunnen, et tahan. Aga kõigile annetada ei jaksa. Ma usun, et me keegi ei jaksa kõigile annetada ja nii tulebki mingi valik teha.

Igaüks teeb valiku erinevate kriteeriumite alusel. Mõni annetab vaestele, täies elujõus vanematega suurperedele, sest ta ise on lapsena näiteks näljas olnud või on muu isiklik seos. Mis siis, et need vanemad võiksid ise rohkem pingutada. Ta ikka annetab, sest teab, mis tunne oli, kui enda joodikust ema ja/või isa raha laiaks lõi ja lapsed sellepärast nälgima pidid. Annetab, sest lapsed pole milleski süüdi. Mõni jälle ei taha sellistele annetada, sest tunneb, et mida enam sellist eluviisi toetatakse, seda enam saadetakse välja sõnum, et polegi vaja laste toitmisega ise tegeleda, küll vald või mõni organisatsioon toetust saadab. Probleem laheneb ajutiselt nende konkreetsete laste jaoks, kes sel jõulul süüa saavad, aga tervikuna võib-olla see probleem ühiskonnas hoopis süveneb? Kas need viimased inimesed, kes ei taha sellistele peredele annetada, on halvad inimesed, et nad nii arvavad-tunnevad? Siis ka, kui nad ei anneta suurperedele, aga näiteks annetavad hea meelega kellelegi teisele?

Teine annetab haigetele lastele, sest on näiteks ise mõnele haigusele oma lapse kaotanud vms. Kolmas annetab loomadele, sest tema meelest on loomadel rohkem abi vaja kui inimestel. Mina loomadele ei anneta. Minu meelest tundub isegi natuke veider mõne auto alla jäänud tänavakassi opereerimisele kulutada a la 2000 eurot, kui iseenesest võiks ka kassi kannatused kiirelt lõpetada ja selle raha eest hoopis ravida mõnda haiget inimest. Aga see on minu arvamus. Ma ei vaata ka viltu nendele, kes inimeste asemel loomi eelistavad.

Mina näiteks annetan raskelt haigetele inimestele, kellel on tervenemislootus, aga ei ole Haigekassa toetust. Isiklikku seost mul selle teemaga ei ole. Lihtsalt see tundub mulle nii õõvastav, kui ma tean, et inimesel on lootus terveks saada, aga pole seda raha, mis ravi tagaks. Minult said raha näiteks jääpurikaohver Milana, Agu Uudelepp, Annabel ja üks pereisa, kes oli ratastoolis. Äkki see, kes nüüd just Ringvaates oli. Ei mäleta enam. Lihtsalt tean, et need lood läksid mulle korda, kuna tundus, et neil jääb puudu rahast, aga mitte paranemislootusest.

Mis sugugi ei tähenda, et paranemislootuseta haigeid ei peaks toetama. Ma ei arva sugugi, et mõttetu raha raiskamine. Lihtsalt mina teen oma otsused mingi loogika järgi ja parajasti on minu loogika olnud selline.

Ma Haigekassat ja riiki ei süüdista. Nii nagu mina ei jõua kõigile annetada, ei jõua ka riik kõiki toetada. Kuskile lihtsalt tõmmatakse piir. See on üksikindiviidi tasandil traagiline, aga see on pragmaatiline ja ainuvõimalik. Millisel teisel viisil siis veel toetusi jagada? Kes ees, see mees põhimõttel? See, et kõigile ei jagu, on paratamatus. Aga see on tore, et need, kes saavad, panevad ka vahel rahad kokku ja aitavad, kus võimalik.

Kindlasti ei süüdistaks ma ka Jüri Ratast. Vähemalt mitte selles konkreetses asjas, et leidub vaeseid inimesi. Vaeseid on alati, igas riigis leidub neid. Vaesusse satutakse erinevatel põhjustel. Isegi kui mingid põhjused elmineerida, siis leidub põhjuseid, mille elimineerimiseks jäävad poliitikute käed nagunii lühikeseks. Ja noh, isegi kui poliitikas saaks nii, et piisab vaid otsusest ja probleem oleks lahendatud, siis üksi ei tee midagi ära. Isegi kui sa oled Jüri Ratas peaminister. Eriti kui sa oled peaminister Jüri Ratas.

See, et Jüri Ratas läheb füüsiliselt kohale ja komplekteerib Toidupangas pakke, on minu meelest veel isegi kõvem sõna kui see, kui ta kahe klikiga kuhugi mingi ülekande teeks.

Mõned aastad tagasi, kui ma töötasin veel firmas, mis kuulus USA emaettevõttele, sain ma konkreetse käsu korraldada oma töökollektiiviga mingi heategevuslik aktsioon. Meil oli kontsernis kohe selline päev, mis oli just selleks puhuks ette nähtud. Täielikult tasustatud tööpäev, aga vähemalt x arv tunde tuli sellest pühendada heategevusele. Ma isegi blogisin sellest tookord.

Mõte oligi see, et sa ei saa võtta välja rahakotti ja lihtsalt mingit nutsu visata, vaid sa pidid kontorist välja minema ja päriselt midagi füüsiliselt tegema, et teisi aidata. See oleks pidanud töötama kahel viisil. Esiteks oli see ettevõtte panus (maksis töötajatele palka aja eest, mil tegelikult tööd ei tehtud) ja teiseks pidi see sisaldama töötajate pingutust. Et mitte jälle minna kergema vastupanu teed, vaid astuda ka päriselt välja oma maast laeni klaasist, merevaatega kontoriseinte vahelt ja aidata teisi, endast kehvemal järjel inimesi. Miskipärast peeti USAs seda suuremaks väärtuseks kui lihtsalt pangaülekannet.

Ma räägin tingivas kõneviisis, sest lõpuks ei õnnestunudki mul seda soovitud viisil teostada. Eestis oli teine mentaliteet. Kui sa kuhugi pöördud ja küsid, kuidas ma aidata saan, on vastus üks – anna raha. Et meie raha anda ei saanud, siis nii ta läks. Mingi poolkõva lahenduse ma leidsin, aga see polnud päris see.

Nii et minu poolt Jürile hoopis respekt, et ta ka päriselt mugavustsoonist välja astub ja kuskil füüsiliselt abiks on. Mitte ei tee ülekannet, mis tema finantse arvestades on ilmselt kõvasti lihtsam kui näiteks meiesugustele tavalistele inimestele. Loodan vaid, et ta abistab seal Toidupangas ikka päriselt, mitte vaid fotograafi lahkumiseni.

Äkki ma kõlan liiga julmalt, aga ma olen veendunud, et on tõepoolest olemas ka selliseid vaeseid, kes on vaesusse sattunud omal süül. Ei maksa silma kinni pigistada, et kohe kindlasti selliseid pole. Ma kardan, et on. Me ei pea nende tõttu küll puudust kannatajate toetamist lõpetama, aga minu meelest on ka väga ebaõiglane, kui me süüdistame järjepidevalt mingit abstraktset riiki, kes inimeste vaesuses süüdi on, samas kui väga palju on ka inimeses endas kinni.

Veelkord, ma ei ütle sugugi, et vaeseid ei tuleks aidata ja parem oleks, kui kõik toetused kaotataks ära, sest mis see siis olgu… Aga ma siiski olen veendumusel, et kõikides oma hädades ei saa üks inimene lõpmatuseni süüdistada riiki ja teisi väliseid tegureid. Väita, et temast ei sõltu üldse mitte midagi, eriti veel tema enda elu….. No ma olen teisel arvamusel.

8 kommentaari

  1. epp

    … ja loomulikult ei suuda ma oma näppe kommentaariumist eemal hoida, kui postituses USAd mainitakse =)
    Tõsi ta on, siin peetakse elevandiluust tornist alla astumist vaat et olulisemakski kui pangaülekannet. Või siis vähemasti võrdselt oluliseks. Minagi annetan aega parema meelega kui raha, ja mitte seetõttu, et ma ihne oleks, või nii rahatu, et kopikatki äraandmiseks ei jää. Mulle on mu aeg kallim ja olulisem kui raha, ja ma tahan ju endast parima anda.

    Kusjuures, aega annetades annetan kaudselt ka raha – võtame või bensiinikulud Ameerika Punase Risti vabatahtlikuna väljakutsele sõites. Või selle X summa, mis mul vabatahtlikuna töötades saamata jääb, kuna oma workshopis töötamise asemel olen kaaskodanikke aitamas.

    Muide mu toredaim aitamise elamus on mõne aasta tagusest Thanksgivingust, olin ettekandja/nõudepesija tuttava restoraniomaniku söögikohas, mis sel päeval teenindas ümbruskonna väheosaseid täiesti tasuta. Tõsi, sattus ka sääraseid kliente, kes kurtsid, et menüü on liiga lühike, nõudsid pardirinda ja shokolaadisufleed konjakiga ja nurisesid, et kasutatud nõusid piisavalt ruttu eest ära ei korjata =)

    Mis nüüd Ratase keissi puutub, siis siin on mu meelest (poliitikutel) raske, kui mitte võimatu kõigi meele järele olla. Komplekteerib Ratas Toidupangas pakke, öeldakse, et istugu parem kabinetis ja tegelegu OMA tööga. Istub kabinetis, saab sugeda, et lihtinimeste hulka ei tule. Damned if you do and damned if you don’t…

  2. Noh, võib-olla ma väljendasin end valesti, aga ma ei näe asju päris nii must-valgelt, et peab tingimata raha annetama. Lihtsalt mina olen märganud, et on kahte tüüpi inimesi – neid kes annetavad (tihti mõlemat, muuseas) aega või raha, ja need kes üldse ei anneta. Viimane on asi, millest ma üldse aru ei saa, sest minu arust on (normaalsuse piires) ligimese aitamine normaalne – arusaadav, et omaenda elu teiste jaoks halvemaks elama ei hakkaks ja teiste elusid enda arvelt upitama ei hakkaks (nt jätaks ennast nälga vms), ikka võimaluste piires.

    Samas nt ei arva ma, et selles midagi otseselt halba on, et Ratas jne käivad Toidupangas vms kohal, küll aga häirib mind mõnevõrra see, et suured poliitikud kutsuvad üles inimesi annetama, samas kui enamus inimesi küllap leiab, et mingil määral on tegu mingitmoodi sotsiaalse poliitika või sotsiaalse turvavõrgu möödalaskmisega, et meil üldse nt leidub lapsi, kes peavad üles kasvama oludes, mis meile häbi peaks valmistama. Kuigi jah, iseenesest on Epul õigus – kui teevad, siis on paha; kui ei tee, siis on ka paha.

    Mis puutub aja annetamisse, siis ma mõistan, miks osa inimesi pigem annetab aega (nt Toidupank vajab lisaks rahale ja toidule ka inim-vabatahtlikke) kui raha, ent ma tean, et kõigil inimestel pole aega, et füüsiliselt appi minna. Nt Toidupank vajab tihti inimesi tööpäevadel ja töötundidel, mil ma ei saaks minna appi, kuigi olen alati tahtnud, sest ma pean tööl olema 🙂

    Pean tunnistama, et eks mu esialgne postitus oli natuke emotsioonide pealt kirja pandud, sest lugesin paari inimese sotsiaalmeedias arvamust annetamise kohta ja vängemate sõnade tagasihoidmiseks kirjutasin end blogisse välja 🙂

    • Ma loodan, et sa ei tunne, et ma sulle kuidagi oponeerin, sest tegelikult me ju oleme annetamise osas ühel meelel. Ma arvan ka, et kui võimalik, tuleks aidata. Aga endal pükse jalast ei peaks ära andma ja kellel ei ole nii palju, et pärast annetusi ka ise normaalselt elada saaks, see ei pea end halvasti tundma, et tal lihtsalt pole midagi anda.

      Tegelikult tahtsin veel pikalt kirjutada sellest, kes justkui tohiks annetusi küsida ja kes justkui mitte. Nagu oli selle Kardo Remmeliga mõnda aega tagasi. Oli haige, palus abi ja osad tegid nägusid, et noh, rikkur oli ju kunagi, kas nüüd pole sõpru, kes aitaks, vaene inimene peab hakkama annetama jne. Ja sellest tahtsin rääkida, et annetuskampaania on ka tegelikult turundus. Osad saavad raha ruttu kokku, teised mitte. Miks? See on põnev teema. Ja tegelikult tahtsin sellest ka kirjutada, et kuidas abistatu tänulikkust üles peaks näitama. Näiteks, kas ta tohib annetusperioodil kinno minna või on lubatud ainult kartulikoori samal ajal süüa. Sest ei mingit laristamist, kui teised on appi kutsutud jne.

      Kõigest tahtsin kirjutada, aga läks meelest. Äkki pean ühe postituse veel tegema 🙂

      • epp

        Jaa, tee, see on huvitav teema. Iseäranis kartulikkoored versus kino, annetusperioodil.
        Lisaks, mul kui semantikafriigil tekkis küsimus: kas sõnade “annetamine” ja “aitamine” vahele saab võrdusmärgi panna?

        • Tore, üks lugeja on olemas, seega üritan ette võtta 😀

      • Remmeli juhtum on mul meeles küll ja Kingitud Elu vist ütles ka, et nad ei erista nö rikka ja vaesema inimese vahel (mis on ju tegelikult aus). Kuigi… kui aus olla, siis minu arust sealt tulebki see “kas inimene suudab olla empaatiline?” küsimus sisse, sest inimene võib ju olla rikas, aga kui näiteks ta peaks jääma haigeks ja igakuine ravimikuur (nt 6 kuud pikk) maksaks 10 000 eurot ehk kokku 60k, siis vaataks ka mõni rikkam vast, et pole sellist raha, ainult et paljude inimeste ravikuuri võivad olla odavamad, aga rahapuudus on ikka karjuv ja võimalused ravi saamiseks tunduvad ahtad. Arvamus, et mul on head sissetulekud ja ma saan igal juhul igas halvas olukorras hakkama (st teised peaks minult õppima sest nemad ilmselgelt ei saa hakkama) on minu arust üsna toksiline suhtumine. Muidugi, haiguste jaoks annetamine on üks asi, sest haigus ei vali inimest, selles mõttes on Remmeli haigestumine ehk isegi märk ka jõukamatel, et valus hoop võib igaühe jalust maha niita nii, et ta vajab teiste abi.

        • Mulle meeldis, et Remmelile saadi see raha lõpuks vist minutitega kokku. Olidki rikkad sõbrad need, kes õla alla panid. Seega ei saa midagi arvata, et rikkad inimesed on ihned ja nõmedad. Tuleb välja, et ikka aidatakse, kui teatakse, et on abi vaja.

  3. Andam

    Teenid raha selleks, et annetada sest on kampaania ja kuidas sa saad teistsugune olla, nõrkade ja lollide ja vigaste käest võetakse kõik ära, et pärast olla suuremeelsed ja aidata neid.11kuud nülgimist ja 1kuu annetamist peaaegu sund korras . 🙂
    Annetada on tore osta ja palju raha saada on ka tore. 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: