Ma pole veel lõpetanud

Suure suuga lubasin annetamisele jätkupostituse teha. Seekord mõtisklen sellest, mis rolli mängib annetamises turundus, kes “tohivad” annetusi küsida ja kes mitte ning kui juba raha saadud, siis kas ja kuidas selle kulutamisest aru peaks andma.

Mine sa ükskõik millisele turunduskonverentsile ja sa kuuled, kuidas toonitatakse, et inimestele lähevad korda lood. Päris lood. Autentsed, siirad, südamlikud. Okei, ma pole tükk aega ühelgi konverentsil käinud, sest ma ühel hetkel tundsin, et ma ei kuule seal peaaegu mitte kunagi midagi uut ja kasulikku. Aga ma olen suhteliselt kindel, et jutt pole vahepeal muutunud, sest see trend ei ole vahepeal kuhugi kadunud.

Ettevõtetel soovitatakse inimeste hinge pugeda läbi loo rääkimise. Inimesed ei taha lugeda tühju loosungeid, kuidas miski on parim ning säästab aega ja raha. Või teksti, mis ütleb, et teenus on personaalne ja paindlik. Veel vähem tahetakse lugeda müügijuttu stiilis “ainult 50 euro eest saad nii palju rohkem”. Minu sisemine kompass on kogu aeg öelnud, et kui sa tahad midagi müüa, siis ära jumala eest lähene selliselt, et näe, osta, pakume praegu asja. Räägi parem, mis kasu mul sinu asjast on. Anna mulle argumente ja kui su jutt on mõistlik, siis ma ostan kah. Kui sul argumente pole, siis anna vähemalt lahe lugu. Tee nii, et mul tekiks sinu brändi või toote vastu soojad tunded. Heade lugudega on see võimalik.

Just lugudega kogutakse ka annetusi. Ainult et need pole head lood. Need on kurvad lood ja need lähevad hinge. Aga nad töötavad. Me kuulame neid lugusid, me hakkame mõtlema kas endale või oma lähedastele ja olemegi nõus midagi tegema, ilma et me tegelikult ise üldse midagi vastu saaks. Anname raha ja kogume sel viisil kokku üüratuid summasid. Mida selgemad ja konkreetsemad lood ning “nägu”, seda rohkem need meile korda lähevad ja seda suuremad summad kogunevad. Olgem ausad, kui me kuulsime Annabelist ja nägime selle imeliselt nunnu tüdruku pilti, siis meil tekkis looga side. Me tundsime talle kaasa, me tahtsime aidata just teda. Meie raha ei läinud kuskile anonüümsesse suurde potti, mille eest rahastatakse inimesi ja protseduure, kellest ja millest me midagi ei tea. Annabeli puhul me teadsime täpselt, kellele raha läheb, palju seda vaja on ja mis täpselt saama hakkab. Lihtne. Ja tõhus.

Ma ei mäleta, kus ma silmasin seda pealkirja, aga kuskil keegi ütles, et tegelikult on toetust vaja veel nii paljudel teistel lastel, aga nende lood on sageli nii spetsiifilised, et neid ei saa nime ja näoga avalikkuse ette rääkima tulla. Tõepoolest. Ma ei kujuta ette, et ühel päeval tuleb Ringvaate uksest sisse väike 9-aastane Elmo, kes prožektorite paistel räägib, kuidas kasuisa teda pilastas, samal ajal kui alkoholilembene ema Catryn kõrvalt pealt vaatas ja last ei aidanud. Stuudios istuks Elmo kõrval psühholoog, kes kirjeldaks väärastunud käitumist, millega Elmo juba lasteaiast saati kimpus on. Ja räägiks, mida Elmol abi saamiseks täpselt vaja on. See oleks ju mõeldamatu. Samas keegi meist ei vaidle, et ka Elmo-sugused vajavad abi ja neil pole üldse abi sellest “Oravakese” kommipakist, mille onu Jüri neile jõulude paiku Toiduabis oma väikeste kätega sisse pakib.

On lugusid, mida saab rääkida ja mida räägitakse. Ja siis on lugusid, mida ei saa rääkida, kuna need on delikaatsed. Annabelile koguneb 2 miljonit paari nädalaga, aga Elmole raha ei laeku. Võib-olla on Elmo ja teiste sarnaste kannatajate lood kuskil mittetulundusühingu veebis isegi üleval, kirja pandud natuke kuivalt ja oskamatult. Võib-olla loeks ja tunneks kaasagi, äkki saadaks isegi raha, aga pole võimalik, et me keegi nende lugudeni üldse kuidagi jõuaks. Kui just ise paaniliselt guugeldama ei asu. Aga vaevalt et me asume. Sest Annabeli ja pereisa Argo kontonumber on palju lihtsamini kättesaadav. Kui tahaks raha anda (ja ikka tahaks!), siis annamegi neile.

Võimalik, et kuskil on veel mõni Annabel. Tema lugu ei ole nii markantne ja tema vanemad ei ole osanud ka õigesse kohta pöörduda, et vajalikku kõlapinda saada. Neil ei ole ühtegi head tuttavat, kes oskaks loo hästi kirja panna. Pole lihtsalt kirjutajad inimesed. Veel vähem on tutvusringkonnas tehnilise taibuga tegelasi, kes suudaks kasvõi lihtsama veebilehe üles lüüa. Või löövadki üles, vanemad jagavad linki Facebookis, aga see saab 14 laiki ja 3 jagamist. See ei lähe viraalseks. Ongi kõik. Raha ei tule.

Nii et turunduse osakaalu ei saa selles teemas sugugi alahinnata. Ainult et enamasti me ei nimeta seda turunduseks. See on raising awereness.

Siis meenubki Cardo Remmel. Kunagine edukas ettevõtja ja kõrgetel positsioonidel töötanud mees. Oli aegu, kui keegi poleks osanud aimatagi, et kunagi tuleb hetk, mil mees on haiguse ees jõuetu. Nii füüsiliselt kui finantsiliselt. Mingi ravi annab lootust, aga see on nii kallis, et lihtsalt ei saa seda endale lubada. Või noh, kes ütleks, kust läheb piir? Mis hetkest ei saa enam lubada? Kas siis, kui iga viimne kui kinnisvara ja väärisese on müüdud? Või tohib abi küsida veel veidi enne seda? Näiteks nii, et lähedased, kes haigest maha jäävad, juhul kui kõige hullem juhtub, ka veel edasi saaks elada? Või ei tohi enne pöörduda, kui kõik on kodud ära pantinud, sest kammaan, pool Eestit elab üldse vaesuses ja ei jõua hambaarsti juureski käia?

Mina küll usun, et aidata tuleb ka neid, kes olid kunagi edukamad või kes ei ole end veel kodutuks “realiseerinud”. Eks seda piiri on raske defineerida, aga terviseprobleemide abil heausksete inimestega manipuleerimine on lihtsalt nii alatu, et üldjuhul me eeldame, et kui juba abi küsitakse, küllap selleks ka alust on. Keegi ei taha ju oma nõrkust eksponeerida. Seda enam, kui tegemist on tuntuma nimega. Eesti on ju nii väike. Kõik teavad pärast, tunnevad ära, hakkavad haletsevaid pilke heitma. Vaevalt see meeldiv on. Pöördutakse siis, kui tõesti enam muud üle ei jää. Ja noh, sellega peab nagunii arvestama, et mingi protsent elanikkonnast on aferistid. Küllalt on ju metroojaamades ja tänavatel jalutuskepile toetuvaid sante, kes pärast “tööpäeva” lõppu imeväel tervenevad. Nii et täielikult välistada ei saa, et abi võivad küsida ka need, kes seda tegelikult ei vaja. Aga meie ei pea sellepärast veel inimlikkust minetama. Nii igaks juhuks. Seda ei tohi kunagi juhtuda.

Ja see teema, et kui sa saadki inimestelt abi, siis kuidas edasi? Kaasneb avalik tähelepanu ja moraalne kohustus oma edusammudest aru anda. Inimesed tahavad teada, kuidas läheb. Kindlasti leidub ka neid, kelle uudishimu on pahatahtlik. Kas kõik kulud ikka on põhjendatud ja ega pole läinud tarbetuks laristamiseks, lausa pillamiseks? Kes ei usu, et pahatahtlikke urgitsejaid leidub, sellel soovitan külastada Perekooli foorumit. Igas teemas on mõni. Aga hästi sageli on soov teada, mis edasi saab, õnneks heatahtlik. Info edasiste edusammude kohta on järg sellele samale loole, mille abil inimesed annetama saadi. Ka siin tuleb meie lugudearmastus taas välja. Kõik loodavad, et nagu parimad lood ikka, on ka iga selline lugu õnneliku lõpuga.

Minule läheb see ka korda. Mitte et oleks pettunud, kui lõpp ei ole õnnelik. Aga hästi soojaks teeb südame, kui lõpp ON õnnelik. See säilitab lootuse, et ükskõik kui halvasti asjad ka poleks, alati on võimalus, et olukord laheneb.

6 kommentaari

  1. Zombo

    Me peame andestama rahapesijatele, sest mõtle kui füüsiliselt valus on seda raha ära anda, kui puhtakspesijad teevad kõrge riskiga tasuvat tervistkahjustavat tööd, mille tulemusena raha päästetakse, et seda siis ausalt kasutada ja majandust arendada ja ka annetada.
    Tuleb mõnikord mõelda sellele, et mis nendel viga on kes näiteks puujalgu teevad, ise ei anneta oma toodangut neile kes seda vajavad, vaid müüvad kasulikult. Miks ükski ehitaja ei jaga maju, autotootja autosid jne. suures annetushulluses või kas seda annetamist üldse ongi või on see üks äri selline silmakirjalik näilik vorm, mis ei tee füüsilist valu raha ära andmisel. 🙂

  2. See oli AK. Nädalas jutuks, et on palju lapsi ning täiskasvanuid, kes vajaks samamoodi rahalist abi, aga nad ei saa seda, sest nende lugu pole võimalik nende näoga avalikustada; saab avalikustada ainult anonüümselt ja muudetud detailidega, sest Eesti on nii väike, et mõndade juhtumite puhul võib ka ainult vähese infoga tegelikult teada saada kellega tegu on.

    Minu arust on see annetamise teema keeruline ka seetõttu, et paratamatult töötab nendes (tihti) mittetulundusühingutes inimesi, kes teevadki seda tööna ja peavad selle eest ka väärilist palka saama. Ma ei räägi ulmesummadest, aga noh… äraelatavat palka. Aga mulle on jäänud mulje, et inimesed tahaks, et igasugused ühingud ja organisatsioonid, mis annetusi koguvad, peaks töötama ei-millestki. Näiteks – isiklik arvamus – kui Toidupank alustas, siis mitu aastat kajastati nende toidukogumispäevi väga laialdaselt. Lausa nii laialdaselt, et uudistes oli mitu uudist ENNE toidukogumispäevi, seejärel oli kogumispäevadele endal vahepeal mingi info väljas, et kus mis toimus ja kuidas läheb; ja hiljem, pärast tulemuste kokkuarvutamist, avalikustati palju toitu kokku koguti. Seejärel tuli skandaal, et Toidupanga abi said need, kes tegelikult seda justkui ei vaja ja et mõni vabatahtlik sai ka sealt süüa võtta. Mulle need uudised väga ei istunud, aga ma sain ka aru, et vabatahtlikud said justkui… preemiat selle eest, et nad abiks käisid. Tollal ei olnud Toidupangal ka neid külmutusseadmeid ja -busse, et kiirestiriknevad ained püsiks (sest inimesed annetavad ALATI millegipärast ka selliseid asju, mis tegelikult vajavad külmkappi). Ehk inimestel tekkis minu arust kahtlus, et nende annetatud kaubad ja raha ei lähegi sinna kuhu minema peab – ei saa ju panna üles pilti, et näe, see kümneliikmeline pere sai toitu vms. Ja viimased aastad ei ole ma enam Toidupanga kogumispäevade kohta infot internetis uudistes näinud – tihti mitte midagi, isegi mitte väikest uudisnuppu. Ei tea kas asi on seetõttu, et nii uudismeedia kui inimesed… pettusid selles?

    • Tõsi ta on, et iga organisatsiooni juhtimine ja selle eesmärkide täitmise nimel töötamine on suur ettevõtmine. Meil Eestis pole vist nii rikkaid inimesi, kes tahaks sellega tegeleda puhtalt igavusest, selle eest mingit tasu saamata.

      Kas Toidupanga kogumised toimuvad reeglina toidukauplustes? Kui jah, siis on vastava reklaami tegemine küll toidupoodide endi turunduskulu. Või noh, peaks olema. Sest antud üleskutse toob inimesed nende poodidesse ostma nende müüdavat kaupa. Kui taolise reklaami tegemine toidukauplusi enam ei huvita, ju siis ei tasu see kulu ennast ära.

      Vaevalt Toidupank ise mingi teleklipi või muu reklaami eest maksta suudaks. Ja kas see üldse olekski mõistlik. Nii nagu Zombo eelmises kommentaaris välja pakub, et äriorganisatsioonid peaksid oma tooteid abivajajatele tasuta laiali jagama, ükski telekanal ega reklaamiproduktsioonifirma ilmselt ei talita.

      • Varasemalt oli minu arust nii, et Toidupank teeb seda küll toidupoodides, aga eelmised korrad aitas meedia neile kaasa – räägiti pigem ikkagi toidupankadest kui organisatsioonidest ja nende vajadusest, mitte niivõrd toidupoodidest kui aktsiooni osalejatest. Kuigi tõepoolest, kui seda võtta sellise nö toidupoodide marketingi vaatenurgast, siis on sul arvatavasti õigus.

        • Tulge aidake vaeseid, kinkige kannatajatele toitu, tehke midagi head – need kõik on iga turundaja unistuste sõnumid, millega varjatult oma kraami ostma kutsuda 🙂

  3. Mures

    Kui täna keegi tõesti abi vajab, siis on need kindlasti just needsamad lapsed – Elmod, Kristinid, Olarid….suurte inimeste lapsohvrid. See kuritegude liik on jälgimaid, ja samas üks varjatumaid. Inimesed ei kujuta ilmselt ette, KUI palju kuritegusid tehakse laste vastu, ja kui keeruline on aidata selliseid lapsi…. Lapsed ei oska, ei julge rääkida, täiskasvanud ei taha kuulda, et midagi sellist peres üldse toimub, emad hoiavad kinni oma mehest ja toovad lapsed ohvriks…Mida teha?

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: