Hälviku juttu

Ma pole jõudnud aastat kokku võtta. Ega ma ei saakski siia igasuguseid detaile kirja panna, sest ma juba ammu ei kirjuta enam niiiiii isiklikku blogi. Ma saan vaid öelda, et oli üks ütlemata äge aasta. Mul oli nii ägedaid momente. Oli ka natuke hingepiina ja kurvemaid momente, aga domineeris kõik see, mis mind õnnelikuks tegi. Ma arvan, et sellest kokkuvõttest piisab.

Eelmisele aastale ja elule üldse pani mind tõsisemalt mõtlema hoopis telefonikõne kalli sõbrannaga. Temaga vestlemine lihtsalt on iga kord täielik kvaliteetaeg. Üks olulisi põhjusi, miks mulle Maris nii väga meeldib, on see, et ta on üks väga tark inimene. Ta oskab näha süvitsi ja olulisi nüansse välja tuua. Me jõudsime oma jutuga eestlasteni.

Rääkisime filmist “Võta või jäta”, mida ka jõulude ajal telekast näha sai. Mulle väga meeldis see film, aga mind häiris see, et liiga palju vaikimist oli. Eesti filmilikku vaikimist. Näiteks et kui keegi küsib midagi, siis teine inimene ei vasta. Ma mõtlen, et kas see tõesti on päriselus meil ka nii? Tõesti küsitakse miskit ja teine ei vasta? Pärast ma hakkasin tagasi mõtlema oma eelmise suhte peale ja tunnistan, et tegelikult meil oli vist ka selliseid hetki. Mul jäid ka sõnad vahepeal kurku kinni, sest meil polnud kombeks rääkida omavahel. Ehkki suurema osa ajast üks lihtsalt ei küsinudki midagi ja teine veel vähem. Maris nimetas seda nähtust emotsionaalseks hälvikluseks. Ja tal on jumala õigus.

Emotsionaalne hälviklus on eestlastele väga omane. Jumala eest ei ole tarvis oma tunnetest rääkida. Seda lihtsalt ei osatagi. Või siis kardetakse seda nagu tuld. Sama fenomen ilmutab ennast ju ka “Tões ja õiguses”. Ja väga paljudes teistes Eesti raamatutes. Näiteks noorena ma arrrrrrmaastasin sellist raamatut nagu “Näkimadalad”. Just nimelt esimest osa ja üht konkreetset kohta. Nimelt oli selles raamatus kaks tegelaskuju, noor naine ja noor mees. Naine oli mehesse kõrvuni ja silmini armunud ja unistas, et hakataks kokku elama. Selles kohas, mis mulle hullupööra meeldis, toimus nende vahel siis lõpuks esimene aus vestlus. Selgus, et mehel olid ka tunded. Ma ei mäleta kumb, aga üks neist olla öösel isegi ükskord seisnud teise ukse taga, “lingunöör pihus”, aga ei julgenud sisse minna ja oma tundeid ära vormistada. Aga nagu te juba arvata võite, siis selle vestluse toimumise hetkeks oli liiga hilja. Mees oli juba ammuilma võetud, sest vahepeal oli pilti ilmunud vähe krapsakam naine, kellel oli rohkem enesekindlust ja kes oli mehe endale võtnud. Kooselu toimis ja sujus. Ma mäletan, et ma lugesin seda ja see läks mulle nii kuradi hinge. See võrdus mulle totaalselt eestluse põhiessentsiga – ära jumala eest tunnetest räägi ega ennast ava!

Ja kui need raamatud, mida ma mainisin, pärinevad juba ammusest ajast, siis “Võta või jäta” on ju väga uus film, täitsa tänapäevane. Mis on üks õõvastav teadmine, sest näeme sealt, et mitte midagi pole muutunud. Emotsionaalne hälviklus jätkub täie hooga. Omavahel ei räägita. Kui on mure ja lähed vanemate juurde, siis ainus, mis juhtub, on see, et isa joodab su garaažis täis. Ema võib-olla tänitab. Ega sa ise ka midagi vastu ütle, heal juhul saadad perse, halval juhul pakid asjad ja lahkud vaikides. Ja nii ongi.

Mõtlen oma elule ja näiteks suhetele vanematega. Õnneks tänasel päeval saan ma emaga küll kõigest rääkida, millest ma rääkida tahan. Aga isaga on elu jooksul küllalt olnud momente, kus ma olen end avanud ja südamest midagi küsinud ja saanud vastuseks – üllatus, üllatus – vaikuse! Kui keegi oleks need mõned vestlused üles filminud, siis saanuksime ka tüüpilise Eesti filmi, mida kriitikud pärast analüüsinud oleks ja maininud, et tüüpiline Eesti pask, kus käis vaikimine, ainult surnud koer ja 7-minutiline loodusvaade Lasnamäe raagus puule oli puudu. Ja ma olen päris kindel, et meil on palju inimesi, kellel on oma vanematega samasugune suhe. Asjadest ei ole kombeks rääkida.

See kõik on hästi traagiline, aga samas ka tragikoomiline. Kui uueks aastaks midagi lubada, siis äkki seda, et püüaks ise vähem emotsionaalne hälvik olla. Ja püüaks eemale hoida neist, kes seda on, kuid enesele ei teadvusta või keelduvad selle kallal töötamast. Elu oleks nii palju lihtsam ja nauditavam.

Ma arvan, et ka mina olen oma hälvikluse kallal ikka veel liiga vähe tööd teinud. Ilmselt on see olnud aastatepikkune kaitserefleks, mitte rääkida ja end avada, sest see võib lõppeda täieliku hävitustööga, kus teine inimene su lolliks teeb ja selgrooni maha põletab. Aga ma kavatsen vaeva näha ja sellest õudsest rutiinist läbi murda. “Kui sa tahad, siis me võime sellest rääkida,” on sõnad, millega ma varem mitte midagi peale poleks osanud hakata. Aga nüüd neid kuuldes ma mõtlen – vau. See on midagi uut! Mulle meeldib see 🙂

Soovin kõigile oma kallitele lugejatele head uut aastat.

6 kommentaari

  1. Mina vaatasin seda filmi ja mõtlesin päris tõsiselt, et SEDA filmi tahetigi saata Oscaritele või?? Mitte, et film oleks olnud halb, aga mina tundsin, et sealt jäi midagi tõsiselt puudu. Jah, eestlased ei kipu olulistel teemadel rääkima ja väga palju infot tuleb asendana oletuste ja kulmuliigutuste jms-ga, aga isegi seda arvesse võttes jäi filmil midagi justkui vajaka.

    Mis aga emotsionaalsesse hälvikusse puutub, siis…. veel mitu aastat tagasi ei rääkimud ma isegi oma heade sõpradega otse sellest, mis mu elus ja peas toimub. See tundus nii… isekas ja samas mõttetu, sest keegi niikuinii aru ei saa, kui pole ise kogenud. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin 1) ise rääkima, 2) teistelt küsima, ja 3) üleüldiselt rohkem tähelepanu pöörama igasugusele “tunnetejutule”. Ja ma olen avastanud, er tegelikult räägitakse küll kui küsida – eriti muidugi naiste puhul. Ning tegelikult on selline otsene suhtlus ka värskendav nii mulle kui mu vestluskaaslasele, sest nemad teavad ka, et saavad – kui soovivad – minu jutule tulla. Fraas “tule ja räägime” on vähem lihtsalt sõnakõlks ja rohkem reaalne kutse kohvile, kui elu liiga vastikuks kisub. Eriti viimane aasta on näidanud, et 1) inimesed, kes sellise avatuse peale nina kirtsutavad ehk ei olegi mu aega väärt ja 2) tõepoolest, 30ndates on palju kergem asjadest mitte lihtsalt enam hoolida kui 20ndates ning 3) mul on palju rohkem ükskõik sellest, mida inimesed minust arvavad, ning ma kavatsen ka edaspidi käituda oma lähedaste ja sõpradega nii nagu ma soovin, et nad minuga käituks ehk ma üritan tähelepanu pöörata sellele, kuidas neil päriselt läheb ja kutsuda neid regulaarsele jutuajamisele, et nende eludega päriselt kursis olla (ja kirjutada ning joonistada muidugi ka :)).

  2. Nell

    Introverdina tundub kuidagi kummaline inimestega pikalt ja põhjalikult rääkida, mõned erandid välja arvatud. Lisaks veel need sisse kasvatatud: “kodu asju teistele ei räägita”, “ah, mis nüüd mina…” ja “issver, mida teised sellest arvavad”. Pisitasa paraneb aga oma lapsepõlvele ja kasvatusele mõeldes saan küll öelda, et meid on õpetatud vaikides kannatama või ise aimama ja välja mõtlema, mis toimub. Õnneks praeguseid tiinekaid vaadates näib, et nemad on juba hulga avatumad.

  3. OMG

    Tegelikult niiviisi kahekesti rääkides kus mõlemad usuvad ja noogutavad, jõudtaksegi apsoluutse tõe juurde välja ja ei kahelda tarkuses. 🙂

    Eesti film pole mõlapidamatusest, vaid tõsine olemisest. 🙂

  4. kaur

    Aitäh.

    Mulle meeldis “Näkimadalates” seesama koht samuti väga.

  5. epp

    Tõesti, äitäh, nagu Kaur ütles.
    See on NII hea postitus.

  6. murulane

    Emotsionaalne hälviklus…(?)Ma arvan, et see ongi eestlus.Kui see ka välja juuritakse ja hakkab üks ameerikalik tilulilu, psühholoogid ja muu jura, siis on aeg otsad kokku tõmmata…Aga muide, Sigrid Undseti “Kristiina, Lauritsatütar”—see on seesama ja v e e l raskem emotsionaalne “taak”!

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: